Читать книгу Naine Pariisist - Santa Montefiore - Страница 3

Hampshire 2012

Märtsi algus oli olnud imekaunis. Maa oli endalt raputanud varahommikused kirmed ja väikesed pungad olid pistnud pea läbi kangestunud puukoore ning sirutanud välja laimirohelised võrsed ja heleroosad õienupud. Nartsissid olid surunud end läbi kostuva pinnase ja päästnud valla oma erekollased trompetid ning päike ergas värske jõuga. Õhk oli täis linnulaulu ja puuoksad värelesid taas kord pesaehitamise saginast. Kevad oli saanud võiduka alguse.

Fairfield Park nägi välja kaunim kui ei kunagi varem. James I ajast pärinev häärber oli ehitatud keset viljakaid põllumaid ning seda ümbritsesid avarad muruplatsid, iidsed metsad täis kellukaid ja väljade kaupa õitsvaid viljapõlde ja tulikavälusid. Suures kunstjärves rajasid konnad endale kõrkjate vahel kodusid ja vesirooside vahel ujusid kuldkalad. Kõrguvad pöögid kaitsesid maja vaenulike talvetuulte eest ja pakkusid kevadel varju sadadele nartsissidele. Õunapuu tüveõõnsuses oli end sisse seadnud loorkakupere, kes jahtis toiduks talumaadel ja puukuuris elavaid rotte ja hiiri; seda kõike aga jälgis kõrgelt künkalt, kannatlikult nagu mõni tark vanamees, unarusse jäetud kivipaviljon, mis oli peitu vajunud otsekui mõni unustatud aare.

Kena väike paviljon oli jäetud aja ja ilmastiku meelevalda ning, jäädes heatahtlikuks vaatlejaks, oli ta ometi kindel, et ühel päeval kutsub mingi tungiv vajadus inimesi taas tema juurde nagu valgus kadunud hingi. Kuid täna ei võinud keegi alt isegi näha tema meekarva seinu ja uhkeid jämedaid sambaid, kuna tervet mõisa kattis leinaloorina paks udu. Isegi linnud hoidsid end vaos. Näis, otsekui oleks kevadel tahtejõud otsa saanud.

Selle melanhoolse atmosfääri põhjuseks oli läikiv must surnuauto, mis ootas maja ees kruusasel platsil. Auto sees lamas lihtsas tammekirstus maja isanda, lord Framptoni külm ja elutu surnukeha. Udujutid keerlesid ümber auto nagu surma ahned kombitsad, oodates kannatamatult võimalust tarbetuks muutunud keha maapõue neelata; maja peaukse esisel trepil lamasid lordi kaks dogi, pühalikud ja liikumatud nagu kivikujud, pea nukralt käppadele toetatud ja kurvad silmad kirstule suunatud; nad tajusid instinktiivselt, et nende peremees enam koju ei tule.

Leedi Frampton seisis hallis ja sättis peegli ees pähe laia musta kübarat. Ta ohkas oma peegelpilti silmitsedes ja tema leinast niigi raske süda läks veelgi raskemaks, nähes iseenda silmi, mis teda vana naise väsinud leppimisega vastu vaatasid. Tema nägu oli laiguline pisaratest, mis olid voolanud katkematult sellest saadik, kui talle teatati, et tema abikaasa on Šveitsi Alpides ootamatult surma saanud; sellest sai juba kümme päeva. Šokk oli muutnud ta naha kahvatuks ja võtnud talt söögiisu, nii et tema põsed nägid kuivetud välja, vastandudes ta vormikale kehale. Ta oli mehe äraolekuga harjunud, kui selle mägironimiskirg ta jälle kusagile maailma suure mäe otsa viis, kuid nüüd täitis maja hoopis teistsugune vaikus – vali, ebamugav vaikus, mis kajas suurtes tubades ähvardava jäävusega.

Ta kohendas oma mantlit, kui tema vanim poeg, nüüd uus lord Frampton, elutoast halli astus. „Mida nad seal teevad, David?” küsis ta pojalt, püüdes leinavalu vaos hoida vähemalt senikaua, kuni nad kirikusse jõuavad. „Me jääme niimoodi hiljaks.”

David vaatas talle kurvalt otsa. „Me ei saa hiljaks jääda, ema,” vastas ta ja tema tumedaid silmi varjutas seesama valu. „Isa on … eks ole …” Ta vaatas akna poole.

„Muidugi, sul on õigus.” Ta mõtles George’i peale seal väljas surnuautos ja tundis, kuidas ta kurk krampi tõmbub. Ta pöördus tagasi peegli poole ja askeldas taas oma kübaraga. „Siiski, kõik ju ootavad meid ja väljas on hirmus külm.”

Hetk hiljem ilmus elutoast tema keskmine poeg Joshua koos oma jaheda naise Robertaga. „Kõik okei, ema?” küsis ta, tundes ebamugavust käesoleva sündmuse tundeküllase olemuse tõttu.

„Lihtsalt tahaks juba pihta hakata,” pistis David kannatamatult vahele. Joshua torkas käed püksitaskusse ja tõmbas turja küüru. Majas oli külm. Ta läks ja seisis halli kamina kõrvale, mille võre taga praksusid suured, luuderohuväätidesse mähkunud halud.

„Mida nad seal teevad?” küsis ta ema uuesti elutoa poole vaadates. Temani kostis ta noorima poja Tomi madal hääl vaheldumisi ta ämma hirmuäratavate konsonantidega, kui too jälle millestki loengut pidas, ilma et keegi oleks julgenud vastu vaielda.

„Vanaema nõuab, et Tom õpetaks teda kasutama mobiiltelefoni, mille ta vanaemale andis,” vastas Joshua.

„Praegu? Kas seda ei võiks veidi hiljem teha?” Tema lõug kippus ängistusest võbisema.

„Nad just lõpetavad oma jooke, Antoinette,” ütles Roberta põlastavalt ninaga õhku tõmmates. „Kuigi, võttes arvesse Tomi minevikku, tema vist ei peaks küll jooma, või kuidas?”

Antoinette tõmbus turri ja astus akna juurde. „Ma arvan, et kui üldse millalgi, siis täna võib Tom tarbida, mida heaks arvab,” vastas ta jäigalt. Roberta ajas suu prunti ja pööritas oma mehe poole silmi, arvates ekslikult, et tema ämm seda pööritamist pealt ei näe. Antoinette vaatas, kuidas Roberta peegli ees oma maitsetut sulgedega peaehet juuste külge sättis, ja mõtles endamisi, miks ta poeg oli küll otsustanud abielluda selle naisega, kelle teravate põsesarnadega võinuks paekivi raiuda.

Viimaks lonkis halli ka Tom koos vanaemaga, kes pistis mobiiltelefoni käekotti ja pani selle klõpsuga kinni. Tom naeratas õrnalt emale ja Antoinette tundis end kohe pisut paremini. Ta noorimal pojal oli alati olnud võime oma ema enesetunnet tõsta või langetada, sõltuvalt parasjagu tema tujust või tervisest. Väike klaas veini ei paistnud teda kuidagi mõjutanud olevat, ja kuigi Antoinette’i torkis teadmine, et Tom ei tohiks üldse alkoholi tarbida, ei lasknud ta end sellest häirida. Ta mõte triivis jälle oma mehe juurde ja sellele, kuidas George’il oli õnnestunud Annapurna baaslaagrist koju helistada lihtsalt selleks, et küsida, kuidas Tomil läheb, pärast üht eriti halba nädalat, kui poiss oli oma kallimast lahku läinud. Antoinette tundis, kuidas ta silmad jälle märjaks lähevad ja tõmbas taskust välja taskuräti. George oli olnud väga hea mees.

„Ega sa ometi kütet pole välja lülitanud?” hüüatas leskprouast vanem leedi Frampton süüdistavalt. „Mina ei laseks oma majal küll nii külmaks minna!” Pika musta kleidi, laia musta kübara ja õlgade ümber tõmmatud laia naaritsastoolaga nägi Margaret Frampton pigem välja, nagu oleks tal kavas mõnele halloweeni-peole ootamatult sisse sadada, mitte minna oma ainsa poja matusele. Tema kaela ja randmete ümber ning ta kõrvade küljes rippus nagu mingi nikerdatud jääpurikate rodu Framptonitele kuuluv peen, safiiridega kaunistatud juveelikomplekt, mille esimene lord Frampton 1868. aastal Indiast oma naisele Theodorale toonud oli ja mida oli põlvest põlve edasi pärandatud, kuni George selle omanikuks sai ning selle oma emale laenas, sest ta enda naine keeldus sedavõrd pillavalt rikkusega uhkeldavat ehet kandmast. Leskproua Framptonile ei valmistanud see aga vähimatki muret ja ta kandis juveele alati, kui selleks sobiv võimalus avanes. Antoinette polnud kindel, kas Margareti poja matus oli selleks just kuigi sobiv sündmus.

„Küte on sees, Margaret, ja kõigis kaminates on tuli. Ma arvan, et ka maja leinab,” vastas ta.

„Milline naeruväärne mõte,” pomises Margaret.

„Minu arust on emal õigus,” segas Tom vahele, pilk aknast välja suunatud. „Vaadake seda udu. Minu arust leinab terve mõis.”

„Ma olen saatnud viimsele teekonnale rohkem inimesi, kui kokku lugeda jaksan,” ütles Margaret Antoinette’ist mööda purjetades. „Kuid pole midagi hullemat kui kaotada oma poeg. Ainus poeg. Ma usun, et ei saa sellest mitte kunagi üle. Vähim, mida ometi oodata võiks, on see, et majas oleks soe!”

Harris, vana ülemteener, kes oli perekonna teenistuses olnud juba üle kolmekümne aasta, avas ukse ja leskproua Frampton astus välja uduvinesse, tõmmates stoola tihedamalt õlgade ümber. „Taevake, kas me niimoodi üldse kirikusse jõuame?” Ta seisis kivitrepi ülemisel mademel ja silmitses ümbrust. „See on ju paks nagu puder.”

„Muidugi jõuame, vanaema,” kinnitas Tom teda käevangu võttes, et teda trepist alla aidata. Kaks suurt dogi püsisid oma kurbuse taaga all liikumatuna. Margareti pilk peatus kirstul ja ta mõtles omaette, kui hirmus üksik see seal surnuauto klaasi taga välja nägi. Hetkeks andsid ta muidu alati pingul lõualihased järele ning ta lõug värises. Ta kergitas õlgu, tõmbas end pingule ja rebis pilgu kirstult eemale. Valu ei olnud miski, mida teistele näidata sobis.

Autojuht ootas valveseisangus, kuni Tom aitas vanaema ühte maja ees seisvatest Bentley limusiinidest. Temale järgnes kuulekalt Roberta, kuid Antoinette ei kiirustanud autosse istuma. „Mine sina, Josh,” ütles ta. „Tom ja David tulevad minuga.”

Joshua ronis esiistmele. Oleks võinud arvata, et tema isa surm oleks kaks naist ometi kokku liitnud, kuid näis, et nad suhtuvad teineteisesse niisama vaenulikult kui alati. Ta kuulas, kuidas tema naine ja vanaema tagaistmel juttu ajavad ja imestas endamisi, miks ema küll ei võinud Margaretiga niisama hästi läbi saada kui Roberta.

„See naine on nii kurnav,” kurtis Antoinette ettevaatlikult taskurätiga silmi tupsutades, kui sõidukid liikusid surnuauto järel mööda sõiduteed ja läbisid rauast värava, mida kaunistas lõvi ja roosi kujutisega perekonnavapp. „Kas mu nägu on hirmus laiguline?” küsis ta Tomi käest.

„Sa näed igati hea välja, ema. Täna polekski õige viimase peal välja näha.”

„Seda vist küll, jah. Aga ikkagi, me näeme seal kõiki ju.”

„Ja kõik nad tulevad pärast meiega kaasa ka,” torises David esiistmelt. Seltskondlik koosviibimine polnud talle praegu kuigi meeltmööda.

„Meile kõigile kulub üks korralik naps ära.” Antoinette patsutas Tomi kätt ja soovis, et ta poleks äsja alkoholist juttu teinud. „Isegi sina. Kui üldse, siis täna võib.”

Tom naeris. „Ema, jäta ometi see minu pärast muretsemine. Ma ei sure paari klaasikese peale ära.”

„Ma tean. Anna andeks, ma poleks pidanud sellest juttu tegema. Huvitav, kes täna tulevad,” ütles ta teemat vahetades.

„Mulle tõesti ei meeldi, et mul tuleb vestelda isa jubedate tädidega ja kõigi nende teiste igavate sugulastega, keda me juba aastaid vältinud oleme,” segas David vahele. „Mul pole üldse pidutuju.”

„See ei olegi pidu, kullake,” parandas teda ema. „Inimesed tahavad lihtsalt oma lugupidamist avaldada.”

David vahtis mornilt aknast välja. Teeäärseid hekke polnud udu tõttu peaaegu nähagi, kui nad Fairfieldi linna poole sõitsid. „Kas nad ei võiks kõik lihtsalt pärast matust minema tõmmata ja koju minna?”

„Loomulikult mitte. Viisakas on paluda sinu isa sõpru ja sugulasi pärast matust meie poole. See pakub meile kõigile veidi lohutust.”

„Vahva,” pomises David süngelt. „Ma tõesti ei tea paremat viisi isa surmast ülesaamiseks, kui kamba vanuritega ühiselt laua ümber kükitada.”

Tema ema hakkas jälle nutma. „David, ära tee seda kõike mulle veel raskemaks.”

David vaatas üle õla ja pehmendas häält. „Anna andeks, ema. Ma ei tahtnud sind endast välja viia. Mul lihtsalt pole mingit tahtmist täna head nägu teha, muud midagi.”

„Kellelgi meist pole selleks tahtmist, kullake.”

„Ma tahaksin praegu kõige meelsamini üksi olla ja oma kurbuses kössitada.”

„Minul on kange isu sigareti järele,” ütles Tom. „Kas mul on aega nurga taga üks kiire suits tõmmata?”

Auto jäi seisma keskaegse Püha Peetruse kiriku ette. Autojuht avas sõiduki tagaukse ja Antoinette ootas, kuni Tom ümber auto teda välja aitama tuleb. Ta jalad tundusid nõrgad ja ebakindlad. Ta nägi oma ämma mööda kivist kõnniteed kiriku ukse poole astumas, kus kaks George’i nõbu teda pühalikul ilmel tervitasid. Tema ei nutaks kunagi avalikult, mõtles Antoinette kibedalt. Ta polnud koguni kindel, kas see naine isegi omaette kunagi nutnud oli. Margaret pidas oma tunnete näitamist eriti just keskklassile iseloomulikuks kombeks ja vaatas aristokraatlikult alla nooremale põlvkonnale, kelle jaoks oli igapäevane asi kurta, nutta ja vinguda oma raske saatuse üle. Ta mõistis hukka nende arusaama, et maailm oleks neile justkui midagi võlgu, ja armastas hirmsasti oma lastelastele rääkida, et tema noorusajal olid inimesed üles näidanud ikka palju rohkem väärikust. Antoinette teadis, et Margaret põlastas teda pideva nutta tihkumise pärast, aga ta ei suutnud nutmist jätta, isegi mitte selleks, et ämmale meele järele olla. Kuid ta pühkis enne autost väljumist silmad kuivaks ja tõmbas sügavalt hinge, leskproua Framptonil ei olnud avalikkuse ees oma tunnete näitamise koha pealt grammigi kannatust.

Antoinette sammus kahe poja saatel mööda kõnniteed ja mõtles, kui uhke oleks George oma poiste üle. Tom, kes oli nii nägus ja metsik – tal olid isa paksud blondid juuksed ja selged sügavsinised silmad –, ja David, kes polnud üldse isa moodi, vaid pikka kasvu ja magnetiliselt kütkestava olekuga ning enam kui võimeline kandma isa tiitlit ja vastutust mõisa juhtimise eest. Neist eespool kadus Joshua koos Robertaga kirikusse. Nende keskmine poeg oli arukas ja edasipüüdlik ning tegi endale finantsmaailmas nime ja ühtlasi teenis palju raha. George pidas tema tarmukusest lugu, isegi kui ta ei mõistnud poja igavavõitu karjäärivalikut. George oli olnud mees, kes armastas looduslikku, taltsutamata maastikku; Londoni ärilinnaosa betoonmäestik mõjus tema hingele nagu äädikas.

Antoinette libistas pilgu üle kiriku ränikivist seinte ja meenutas mitmeid õnnelikke sündmusi, mida nad siin koos tähistanud olid. Poiste ristimised, Joshua pulmad ja tema tütre Amberi ristimine kõigest aasta eest – ta ei olnud oodanud, et teda see täna ees ootab. Vähemalt mitte veel lähema kolmekümne aasta jooksul. George oli olnud ainult viiekümne kaheksa aastane.

Ta tervitas George’i nõbusid, ja kuna nemad olid viimased saabujad, astus nende järel uksest sisse. Kirikus oli õhk kehade soojusest ja lõhnaõlist paks. Laiadel aknalaudadel värelesid küünlad ja rikkalikud kevadised lilleseaded õhkasid kirikusse liiliate, freesiate ja nartsisside hõngu. Reverend Morley tervitas teda kaastundliku naeratusega. Ta võttis Antoinette’i käe oma pehmete, veidi nätskete käte vahele ja pomises lohutavaid sõnu, mida Antoinette kõrvus kumiseva, häälest ära viiuleid meenutava, närvidest tingitud sumina tõttu ei kuulnud. Ta pilgutas silmi, et pisaraid eemale peletada, ja meenutas kirikuisa külaskäiku mõisasse vahetult pärast seda, kui hirmus uudis temani oli jõudnud. Kui ta vaid saaks aega tagasi kerida …

Näis, nagu oleksid viimased kümme päeva kulgenud pidevas ettevalmistuses käesolevaks hetkeks. Oli olnud niivõrd palju tegemist. David ja Tom olid lennanud Šveitsi, et isa surnukeha koju tuua. Joshua ja Roberta olid hoolitsenud matuse korraldamise eest. Antoinette oli lilleseaded enda kanda võtnud ega usaldanud seda minia hooleks jätta, kuna ta oli kindel, et Londonis üles kasvanud Roberta ei teeks sirelil ja liilial vahet, ning tema õde Rosamunde oli aidanud teenistuse jaoks lauluraamatust valiku teha. Nüüd oli see päev käes ja Antoinette tundis, et ta astub hoopis teistsugusesse ellu; ellu ilma George’ita. Ta haaras tugevamalt Tomi käsivarrest ja astus ebakindlal sammul mööda löövi edasi. Kogudusest möödudes kuulis ta, kuidas inimesed järjest üksteist vaigistasid, ega julgenud kellelegi silma vaadata kartusest, et nende kaastundlikud pilgud tal jälle pisarad silmi toovad.

Samal ajal, kui Tom isa tädisid tervitas, aitas David ema esiritta istuma. Seejärel vaatas ta koguduse hulgas ringi. Suurema osa nägudest tundis ta ära – sugulased ja sõbrad, kõik ühtmoodi musta riietunud ja ühtmoodi kurva näoga. Kuid korraga paistis nende ühtlaselt hallide, jumeta nägude seast silma üks helge ja klaar nägu nagu küps virsik talviselt raagus puu otsas. Tüdruk vaatas talle ainiti otsa ja tema rabavalt hallid silmad olid täis kaastunnet. David vaatas talle otsekui paigale naelutatult vastu. Ta neelas pilguga seda blondide lokkide koske, mis üle tüdruku õlgade valgus, tema kreemjalt pehmet nahka, ja tema süda jättis löögi vahele. Tal oli tunne, nagu oleks tema hinge pimeduses korraga lamp süüdatud. Ei tundunud kuigi sobilik aeg naeratada, kuid David ometi tahtis naeratada, väga tahtis. Ta leppis tagasihoidliku, veidi kurva naeratusega ja tüdruk vastas samaga, avaldades vaikides isa kaotuse puhul oma kaastunnet.

Kui David hiljem kirikust väljus, koos oma vendade ja nõbudega kirstu kandes, vaatas ta üle õla tundmatu blondi neiu poole tagasi ja arutles omaette, kuidas see tüdruk tema isa eluga seotud oli. Miks nad temaga varem kohtunud ei olnud? Ta ei saanud midagi parata selle õnneliku ja hõljuva tunde vastu, mis ta leina mudasest mülkast välja tiris ja kuhugi hoopis õnnelikumasse ja helgemasse paika viis. Kas see oligi see, mida inimesed nimetavad „armastuseks esimesest pilgust”? Ja ometi oli ta isa matusepäev mõistagi selliseks tundeks kõige ebasobivam päev.

Phaedra Chancellor teadis, kes David Frampton on, sest ta oli oma uurimistöös põhjalik olnud. Kolmest pojast kõige vanem, kahekümne üheksa aastane, vallaline ja elas Fairfieldi mõisa maadel ühes majas, kus ta talu pidas. Ta oli õppinud Cirencesteri Põllumajanduskolledžis ja erinevalt oma isast, kelle jaoks alamaadli maaelu vaid igav näis, tundis David end maal mugavalt nagu kartul mullas.

Phaedra oli George’i poegadest vaid fotosid näinud. Tom oli kahtlemata kolmest kõige kenama välimusega. Ta oli pärinud isalt sinised silmad ja vallatult kaardus huuled. Kuid elusast peast nägi David palju parem välja, kui Phaedra ette oli kujutanud. Ta polnud nii klanitud välimusega kui Tom, veidi sorakil pruunide juuste, tumedate silmade ja suure kotkaninaga, mis polnud põrmugi fotogeeniline. Tegelikult oli tema välimus asümmeetriline ja omamoodi veider, ent samas kokkuvõttes vägagi kütkestav – pealegi oli ta pärinud oma isa sarmi, selle seletamatu magnetilise tõmbe, mis ta nii pilkupüüdvaks tegi. Joshua seevastu oli pigem tavalise välimusega, üldises mõttes igati nägus ja seetõttu oli ka kerge tema nägu unustada.

Ta langetas pilgu laululehele ja nähes esikaanel George’i näo kujutist, muutus ta pilk uduseks. Ta oli olnud ilusam mees kui kõik tema pojad kokku. Phaedra peletas silmi pilgutades valusad mälestused eemale ja vaatas pingsalt selle mehe nägu, keda ta ajapikku armastama oli hakanud. Tema näos tundis ta ära Tomi ja Joshua, kuid Davidit mitte, vanim poeg oli oma ema moodi.

Ta nuusatas ja pühkis pabertaskurätiga nina. Julius Beecher, George’i advokaat, kes tema kõrval istus, patsutas talle põlvele. „Kõik korras?” sosistas mees. Naine noogutas. „Närvis?”

„Jah.”

„Pole vaja muretseda, kõik läheb hästi.”

„Ma pole kindel, kas see on ikka õige aeg niisuguse pommiga lagedale tulla, Julius,” sosistas ta, kui kirikus muusika kõlama hakkas.

„Kahjuks pole seda võimalik vältida. Nad saavad varem või hiljem teada ja pealegi tahtsid sa ise siin kohal olla.”

„Ma tean. Sul on õigus. Ma tahtsin väga siin olla. Aga ma tõesti tahaksin, et mul ei tuleks tema perekonnaga kokku saada.”

Koor liikus aeglaselt mööda löövi ja laulis Mozarti „Lacrimosat”. Nende inglihääled kajasid kiviseintelt vastu ja tõusid paisuvas crescendo’s võlvitud lae poole. Küünlaleegid võbisesid õhu järsust liikumisest ja ootamatu päiksekiir siras läbi vitraažakna sisse ning langes kirstule, mis aeglaselt koori kannul liikus.

Antoinette suutis vaevu oma tundeid vaos hoida, tal oli tunne, et ta süda võib suurest leinast lõhkeda. Ta vaatas mööda pingirida kõrvale, kus George’i tädid Molly ja Hester, üks niisama kõhn kui teine täidlane, istusid samasuguse jäise aupaklikkusega nagu leskproua Frampton. Isegi Mozart ei suutnud nende enesevalitsuse teraskõvast kaitsekilbist läbi tungida. Antoinette oli korraga tänulik oma õe Rosamunde pärast, kes tema selja taga teises reas keskklassile kohase agarusega nutta ulgus.

Antoinette tundis end korraga nuuksatust alla neelavat. Oli võimatu ette kujutada, et nende kitsaste tammepuust küljeplankude vahel on tema aktiivne, elujõust pakatav mees. Et varsti maetakse ta külma maapinda, päris üksinda, kus pole kedagi, kes teda lohutaks, ja ta ei saa enam mitte kunagi tunda tema naha soojust ja tema puudutuse hellust. Selle talumatu mõtte peale murdsid pisarad viimaks välja. Ta suunas pilgu pinki mööda edasi ja silmitses oma ämma kivina jäika figuuri. Kuid nüüd oli tal ükskõik, mida see vana naine temast arvab. George’i pärast oli ta nööri mööda käinud, aga nüüd, kui teda enam ei ole, võib ta endal kas või silmad peast nutta, kui tahab.

Kui teenistus oli lõppenud, tõusis kogudus püsti ja ootas, kuni perekond kirikust välja sammus. Antoinette kõndis Tomi kõrval, raskelt tema käsivarrele toetudes, ja David saatis vanaema. Ta möödus pingireast, kus tundmatu blondiin taskurätiga silmi tupsutas, kuid ei lasknud pilgul peatuma jääda. Endamisi lootis ta palavalt, et neiu hiljem koos seltskonnaga neile teed jooma tuleb.

Väljas oli udu hajunud ja pilvede vahelt paistsid värskelt optimistlikud sinised taevalapid. Muru pärlendas siin-seal põgusalt ilmuvais päikesekiirtes ja puulatvades andsid linnud endast siristades märku.

„Kes see blond on?” küsis Tom end Davidi kõrvale libistades.

„Milline blond?” küsis David ükskõiksel toonil.

Tom kihistas. „See väga kuum blond, keda sa päris kindlasti märkamata ei saanud jätta, istus meist umbes kuus rida tagapool. Väga kenake. Päev hakkab täitsa kujunema juba.”

„Tule, kullake. Ärme jääme siia kiriku ette seisma,” ütles Antoinette, igatsedes privaatsuse järele, mida auto talle pakkus. Vennad vaatasid üle õla tagasi, kuid kogudus liikus kirikust välja päris teosammul.

Margaret puhistas kannatamatult. „Saada mind auto juurde, David,” käskis ta. „Ma tervitan inimesi hiljem, kui majja jõuame.” Ta astus edasi ja Davidil ei jäänud muud üle kui teda mööda kõnniteed auto poole saata. Kui vanaema oma kogukat istmikku ettevaatlikult autoistmele sättis, eksisid Davidi silmad tagasi kiriku poole, kus teenistuselt väljuv kogudus nüüd muruplatsile valgus. Ta otsis musta massi seest tulutult valgeid lokke. „Tule, tule nüüd, ära jää uimerdama. Väga hea, Joshua ja Roberta tulevad juba. Ütle, et nad kiirustaksid. Mulle tõesti kulub nüüd üks klaasike ära.”

„Väga ilus teenistus oli,” ütles Roberta Margareti kõrvale tagaistmele ronides.

„Väga armas,” nõustus Margaret. „Kuid reverend Morleyl on kombeks üpris pikalt kõnelda, kas pole?”

„Neile kõigile meeldib oma häält kuulata,” ütles Joshua.

„Sellepärast nad hakkasidki kirikuõpetajaks,” lisas Roberta.

„Minu arvates ütles ta isa kohta väga tabavalt, et ta oli igaühe jaoks sõber,” jätkas Joshua esiistmele ronides. „Ta armastas inimesi.”

Roberta noogutas. „Jah, ta oli väga südamlik.”

„Igatahes korraldasime talle korraliku ärasaatmise, eks ole vanaema?”

„Jah, see oleks talle meeldinud tõesti,” vastas Margaret vaikselt ja pööras pea akna poole.

David sõitis Fairfield Parki tagasi ema ja Tomi seltsis. Päike oli udu minema kõrvetanud, andes majale tagasi tema endise hiilguse. Bertie ja Wooster, nende kaks dogi, ootasid neid trepiastmetel. Näis, et päike oli ka nende meeleolu tõstnud, sest nad hüppasid nüüd saba liputades astmetelt alla auto juurde.

Harris avas ukse ja Mary, kes leedi Framptoni juures koristajaks oli, seisis hallis koos oma tütre Jane’iga, mõlemad hoidsid käes veinipokaalidega kandikut. Kaminatuli oli ruumid viimaks soojaks kütnud ja päikesevalgus kiiskas läbi suurte, võretatud akende sisse. Võrreldes sellega, kui nad paari tunni eest siit lahkunud olid, näis maja nüüd hoopis teistsugune, otsekui oleks ka häärber leppinud oma isanda lahkumisega ja valmis vastu võtma uut elukorraldust.

David ja Tom seisid elutoa kamina juures. David oli valanud endale klaasi viskit ja Tom lonksas pokaalist burgundia veini ning suitsetas poolsalaja sigaretti – tema ema ja vanaema jälestasid toas suitsetamist, ilmselt üks väheseid asju, mille kohta nad ühist arvamust omasid. Vähehaaval täitus tuba külalistega ning õhk muutus lämbeks ja umbseks. Esialgu valitses seltskonnas raske õhkkond, kuid pärast üht-kaht klaasitäit veini liikus jututeema George’i ja tema enneaegse surma teemalt edasi ning inimesed hakkasid taas naerma.

Mõlemad vennad lootsid külaliste hulgas tundmatut blondi naist märgata. Davidi eeliseks oli pikk kasv, nii et ta võis näha üle rahvasumma peade, kuid Tomist kohusetundlikumana leidis ta end seltskondliku vestluse lõksust, esmalt vanatädi Hesteriga ja seejärel reverend Morleyga. Tom oli visanud sigaretikoni kaminasse ja toetus vastu simssi, vahtides ebaviisakalt üle vanatädi Molly õla, kui viimane üritas tema käest lähemalt küsida ööklubi kohta, mida Tom Londonis pidas.

Viimaks purjetas salapärane külaline rahva hulgast nähtavale nagu luik rabakanade seast. Tom jättis vestluse Mollyga poole lause pealt katki ja David andis endast parima, et üritada reverend Morley pikaleveninud juttu jälgida, kuid kibeles ühtlasi end vestlusest välja puiklema.

Phaedra tundis end korraga suures ärevuses. Ta rüüpas paraja sõõmu veini ja astus seltskonna sekka. Julius hoidis tema küünarnukist kinni, et teda külaliste seas mitte ära kaotada, ning lükkas teda õrnalt inimsummas edasi. Phaedra lasi pilgul toas ringi käia. See, mida ta üle teiste peade näha võis, oli väga ilus. Toal oli kõrge lagi, mida kaunistasid suursugused ehisliistud, keset tuba rippus laes muljetavaldav kristall-lühter, mis valitses kogu ruumi ja sädeles nagu tuhat pisarat. Siidkangaga kaetud seintel rippusid kullatud raamides maalid ja laudadel troonis hulgaliselt kalli välimusega esemeid. Ilutupsudega lambivarjud kumasid pehmelt hiinapäraste portselanist lampide kohal ja tiibklaveri peale oli asetatud suursugune, purpurpunastest orhideedest lilleseade koos hõberaamides perefotodega. Jäi mulje, nagu oleksid Framptonid põlvkondade kaupa kõikjalt maailmast ilusaid asju kokku korjanud ja neid siia paigutanud, hoolimata sealjuures stiilist või värvusest. Põrandat katsid lapitekina erinevad vaibad, diivanitele oli kuhjatud virnade viisi patju, pildid rippusid seintel tihedate parvedena, raamaturiiulid ulatusid kõrgele laeni ning klaasustega vitriinkapid, mida täitsid emailitud pottide ja elevandiluust kammide kollektsioonid, andsid kogu ruumile viktoriaanliku väljanägemise. Miski ei sobinud teiste asjadega ja samas segunes kõik kuidagi harmooniliselt kokku. Siin oli olnud George’i elu, koos tema perekonnaga, ja tema polnud sellest osa saanud. Ta pidi juba peaaegu jälle nutma hakkama, kui Tomi kõrvuni naeratav nägu ilmus tema ette nagu Irvik Kass.

„Tere, mina olen Tom,” ütles ta kätt ette sirutades. Tomi silmad välkusid flirtides. „Ma mõistatan juba jupp aega, et kes te olete.”

Ta naeratas tänutundest Tomi sõbralikkuse üle. „Minu nimi on Phaedra Chancellor,” vastas ta.

„Ameeriklane,” ütles Tom üllatunult kulmu kergitades.

„Hoopis kanadalane.”

„Ah soo, Kanadast.”

„On see halb?”

„Ei, mulle kanadalased tegelikult meeldivad.”

Kui Tom hakkas loiult vokaale venitama, ajas see Phaedra naerma. „Vaat kus vedamine.”

„Tervist, Tom,” segas Julius vahele. Mehed surusid teineteisel kätt. „Väga kena jumalateenistus oli,” ütles ta.

„Jah, oli tõesti, väga kena,” nõustus Phaedra. Tom mõtles, et ta polnud vist kunagi nii jahmatamapanevalt kauneid silmi näinud. Naise silmad olid selget hallikassinist värvi, peaaegu nagu türkiisid, mida raamisid tihedad ripsmed, ning ta silmade vahe oli suhteliselt lai, andes ta näole kütkestavalt süütu ilme.

„Kuidas te siis minu isa tundsite?” küsis Tom.

Phaedra vaatas ärevalt Juliust. „Noh…” algas ta.

Just siis, kui ta hakkas küsimusele vastama, ilmus nende kõrvale David ja sõnad jäid talle kurku kinni. „Seal sa oledki, Tom,” ütles David, kuid ta pilk langes Phaedrale ning ta naeratas põgusalt, nagu oleks ta kogemata naisega kokku põrganud. „Mina olen David,” ütles ta. Viimaks võis ta naist pikemalt vaadata ning ta jõi pilguga tema ilu, nagu oleks see ambroosia.

„Phaedra Chancellor,” vastas too ja ulatas käe. David võttis sellest kinni ja nautis veidi aega naise naha soojust.

„Tere, David,” segas neid Julius ning David lasi vastumeelselt Phaedra käest lahti. „Kus leedi Frampton on?”

„Oi, tere Julius. Ma ei pannud sind tähelegi.”

„Noh, ma olen siiski siin,” vastas Julius turtsakalt; ta oli tundlik oma kasvu pärast, olles meeter seitsekümmend ja pool sentimeetrit pikk. „Mul on tarvis temaga rääkida. David, sina oled pikk. Vaata, kas sa sealt ülevalt paned teda kusagil tähele.”

David vaatas alla, silmitsedes Juliuse läikivat kiilaspead ja tema punast, higist leemendavat laupa ning mõtles omaette, kuivõrd see mees oma musta ülikonna ja lipsuga mõne Dickensi romaani tegelase moodi välja näeb. „Teda ei ole siin. Võib-olla on ta hallis.”

„Siis läheme ja otsime ta üles. Ma tahan talle Phaedrat tutvustada.”

Tom ja David soovisid mõlemad, et Julius läheks ja otsiks nende ema üksinda, kuid kerekas advokaat pani käe Phaedrale piha ümber ja juhtis ta välja halli. Raevu ja uudishimuga pooleks astusid kaks venda neile järele.

Viimaks leidsid nad Antoinette’i raamatukogust koos tema õe Rosamundega. Veiniklaasid käes, seisid nad George’i kirjutuslaua kõrval ja vestlesid tasasel häälel. „Aa, te leidsite minu peidukoha üles,” ütles Antoinette end kogudes. Oli ilmne, et ta oli taas nutnud.

„Me tulime siia, et veidi rahu saada. Seal väljas on hirmus palju sagimist,” selgitas Rosamunde oma madalal, ent kimedal häälel, lootes tulijaile mõista anda, et nad neid rahule jätaksid.

Antoinette märkas teiste seas võõrast ja ajas end sirgu. „Tervist,” ütles ta silmi tupsutades. „Kas me oleme varem kohtunud?”

„Ei, seda me ei ole,” vastas Phaedra.

„Phaedra Chancellor,” torkas David vahele, olles naise veetluse jõust lummatud.

„Ah soo.” Antoinette naeratas viisakalt. „Ja kuidas te …?” Ta kortsutas kulmu, soovimata ebaviisakas olla.

Julius haaras võimalusest kinni. „Mu hea leedi Frampton, ma polnud küll kindel, kas praegu on kõige õigem aeg teid teineteisele esitleda. Kuid ma tean, et lord Frampton soovis väga, et te teineteisega tuttavaks saaksite. Ta isegi plaanis teid omavahel kokku viia, enne kui … tähendab …” Ta köhatas kurgu puhtaks. „Ma tean, et ta oleks seda soovinud.”

„Ma ei mõista.” Antoinette’i ilme väljendas täielikku hämmingut. „Kuidas on preili Chancellor minu abikaasaga seotud?”

Phaedra vaatas abiotsivalt Juliusele otsa. Advokaat noogutas diskreetselt. Phaedra tõmbas hinge, tajudes instinktiivselt, et tema vastus saab olema ootamatu ja ebameeldiv. Kuid ta mõtles armastatud George’i peale ja hüppas pea ees tundmatusse.

„Ma olen tema tütar,” ütles ta, võideldes sisimas tahtmisega ära joosta. „George oli minu isa.”