Читать книгу Naine Pariisist - Santa Montefiore - Страница 5

Antoinette lamas laial, messingist raamiga voodil ja lasi oma väsinud pilgul toas ringi uidata. Tema magamistuba oli ta pelgupaik – ainus koht kogu majas, kus ta oli ämma eest kindlalt kaitstud. See oli avar ja hele ruum kõrge laega, mida ääristas rikkalik võhumõõgamustriline karniis. Kahvatukollaste triipudega tapeedil rippusid portreed tema poegadest, kui nad veel väikesed poisid olid, kõrvuti maalidega koertest ja maastikega kaheksateistkümnendast sajandist. Priimulakollased kardinad rippusid jämedate puidust kardinapuude küljes, raamides iluvõrega aknaid, kust avanes vaade majaesisele muruplatsile ja taamal laiuvale põlismetsale. Ühe seina oli võtnud enda valdusse riidekapp, teise kummut, akna juures aga seisis habras tualettlaud, mille taga Antoinette tihti istus, et pseudobarokkstiilis peegli ees juukseid kammida või end jumestada. Sellest saadik, kui ta rohkem kui kahekümne aasta eest siia majja kolis, ei olnud siin palju olnud võimalik muuta, sest Framptonitel oli juba kaua olnud kombeks kõikjalt maailmast kunsti ja antiikesemeid koguda ning George’ile oli kõik meeldinud nii, nagu see oli. Kuid oma magamistoa oli Antoinette sisustanud täpselt nii, nagu ta ise tahtis.

Aadli seas on kombeks, et naisel ja mehel on eraldi magamistuba, nii et George’i garderoob asus teisel pool nende ühist vannituba, mis jäi tema magamistoa ja George’i isiklike ruumide vahele. Tema mees oli väga harva seal maganud – ainult siis, kui ta oli kas liiga palju joonud või jõudis koju väga hilisel kellaajal –, kuid seal oli ta hoidnud oma riideid koos igasugu sentimentaalse pudi-padiga, ja nagu meestel tihti kombeks, oli seal ka müntidega täidetud tuhatoos. George’ile polnud kunagi meeldinud midagi ära visata, nii et tema sahtlid olid pungil täis vanu teatripileteid ja suusapääsmeid, kirju ja postkaarte, millest vanimad pärinesid veel nende abielu eelsest ajast Kaminasimssi ehtisid karikad suusaklubi võistlustelt ja tenniseturniiridelt koos fotodega tema kooliajast. Kõige suuremas raamis oli must-valge foto noorest Antoinette’ist, 1970. aastate algusest, tema esimeselt ballilt, kus täisealiseks saanud noored neiud esimest korda seltskonda astuvad – ta tumedad juuksed kõrgesse soengusse seatud ja laugudel pikad tumedad kunstripsmed. Ta oli väga harva sellesse tuppa astunud, kuna ta ei talunud siin valitsevat kaost, kuid nüüd ei tihanud ta sinna astuda, sest ta lihtsalt kartis. George’i vallastütre väljailmumine oli viidanud võimalusele, et mehel võis tema ees veel teisigi saladusi olla. Antoinette polnud teda eluajal mitte kunagi umbusaldanud, kuid surmas oli tema aususele korraga langenud vari.

Antoinette juurdles Phaedra ootamatu ilmumise üle. Teda ei üllatanud see, et George’il oli olnud teisi naisi enne abiellumist – ta oli ju olnud nägus, teravmeelne ja sarmikas noormees –, kuid see üllatas teda küll, et George polnud mitte kunagi maininud Phaedra ema. Antoinette arvas, et ta teadis kõiki nimesid, mis George’i minevikuga seotud olid olnud, või vähemasti olulisemaid nimesid. Ja kui Phaedra on kolmekümne ühe aastane, siis ta on Davidist vaid aasta vanem. Nad olid George’iga abiellunud aastal enne Davidi sündimist, kuid nad olid enne seda kaheksa kuud kurameerinud. Oli see võimalik, et George oli selle aja jooksul kõrvalhüppe teinud? Ta soovis, et George oleks elus ja saaks tema küsimustele vastata ning oma au eest seista. Ta soovis, et tema mees oleks siin, et tema murelikku meelt rahustada ja talle kinnitada, et on armastanud teda ja ainult teda.

Kuid Phaedra ema vaevas endiselt ta mõtteid. Vaimusilmas kujutas ta endale ette naist, kes on väga oma tütre moodi – sale ja naiselik, ilusate hallide silmade ja veatu nahaga –, ning kadestas tema ilu. Antoinette ei olnud kaunitar. Tema isa oli kunagi öelnud, et ta on „kena”, mis oli kõige komplimendi sarnasem asi, mida tema suust eales kuulda võis. Ema oli talle öelnud, et tal on „armas nägu”, mis peegeldab tema „leebet iseloomu”. Antoinette teadis, et tal on ebaharilikult tumesinised silmad ja et tema tumedad juuksed on tihedad ja tormlevad, kuid tema näojoontes polnud mitte midagi tähelepanuväärset. Ilus oli ta olnud vaid George’i silmade jaoks ja tegelikult ainult see talle ju korda läkski – aga võib-olla ei olnud ta siiski olnud piisavalt ilus. Kas nende kurameerimise ajal oli Phaedra ema George’i pilku püüdnud ja ta üheks saatuslikuks ööks oma voodisse viinud? Oli see võimalik, et tema armastatud George oli teda niimoodi reetnud?

Ta oli vist tukkuma jäänud, sest kui ta üles ärkas, istus voodi kõrval tugitoolis Rosamunde ja tegeles oma tikkimistööga.

„Väga hea, et sa said korralikult puhata. Sa näed kohe parem välja,” ütles ta, kui Antoinette silmad lahti tegi.

Antoinette ohkas.

„Raske on üles ärgata. Korraks ma mõtlen, et see kõik oli üks kole unenägu. Siis taipan ma, et see pole nõnda. Teda ei ole ju enam.”

„Jah, Antoinette. Ta on nüüd kusagil paremas kohas.”

„Kui sa seda usud. Mina vist ei usu.”

„See lohutab.”

„Ma tahaksin, et see tõele vastaks. Ma loodan, et taevas on olemas ja et ta on seal. Heldeke, mõtle, kui ta on seal koos meie vanematega. Isa vist ei kiitnud George’i päriselt heaks.”

„Ainult sellepärast, et ta suhtus teatava kahtlusega meestesse, kes armastasid paigal püsimise ja korraliku töökoha pidamise asemel mööda mägesid ronida.”

„George’ist ei oleks mitte kunagi võinud saada pankurit või arveametnikku. Tema oli seikleja. Teda võlus looduse metsik ettearvamatus ja nende hirmuäratavalt kõrgete tippude väljakutse. Jumal teab, kuidas ma ei sallinud seda, et ta jälle kuhugi sõidab, ja kuidas ma tema turvalisuse pärast muretsesin, kui ta nädalate kaupa endast märku ei andnud, kuid ma oleksin veel enam jälestanud näha teda kontorilaua külge aheldatult. Ta oleks olnud puruõnnetu, kui ta oleks töötanud kontoris nagu Joshua. Igatahes ei olnud ta ainult mägironija, vaid ta oli ka ettevõtja. Mäletad, kuidas ta Havannast sigareid sisse vedas? Ja kõiki neid vaipu Nepaalist? Talle meeldis toetada neid kogukondi, mida ta külastas. Ta oli niivõrd vaba hingega.”

„Isa teadis seda, kuid tema oli palju reserveeritum kui George. Ma olen kindel, et nendel asjadel ei ole mingit tähtsust seal, kus nemad on.”

„Mida sa Phaedra koha pealt kavatsed ette võtta?” küsis Rosamunde korraks tikkimist katkestades. „Roberta on veendunud, et sul tuleks testament vaidlustada.”

Antoinette tõusis istukile. „No muidugi ta on, kuigi ta isegi ei tea veel, mis seal testamendis seisab.”

„Mida sina sellest arvad?”

„Mille alusel ma selle vaidlustama peaksin? Kui George tahtis oma tütart rahaliselt kindlustada, siis ma toetan teda selles. Ma olen kindel, et tal oli kavas Phaedrat meile tutvustada ja mingil hetkel oleks ta minuga ka testamendist juttu teinud. Ma ei usu, et ta tahtis sellist saladust lõputult varjata. Ta ju ei oodanud, et ta surma saab, eks ole?”

Rosamunde luges õe silmadest välja kõhkluse ja ruttas seda hajutama.

„Muidugi oleks ta sellest sulle rääkinud,” lausus ta kindlal toonil. „Roberta on üks paras ahnepäits.”

„Ma teen seda, mida ma arvan, et George oleks tahtnud, ja palun Phaedrat nädalavahetuseks meie juurde jääda. Kui ta on Frampton, siis tuleb meil ta perekonda avasüli vastu võtta. Ma tean, et Margaretile ajab see õudusejudinad peale – ja ma ei saa eitada, et see teeb mulle pisut heameelt –, kuid ma tahan teda tundma õppida. Mul on talle nii palju küsimusi. Ma arvan, me peame temaga omavahel rääkima.”

„Sa oled väga suuremeelne, Antoinette.”

„Noo, see pole ju ometi, nagu oleks George meie abielu ajal mind tema emaga petnud, või kuidas? Ma rehkendasin selle välja, kuupäevade mõttes, tähendab. See juhtus enne, kui me temaga kurameerima hakkasime. Vahetult enne, kuid kindlasti mitte samal ajal. George ei oleks mulle truudust murdnud, ma tean, et ei oleks. Ta lihtsalt ei olnud seda sorti mees ja ta ei oleks mulle midagi sellist teinud. Ma olen selles kindel. Ta ei oleks tahtnud mulle haiget teha.”

„Muidugi ta ei oleks.” Rosamunde jättis korraks tikkimise katki.

„Ma tunnen sellele vaesele tüdrukule kaasa. See pidi olema üks lühike armulugu …” Antoinette ajas kulmu kortsu, nagu osutuks enda veenmine oma abikaasa truuduse koha pealt talle korraga üle jõu käivaks.

„See oli kindlasti väga lühike ja mul on tunne, et nende suhe sai läbi enne, kui naine isegi teada sai, et ta last ootab, mille tõttu ta ei rääkinud sellest ka George’ile. Võib-olla ta ei teadnud, kust teda leida, ja oma südames ta ilmselt teadis, et George tegelikult ei hooli temast.”

„Kuid ta ju teadis, kust George’i leida, Rosamunde, vastasel juhul ei oleks Phaedra teda ju üles leidnud.” Antoinette kahvatas. „Mis sa arvad, võisid nad endiselt ühenduses olla? Arvad sa, et Phaedra ema ja George võisid kõigi nende aastate jooksul ühendust pidada? Mis siis, kui George teadis kogu aeg, et tal on tütar, ja hoidis teda salajas ja oli alles nüüd otsustanud sellega lagedale tulla?”

„Antoinette, sa lased praegu oma fantaasial lennata,” ütles Rosamunde rahustavalt. „Kuula nüüd, ta ju tegi testamendi ümber alles veidi enne surma. Kui ta oleks kogu selle aja teadnud, et tal tütar on, siis oleks George ta oma testamenti sisse pannud juba aastaid tagasi. Ei, mina usun, et Phaedra räägib tõtt ja ta tuli Londonisse George’i otsima.”

Antoinette tundis end kohe julgemini.

„Vaene George. See pidi tema jaoks suur šokk olema, teada saada, et ta on tütre isa. Ma olen kindel, et ta hoidis kõike saladuses sellepärast, et mitte minule haiget teha. Armastus perekonna vastu oli tema jaoks esmajärguline. Ma tean, et tema kavatsused olid head ja auväärsed.”

„Oh, selles pole absoluutselt mingit kahtlust,” nõustus Rosamunde. „Mitte keegi ei kahtle tema aususes, Antoinette.”

„Mida poisid arvavad?” Tema nägu tõmbus murest krimpsu. „Kas nad kahtlevad oma isas? Ma tõesti ei tahaks, et nad temast halvasti mõtlevad …”

„David ja Tom tahavad tema soove austada nagu sinagi. Josh …”

„Tema muidugi noogutab sellele kaasa, mis ta naine ütleb. Pole kahtlust, kes selles abielus pükse kannab!”

„Ma väga loodan, et David leiab mõne toreda tüdruku, kellega paari minna,” sõnas Rosamunde teemat vahetades. „Nii tore oleks näha Framptonite uut põlvkonda siin üles kasvamas, nüüd kus David on lord Frampton.”

„Tiitel, mis kannab endaga suurt kurbust kaasas.”

„Ma küll ei kujuta ette, et David tahaks parlamenti lordide kotta istuma minna, kas sina kujutad?”

Antoinette ronis voodist välja.

„David tahab lihtsat elu. Kui erinevad minu lapsed küll üksteisega võrreldes on. David on nii vaoshoitud, Josh nii edasipüüdlik …”

„Ta ei olnud selline enne Robertaga abiellumist.”

„Olgu sellega, kuidas on, aga nad on väga seltsivad. Käivad pidevalt seltskonnaüritustel; pane tähele, oma väikesest Amberist nad veel kellegi kasvatavad. Ja siis Tom.” Tema nägu heldis ja ta naeratas õrnalt. „Tom, nii metsik ja nii eksinud.”

„Ja nüüd on sul veel võõrastütar,” lisas Rosamunde asjade käiku omajagu nautides.

Antoinette sirutas käe pükste järele ja ohkas. „Iroonia on selles, et George ja mina mõlemad tahtsime nii väga tütart saada.”

Samal õhtul sõitsid Joshua ja Roberta tagasi Londonisse. Väikese külma põsesuudlusega jättis Roberta ämmaga hüvasti, ronis nende läikivmusta neljarattaveoga BMW maasturi kõrvalistmele ning pani pahaselt endale turvavöö ümber. Joshua nägi kurnatud välja.

„Ma annan sulle teada, mis ajaks me kohtumise kokku lepime,” ütles Antoinette soojalt poega suudeldes.

„Jah, ema, hästi,” vastas Josh ja soovis endamisi, et kogu see jama Phaedra ja testamendiga lihtsalt haihtuks. Ta teadis, et kogu Londonisse tagasisõidu aja peab ta loengut kuulama.

„Ma palun Phaedra mõnel nädalavahetusel meie juurde. Mulle teeks heameelt, kui sina ja Roberta ka tuleksite.”

Ta kehitas abitult õlgu. „Eks ma annan oma parima, ema.”

„Ma tean, et annad. Sõida ettevaatlikult.” Ta vaatas, kuidas poeg juhiistmele ronis ja mootori mürinal käima pani. Josh lehvitas talle tõsisel ilmel ja nende auto kadus ära videvikku.

„Naeruväärne naine,” sõnas David, kui nad läinud olid.

„Naeruväärne nõrk mees,” lisas Tom ulakalt.

„Mina olen Tomiga nõus,” kostis Rosamunde. „Mina süüdistan Joshi selles, et ta oma naisel karistamatult sellisel rikutud kombel käituda laseb.”

„Josh peaks teda piitsaga õpetama,” ütles Tom lustlikult.

„Nii kaugele ma nüüd küll ei läheks,” vastas Rosamunde naeruturtsatusega. „Kuid seda ütlen ma küll, et see naine on väga õela loomuga. Kui Antoinette on sedavõrd suuremeelne, et ta Phaedra perekonda vastu võtab, siis tuleks Robertal kuulekalt sellega leppida ja oma arvamus endale hoida. Ta ei tohiks unustada, et tema on ikkagi selle perekonna liige abielu kaudu.”

„Ta ei ole kunagi ennast pelgalt miniaks pidanud, Rosamunde,” tuletas Tom talle meelde.

Nad kogunesid kööki õhtusöögile, pärast mida pidi David minema tagasi oma majja teisel pool järve ja Tom jääma ööseks ema juurde ning sõitma järgmisel hommikul tagasi Londonisse. Kuna Rosamunde oli vanatüdruk ja peale nelja taksikoera ei olnud teda kodus keegi ootamas, siis oli ta end määramata ajaks õe juures sisse seadnud. Tema kodulinnas Dorseti maakonnas ei olnud peale piiblirühmade, bridžiõhtute ja naisteklubi, kuhu kohalikud perenaised kogunesid seltsis õmblema, küpsetama ja juttu ajama, suuremat midagi peale hakata. Ja seda kõike oli targem vältida nagu leetreid, arvas Rosamunde resoluutselt. Siin tundis ta end vajaliku ja kasulikuna – miski, mida ta juba väga pikka aega tundnud ei olnud.

„Ma tunnistan, et olen testamendi lugemist peljanud,” ütles Antoinette, võttes suurest malmahjust välja hakkliha-kartulivormi, mille proua Gunice neile õhtusöögiks jätnud oli. „Olen seda edasi lükanud. Aga nüüd, kui matus on läbi, tuleb mul sellega tegemist teha.”

„See on väga lõplik, eks ole tõesti,” oli Rosamunde kaastundlikult nõus. „Kuid sul pole seal midagi peljata. See on ju lihtsalt raha.”

„Ma mõtlesin, et kui ma seda väldin, siis ma saan selle kõige toimumist kuidagimoodi takistada. Ma võin teeselda, et George on ikka veel olemas.” Ta asetas virna taldrikuid malmahju peale ja lasi kõigil end ise teenindada.

„Kas sa kutsud Phaedra meiega kaasa, kui testamendi lugemiseks läheb?” küsis David lusikat läbi aurava kartulipudrukuhja vajutades. Isegi Phaedra nime mainimine kutsus temas esile keelatud elamusvärina.

Antoinette vaatas õele otsa.

„Ilmselt mul tuleb ta meiega kaasa kutsuda jah, eks ole?”

„Sa ei pea teda kutsuma,” vastas Rosamunde laua taha istudes. „Kuid minu arvates sa võiksid küll. Kui ta on George’i tütar, siis see oleks korrektne. Ma usun, et härra Beecher nõuab tema kohalolekut.”

„Aa, see meie libe Julius Beecher, kõigi isa saladuste vardjas,” kostis Tom.

„Kui ma ei eksi, Tom, siis on ainult see üks saladus,” ütles Antoinette teda naeratusega kostitades. Tomil oli alati kombeks olnud liialdada.

„Ma ei saa aru, miks isa just tema valis oma asju korraldama,” jätkas Tom. „See mees ajab mul kananaha ihule. Miski tema väikestes ahnetes silmades.”

„Jah, kuid ta lausa jumaldas isa,” ütles David. „Ta oleks isa eest kõike teinud. Kui sa palju kaugel reisimas käid, siis tahad ju kindel olla, et see, kes kodus sinu asjade eest hoolt kannab, on ustav nagu koer. Beecher ongi see koer.”

„Ta on hea jurist,” kaitses teda Antoinette. „Sinu isa usaldas teda kõiges ja Julius ei vedanud teda mitte kunagi alt. Ja pidage meeles, et sinu isa alluvuses ei olnud just kuigi lihtne töötada. Ta oli niivõrd impulsiivne. Ühel hetkel tegeles ta sigaritega, siis vaipadega, siis juba Argentiina ürditeega ja jumal teab veel millega. Kui sinu isale hakkas miski meeldima, siis ta viskas selle Juliuse ette, teades, et see teeb kogu raske töö ära, samal ajal kui George kuhugi järgmist mäetippu vallutama sõitis. Enamik juriste oleks meeleheites käed püsti ajanud, aga mitte Julius. Tema haaras väljakutsel sarvist. Ta oli rohkem kui advokaat, ta oli nagu George’i parem käsi.”

„Ja ma kujutan ette, et ta päris imetles George’i silmapaistvat maneeri,” lisas Rosamunde.

„Oo jaa, seda tõesti,” nõustus Antoinette. „Ta oli George’ist väga heal arvamusel.”

Nad hakkasid sööma ja tajusid kõik teravalt, et koht laua otsas on tühi.

„Ema, ma tahan mingiks ajaks Murenburgi minna,” alustas David ettevaatlikult.

Antoinette’i näole ilmus vari, kui talle oma abikaasa õnnetu surma karune reaalsus meelde tuli.

„Ma tahan minna sinna, kus see juhtus. Ma arvan, et ma ei leia enne rahu, kui olen selle ära teinud.”

„Ma tulen sinuga kaasa,” pakkus Tom.

Antoinette vaatas maha. „Ma arvan, et mina ei suuda sinna küll kunagi tagasi minna,” sõnas ta vaikselt.

„Muidugi sa ei suuda,” oli Rosamunde nõus. „See pole ju kunagi sulle meeldinudki. George on nüüd kodus. Pole absoluutselt mitte mingit põhjust, miks sa peaksid sinna kunagi tagasi minema.”

„Ma ei tahtnud kunagi olla olukorras, kus ma võiksin öelda, et „ma ju rääkisin sulle”,” lisas Antoinette.

Tom märkas ema kalkvel silmi ja sirutus üle laua, et tal käest kinni võtta.

„Ema, sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa teha ei taha,” ütles ta.

Suusatamine oli olnud üks George’i kirgi, millest Antoinette kunagi aru ei olnud saanud. Üks asi oli rahulikult mööda sissesõidetud suusarada alla liuelda, kuid hoopis teine asi oli laskuda mööda mäekülgi, kuhu isegi mägikitsed eksida ei julgenud. Antoinette ei olnud lapsest peale selle spordiga kokku puutunud nagu George ja tema jaoks oli raske leppida mehe kiindumusega mäesuusatamisse ning veel enam riskidega, mida see nõudis. Kuid George oli tema kartuse peale vaid naernud ja kostnud, et tõenäolisem on surma saada autoga kiirteel sõites kui mäenõlval.

Varsti pärast temaga abiellumist oli George ostnud mägimajakese Murenburgis, väikeses maalilises külas Zürichist paari sõidutunni kaugusel, kus ta oli terve elu suusatamas käinud. Pojad olid pärinud isalt kiindumuse suusasporti ja kümnendaks eluaastaks olid kõik poisid juba vilunud suusatajad olnud. Antoinette’i jaoks olid nende suusapuhkused, kui armsa majakese sisustamine välja arvata, täidetud ärevusega, kui tema ainsana orgu jäi, üles mägede poole vaatas ja üritas mitte kõige halvemat ette kujutada.

Õhtuti tulid nad kõik tagasi roosade põskede ja säravate silmadega, märgade riiete ja külmade ninadega ning Antoinette riputas kõik nende asjad radiaatoritele kuivama ja valmistas neile kuuma kakaod, mida nad siis kamina ees jõid. Ta kuulas nende lugusid, nende jutust kunagi päriselt aru saamata. Kuna tal oma kogemus puudus, millele toetuda, siis oli tema jaoks võimatu väärtustada neid hingematvaid vaateid mäetippudelt, kus nad olid seisnud loodusega silmitsi, kus hõre, puhas õhk nende kopse kõrvetas ja ere lumi sädeles nagu miljon kalliskivi. Nad püüdsid talle seletada seda närvikõdi, mis kaasnes kitsastesse uhtorgudesse hüppamisega, kus oli peaaegu liiga vähe ruumi keeramiseks, ning puutumata lumega kaetud laugjatel niitudel liuglemisega, kuid Antoinette oli suusatanud vaid mööda kindlalt sissesõidetud radu ja seegi oli talle hirmujudinad peale ajanud.

„Mul oleks parem tunne, kui te koos läheksite,” ütles ta poegadele. „Võib-olla tuleb Josh ka teiega koos.”

„Roberta ei lase teda ju rihma otsast lahti,” kostis Tom halvakspanevalt. „Ja teda me küll kohe kindlasti kaasa ei võta!”

„Aga oleks siiski kena, kui te ikkagi Joshi ka kaasa kutsuksite,” ei jätnud ema oma nõudmist.

„Ma võin talle rahulikult öelda, et tema naist me enda seltsis sallida ei kavatse,” ütles David. „Meil ongi viimane aeg Robertale vastu hakata.”

„Mina arvan, et ta ilmselt ei tahagi teiega kaasa tulla,” pistis Rosamunde vahele. „Talle ju meeldib hoopis Gstaadis suusatamas käia?”

„Seda sellepärast, et ta ei oskagi korralikult suusatada,” sõnas Tom. „Tõsistel suusatajatel ei ole Gstaadi asja!”

„Ja Murenburg ei ole tema jaoks piisavalt glamuurne,” lisas David. „Ei mingeid butiike ega prominente.”

„On ju arusaadav, et ta tahab endale oma nurgakest luua. Murenburg on ju selles mõttes väga Framptonite pärusmaa. Ma ei saa talle seda kuidagi ette heita,” ütles Antoinette, püüdes kõigest väest perekonda koos hoida.

„Aga Josh on tõsine suusataja, ta jääb seal Gstaadis ju igavuse käes kangeks,” arutles Tom valjusti. Siis itsitas ta üleannetult. „Samas peaks ta ju Robertaga abielus olles samuti olema igavusest kangeks jäänud.”

David naeris temaga veidike kaasa, samal ajal kui Antoinette ja Rosamunde üritasid teha nägu, et see neile nalja ei tee.

„Poisid, häbi peaks teil olema, te olete ikka päris võimatud!” hüüatas Rosamunde ja tema suunurgad tõmblesid. Ta tabas õe pilgu. „Kuid tõesti, Antoinette, millegi üle naerda kulub meile praegu ära küll!” Antoinette’i näo vallutas lai naeratus. Ta pööras pilgu tühjale kohale laua otsas ja avastas, et korraga nutta ja naerda on tõepoolest võimalik.

Pärast õhtusööki jalutas David läbi aia tagasi oma majja; see asus teisel pool suurt kunstjärve, mille tema isa oli lasknud kunagi kaevata, et seal oma mudellaevukeste kollektsiooni ujutamas käia. Davidi elupaik oli kena punastest tellistest, vahimajakese moodi hoone, mis oli ehitatud samas James I ajastu stiilis kui härrastemajagi. Sees ääristasid eluruumide seinu raamaturiiulid, kuid põrandal kõrgusid ruumipuuduse tõttu veel mitmed raamatuvirnad ja kõikjal vedeles hulganisti ajakirju. David armastas lugeda – eriti ajaloost – ja veetis mitmeid õhtuid koos oma koeraga kamina ees, neelates raamatuid, mis ta Amazonist tellinud oli.

Ta avas ukse ja Rufus, tema kuldne labrador, lippas köögist teda tervitama. Trevor, talu töödejuhataja, oli ta päevaks endaga kaasa võtnud ja kuue paiku pärast pikka jalutuskäiku koju tagasi toonud. Rufus armastas Trevorit, kes oli kahe segaverelise krantsi peremees ja pidas aias kanu, kuid Davidit armastas ta kõige rohkem ja kargles rõõmust teda nähes.

David lasi koera välja jalgu sirutama ja nad tegid koos kiire jalutuskäigu ümber järve. Kuu paistis kirkalt ja valgustas järvepinda, nii et see hiilgas nagu hematiit. Õhk oli niiske ja kevadise taastärkamise lõhnast magus. Ta kuulis kodukaku kurblikku huiget, kui see oma kaaslast hüüdis, millele järgnesid faasani plekised köhatused, sest Rufus oli ühe linnu unest üles ajanud ja lendu ehmatanud. David armastas öö salapära. Ta vaatas enda ümber ringi, silmitsedes tihedaid põõsaid ja hekke ning arutledes endamisi, kui mitmed silmapaarid teda praegu vaikselt pimedusest jälgida võivad. Talle meeldis kõndida nende salajases maailmas ja ennast unustada.

Edasi astudes eksisid ta mõtted Phaedrale ja tema ilmele, mis oli väljendanud piinlikkust, kui Julius isa testamendist juttu oli teinud. Phaedra ilmselgelt teadis, et sedaviisi jätab ta endast rahaahne mulje, ning tahtis väga näidata, et seda ta mitte ei ole. Samas ei olnud Julius näidanud välja häbiraasugi. Testamenditäitjana oli tema ainsaks huviks see, et George’i soovid saaksid täidetud. David juurdles, kas Phaedra otsustab sellele kogunemisele tulla või mitte – ja samuti, kas ta otsustab võtta vastu ema kutse nädalavahetus nende juures veeta. Raamatukogutoast oli ta ennist vehkat teinud nagu hirmunud jänes. David teadis, et tal ei pruugi enam kunagi võimalust avaneda Phaedrat näha.