Читать книгу Tuletorni saladused - Santa Montefiore - Страница 6

Ellen Trawton saabus Shannoni lennujaama ühe kohvriga, seljas kunstkarusnahast jakk, jalas kitsad teksad ja elegantsed nahksaapad, mis osutusid Connemara karmis ja metsikus looduses ringikäimiseks üsna pea täiesti sobimatuks. Ta polnud kunagi varem Iirimaal käinud ja tal polnud ainsatki mälestust ema õest Pegist, kelle juurde ta oli end nüüd elama sokutanud ettekäändel, et otsib romaani kirjutamiseks rahu ja üksindust. Londoni tüdrukuna Ellen pigem kartis loodust, pidades seda poriseks ja vastikult vaikseks paigaks, aga tädi kodu oli ainus koht, millest ta teadis, et ema talle sinna järele ei tule – ja ainus koht, kus ei pidanud palju raha kulutama. Öelnud üles oma turundusalase töökoha ja läinud tööle väikesesse Chelsea juveeliärisse, ei saanud ta endale ekstravagantsusi lubada. Ta lootis, et tädi Peg on rikas ja elab suures majas kusagil tsiviliseeritumas paigas mõne elust pulbitseva linna lähedal, kus on palju poode ja kohvikuid. Ta arvas, et ei peaks vastu, kui tal tuleks elada kusagil pärapõrgus, kus tal on vestluskaaslasteks ainult lambad.

Ta astus saabuvate lendude saali ja libistas pilgu üle sinna kogunenud ootusärevate nägude, otsides nende hulgast oma tädi. Elleni ema oli pikk ja viiekümne kaheksa aastasena ikka veel ilus, punakaspruunide juuste ja kõrgete põsesarnadega ning Ellen eeldas, et tädi Peg on samasugune. Tema pilk peatus kohe ühel daamil pikas kaamelikarvast mantlis, kelle kenasti maniküüritud käed hoidsid läikivat disainerikäekotti, ning ta südant täitis kergendustunne, sest kusagil soomülkas elav naine ei kannaks iial nii stiilseid kõrgeid kingi ja laitmatuid tviidpükse. Ta sikutas oma kohvrit üle põranda. „Tädi Peg!” hüüdis ta laialt naeratades.

Naine pöördus ja vaatas teda tühja pilguga. „Vabandust?”

„Tädi Peg?” Kuid juba seda öeldes sai Ellen aru, et oli eksinud. „Andke andeks,” pomises ta. „Ma pidasin teid kellekski teiseks.” Hetkeks tundis ta end võõras lennujaamas eksinuna ja ta otsusekindlus lõi kõikuma. Ta oleks tahtnud olla tagasi kodus Eaton Courtis, hoolimata kõigist neist pingutustest, mida ta oli teinud, et sealt tulema pääseda.

„Ellen!” hüüdis üks hääl ta selja tagant. Ta pööras kähku ringi ja nägi innukat läikivat nägu erutunult üles enda poole säramas. „Sa vaata! Tõeline glamuuritar!” Ellenit üllatas tädi tugev iiri aktsent, sest ta ema rääkis puhast inglise keelt. „Ma teadsin kohe, kui sind läbi ukse tulemas nägin, et see oled sina. Nii oma ema moodi!” Tädi Peg nägi oma turris lühikeste hallide juuste ja suurte avalate siniste silmadega välja nagu väike naeratav muna. Ellen tundis teda nähes kergendust ja kummardus teda põsele suudlema. Peg embas õetütart tugevalt ja surus näo vastu tema nägu. Ta lõhnas maikellukeste ja märja koera järele. „Loodetavasti läks sul lend kenasti, kullake,” jätkas Peg hingetult Ellenist lahti lastes. „Lennuk saabus õigel ajal, mida ei juhtu praegusel ajal just eriti tihti. Tule, lähme auto juurde. Ballymaldooni sõidab siit paar tundi, nii et kui sa pead tualetis käima, siis tee seda parem kohe. Kuigi me võime muidugi ka tee peal bensiinijaamas kinni pidada. Kas sul on kõht tühi? Ega lennukis vist korralikult süüa ei saa. Mina võtan alati kodust võileivad kaasa. Ma ei salli seda juustu, mis nad oma võileibade vahele panevad. See on kummimaitsega, on ju?”

Ellen lasi tädil oma kohvrit läbi saali vedada. Ta märkas kohe tädi tugevaid nöörsaapaid ja pakse pruune pükse, mis olid otsapidi jahisokkidesse topitud. Tädi Peg elab siiski keset sood, mõtles Ellen rusutult. Koredate ja parkunud käte põhjal võis arvata, et ta lõhub ise endale puid ja teeb ise ka oma aiatööd.

„Sa pole üldse ema moodi,” pahvatas ta, enne kui end talitseda suutis.

„Noh, ma olen ka palju vanem ja me pole kunagi sarnased olnud,” vastas tädi, näitamata karvavõrdki välja, et oleks solvunud. Õed polnud omavahel kolmkümmend kolm aastat rääkinud, kuid tädi Peg ei paistnud olevat sedasorti inimene, kes vimma kannab. Elleni ema seevastu oli naine, kellele vimmakandmine oli igapäevane asi.

Leedi Anthony Trawton polnud naine, kellega tahtnuks pahuksisse sattuda. Ellen teadis hästi, kuidas ta huuled kitsaks kriipsuks tõmbusid, nina ülespoole kerkis ja kuidas sellele alati järgnes hukkamõistev nohin. Ema hukkamõistu polnud raske ära teenida, aga see, kui sa olid „valet sorti” inimene, oli kõige hullem kuritegu. Ellen oli olnud mässumeelne teismeline erinevalt oma kuldjuukselistest õdedest, kes olid parimal juhul vooruslikkuse musterkujud ja halvimal juhul lihtsalt vagurad. Nad polnud vormimist vajanud, sest mingil põhjusel olid nad osutunud just selliseks, nagu nende ema soovis: kuulekaks, kauniks ja kombekaks, isa lõdva lõua, heledate juuste ja kergelt punnis silmadega. Ellen oli aga vastupidi loomult metsik ja loominguline ning teda ärritas ema põhjendamatu vastuseis ta iseseisvusele, justkui võiks omal käel tegutsemine muuta ta kuidagi „valet sorti” inimeseks. Oma ronkmustade juuste ja mässumeelsusega oli ta veidrik perekonnas, mis oleks muidu olnud täiuslik. Ja Ellenit oli raske vormida: ema oli seda üritanud, püüdnud teda igal võimalikul moel suruda raamidesse, mis olid mõeldud korralikele aristokraatlikele neidudele, ning mõnda aega oli Ellen sellega leppinud ja end suunata lasknud. Oli olnud lihtsam alla anda ja loobuda võitlemast – see oli olnud peaaegu kergendus. Ent naine saab vaid teatud aja oma loomu vastaselt käituda, enne kui ta üdini õnnetuks muutub ja on sunnitud jälle omaenda kuju võtma. Ellen ei osanud täpselt öelda, millal see juhtus, kui ta otsustas, et talle aitab, aga Iirimaale pagemine oli tema eluaegse vabadusvõitluse tulemus.

Tädi Peg polnud käinud Elleni kummagi õe pulmas, kuigi Leonora oli abiellunud krahvi ja Lavinia paruniga – igasugune madalam seisus oleks nende ema eriti kõvasti nohisema pannud –, ning tema nime polnud kodus kunagi mainitud. Ellen oli aastate jooksul kuuldud vestluskatkete põhjal aru saanud, et nad olid miskipärast teineteisest võõrdunud. Igal aastal Ballymaldoonist saabunud jõulukaartide ja kirjade peale nohiseti põlglikult ning need visati kohe ema kabineti kirjutuslaua alumisse sahtlisse. Suutmata oma uudishimu talitseda, oli Ellen korra või paar neid sirvinud ja niimoodi ema salajasest minevikust teada saanud, aga ta teadis ka, et ei või sellest emaga juttu teha. Need jõulukaardid olid temas alati huvi äratanud ja vahel, kui ta tabas ema kurvalt enda ette vahtimas, mõtles ta, kas ema nukrameelsus võis kuidagi nendega seotud olla. Võib-olla õhkus neist kirjadest aroomi nagu sügisest lehtede põletamise nostalgilist lõhna, mis imbus läbi sahtlilaudade ja viis ema tagasi minevikku. Nüüd, kui Ellenil oli olnud vaja leida koht, kuhu põgeneda, oli ta saanud kirjade ülaserva kinnitatud aadressikleepsust ja telefoninumbrist kätte kogu vajaliku info, et tädi üles otsida. Ta oli elevil ja veidi hirmul, sest ta pidi varsti teada saama, mida ema oli kõik need aastad varjanud. Ta ei mõelnud sellele, mis kohutavad tagajärjed võivad sel olla, kui ta pere sellest teada saab. Ta vaatas Pegi koredaid käsi ning mõtles ema valgetele sõrmedele ja täiuslikult lakitud küüntele. Tema ema oli abielu läbi rikkaks saanud, Peg aga mitte. Nad elasid ilmselgelt väga erinevat elu. Aga miks?

„Sa üllatasid mind pööraselt, kui mulle helistasid,” tunnistas Peg. „Aga see oli armas üllatus. Tõepoolest! Kõigist inimestest, kes võiksid mulle ootamatult helistada, olid see just sina! Ma poleks seda iial oodanud.”

„Ma lootsin, et sa ei pane seda pahaks. Mul oli lihtsalt vaja Londonist ära saada. Seal on liiga palju sebimist ja müra, et seal mõelda saaks.”

„Ma olen nõus, et see pole algajale kirjanikule sobiv keskkond. Ma ei jõua ära oodata, millal su kirjatööst kuulen. Küll sa oled ikka tark tüdruk!”

Sõnad olid Ellenile alati meeldinud. Iga kord, kui ta aknast välja vaatas, tundis ta vajadust kirjeldada seda, mida näeb. Ta täitis terveid kaustikuid luuletuste ja lugudega, aga alles hiljuti oli ta otsustanud oma elus suunda muuta, mõistes, et õnnelikuks saad vaid siis, kui teed seda, mida tõeliselt armastad, ja et kui ta ei ürita romaani kirjutada nüüd kohe, siis ei tee ta seda kunagi. Ema naeruvääristas tema soovi saada „paberimäärijaks”, aga Elleni eneseväljendusiha oli tugevam ema soovist tütre loomingulisus summutada. Connemara oli ideaalne koht selle unistuse teostamiseks.

„Ma ei tulnud siia ainult kirjutama, tädi Peg. Ma tahan ka sind tundma õppida. Lõppude lõpuks oled sa ju sugulane,” lisas Ellen heatahtlikult. Tädi kiire rääkimisviis jättis talle mulje, et too polnud seltskonnaga harjunud.

„See on sinust väga armas, Ellen. Ega sa vist emale ei öelnud, et sa siia tuled?”

„Ei.”

„Seda ma arvasin. Kus sa siis tema arust oled?”

Ellen nägi vaimusilmas sedelit, mille oli jätnud hallis lauale ovaalse peegli alla, kus ema endal igal hommikul enne oma peente prouadega lõunatele või heategevuskohtumistele minemist juukseid soengusse sättis ja end meikis. Praeguseks pidi ta olema selle üles leidnud. See oli kindlasti monumentaalse turtsatuse esile kutsunud. Ta mõtles, kumb ema rohkem ärritas: kas asjaolu, et Ellen oli kadunud ilma sellest talle eelnevalt rääkimata, või see, et ta oli öelnud, et ta võib-olla siiski ei abiellu William Sackville’iga. Võimalik, et pärast selle rea lugemist pidi ema maha istuma. William polnud küll ei parun nagu Lavinia mees ega krahv nagu Leonora mees, kuid tema vanematel oli väga häid sidemeid ja neile kuulus Šotimaal suur metsiseraba. Elleni ema väitis veendunult, et nad on kaugelt, kuid kindlalt suguluses hiljuti lahkunud kuninganna emaga. „Ütlesin talle, et lähen maale sõbra juurde,” valetas ta.

„Ah, sa väike vapper paharet,” ütles Peg. „Vaatame nüüd, kas mul on meeles, kuhu ma auto parkisin.”

*

Möödunud mitmest säravate sõidukite reast, astus Peg rõõmsalt kogu parkla kõige porisema auto juurde. See oli vana Volvo, mis meenutas välimuselt vastupidavat kasti. „Vabanda, et pole kõige puhtam, aga tavaliselt sõidame sellega vaid mina ja Härra Badger.”

„Härra Badger?”

„Minu lambakoer. Jätsin ta koju. Saad tema seltskonda hiljem nautida.”

„Tore,” lausus Ellen, püüdes lisada häälde entusiastlikku tooni. Ta emal oli tilluke kääbusspanjel nimega Vahvel, kes oli rohkem mänguasja kui koera moodi, kuigi ta neurootiline klähvimine oli vägagi reaalne ja käis vägagi närvidele. Leonora ja Lavinia nõudsid ka, et peavad saama endale Harrodsist väikesed koerad, keda saaks käekotis kaasas kanda, kuid Ellen arvas, et mitte sellepärast, et neile oleksid koerad meeldinud, vaid sellepärast, et need olid moekad aksessuaarid nagu Smythsoni päevaraamatud ja Asprey nahksed võtmehoidjad. Ta kujutas ette, et kui see oleks võimalik, ostaksid nad ka oma beebid Harrodsist.

Peg istus autosse ja lükkas kõrvalistmelt ajalehed maha. Ellen märkas istmenaha külge jäänud koerakarvu. „Kus sa elad?” küsis ta, kõik lootused elegantsete poodide ja restoranidega tsiviliseeritud linnast purunemas, kui nägi matil porijälgi.

„Kohe Ballymaldooni lähedal, mis on võluv mereäärne alev. Küll sa näed, see on raamatu kirjutamiseks hea rahulik koht.”

„Kas see on sügaval looduse rüpes?”

„Oojaa, väga sügaval. Mul on palju loomi. Ma loodan, et loomad meeldivad sulle, Ellen. Küllap sa märkasid mu maainimese riideid. Seal, läänerannikul, on väga külm ja niiske. On sul ikka teised saapad kaasas, kullake?”

„Ei, ainult need.”

„Need on küll väga elegantsed, Ellen, aga sa rikud need ühe päevaga ära. Õnneks on mul endal veel üks paar, mida võin sulle laenata.”

Ellen heitis pilgu Pegi asjalikele tugevast nahast saabastele ja puikles vastu: „Tänan, aga pole vaja. Ma arvatavasti ei käi kuigi palju väljas.”

Peg kortsutas tema poole kulmu ja pahvatas siis südamest naerma. „See on kõige naljakam asi, mida ma olen terve nädala jooksul kuulnud!” Ellen mõtles, et ehk on emal mõni vana sugulane ka Dublinis.

*

„Kuidas Maddie siis elab ka?” küsis Peg, kui nad olid maanteele jõudnud. Tema hääl kõlas kindlalt, aga Ellen märkas, et ta hoiab roolist üsna kramplikult kinni ja ta pilk on ette suunatud.

„Maddie?”

„Sinu armas ema.”

Ellen polnud kunagi varem kuulnud ema selle nimega hüütavat. „Sõpradele on ta Madeline ja kõigile teistele leedi Trawton ...”

„Seda ma usun. Ta oli alati üsna suure joonega. Küllap ta räägib ikka endiselt nagu hertsoginna?”

Ellen ei läbenud oma uudishimu varjata. „Miks te enam läbi ei saa?”

Peg surus huuled kokku. „Parem küsi seda oma emalt,” vastas ta napilt.

Ellen taipas, et peab olema ettevaatlikum. „Vabandust, sellest on ilmselt valus rääkida.”

„See on minevik,” kehitas Peg õlgu. „Mis olnud, see olnud.”

Ellen mõtles neile kirjadele ja kaartidele, mis olid hooletult ema alumisse sahtlisse visatud, ning tal hakkas tädist kahju. Too tundus olevat nii üksildane. „Sa oled kindlasti kurb, et oma sugulastega kokku ei saa.”

Peg võpatas. „Mina olen kurb, et mina ei saa oma sugulastega kokku? Issand, laps, mida see naine on sulle rääkinud? Hoopis tema peaks olema kurb, et ta oma sugulasi ei näe, kuigi vaevalt see teda kurvastab. Me pole temast üle kolmekümne aasta kuulnud.”

Ellen oli rabatud. Ta oli arvanud, et Peg on vanatüdruk. „Oh! Ma arvasin ...” Ta vakatas, soovimata tädi solvata. „Kas sul lapsi on, tädi Peg?”

Peg kõhkles viivu ja ta profiil süngestus nagu pilve läinud taeva alune maastik. „Mul on kolm poega, kõik juba üle kolmekümne aasta vanad ja käivad tööl. Nad on tublid poisid ja ma tunnen nende üle suurt uhkust,” lausus ta vaikselt. „Meil Maddiega on neli venda. Seda sa vist ei teadnud?”

Ellen oli rabatud. „Kas tõesti? Neli? Kus nad on?”

„Siin, Connemaras. Me oleme suur pere, kokkuhoidev pere. Sul on terve hulk onulapsi.”

„Tõesti? Ma poleks iial arvanud. Olen kuulnud ema ainult sind mainimas ja seda ka siis, kui ma poleks tohtinud pealt kuulda. Ja sina saadad igal aastal jõulukaarte.”

„Mis visatakse ilmselt kohe prügikasti,” sõnas Peg kibestunult.

„Alumisse lauasahtlisse.”

„Me olime Maddiega kunagi väga lähedased. Olime kaks tüdrukut peres, kus oli palju poisse, nii et me hoidsime kokku. Aga tema oli see, kes otsustas Iirimaalt ära minna ja omastega suhtlemise katkestada, mitte vastupidi, ning sellega ta murdis meie ema südame. Ma ei arva, et ei tohiks seda sulle rääkida. Poisid ei ole talle kunagi andestanud.”

„Ma ei ole iialgi vanaema näinud.”

„Ja kahjuks ei näe ka.”

„On ta surnud?”

„Jah, ta suri kümme aastat tagasi.”

„Ega ema temaga enne surma ära ei leppinud?” Peg raputas pead ja pigistas huuled kokku. „Ja vanaisa?” küsis Ellen. „Kas vanaisa elab?”

„Tema hukkus autoõnnetusel, kui me väikesed olime. Ema võttis talus ohjad enda kätte ja kasvatas meid üksi üles. Maddie ei sallinud seda, kui pidi käed mustaks tegema, aga mulle on loomad alati meeldinud. Kui ema suri, võttis meie vanim vend Desmond majapidamise üle. Mina rajasin oma väikese talu. Maatöö on ainus asi, mida ma oskan. Kas sind häirib, kui ma suitsetan?” Ta nägi korraga väga väsinud välja, nagu oleks Elleniga kohtumise elevus temalt energia röövinud.

„Sa suitsetad?” küsis Ellen ja tundis end korraga rõõmsamalt.

„Kahjuks küll. Olen proovinud maha jätta, aga olen muutuste jaoks vist liiga vana.”

„Suitsetamine on meie kodus keelatud sõna. Ma pean kikivarvul käima ja oma toa aknast välja küünitama, et mõne mahvi võtta.”

„Praegusel ajal on see igal pool keelatud. Maailm on tänu kogu sellele patrullimisele palju igavam koht. Parimad peod on need, mida peetakse tänaval.”

„Ma olen täiesti nõus. Ma seisan alati väljas ja külmetan ja pahvin oma suitsu, aga ainult parimas seltskonnas. Kuigi annan endale aru, et oleksin loll, kui ei püüaks seda maha jätta. Ma vajan ainult head põhjust.”

„Vaata mu käekotti, seal on üks pakk Rothmansit. Võta endale ja süüta üks ka minu jaoks, ole nii kena!”

„Kas sa tõesti elad ikka veel kodus? Sinu vanuses!”

„Ma olen kolmkümmend kolm.”

„Liiga vana, et vanemate juures elada.”

„Ma pole mitte kogu aeg nende juures elanud. Ma käisin Edinburghis ülikoolis, ja siis kui Londonisse tagasi tulin, elasin Lavinia juures, kuni ta abiellus. Kui mul tekkisid rahalised raskused, keelitas ema mind koju tagasi kolima. Tundus rumal tasuta majutusest ära öelda, eriti kuna maja on isa ja ema jaoks liiga suur, nad on seal nagu kaks üksildast oatera suures kõledas karbis. Ema on püüdnud mind aastaid mehele panna.” Ta mõtles Williamile ja tundis piinlikkust. Ta oli mehele mobiilisõnumi saatnud, kuid polnud julgenud oma iPhone’i sisse lülitada, et vaadata, kas too on vastanud. „Minu meelest on üsna vanamoeline abielule nii suurt rõhku panna.”

„Noh, prints William on võetud, nii et Maddie on ilmselt väga pettunud. Kuigi on ju muidugi veel ka Harry.”

Ellen naeris. „Sa ei eksigi väga, tädi Peg!” Pegi suures riidest kotis tuhnides jutustas ta oma õdede hiilgavatest abieludest. „Ema silmis pole sa „õige inimene”, enne kui oled abiellunud mõjuka mehega. Mõlemad, Lavinia ja Leonora, on nüüd äärmiselt „õiged”.”

„Oh aeg, selline tulemus pani Maddie ilmselt rõõmust lakke hüppama!”

„Minu üle ta kahjuks rõõmustada ei saa. Ma olen kõige vanem, nii et tegelikult oleksin pidanud mina esimesena abielluma. Aga asi on selles, et ma pole kindel, kas tahan abielluda sellise mehega, keda ema tahab.”

„Talita oma südame järgi, kullake, ja sa oled alati õnnelik. Suured maavaldused ja tiitlid ei tähenda tõelise armastuse kõrval midagi. Tegelikult ma usun, et need tekitavad ainult probleeme. Palju vaeva ja vastutust. Mida lihtsam elu, seda parem.”

Ellen süütas sigareti ja ulatas selle Pegile, seejärel süütas teise endale. Ta paotas akent ja suits siugles välja niiskesse veebruariõhku.

„Kas sul on kodus härra ka olemas?” küsis ta sügavalt sisse hingates ja tundis, kuidas pinge õlgades järele annab.

„Oli üks härra kaua aega tagasi, aga meie teed läksid lahku.”

„Oi kui kahju.”

„Pole vaja haletseda. Mu noorim poeg ja vennad hoolitsevad mu eest.”

„Kunagi ei või teada, kas abielu jääb püsima. Ema ja isa paistavad olevat üsna õnnelikud, aga mingit garantiid ei ole.”

„Kunagi ei tea, mida elu sulle ette söödab ja kuidas sa sellele reageerid. Mõned asjad liidavad partnereid, teised aga viivad nad lahku.”

„Kas sa oma eksmehega vahel kohtud ka?”

„Ei, ta emigreerus Ameerikasse. Poisid käivad tal muidugi külas. Ta abiellus uuesti, endast tükk maad noorema naisega, ja neil on väike ...” Ta vakatas ja tõmbas sügava mahvi. „Väike tütar,” ütles ta siis tasa ning ta hääl murdus, nagu oleksid need sõnad talle haiget teinud. „Nüüd pole ta küll enam väike. Aga mehel pole siiski põhjust siia tagasi tulla.”

Ellen märkas, et õhustik autos on muutunud. Õhk oli kurbusest raske, justkui oleks väline niiskus avatud akna kaudu sisse tunginud. Ellenil oli tädist kahju, sest too oli ilmselgelt rängalt haiget saanud, kui mees uuesti abiellus ja uue pere lõi. „Räägi mulle oma poegadest,” lausus ta teemat vahetades erksal toonil.

Peg naeratas ja meeleolu autos muutus rõõmsamaks. „Noh, nad on tublid poisid,” alustas ta. „Dermot, Declan ja Ronan. Dermot ja Declan on abielus ja neil on lapsed ning nad käivad mul aeg-ajalt külas, aga Ronan, noh, tema elab ikka veel Ballymaldoonis ja näib, et ta ei kavatse niipeagi peret luua.”

Nad sõitsid aina kaugemale Connemarasse ja Ellen lasi tädil oma poegadest jutustada. Ta vaatas, kuidas maastik muutus, ja selle ilu rabas teda. Ta avastas, et teda tõmbab selle metsiku, voogava, kaljuste mägede ja märgade orgudega maastiku poole, kus läbi kanarbiku vulisevad jõekesed ja mäenõlvadel kerkivad luukeredena kivihoonete varemed, mis on avatud merelt tulevale tuulele ja udule. Selles looduse üüratuses oli midagi melanhoolset, nagu oleks see oma taltsutamatu loomuga sundinud inimesi meeleheites käsi üles tõstma ning oma kodusid hülgama ja linnas turvalisemat elupaika otsima. Siin polnud ühtegi kõrgepingemasti, olid vaid mõned telefonipostid ning väike, kuid pikk ja sirge tee, mis viis läbi nõmmede ja kõrge rohu, ning konarlikud, taeva poole tõusvad mäed, mille tipud olid pilvisse peidetud. Ellen polnud kunagi varem midagi seesugust näinud ning jälgis põnevuse ja hirmuga, kuidas talle tuttav tsiviliseeritud linnamaastik asendus siinse trotslikult vaikiva loodusega.

Viimaks sisenesid nad oru põhja pidi Ballymaldooni alevisse ja Ellen nägi taamal sätendamas ookeani, mis oli niisama ääretu ja taltsutamatu kui Connemara maastik. Tädi Peg oleks alevist ringiga mööda sõitnud, kui poleks olnud õetütart, kellele ta tahtis seda kiiresti näidata. „Mitte et siin kuigi palju näha oleks,” märkis ta, kui nad sõitsid mööda üht vaikset tänavat, mida ääristasid kenasti kiviaedade ja põõsaste taha joondatud pastelltoonides elumajad. Alevi välisilmes domineeris suur gooti stiilis kirik, mis seisis kuninglikult mäenõlval mägivahtrate ja kaljude varjus. „Mina kirikus ei käi,” seletas Peg. „Isa Michael peab mind jumalavallatuks. Ta muidugi eksib; tunnen Jumala kohalolekut kogu aeg, aga see preester käib mulle jubedalt närvidele, on alati käinud. Muud põhjust mul polegi. Nii et sa ei pea ka kirikusse minema, kui ei taha. Mul on ükskõik.”

„Kujuta ette, et ema käib Londonis igal hommikul missal,” ütles Ellen.

„Kujutan väga hästi ette. Aga ma ei usu, et sel Jumalaga eriti pistmist on.” Nad mõlemad naersid.

„Ah, pubi! Nüüd juba hakkab looma,” hüüatas Ellen, kui Peg Rahapajast möödudes kiirust maha võttis. „On see hea pubi?”

„Täis kohalikke ja sugulasi. Ma ise eelistan vaikset elu. Aga kui sa tahad, siis poisid viivad su siia.”

„Sinu pojad?”

„Ei, ma pidasin silmas oma venda Johnnyt ja tema vanemat poega Joed. Johnny on lossi haldur ja Joe käib talle abiks. Johnnyt ja Joed võib vist enamikel õhtutel kõrtsileti äärest leida. Mine nendega kaasa. Joe tutvustab sind kõigi vajalike inimestega. Nagu öeldud, on sul siin terve suur hulk sugulasi. Nad kõik ei ela muidugi siin, Ballymaldoonis, aga küllalt paljud siiski. Rahapajas on sul kindlasti lõbus. Usun, et leiad sealt oma romaani sobivaid karaktereid.” Ta pugistas omaette naerda, nagu oleks tal mõni juba mõttes.

Peg sõitis alla sadamasse, kus kalapaadid olid kinnitatud kai või seotud poide külge. Kividel seisid ämbrid homaaridega ning paar karmiilmelist, villases kampsunis kalameest, kootud müts peas, istusid suitsetades ja lobisedes ning parandasid võrke. Üks kõhn krants lamas munakivisillutisel ja värises külmast. Ellen mõtles, et küllap varsti seavad mehed sammud Rahapaja poole, et seal üks Guinnessi õlu teha, ja koer saab siis seal kamina ääres sooja. Ballymaldoon oli kena väike alev, aga oli selge, et seal polnud ühtegi korralikku poodi, mis võiks teda ahvatleda. Parem ongi, mõtles ta, sest tal polnud kuigi palju raha ja vanematelt ei saanud ta seda küsida, arvestades, millise kirja ta neile oli jätnud. Selles suhtes oli ta igatahes oma sillad põletanud. Ta ei osanud arvata, kaua selleks kulub, kuni ta siin, Eikusagil, lämbuma hakkab ja hingeldades nagu kuivale jäänud kala kahetseva ja kuulekana Londonisse naaseb. Nii kena kui see linnake ka ei olnud, midagi erilist siin ilmselgelt ei toimunud.

Tädi Peg sõitis alevist läbi ja selle teisest servast välja. Sõitnud umbes miili piki rannikut edasi, pööras ta ühele põlluvaheteele ning vuras hallide kiviaedade ja lopsakate, lambaid täis tipitud karjamaade vahel edasi ülesmäge, kuni nad jõudsid tipus asuva kahe tagasihoidliku valge taluhoone juurde. „See pole midagi erilist, aga see on kodu,” teatas ta rõõmsalt autot vasakpoolse majakese ees kinni pidades. Ellen oli pettunud. Ta oli oodanud, et tädil on suurem elamine. Aga maja oma kõrge rookatuse ning ärkliakendega, mille raamid olid uksega ühtmoodi punaseks värvitud, oli siiski meeldivalt omapärane ja maaliline. Maja ümber polnud varju pakkuvaid puid, oli üksnes madal kiviaed ning Ellen kujutas ette, et see on ehitatud tugevaks ja kindlaks, et peaks vastu raevukatele talvetuultele.

Maja võis ju pettumust valmistada, aga kui Ellen autost välja astus ja ümber pööras, jäi tal avanevast vaatest hing kinni. Ookean sätendas läbi õhtuse udu ja hämaruses kerkisid veest lagunenud tuletorni tontlikud söestunud varemed. Ta seisis hetke paigal ja silmitses seda vaatepilti. Päike oli silmapiiri taha vajunud ja paremal oli tükk maad eemal näha Ballymaldooni tulesid, mis segunesid läbi pilve piiluvate esimeste tähtedega. Tuletorn kadus aeglaselt selle ümber sulguvasse öösse ja udusse, kuni oligi läinud, nagu poleks seda seal iial olnud.

Väikeste käppade tõtlik padin kiskus Elleni sellest tardumusest välja. Ta pöördus ja nägi Härra Badgerit, mustavalgekirjut borderkollit, kelle kannul tuli röhkides punakaspruun siga.

„Loodetavasti sulle loomad meeldivad,” ütles Peg tagasi auto juurde Elleni kohvri järele minnes.

„Muidugi,” vastas Ellen ega teadnud, kas peaks siga patsutama või jooksu pistma.

„Ära Bertiet karda, ta on pai poiss ja igati treenitud. Näed, sa meeldid talle,” lisas ta, kui Bertie oma kärsa Elleni jalgade vahele pistis ja urahtas. Ellen hüppas paanikas tagasi. „Silita lihtsalt ta kõrvu, kullake, see meeldib talle.” Kuid Ellen ei võtnud tädi nõuannet kuulda ja kiirustas majja.

Sees oli soe ja hubane ning lõhnas märja koera järele. Esikupõrandat katsid ruudukujulised hallid kiviplaadid, seinad olid pehmet valget tooni ja neid kaunistasid amatöörlikud mereakvarellid. Köögis vedeles laua ligidal madala kollase malmahju ees Härra Badgeri tolmune pruun kott-tool ja kaminaseina äärde korralikult laotud väikeste halgude riida kõrval oli maas õlgedest matt. Ellen eeldas, et see oli Bertie voodi, kui sigadel üldse on voodid. Puhvetiriiulid olid täis kruuse ja kööginõusid, topsikuid teekottide, kohvi ja kirjutusvahenditega. Malmahju peal seisis vanamoeline teekann, mis ootas tulele panekut. Peg heitis pilgu seinakellale ja naeratas. „Napsutamiseks on vist veel liiga vara. Kas sa soovid tassi teed, kullake? Sul on kindlasti kõht tühi. Mul on sinki ja värsket soodaleiba.” Ta avas külmkapi. „Õhtusöögiks tegin sulle lihahautist, aga kuidas oleks kohe praegu väikese einega? Miski ei tekita paremat isu kui pikk reis. Või tahad enne oma tuba näha ja end värskendada?”

„Jah, see oleks tore. Tänan,” vastas Ellen, vaadates, kuidas Bertie kööki sörkis ja õlgmatil oma koha sisse võttis.

„Tule, lähme siis.” Peg vinnas ta kohvri trepist üles, tegemata välja Elleni protestist, et ta peaks seda ise kandma. „Ma olen tugev kui härg. See siin pole midagi võrreldes lammastega, keda ma olen tõstnud.”

Ta avas ukse madala lae ja vanade puittaladega ning lillemotiividega kaunistatud magamistuppa, kus oli suur männipuust voodi, riidekapp ja kummut. Ta sammus üle vaiba ja avas akna, et lasta välja klaasi vastas sumisev hullunud kärbes. „Sul on merevaade.”

Elleni tuju läks paremaks. „Tuletorniga,” sõnas ta.

„Jah,” vastas Peg ettevaatlikul toonil.

„See on varemetes. Ma armastan varemeid.” Ta astus tädi kõrvale akna juurde.

„Need on väga traagilised varemed. Üks noor ema hukkus seal viis aastat tagasi tulekahjus. Kuigi keegi ei tea, mida ta seal öösel sellisel kellaajal tegi.”

Ellen vahtis pimedusse, aga ei näinud midagi. „Kui kurb.”

„Küll Joe sulle sellest räägib. Ta teab selle kohta nii palju. Tüdruku mees Conor Macausland kolis pärast naise surma lossist välja väiksemasse majja, aga Johnny ja Joe käivad siiani nende aeda hooldamas. Naine oli innukas aednik.” Ta tasandas häält: „Räägiti, et ta mõrvati.”

Ellen kohkus. „Kes seda siis tegi?”

„Tema enda mees.” Peg sulges akna ja tõmbas kardinad ette. „Mees oli mõnda aega peamine kahtlusalune. Politseinikud sebisid siin igal pool ringi nagu sipelgad, aga nad ei leidnud mitte vähimaidki tõendeid, mis oleksid tema süüd tõestanud. Mõnede arvates ei leidnud nad ka midagi, mis oleks tõestanud, et ta seda ei teinud.”

„Kui jube. Mida sina arvad?”

Peg ohkas. „Mina arvan, et see oli traagiline õnnetus, aga mõned inimesed ei lepi sellega. Neile meeldivad salapära ja mõrvalood.” Ta naeratas virilalt. „Sest vaata, siin võib pisut igavaks minna ja inimestele meeldib oma lõbuks asju välja mõelda. Mina isiklikult eelistan vaikset elu.” Peg läks ukse poole. „Sinu vannituba on koridoris teine uks paremale. Ole hea ja ära esimest ust lahti tee, sest seal magab Reilly.”

„Reilly?”

„Orav, kelle ma vahetult enne jõule ära päästsin. Ilusamat jõulukinki oleks olnud raske soovida.” Ta naeratas hellalt, nagu räägiks väikesest lapsest. „Ta on sellest ajast saadik pesukapis talveund maganud. Boileri kõrval on soe, nii et ma arvasin, et tal on seal mõnus. Kuu või paari pärast ärkab ta üles ja siis ma proovin teda kodustada. Kui sul on puhtaid linu vaja, siis küsi enne minult, sest mina tean, millisel riiulil ta magab.”

Ellen naeratas talle põgusalt vastu, nagu oleks pesukapis magav orav täiesti tavaline asi. „Hästi,” kostis ta. „On siin veel loomi, kellest ma peaksin teadlik olema?”

„Majas mitte. Ainult hiired ja nahkhiired pööningul, aga nemad sind ei sega. Bertie ülakorrusele ei tule, aga kui sa öösel kööki lähed, võib ta sulle otsa tormata, pidades sind sissetungijaks. Ta ründas nii Oswaldit, kui oli alles väike põrsas, ja tal õnnestus Oswaldi jalaluusse mõra tekitada, nii et mõtle, mida ta nüüd võib puruks murda!”

„Kes on Oswald?”

„Minu kallis sõber. Ta hakkab sulle kindlasti väga meeldima. Ta üürib minult naabermaja ja käib siin peaaegu igal õhtul kaarte mängimas.”

„Kas ta aitab talutöid ka teha?”

Peg norsatas pisut Bertie moodi ja hakkas naerma. „Ei, kui sa Oswaldit tunneksid, saaksid aru, kui naljakalt see kõlab! Oswald on pensionil olev Inglise härrasmees, kes maalib pilte, endal seljas kolmeosaline tviidülikond, kujutad ette. Need akvarellid seal all on tema tehtud. Ta teenib nendega piisavalt, et üür ära maksta, aga mitte palju rohkem. Ma arvan, et ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks. Ta on mu armas sõber. Oswald hakkab sulle kindlasti meeldima.” Pegi silmad särasid seda öeldes ja Ellen mõtles, kas ta pole mitte sellesse Inglise härrasmehesse pisut armunud.

„Ma ootan temaga kohtumist huviga,” lausus Ellen.

„All on kena väike elutuba, kus sa saad kirjutada. Ma teen kaminasse tule ja sa võid end seal mõnusalt sisse seada sel ajal, kui mina väljas toimetan. Värskenda end nüüd ja tule alla, kui valmis oled. Ma panen tee tõmbama.”

Ellen võttis käekotist telefoni ja lülitas sisse. Mõni hetk hiljem tilises see, andes märku kahest teatest ja kahest tekstsõnumist. Kaks olid vastamata kõned emalt, aga Ellen kustutas need ära, ilma et oleks salvestatud teateid kuulanud. Üks sõnum oli Williamilt: Kallis, mida see tähendab? Ma ei saa aru. Palun helista, et saaksime asja arutada. Tema rahulik toon ei üllatanud Ellenit sugugi. William oli sedasorti Inglise kõrgklassi esindaja, kes lasi end harva millestki häirida. Ta oli saanud hariduse, mis andis talle tugeva privilegeeritustunde ja ootuse, et kõik laabub hästi. Sest lõppude lõpuks oli nii alati olnud ja tal polnud mingit põhjust arvata, et Elleni ootamatu jalgalaskmine võiks kuidagi teisiti lõppeda. Arvatavasti pööritas ta silmi ja ohkas: „Naised!” niisamuti, nagu Elleni isa ema veidrused õlakehitusega kõrvale heitis. Teine sõnum oli Elleni parimalt sõbrannalt Emilylt: Issand, sa tõesti tegidki seda! Su ema on kaks korda helistanud, aga ma pole julgenud vastu võtta. Mida ma ütlen? Palun helista. Ellen lülitas telefoni välja ja läks akna juurde. Ta avas selle ning hingas sisse õhtu niisket õhku. Värin levis üle ta keha. Ta ei osanud öelda, kas selle põhjuseks oli külm või erutus sellest, et oli kodust jalga lasknud. See polnud ka tähtis. Lõpuks ometi tundis ta end kohustustest vabana. Esimesed kolmkümmend kolm aastat oma elust oli ta teinud oma vanemate tahtmist; nüüd viimaks oli ta vaba tegema seda, mida ise tahtis.