Читать книгу Naine Pariisist - Santa Montefiore - Страница 4

Antoinette jõllitas õudusega võõrast blondi neidist, kes ta ees seisis ja väitis, et on tema võõrastütar. Tema esimene mõte oli, kui noor see tüdruk välja näeb, võib-olla koguni noorem kui David, mis tähendab ju, et George oli nende abielu algusaastail talle truudust murdnud. Ta mudis närviliselt käsi, kuid oli liiga šokeeritud, et nutma hakata.

„Ma arvan tõesti, et praegu pole õige aeg ega koht …” alustas Rosamunde prille eest võttes, kuid Antoinette segas talle vahele.

„Kui vana te olete, Phaedra?” küsis ta.

„Ma olen kolmkümmend üks,” vastas neiu silmi langetades. Ta ei näinud välja vanem kui kakskümmend üks.

„Ma pean maha istuma.” Antoinette haaras õel käest kinni. Kergendustunne selle üle, et George ei olnud talle truudust murdnud, oli tohutu.

Rosamunde juhatas õe kamina ette tugitooli istuma, sellal kui Tom ühtaegu üllatunult ja lõbustatult oma uut õde silmitses. Davidit valdas tunne, nagu oleks kogu maailm temast korraga ära pööranud. Kuidas võis ometi olla nii, et paar lihtsat sõna muutsid selle naise talle igavesti kättesaamatuks? „On see ikka kindel, et te olete minu isa tütar?” küsis ta lootuses, et tegemist võib olla mingi arusaamatusega.

„Täiesti kindel,” vastas Julius veendunult. „Lord Frampton ja Phaedra lasid DNA-testi teha, enne kui lord Frampton oma testamendi ümber tegi.”

Nad kõik vahtisid teda jahmunult. „George lasi oma testamendi ümber teha?” Antoinette ahmis õhku. Rosamunde norsatas halvakspanevalt. „Mulle ei rääkinud ta sellest midagi.”

„Ta soovis oma tütart testamendis meeles pidada, leedi Frampton.”

„Aga ta oleks ju ometi mulle seda öelnud.”

Tom astus kaminavõre juurde ja võttis ema käe. „See kõik on väga ootamatu. Kas oli ilmtingimata vaja sellest meie isa matusepäeval juttu teha? Kas te ei näe, et ema on endast väljas?”

„Tomil on õigus. Minu arvates oli teist ääretult taktitu niimoodi sisse tungida,” nõustus Rosamunde ja asetas käed oma toekatele puusadele. „Ma arvan, et on parem, kui te ära lähete ja tulete tagasi mõni teine kord, kui leedi Frampton on paremini ette valmistatud, et teiega kõnelda.”

„Ma palun vabandust. Minust oli väga mõtlematu …” alustas Phaedra piinatud ilmel. Tema pilk tabas Davidi silmavaadet ja ta pööras järsult kõrvale, nagu näeks ta mehe silmis igatsust ja kardaks seda.

„Lord Frampton soovis, et Phaedrast saaks perekonnaliige,” selgitas Julius autoriteetsel toonil. „Me rääkisime sellest pikalt. Phaedral on õigus täna siin viibida, kuid oleks olnud kummaline teid üksteisele mitte tutvustada ja loomulikult oleksite juurelnud, kes ta selline on ja kuidas on ta lord Framptoniga seotud. Meil ei jäänud muud võimalust kui teile tõtt rääkida.”

Antoinette vaatas meelehärmiga võideldes kaminatulle. „George soovis alati tütart.”

„Phaedra, kui kaua te seda teadnud olete, et George oli teie isa?” nõudis Rosamunde.

„Umbes poolteist aastat,” vastas naine.

„Poolteist aastat?” kordas Tom kajana. „Isa hoidis teid nii kaua salajas?”

Phaedra ohkas ja tundis, kui raske on seda kõike seletada. „Umbes kaks aastat tagasi suri see mees, kes mulle esimesed kümme eluaastat isa eest oli. Pärast seda otsustas minu ema mulle rääkida, et tema ei olnudki mu bioloogiline isa, nagu ma seni uskunud olin, ning et minu päris isa on George Frampton. Niisiis otsustasin ma ta üles otsida, teadmata, kas ta isegi soovib minuga kohtuda. Sõitsin Ühendkuningriiki ja leidsin ta üles. Esialgu ta ei uskunud mind. See oli pehmelt öeldes üpris ebamugav kohtumine. Jätsin talle oma kontaktandmed ja sõitsin tagasi Pariisi, kus ma sel ajal elasin, arvates, et ei kuule temast enam kunagi. Ligikaudu kolm kuud hiljem helistas ta mulle. Leppisime kokku kohtumise ja, noh, edasi te juba teate.”

„Mul on raske uskuda, et George niivõrd suurt saladust minu eest varjata võis,” ütles Antoinette. „Ja veel nii kaua. Meil ei olnud teineteise ees saladusi, või vähemalt nii ma arvasin.”

Phaedra naeratas ja tema näost kiirgav armsus näis ruumis valitsevat pinget maandavat. „Ta varjas minu olemasolu teie eest, sest ta niivõrd kartis teile haiget teha. Ta oli väga teile pühendunud.”

„Noh, tema kartusel oli ka alust,” kostis Rosamunde.

Antoinette hammustas alahuult. „Kas teie ema armastas teda samuti?”

„George oli ta elu armastus.” Phaedra punastas ja langetas pilgu. „Kuid ema ei olnud seda tema jaoks.”

Sel hetkel avanes uks ja Margaret marssis sisse. „Ma lähen koju,” kuulutas ta, tegemata välja sellest, et ta võiks pooleliolevat vestlust segada. Ta mõõtis kõrgil pilgul teiste tõsiseid nägusid ja tõmbas põsed lohku. „Taevake, kas veel keegi on ära surnud?”

„Ma hakkan vist minema,” ütles Phaedra.

„Lubage, ma saadan teid välja,” pakkus David.

„Mina lähen teiega,” segas Julius vahele.

„Ei, tõesti, ma leian ise väljapääsu üles. Tänan teid.” Ta pöördus Antoinette’i poole. „Andke andeks, et ma niimoodi sisse trügisin. Oli väga meeldiv teie kõigiga viimaks ometi tutvuda. Ma lihtsalt soovin, et te teaksite, et mina armastasin teda ka.” Sellega sammus ta Margaretist mööda ja kadus koridori.

„Kes oli see ebaviisakas tüdruk?” nõudis Margaret.

„Sinu pojatütar,” vastas Antoinette.

Nüüd oli Margareti kord diivanile istuma vajuda. David ulatas talle klaasi šerrit ja Tom avas akna. „See ei ole tõsi!”

„Selgub, et George’il oli kavas meile temast rääkida,” ütles Antoinette tuimalt.

„See on absurdne. Tütar, kellest me keegi mitte midagi ei teadnud.”

„Ta on Ameerikast,” ütles Rosamunde.

„Tegelikult Kanadast,” parandas Tom.

Margareti näol peegeldus õud. „Ta on ameeriklanna? Armas jumal, mul on ameeriklasest lapselaps?” Tema ilme kivistus. „Ma lihtsalt ei usu seda.”

„See on tõestatud,” ütles Antoinette. „Küsi härra Beecherilt.”

„See on tõesti tõsi, leedi Frampton,” kinnitas Julius. „DNA-test tegi kindlaks, et Phaedra on lord Framptoni bioloogiline tütar.”

„George pani ta testamenti sisse,” lisas Antoinette.

„George muutis oma testamenti? Kas sina teadsid seda?” võttis Margaret minia pihtide vahele.

„Testamendist ei teadnud keegi peale lord Framptoni ja minu,” segas Julius pompoosselt vahele. „Tema advokaadina oli selle kordaajamine minu ülesanne. Phaedra ei teadnud midagi sellest, et lord Frampton teda oma testamenti oli lisanud, enne kui mina teda sellest informeerisin, mis oli samal ajal, kui teatasin talle lordi surmast.”

„Kas ta elab siis Inglismaal?” turtsatas Margaret.

„Praegu peatub ta Londonis ühe sõbra juures,” vastas Julius. „Kuid minu teadmist mööda sõidab ta varsti tagasi Pariisi.”

„Millega ta tegeleb?”

„Ta on fotograaf.”

„Kas tal siis korralikku ametit ei olegi?” nähvas Margaret.

„Fotograafia ongi korralik amet, vanaema,” segas David vahele.

„Kas ta sellega üldse raha teenib?” jätkas Margaret. „Või pidas minu poeg teda üleval?”

Julius kõhkles.

Antoinette näis murelik. „Härra Beecher?”

„Lord Frampton soovis väga Phaedrale isaks olla,” vastas ta ettevaatlikult. „Kuid õigluse nimel pean märkima, et see noor daam on väga iseseisev. Phaedra ei palunud temalt midagi muud peale ta sõpruse.”

„Tõepoolest, see kõik on äärmiselt veider,” teatas Margaret, rüübates klaasist suure lonksu šerrit.

„Mida me siis ette võtame?” küsis Antoinette.

„Ette võtame?” reageeris Margaret. „Mispärast meil tuleks üldse midagi ette võtta?”

„Sest ta on meie lähisugulane,” ütles David.

„Ja isa oleks seda tahtnud,” lisas Tom tõustes, et hakata sammudega tuba mõõtma. Tal oli raske liiga kaua ühe koha peal paigal püsida.

„Noo, igatahes mina ei kavatse selles asjas mitte kui midagi ette võtta,” teadustas Margaret resoluutselt. „Ta ei või lihtsalt minu poja matusepäeval siia kohale ilmuda ja oodata, et me ta avasüli vastu võtame nagu kadunud tütre. Ma ei tunne teda ja George ei nimetanud teda mitte kordagi.”

„Lord Framptonil oli kavas teda teile nimetada, leedi Frampton,” ütles Julius.

„See võib ju tõsi olla, härra Beecher, kuid minu nägemist mööda ei ole sellel mingit tähtsust.”

Margareti jäärapäiselt pruntis suu tekitas Antoinette’is tahtmise talle vastu hakata. Ta tõusis püsti. „Noo, minule läheb see asjaolu igatahes väga korda,” ütles ta ja tundis end korraga palju võimukamalt, kui Margaret tema sõnade peale hääletult õhku ahmis. „Kui George ta enda tütreks tunnistas, siis teen seda ka mina. Ma olen valmis teda meie perekonda vastu võtma. Ta on osa George’ist ja seega ka osa minust.”

„Taevas halasta, Antoinette, see on küll väga õilis, aga kas see on ka mõistlik?” küsis Margaret. „Sa ei tea temast mitte midagi.”

„Mina olen sinuga nõus, ema,” sõnas Tom ootamatult. „Mulle päris meeldib mõte, et mul on nüüd õde – pealegi veel nii kena.”

„Mina samuti,” nõustus David. „Kui isa seda soovis. Ta on meie liha ja veri.”

„Veri on paksem kui vesi,” lisas Rosamunde, seistes õe kõrvale nagu truu jahikoer.

Antoinette pöördus Juliuse poole. „Ma sooviksin korraldada testamendi lugemiseks kokkusaamise niipea kui võimalik, härra Beecher.”

„Millal teile ainult sobib, leedi Frampton,” vastas advokaat. „Ma helistan teile esmaspäeval, kui olen kontoris tagasi, ja lepin koosoleku kokku. Nüüd ma teid rohkem ei häiri. Mul on hea meel, et olete otsustanud Phaedra oma kasutütreks tunnistada.”

Margaret turtsatas pahakspanevalt. „Minu veenmiseks tuleb teil kahjuks küll pisut rohkem vaeva näha. Seda on rohkem, kui ma ühe päevaga suudan vastu võtta. Oma lihase poja muldasängitamine on juba rohkem kui küll, tänan väga. Ma lähen nüüd koju. Me räägime sellest homme, kui mul rohkem jõudu on. David, saada mind auto juurde.”

David tegi, nagu kästud, ning saatis vanaema koridori ja edasi halli. Külalised astusid kõrvale, et neile teed anda. Harris aitas talle stoola õlgadele ja Davidi käele toetudes astus ta trepist alla auto juurde, kus lord Framptoni autojuht ootas, et teda mõisamaade teises otsas paiknevasse maalilisse pseudobarokkstiilis lesemajja sõidutada. „Kas tead, mis mulle kõige enam meelehärmi teeb?” küsis ta avatud autouksel korraks peatudes. „Minu poeg tundis, et ta ei võinud mulle oma saladust usaldada.”

„Ta ei usaldanud seda kellelegi,” trööstis David.

„Aga mina olen ta ema.”

„Emad saavad tihti viimasena teada.”

„Igatahes me olime George’iga väga lähedased. Ma ei mõista, miks ta sellest mulle mitte sõnagi ei rääkinud. Kui kaua ta seda tüdrukut tundnud oli?”

„Poolteist aastat.”

„Poolteist aastat! Kuidas ta võis midagi sedavõrd olulist minu eest nii kaua varjata? Otse loomulikult ma oleksin olnud üllatunud, kuid ma ei oleks ju temasse kuidagi halvemini suhtunud.”

„Ta ilmselt viivitas, et sobivat juhust oodata.”

„Muidugi ta ootas. Ta ei oleks ju kuidagi võinud tänast päeva ette näha!”

David vaatas, kuidas auto mööda sõiduteed eemaldus ja tegi vasakpöörde taluteele, mis läbi mõisamaade lõikas. See ärritas tema ema, et Margaret neile nii lähedal elas ja neid niivõrd tihti külastas. Leskproua käis oma jorkširi terjeri Basiliga iga päev mõisa pargis jalutamas ja Fairfieldi härrastemaja oli sellel jalutuskäigul alati tee peal. Margaretile ei meeldinud pikalt omaette olla ja ta ilmus ette teatamata peaaegu iga päev välja ning Antoinette tundis end kohustatud olevat teda senikaua võõrustada, kuni Bertie ja Wooster Basilit mööda maja koridore taga ajasid. See maja oli ju ikkagi kunagi temale kuulunud, enne kui nad koos Arthuri, tema kadunud mehega, välja kolisid, et anda pojale ja tema kasvavale perekonnale rohkem ruumi. Antoinette lihtsalt ei saanud ust tema nina ees kinni lüüa.

David ei tahtnud tuppa tagasi minna. Päike siras nüüd eredalt ja niiske muru helkis, kutsudes teda üle rohelise jalutama. Maastik nägi lausa sädelev välja, otsekui oleks hommikune uduloor kõik korralikult üle poleerinud. Davidi pea käis ikka veel ringi pettumusest, mis kaasnes avastusega, et esimene naine, kes talle pärast mitut aastat silma oli jäänud, osutus hoopis tema poolõeks. Talle näis, nagu oleks elu otsustanud tema arvel julma nalja teha.

Ta otsustas aias ringi uidata. Bertie ja Wooster ajasid kõrvad kikki ja jälgisid, kuidas ta läbi hekivärava silmist kadus. Seejärel lidusid nad trepist alla ja talle järele, lootes innukalt pikale jalutuskäigule minekut. Nende ülevoolav rõõmsameelsus pani Davidi naeratama, kuigi tal polnud enam põrmugi tuju naeratada. Tema hing oli jälle kord pimeduse valda tõugatud ja ta süda näis taas raske nagu tuhakott.

Isa oli olnud David elus sedavõrd olulisel kohal, et näis võimatu ette kujutada, et teda enam ei ole. Ta tunnistas kõrguvaid puid ja õrnalt lainetavat muruplatsi ning tuletas endale meelde, et miski ei ole igavene. Isegi mitte see maapind, mille peal ta seisab. Lõpuks langeb kõik igaviku rüppe.

Elu maal oli üpris vaikne. Isa oli talle soovitanud juba noorelt kodu ja perekond luua, nagu tema seda oli teinud, kuid David polnud veel seda õiget tüdrukut kohanud. Tal oli olnud suhteid, kuid armastus oli talle seni jäänud kättesaamatuks. Ta oli kõrvalt vaadanud, kuidas Joshua abiellus Robertaga, ja teadis, et ei soovi endale samasugust rõõmutut abielu nagu nende oma. Samuti ei soovinud ta elada sellist juurteta elu, nagu elas Tom. Igal õhtul erinev tüdruk, nii et viimaks sulasid nad kõik kokku üheks hingetühjaks kohtumiseks.

Phaedra oli naisena talle vägagi meeldinud. Tagantjärele vaadates võis see olla nende ühine veri, mis Phaedra talle nii ligitõmbavaks oli teinud. Võib-olla oli ta alateadlikult tajunud mingit sidet. Kuid mis iganes see ka oli, see veetlus polnud määratud vilja kandma. Kui David teda järgmine kord näeb, tuleb tal need tunded alla suruda.

Temast oli vapper täna siia tulla, ehkki sobimatu, mõtles David. Ja ema oli otse loomulikult juhtunu pärast endast väljas. David ise polnud niivõrd endast väljas, kuivõrd üllatunud – kahekümne üheksa aastaselt ootamatult avastada, et sul on poolõde, on päris suur üllatus. See, et isa oma testamenti oli muutnud, ei läinud talle põrmugi korda. Kui ta oli soovinud oma tütart testamendis meeles pidada, siis oli see tema valik. Tomil pole selle vastu samuti midagi. Ta polnud ahne, vaid lihtsalt omajagu ekstravagantne, rahul sellega, mis tal oli. Kuid mis puutus Joshuasse ja Robertasse, siis nendega oli hoopis teine lugu. David juurdles endamisi, kuidas nemad seda uudist võtavad. Ta järeldas, et ilmselt mitte kuigi hästi. Kui üldse keegi raha pärast nääklema hakkab, siis on see Roberta.

*

Phaedra keeras oma taevasinise Fiat Uno maanteeäärsesse peatumiskohta ja lülitas mootori välja. Ta langetas pea vastu rooliratast ja surus silmad kinni. Ta oli kogu hingest tahtnud minna George’i matustele, kuid nüüd sai ta aru, et see oli olnud tohutu viga.

Ta krimpsutas nägu, tuletades meelde Antoinette’i õudusest vallatud ilmet ja seda, kuidas ta oli värisevi käsi tugitooli kössi vajunud, tema õe Rosamunde põlglikult mossi väänatud suud ja uskumatust, mis oli poistel põsed õhetama löönud. Ainult Julius oli jäänud resoluutseks, nagu oleks ta kogu südamest nautinud oma üleolekut. Phaedra soovis, et tal oleks olnud võimu oma nimi testamendist välja jätta. Ta soovis, et ta ei oleks tulnud. Kui ta ainult saaks praegu suitsupahvakuna lihtsalt õhku haihtuda.

Phaedra oli õnnetu, sest George oli surnud, andmata Phaedrale võimalust temaga hüvasti jätta. Phaedra oleks talle öelnud, et armastab teda. Ta oleks talle öelnud, et on talle andeks andnud. George’il ei olnud vaja selleks testamenti muuta, et talle kõike heaks teha. Phaedra ei tahtnud tema raha. Ta ei tahtnud tema kingitusi. Ta tahtis hoopis teiselaadset turvatunnet ja seda George talle enam pakkuda ei saanud.

Ta oli vajanud George’i ennast kui meesfiguuri. Phaedra lapsepõlveaegne isa oli ta ema maha jätnud, kui Phaedra oli kümneaastane, ning läinud elama Uus-Meremaale, kus ta viimaks uuesti abiellus ja lõi uue perekonna. Phaedra läks tal meelest või lihtsalt kadus kuhugi ta mineviku hämarasse soppi ning ta ei näinud seda meest enam kunagi. Pärast seda oli ta ema hüpanud ühe sobimatu mehe juurest teise juurde nagu konn tiigis vesirooside vahel, lootes järgmisel maandumisel viimaks ometi õnne leida. Ta ei taibanud, et kannab sedaviisi hüpates oma õnnetuse põhjust enese sees kaasas, ega võinud iseenda eest ära põgeneda. Ta kandis Phaedra peale vimma, kuna tütar oli tema jaoks soovimatu vastutuskoorem ja elav mälestus sellest, kuidas tema laulatatud mees ta maha jättis. Nii et sel ajal, kui ta ema oma muresid džinnipudelisse uputas, rajas Phaedra endale ise teed, leides rasketel hetkedel ema asemel tuge oma sõpradelt ja oma unistustest. Niipea kui ta oli selleks piisavalt vana, lahkus ta kodust ja oma emast igaveseks. Tal polnud mingit soovi enam iialgi tagasi minna. Ta polnud mitte ainult sellele peatükile punkti pannud, vaid terve raamatu prügikasti visanud.

George oli olnud tema jaoks nagu päästenöör, mis pakkus stabiilsust, jäävust ja armastust. Ta oli kahe käega selle järele haaranud ja kogu jõust kinni hoidnud. Kuid nüüd oli nöör katkenud ja George oli läinud, jättes Phaedra taas kord üksinda triivima. Miski siin elus pole jääv, mõtles ta – peale armastuse. See mõte pani ta lausa ulguma iseenda haleda olukorra pärast ja tuleviku pärast, mis koos George’iga surnud oli.

Veidi aja pärast ta rahunes ja pühkis musta mantli käisega nina ja silmi. Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja kohkus tagasi. Matustel oli tal õnnestunud päris esinduslik välja näha – ta tahtis, et nad kõik temaga kohtudes teda võimalikult kenana näeksid. Kui nad praegu võiksid heita pilgu tema paistes, punastele sisalikusilmadele ja lapilisele näole, siis vaevalt, et see neile suuremat muljet avaldaks.

Ta pani mootori käima ja lülitas raadio sisse. Muusika trööstis teda pisut. Ta ei hakka tuleviku pärast muretsema, vaid võtab iga hetke nii, nagu see on, ja mis minevikku puutub, siis see elab nüüd edasi vaid tema mälestustes, tekitades talle valu iga kord, kui ta seda meenutama peaks. Nii et ta ei hakka seda meenutama. Teele tagasi keeranud, vaatas ta sõites ringi ja värsked rohelised pungad tuletasid talle meelde taassündi. Kui nemad suudavad pärast talve jälle elule ärgata, siis suudab seda ka tema.

Kui David elutuppa tagasi jõudis, oli suurem osa külalisi juba lahkunud. Alles olid ainult Molly ja Hester koos ühe Davidi vanaisa riiaka nõbuga ja nad jõid kamina juures väikestest kristallklaasidest šerrit. Julius oli ära läinud, Antoinette oli läinud oma magamistuppa, et pikali heita, sellal kui Rosamunde ja Tom olid jäänud raamatukokku koos Joshua ja Robertaga, kes olid just uudisest teada saanud.

„See on uskumatu,” ütles Roberta diivanilt ja tema nurklik nägu paistis ta musta jaki taustal lausa tuhkhall.

„Küllap on nad teile juba rääkinud, et isa testamenti muutis?” ütles David koos Bertie ja Woosteriga tuppa sisenedes. Sügav põlgus oma vennanaise vastu ajas Davidit teda provotseerima.

„Ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist tegi,” jätkas Roberta selga patjadele toetades ja pani käed vaheliti. „Tähendab, ta tundis seda naist ju … kui kaua? Poolteist aastat? Kas ta oleks nii hoolega püüdnud George’i ellu tungida, kui too oleks olnud lihtne talumees?”

„Roberta, ära otsusta tema üle omaenda tõekspidamiste järgi – ja ära eelda, et ta isalt raha tahtis. Ta võib vabalt hoopis ise rikas olla, sa ei tea ju seda.” David suundus jookide kandiku poole. „Igatahes sai ta testamendist teada alles pärast isa surma.”

„Küll sa oled naiivne, David. Otse loomulikult on ta raha peal väljas,” vastas Roberta kerge turtsatusega. „Temasuguse jaoks tähendavad inglise lord ja suur varandus ühte ja sama.”

„Temasuguse all pead sa silmas ameeriklast?” kostis Tom laia kaminapiirde serval istudes ja suitsu tõmmates.

„Jah.”

„Siis peaks sul enda pärast häbi olema,” noomis ta Robertat. „Tead, ta pole pärit mingist Kansase heinakuhjast. Pealegi on ta kanadalane ja see on hoopis midagi muud. Kanadalastele ei meeldi sugugi, kui neid ameeriklasteks peetakse.”

„Kas ta on kena?” küsis Roberta.

David valas endale klaasi viskit. „Pimestavalt kaunis,” vastas ta, et vennanaist kiusata.

„Ta on kuum,” nõustus Tom laial irvel. „Aga minu maitse jaoks natuke liiga selline tore ja tervislik.”

„No tõepoolest, Tom. Sinule läheb ju kõik peale, kui ainult seelik on seljas!” vaimutses Roberta vastu.

„Ma vist nägin teda,” ütles Joshua. „Pikad blondid lokkis juuksed ja väga helehallid silmad.”

Roberta võttis ta sihikule. „See on päris üksikasjalik kirjeldus kellegi kohta, keda sa vist nägid, kullake.”

„Ta oli ainus matuseline kirikus, kes oli alla kolmekümne,” selgitas Joshua.

„Tegelikult on ta kolmkümmend üks,” parandas David.

„Olete tema ilust pimestatud ja siis pole ka ime, et teie, poisid, teda läbi ei näe. Selleks on vaja naist, et naisterahvast aru saada, kas pole nii, Rosamunde?”

„Ma ei ole vist sinuga päriselt nõus,” vastas Rosamunde. Roberta oli talle alati kuidagi domineeriv tundunud.

„Kui palju George talle jätnud on?” ei jätnud Roberta järele.

„Me ei tea seda,” sõnas Tom.

„Millal me seda siis teada saame? Meil tuleb see ju ometi vaidlustada, endastki mõista.”

„Miks?” küsis David diivanile potsatades ja sirutas oma pikad jalad välja.

„Sest see pole õiglane. See osa, mille George temale jätab, võib olla meie tütre pärandus.”

„Ma arvan, et meil on piisavalt,” ütles Joshua vaikselt ja soovis, et tema naine niisugust stseeni ei korraldaks.

„Asi pole ju selles, kullake. Asi on põhimõttes,” vastas Roberta.

„Antoinette’il pole mingit kavatsust testamenti vaidlustada,” ütles Rosamunde vastuvaidlemist mittesallival toonil.

„Ta on väsinud ja tunnetest tulvil. Kui ta on veidi puhata saanud, küll ta siis oma meelt muudab,” kinnitas talle Roberta.

„Ma arvan, et sa peaksid minema seda asja vanaemaga arutama,” pakkus Tom välja ja muigas, kujutades vaimusilmas ette, kuidas need kaks vaese Phaedra jäänuseid nokivad, kui on ta tükkideks kiskunud.

„Nii et vähemalt Margaret on minuga nõus,” naeratas Roberta.

„Tegelikult ei tahtnud ta sellest rääkida,” parandas David. „Kuid ma usun, et ta nõustub sinuga. Samas ei ole meie isiklikel arvamustel testamendiga midagi pistmist. Isal oli täielik õigus seda muuta. Me ei saa tehtut olematuks teha ning ema ei sooviks seda ka. Roberta, väsimusest ja tundetulvast hoolimata tahab ta isa soovi austada ning Tom ja mina tahame seda samuti.”

„Muidugi, mis iganes,” sõnas Tom ja raputas tuhka kaminatulle. „Aga see kõik on maru veider, kas te ei leia?”

David vajus tugitooli ja keerutas viskiklaasis ringi jääkuubikuid, mis vaikselt vastu klaasi servi kõlksusid. „Ta on kolmkümmend üks, mis tähendab, et ta on sündinud 1981. aastal. Mina sündisin kaks aastat hiljem, järelikult magas isa tema emaga aasta enne seda, kui ta emaga abiellus.”

„See on päris napp vahe,” ütles Joshua. „Arvestades seda, et nad käisid emaga umbes aasta enne seda, kui ta abieluettepaneku tegi.”

„Võib-olla oli see üheöösuhe,” kostis Roberta.

„Kuss, räägi veidi vaiksemalt,” manitses Joshua, mõeldes ema peale, kes üleval magamistoas viibis.

„Phaedra ütles, et isa oli olnud tema ema suur armastus, nii et see pidi ikkagi olema midagi rohkemat kui üheöösuhe,” tuletas Tom vaikselt meelde.

„Kuid tema ei olnud teie isa suur armastus,” lisas Rosamunde kiiresti. „Ma kujutan ette, et see võis olla George’i jaoks üks lühiajaline suhteke, mis murdis vaese tüdruku südame. Seda tuleb ju pidevalt ette, aga antud juhul jättis ta saiapätsi ahju, mis oli temast muidugi väga ettevaatamatu.”

„Miks see naine talle siis ei teatanud, et ootab temalt last?” küsis Roberta. „Tähendab, kui ta oli George’i nii tohutult armunud, kas ta ei oleks siis lootnud, et too käitub härrasmehena ja võtab ta naiseks? Tänapäeval ei ole inimestel enam mingit kohusetunnet, aga tol ajal – me räägime siin ju kaheksakümnendatest – kas ei olnud see naise reputatsioonile suureks häbiplekiks, abieluväliselt rasedaks jääda?”

„See sõltub, millisest perekonnast ta pärit oli,” ütles Rosamunde. „Enamikus korralikes perekondades ei peetaks seda õigeks ka tänapäeval.”

„Mistõttu ma kahtlustan, et ta ei rääkinud sellest isale midagi,” sõnas David. „Kui ta oleks seda teadnud, oleks ta selle naise eest ka hoolitsenud. Ma ei ole kindel, kas ta oleks temaga tingimata abiellunud, kuid isa oli hea mees; ta ei oleks lihtsalt minema jooksnud ja jätnud naist üksinda oma last üles kasvatama. Ei, ma arvan, et ta ei rääkinud sellest isale mitte kunagi.”

Roberta kissitas kahtlustavalt silmi. „See kõik tundub mulle hirmus kahtlane. Ta ilmub George’i matusepäeval välja ja kuulutab end tema vallastütreks. See kõik on kuidagi liiga lihtne.”

Tom puhus suunurgast välja suitsupahvaku. „Tegelikult mitte. Ema kasvatab tütre üksinda üles; räägib tütrele, kes ta pärisisa on; tütar läheb teda otsima, mis on ju loomulik. Isa tunneb end süüdi, et ei olnud tütrele kasvueas toeks, ja paneb ta oma testamenti sisse. Selles pole midagi kahtlast.”

„Mul on lihtsalt selline tunne,” ei jätnud Roberta järele. „Teie kõik olete lihtsalt liiga usaldavad.”

„No kuulge, isa käest me enam oma küsimustele vastuseid saada ei või,” ütles David. „Ainus inimene, kes vastuseid teab, ja ilmselt ka mitte kõiki vastuseid, on Phaedra. Mina pakun, et me küsime neid asju tema käest, kui teda järgmine kord näeme.”

„Sul ei ole ometi kavas temaga uuesti kokku saada?” küsis Roberta kohkunult.

„Miks mitte? Kas sina ei taha siis mingeid vastuseid saada?” vastas David.

„Jumal küll, sa kavatsed ta uuesti siia kutsuda, jah?”

„Võib-olla,” vastas David.

„Oma ema loaga,” segas Rosamunde vahele.

Roberta pöördus abi otsides oma mehe poole. „Josh, kas sinul ei olegi midagi öelda?”

„Kullake, ma arvan, et sa peaksid maha rahunema ja ootama, kuni me teame, mis testamendis seisab,” pakkus ta. „Võib-olla on Phaedrale jäetud nii vähe, et selle üle polegi üldse mõtet jageleda.”

„Või siis on talle jäetud väga palju, millisel juhul on kindlasti mõtet,” sõnas Roberta rangelt.