Читать книгу Kõrvalehüpe - Santa Montefiore - Страница 3

LONDON,

2008. aasta september

Angelica Lariviere tõmbas jalga figuuri korrigeerivad püksid ja uuris ennast iga kandi pealt oma luksuslikus Smallbone of Devizes vannitoas, mis oli ekstra tema jaoks disainitud. Peeglid ümbritsesid vanni kolmest küljest ja selle vastas kahe kraanikausi kohal oli samuti peegel, mille ees kahkjal marmorpinnal põlesid kallid lõhnaküünlad ja veikles parfüümipudelite kaunikujuline klaas. Angelica armastas ilusaid asju: päikeses siravaid kastepärleid hapral ämblikuvõrgul; uduloori peegelsileda järvepinna kohal; antiikset klaasripatsitega kroonlühtrit; linde magnooliapuu okstel; taevatähti; punnpõskset täiskuud; Pariisi; lõhnaõli; kurvameelset tšelloviisi; küünlavalgust; talvise nõmme hingekriipivat alastust; lund. Tegelikkusest veel mitu korda hunnitumad olid tema fantaasiaviljad. Angelica unistused, mis olid täis üksikasju ja üllatusi nagu imede aed, vormusid fantaasiaküllasteks lasteraamatuteks, kus ei kehtinud päriselu piirangud ja ilu võis oma soovi järgi välja võluda. Kuid kõige rohkem armastas Angelica armastust, sest miski poleks saanud olla sellest ilusam.

Aja kiiret kadumist imeks pannes rändasid ta mõtted tagasi Pariisi esimese suudluse juurde, tänavalaterna alla Madeleine’i väljakul. Mitte kunagi enam poleks Olivier saanud teda niimoodi suudelda ja mitte kunagi enam polnud Angelical määratud kogeda esimese suudluse joovastust – justkui saja mesilase tiivad värelemas vastu kõhu sisepinda. Muidugi polnud Olivier lakanud teda suudlemast, lihtsalt abikaasa suudlus pole enam see, mis kallima suudlus. Esmakohtumist ei saa korrata. Abielu, lapsed ja argipäev olid nende suhet kahtlemata süvendanud, kuid samas olid nad kaotanud midagi imelist ning abieluline lähedus kippus juba meenutama õe ja venna ühtekuuluvustunnet. Nostalgiline mälestus minevikku jäänud nõiduslikust hetkest tõi kaasa kahetseva tõdemuse, et nii võimas armuelamus ei saa talle enam kunagi osaks.

Just siis marssis uksest sisse kaheksane Joe, pestud ja õhetav oma pidžaamas, silmad ema nähes ehmatusest ümmargused. „Jäle!” hüüdis ta nägu krimpsutades. „Sa ei pane ometi jälle neid!”

Angelica võttis veiniklaasi näppu ja sasis teise käega oma blondi kahupead.

„Vabandust, kullake, aga täna ma tõesti vajan oma suuri pükse,” ütles ta poisile külma Sauvignoni rüübates. „Mul oli valida suurte pükste ja suure kõhu vahel ja võid isegi arvata, kumba ma eelistan.”

„Issile need ka ei meeldi.”

„Arusaadav, prantslastel on ju nõrkus ilusa aluspesu vastu.” Ta mõtles terve sahtlitäie Calvin Kleini luksuspesu peale, mida ta kunagi ei kandnud, eelistades Marks & Spenceri kaubamaja lihtsat puuvillast pesu ja tõdes kahetsusega, et pärast kahte last ja kümmet aastat abielu ei pidanud ta enam vajalikuks pingutada, et seksikas välja näha. Ta libistas selga musta Prada kleidi. „Kas nii on parem?” küsis ta, võttis sisse edeva poosi ja naeratas koketselt.

„Huh!” Poiss tõi kuuldavale teatraalse ohke. Ema kükitas teda suudlema. „Sa lõhnad päris hästi,” lisas laps.

„See juba läheb. Pea meeles, et kui sa tahad tüdrukutele meeldida, siis räägi neile alati, kui head nad välja näevad. Tõhus ettevalmistus tulevaseks naisevõtuks.”

„Ma ei mõtlegi abielluda.” Poiss võttis emal ümbert kinni ja toetas pea ta õlale.

„Ah, küll sa veidi vanemaks saades meelt muudad.”

„Kindlasti ei muuda. Ma tahan alati sinuga koos olla.”

Angelica silmad tõmbusid niiskeks. „Oh sa mu kullake, see on kõige ilusam asi, mis sa mulle kunagi öelnud oled.” Milleks mulle armuuim, kui mul oled sina! „Anna mulle nüüd Joe suur kalli.” Poiss surus ennast itsitades veel kõvemini ema vastu. „Ah, kui armas!”

„Kas ma võin nüüd „Sipelgate kiusaja” multikat vaadata?”

„Olgu pealegi.” Angelica vaatas, kuidas Joe telekapuldi pihku haarab ja vanemate voodisse poeb. Poiss hüüdis oma õde ja Angelica kuulis, kuidas kuueaastane Isabel ta kutse peale üle trepimademe kohale tõttab.

Ema pööras pilgu jälle peeglile ja pühkis maha ripsmetušijälje. Sellest poisist kasvab kord tõeline südametemurdja, mõtles ta. Sammu tagasi astunud, vaatas ta peegelpildi veel kord üle. Pole paha, tänu Spanxi imettegevatele pükstele. Tõepoolest, ta nägi lausa sale välja. Sellest mõttest tiivustatud, tõttas Angelica eritellimusel valminud kappide ja riiulitega riietumistuppa, et tuua sealt must vintaažvöö nägusa kuldse liblikapandlaga, mille ta oli leidnud Portobello turult. Peegli ees tagasi, kinnitas ta selle endale ümber, lükkas jalga lahtise varbaga mustad stilettod ning jäi oma muutunud välimust rahulolevalt silmitsema.

Joe ja Isabel vadistasid voodis isekeskis, sekka kostis pidurdamatut naerulaginat, mis on ainuomane väikestele lastele. Uks avanes ja Olivier astus pikal sammul sisse, muretult nagu mees, kes on harjunud olema isand omas kodus.

„Siin lõhnab nagu bordellis!” Ta vajutas laetuled põlema. „Lapsed peaksid ammu voodis olema.”

„Nad ongi voodis – meie voodis!” Angelica naeris. „Tere, kallis.”

Mees puhus kulmu kortsutades küünlad surnuks, teades, et naine nagunii unustab seda teha. „Vaatan, et sul on siin klaasike veini. Ma ise jooksin ka hea meelega midagi.”

„Päev oli ränk?”

Olivier võttis lipsu kaelast. „Praegu on üldse rasked ajad. Keskuses valitseb rusutud meeleolu.” Ta astus riietustuppa ja riputas pintsaku riidepuule. „Sa ikka tõid mu riided keemilisest puhastusest ära? Tahan täna oma Gucci pintsakut kanda.”

Angelica põsed lõid õhetama. „Unustasin. Vabandust.”

„Merde1! Mõnikord ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub su vatti täis peas.”

„Minu pähe mahub veel nii mõndagi, lisaks vatile muidugi.” Ta koputas oma meelekohta, püüdes säilitada ülevat meeleolu. „Mulle isegi makstakse mu kujutlusvõime eest.”

„Nende sinu fantaasiaraamatute keerulised süžeed püsivad sul kenasti meeles, aga mitte minu riiete toomine keemilisest puhastusest. Ja mu püksid on ikka veel rätsepatöökojas, kuigi ma palusin juba nädalaid tagasi sul neile järgi minna. Oleks sinul minu töö, oleksime juba ammu laostunud!”

„Sellepärast ma ei teegi sinu tööd. Kuule, mul on tõesti kahju.”

„Pole vaja vabandada. Ilmselt pole minu vajadused sinu silmis kuigi tähtsad.”

„Kallis, ära ometi vihasta, palun sind. Me läheme välja sööma, veedame mõnusalt aega. Sa unustad oma töömured ja Gucci pintsaku.” Ta astus mehe selja taha ja põimis käed ta piha ümber. „Sa ju tead, kui tähtis sa mulle oled.”

„Ole siis ingel ja too mulle üks drink. Ja pane lapsed magama. Suvevaheaeg on liiga pikk. Millal nad jälle kooli lähevad?”

„Neljapäeval.”

Olivier puhises ärritunult. „On ka ülim aeg.” Viigipükstest välja astunud, riputas ta need kohe puule. Ta oli loomu poolest korraarmastaja. „Ma käin nüüd duši all ära.”

„Enne ütle, milline ma sinu arvates välja näen?”

Kuldseid mansetinööpe käistelt eemaldades heitis Olivier naisele hindava pilgu. „Milleks see vöö?”

„Mood nõuab, kallis!”

„Miks sa tahad rõhutada oma kõige laiemat kehaosa?”

Angelica jäi teda jahmunult vaatama. „Kõige laiemat kehaosa?”

Mees turtsus naerda ja vajutas ta kaelale suudluse. „Sa näed alati võrratu välja, Angelica.”

Naine vaatas, kuidas ta võtab särgi seljast ja poetab mansetinööbid pükste viikimise pressil lebavasse nahkkarpi. Mitte just jõulise kehaehituse ja lüheldase kasvu kiuste võis Olivier’d ilusaks meheks pidada. Sportliku figuuri säilitamiseks käis ta regulaarselt Queensis tennist mängimas ja kulutas ülemäärast energiat tervisejooksuga Hyde Parkis, siis kui keegi kolmest tennisepartnerist alt ära hüppas. Ta nägi välja nagu tüüpiline prantslane: paksud pruunid juuksed laineliselt üle pea kammitud ja sile tõmmu jume, mis isegi talvel kahvatuks ei muutunud. Sinna juurde korrapärased näojooned ja pikk aristokraatlik nina, tähelepanuäratavaid rukkilillesiniseid silmi raamimas tihedad mustad ripsmed. Kuid mehe suu oli see, mis Angelicat omal ajal kõigepealt köitnud oli, õigemini tema viis ühte suunurka kergitades muiata. Kuigi nüüdsel ajal pidi ta kõvasti vaeva nägema, et abikaasat veidigi muhelema panna. Olivier käis riides pariislasele kohase elegantsiga, pöörates erilist tähelepanu kingadele, mis olid alati läikima löödud, ja ülikondadele, mis talle alati laitmatult istusid. Ta pidas esinduslikku välimust väga oluliseks ega kõhelnud kulutada suuri summasid Gucci ja Turnbull & Asseri kauplustes. Talle meeldis hea välja näha ja ta tahtis, et ka tema naine hea välja näeks.

Oma koduabilise Sunny toetusel sai Angelica lapsed viimaks magama ja kui mees tuli duši alt, lõhnates sandlipuu järele, ulatas abikaasale viski jääga. Olivier ei märganud, et naine on vahepeal vöö ära võtnud, et panna see tagasi sahtlisse, koos rõõmsa elevusega, mis oli teda äsja vallanud. Angelica ei kibelenud enam välja minema, mis sest, et Scarlet oli üks ta parimaid sõbrannasid. Ta tundis ennast järsku nagu vormitu jahukott.

Samal hetkel, kui ta sirutas käe oma ridiküli järele, andis mobiiltelefon märku saabunud sõnumist. Palun tule kohe siia. Vajan sind. Td. Kate. Angelica süda hüppas kurku. Kate’i oli tabanud järjekordne kriis! Ta vaatas kella. Kate elas Thurloe väljaku ääres, see jäi Scarleti Chelsea koju sõites nagunii tee peale. Kui ta nüüd kiiresti teeb, jõuab ta takso võtta ja hiljem Scarleti juures oma mehega ühineda.

Olivier reageeris just nii, nagu ta oli oodanud. Kukkus ohkima ja kiruma ning rääkis oma hukkamõistu rõhutamiseks lühidalt sõnu hakkides. „Ta on ju tuntud draamakuninganna! Ja sina jooksed alati kohale nagu alandlik õuedaam, taipamata, et ilma ümmardava õukonnata kukuksid tema kuninglikud näitemängud lihtsalt läbi.”

„Ta on nii õrnake. Ja täiesti endast väljas.”

„Ta on alati endast väljas.”

„Tema pole ju süüdi, et Pete teda petab.”

„Mina mõistan Pete’i. Oleks Kate minu naine, ma peaksin samuti armukesi.”

„Loodan, et see polnud ähvardus.”

„Sinu jaoks mitte, mu ingel. Juba ainuüksi see tõsiasi, et me oleme teineteise vastandid, teeb mu hingele head. Mina seisan kahe jalaga maa peal ja sina hõljud õhus.” Ta pahvatas naerma, rahul oma hinnanguga. „Olgu pealegi, saame siis seal kokku. Aga ära jää hiljemaks kui pool üheksa. Ma ütlen neile, et sa läksid esmaabi andma. Õuedaam number kaks suhtub kindlasti mõistvalt,” lisas ta Scarletit silmas pidades. „Kuigi ta ilmselt loodab, et sa õhtusöögi alguseks siiski kohal oled.” Naine oli juba poolel teel uksest välja, kui Olivier märkas tema ridiküli, mis oli hooletult koos huuleläike ja puudritoosiga voodile heidetud. „Mu ingel, kuidas sa mõtled takso eest maksta, kui rahakoti koju jätad?” hõikas ta pahaselt. Angelica jooksis tagasi, haaras oma asjad rutakalt kaasa ja tõttas uuesti minema.

Pašmina-salli õlgade ümber mässinud, õnnestus tal Kensington Churchi tänaval takso peatada. Septembri kohta oli õhtu ebaharilikult jahe. Taevas kobrutasid hallid pilved nagu potitäis putru ja videvik laskus liiga varakult maale. Mõned puud kippusid juba nüüd kolletama. Kooliaasta alguseks puhkuselt naasnud inimhulgad ummistasid kõnniteid. Ka liiklus oli tihenenud, Kensingtoni palee kohal jäi see peaaegu seisma. Angelica tundis kergendust, et tema peab liikuma vastupidises suunas.

Taksojuht katkestas ta mõttelõnga torisevate kommentaaridega päikesepaisteliste ilmade nappuse ja sajuse suve kohta. „Üleilmne kliima soojenemine,” teatas sohver süngelt. „Samas – Boris on pukis ja Cameron uhub Browni koos vihmaveega rentslisse. Polegi nii paha.”

Ta jättis kliendi valge ridaelamu ette; kahel pool Kate’i läikivat roosat ust seisid loorberipuud nagu tunnimehed. Angelica helistas uksekella. Seest kostsid „Mamma mia” meloodia ja vestluskatked. Ta püüdis sisse piiluda, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Võib-olla oli tegemist mingi vana sõnumiga ja nüüd ta ainult segab teiste õhtusööki?

Pika ootamise peale uks siiski avati ja tema ees seisis kašmiir-hommikumantlisse riietatud Kate, pudel Chardonnayd ühes ja sigaret teises käes. Ta nägu oli pisaraist märg, laialiläinud ripsmetušist kriimuline ja nutmisest laiguline, takused pruunid juuksed Hermési rätikuga kokku seotud. Ta nägi oma armetuses välja nagu väike laps.

„Oi, Angelica. Aitäh, et sa tulid. Sa oled tõeline sõber.”

Kuid Angelica polnud ainus tõeline sõber. Elutoas istusid veel Letizia ja Candace, kes paistsid olevat samavõrd hämmingus nagu viimasena saabunu.

„Mis siin toimub?” nõudis Angelica sosinal, kui Letizia ta oma Fracase lõhnaõli pilve mähkis.

„Ei oskagi päris täpselt öelda,” vastas Letizia; itaalia aktsent andis ta kõnele lausa kassilikku graatsiat. „Sinu oletused on sama head kui minu omad!”

„Kus lapsed on?”

„Tema ema juures.”

„Aga Pete?”

„Moskvas.”

„Õnneseen.”

„Esatto2, mu kallis. Ükski mees ei taha näha naise pisaraid, eriti veel, kui neid valatakse ta enda pärast.”

„Ma toon sulle midagi juua,” teatas Kate ja kõndis ebakindlalt teise tuppa.

Angelica vajus toolile. „Oleksin ma teadnud, et teie kaks olete juba siin, poleks ma küll kohale tormanud. Olivier läheb marru, kui ma õhtusöögile hiljaks jään.”

„Kas sinu arvates on see midagi hirmsat?” Candace kergitas oma täiusliku kujuga kulmu. „Mina peaksin praegu teatris olema.”

„Sa oled nii ustav sõber,” märkis Letizia.

„Ah, mis, ma olen lihtsalt loll!” Pesuehtsa njujorklasena ei armastanud Candace keerutada. „Saatsin Harryle sõnumi, et kohtume vaheajal. Ta nii vihastas, et ei suvatsenud isegi vastata. Kui ma samas vaimus jätkan, annab varsti lahutuse sisse.”

„Ta on hirmus kõhnaks jäänud,” leidis Letizia oma roheliste silmade pilku üle toa ukse poole libistades. „Pole vist mitu nädalat ühtegi süsivesikut alla neelanud. Ma olen ausalt öeldes natuke kade.”

„Hingepiin,” torkas Candace. „Nad võiksid seda pudelitesse villida ja müüma hakata.”

„Mis sa arvad, kas Pete jättis ta maha?” oletas Angelica.

„Muidugi mitte. Nad vajavad teineteist nagu narkootikumi. Selles suhtes kannatavad mõlemad võrdselt.” Candace uuris kärsitult oma kenasid roosasid küüsi. „Mis asja ta seal kohmitseb? Sõtkub viinamarju?”

„Sellest tuleb pikk õhtu, ma juba aiman,” ohkas Letizia.

Viimaks tuli Kate veinipudeliga tagasi. „Korgitser oli kuhugi kadunud,” teatas ta purjus inimese ebamäärase naerupahvaku saatel ja kimus sigaretti. „Te kindlasti mõistatate, miks te kõik praegu siin olete?”

„Täna on sinu sünnipäev ja meie unustasime ära!”

Letizia heitis Candace’ile hoiatava pilgu. „Räägi, mis sulle muret teeb?” küsis ta hoolitsevalt ja patsutas diivanit enda kõrval. Kate vajus ohates istuma.

Candace võttis pudeli ja korgitseri enda kätte. „Ma juba aiman, et vajan pisut turgutust.”

„Mul on aeg üle läinud,” ütles Kate süngelt.

„Kullake, kellelgi meist pole aega ülearu,” märkis Candace.

„Ma ei räägi siin mingist teatrisse jõudmisest. Mul on aeg üle läinud.” Ta ilme oli tähendusrikas.

„Ah, sa mõtled päevi. Vaat see on nüüd küll üllatav!” jätkas Candace. „Mina oletasin, et te pöörasite tülli ega jaga enam ajutiselt voodirõõme!”

„Oled juba testi teinud?” küsis Angelica.

„Ei, sellepärast ma teid kutsusingi. Vajan selleks teie moraalset tuge.”

„Sa pole tõesti veel testi teinud?” Angelica sai pahaseks. Kui tulemus osutub negatiivseks, siis milleks oli vaja neid kõiki kohale kamandada?

„Sa saad ilmselt veel ühe lapse, eks ole, ja mis selles halba on?” nõudis Candace endale veini kallates.

„Just, see uus tita lepitab teid kindla peale jälle ära. Kullake, mitte miski ei saaks teie suhtele enam paremini mõjuda,” nurrus Letizia julgustavalt.

Kate raputas pead, ta silmad valgusid pisaraid täis. „Antud juhul mitte.” Ta pures alumist huult. „Kui ma tõesti rase olen, siis ma ei tea ise ka, kelle oma see laps on.”

„Kas mul jäi mõni peatükk vahele?” ei saanud Candace enam millestki aru.

„Paistab, et mitte ainult sinul,” märkis Angelica. Kõik kolm puurisid pilguga Kate’i.

„Mul oli üheöösuhe. See oli viga. Pete ripsutas Vana Mõrraga tiiba ja mina sattusin masendusse. Ma olen viimane loll. Te ainult vaadake mind. Minust on riismed järel. Ise veel modell. Mitte keegi ei anna mulle enam tööd, ainult need koledate inimeste agentuurid.”

„Sellisena, nagu sa praegu oled? Vaevalt, et nemadki,” arvas Candace sõbrannat heatahtlikult aasides.

„Ainult see üks kord, ja nüüd ma pean kogu ülejäänud elu karistust kandma.”

„Olgu, kes see mees on?”

„Ma ei saa öelda. Nii häbi on.”

Angelica vidutas võimalikke kandidaate kaaludes silmi. Letizia pani käe Kate’i kondiste õlgade ümber ja embas teda lohutuseks, nii et viimane kadus hetkeks pastelsesse kašmiiri- ja parfüümipilve.

Candace vaatas kella. „Vabandust, kui see kõlab pisut jõhkralt, aga Jeremy Irons vist ei kavatse oodata, kuni ma teise vaatuse alguseks kohale jõuan. Palun, kas me võiksime selle asja siin natuke kiiremini ära klaarida?”

„Anna andeks, Candace, sa oled mu kindel kalju.” Kate tõusis, ta püüdis ennast tõe selgumise hetkeks koguda.

„Tehniline varustus on ikka hangitud?” muretses Letizia. „Ega see ootamisega kergemaks lähe!”

Kate viipas nelja karbi poole, mis lebasid sealsamas kummutil. „Igaks juhuks… te ju mõistate…”

„Muidugi, need kipuvad ju valetama!” kuulutas Candace ja astus pikal sammul karpide juurde. „Las käia, Kate. Liigume nüüd ülemisele korrusele.”

Letizia tõi köögist klaasi, Candace ulatas talle testid, Angelica aitas sõbranna trepist üles ja lükkas ta magamistoa kõrval asuvasse luksuslikku vannituppa.

„No nii, näita meile, milleks sa võimeline oled!” hõikas Candace ja viskus Kate’i ekstra laiale, uhket saani meenutavale abieluvoodile. Ta libistas peoga üle pruuni karvase päevateki. „Mõnus.”

„Kes see võiks olla?” arutles Angelica valju sosinaga.

„Vean kihla, et Ralph Lauren,” oletas Candace.

„Ei, mitte päevatekk. Kate’i armuke!”

„Ah, kes teab…”

„Robbie?” mõistatas Letizia.

„Milline Robbie?”

„Tema isiklik treener!”

„Oo ei! See oleks liiga mage! Pealegi ta poleks pidanud vajalikuks seda varjata.” Candace vehkis tõrjuvalt käega. „Pigem on see keegi, keda me kõik teame. Üks meie pundist.”

„Ma ei saa kuidagi pissitud! Olen liiga närvis!” kaebles Kate vannitoas.

„Keera kraan jooksma,” soovitas Letizia.

„Ma löön ta maha, kui see osutub valehäireks,” lubas Candace.

Angelica viskas pilgu kellale. „Olivier võib sinust ette jõuda. Peaaegu pool üheksa!”

„Kas tuleb juba?”

Pärast pikemat pausi kostis kiljatus: „Nüüd ma ei saa enam pidama! Appi, see klaas on liiga väike!”

Nad ootasid vaikides. Viimaks piilus Kate ukse vahelt välja. „Te olete ikka veel siin?”

„Muidugi me oleme ikka veel siin. Meil pole ju midagi targemat teha!” kähvas Candace.

„Noh? Mida test näitab?” päris Letizia murelikult.

„Ma veel ei teinud. See on liiga hirmus.” Ta astus tuppa, klaas käes.

„Jumala pärast! Ma ei pea ka kõike nägema!” hüüdis Candace ja kattis silmad kinni.

„Las igaüks teeb ühe testi,” nõudis Kate ning jagas karbid laiali.

„See on lihtsalt jabur!” Candace võttis siiski karbi vastu ja tõmbas selle lahti.

Letizia viskas oma tühja karbi voodile. „Olen kindel, et test näitab negatiivset. Mida me siin õieti vaatame?”

„Kus sina meil seni elanud oled? Sinist triipu loomulikult,” vastas Candace. „Ja minu oma vaatad ka sina.”

„Vanad ajad tulevad meelde!” ohkas Angelica härdusega pakendit silmitsedes. „Oleksin pidanud veel ühe muretsema.”

„Võid minu oma endale saada,” oigas Kate.

„Ära räägi niimoodi, kullake. Sa ei pruugi isegi rase olla.” Letizia oli sündinud optimist.

„Olgu, vaatame, mis saab,” ütles Angelica. „Kõik korraga.”

„Issand, ma ei pea ju selleks silmi avama, ega ju?” palus Candace.

„Sa teed sellest veel suurema numbri, kui ma ise,” leidis Kate.

„Mis pole siiski füüsiliselt võimalik!” vaidles Candace vastu.

Kõik neli kastsid testiriba Kate’i uriini sisse. „Appi, mul läheb süda pahaks,” oigas Kate.

„Ah et sinul läheb süda pahaks. See on vähemalt su oma piss!” Candace krimpsutas nägu.

Angelica tõmbas oma pulga välja ja vaatas, kuidas väike aken aeglaselt siniseks muutub. Ta tundis sõbrannale siiralt kaasa. „Aga see on ikkagi sinu laps, Kate,” lausus ta vaikselt.

Kõik kolm põrnitsesid oma testipulki. Ja pöörasid seejärel pilgud Kate’ile.

„Kas mõni näitab negatiivset ka?” küsis Letizia lootusrikkalt. Teised raputasid vastuseks pead.

Kate vajus voodile. „Põrgu päralt! Mis ma nüüd siis teen?”

„Mida sa tahaksid teha?” küsis Letizia, istus Kate’i kõrvale ja võttis tal jälle ümbert kinni.

„Te üldse ei kujuta ette, millist vaeva ma olen näinud sellise kõhu saavutamiseks,” karjatas Kate nutma pursates. „Ja nüüd on siis selgus käes ja ma ei saa enam isegi ühte armetut sigaretti läita ega endale klaasikest veini lubada. Võiksin sama hästi kloostrisse nunnaks minna!”

„Jäid sellega natuke hiljaks!” torkas Candace.

Kate asetas käe kõhu peale. „Kui ma vaid kindlalt teaksin, et laps on Pete’i oma, siis polekski asi nii väga hull, eks ju? Aga mis siis, kui ei ole? Sest vaadake, ta teab kohe, kui ei ole. Mehed teavad alati. Kõik titad on ju oma isa nägu, on ju?”

„Mitte alati,” lohutas Letizia.

„Oo, alati. Loodus on nii seadnud, ikka selleks, et isa kogemata kombel omaenese last ära ei sööks,” torkas Candace vahele.

„Kate, sa ei pea kohe praegu mitte midagi ära otsustama,” ütles Angelica, ülimalt teadlik sellest, et nüüd on ta juba väga hiljaks jäänud. „Võta endale paar päevagi mõtlemisaega.”

Kate libistas häguseks nutetud pilgu üle Angelica kleidi. „Sa peaksid selle peal vööd kandma,” ütles ta nina löristades.

„Ma isegi proovisin ühte ja Olivier küsis, miks ma tahan rõhutada oma kõige laiemat kohta.”

Kate unustas hetkeks isiklikud mured. „Ta küsis mida?”

„Loodan, et sa võtsid tal selle peale munad maha!” hüüdis Candace.

„Ei, ma võtsin ainult vöö ära.”

„Kuidas sa võisid! Kelleks sa ennast pead? Uksematiks?” Candace’i naer kõlas siiski sõbralikult. „Mis me küll sinuga peale hakkame?”

„Ma vajan vist uut keha.”

Letizia ohkas. „Ei, kullake, sa vajad ainult uut meest.”

Kate komberdas vaevaliselt kapi juurde ja võttis sahtlist vöö. „Ära mõtlegi vastu vaielda. Ma muutun joomase peaga ohtlikuks.” Ta libistas vöö Angelica piha ümber. „See ei ole sinu kõige laiem koht, öelgu Olivier mis tahab. Sa näed ju lausa vaimustav välja!”

„Tõsijutt,” kiitis Letizia takka. „Olivier’l peaks häbi olema. Sa oleksid pidanud hoopis itaallasele mehele minema. Neile meeldivad vormikad naised.”

„Ah et sinu kõige laiem koht, no andke andeks! Su mehel on endal nii ülemõõduline ego, et see kipub tal ukseavasse kinni jääma! Sa ütle talle seda ja vaata, mis nägu ta teeb.” Candace naeratas südamlikult. „Aga kõigepealt mine ja pimesta neid oma iluga!”

„Kena, nüüd on Angelica probleem lahendatud ja me võime jälle minu omale keskenduda,” teatas Kate.

Candace kallistas teda kõvasti. „Angelical on õigus. Võta endale paar päeva mõtlemisaega. Hommikul helistad mulle. Letizia paneb su nüüd magama.”

„Ja teie lähete ära?” küsis Kate vaevukuuldvalt.

„Mina jään,” lubas Letizia kohusetundlikult.

Candace viipas rutakalt Angelicale. „Tule, tibuke, meie sinuga laseme nüüd varvast.”

Angelica embuses virildus Kate’i nägu justkui lapsel, kes peab vanemate lahkudes internaatkooli jääma. „Ma helistan sulle hommikul, kui mind täna õhtul maha ei lööda!”

„Aitäh, et te siiski tulite, teie mõlemad. Ma nii oskan teie toetust hinnata.”

„Selge see,” hüüdis Candace trepist alla tõtates. „Me muidugi loodame pärast surma taevas heldelt tasustatud saada! Võime vist arvestada tervete koormatäite Birkini kottide ja Louboutini kingadega, kõigis mõeldavates värvitoonides!”

„No küll nüüd keetis endale supi kokku!” ohkas Angelica, kui nad juba kõnniteel seisid.

„Seekord on probleem tõeline,”nõustus Candace. „Kuhu kanti sa lähed?”

„Cadogani väljakule.”

„Ma viskan su ära.” Ta viipas autojuhile. Läikiv must Mercedes sõitis ette.

„Aga siis sa ei jõua teatrisse.”

„Luiskan, et hiilisin poole pealt kuhugi tagaritta, kuigi, mis tähtsust sel on? Ta on mul nagunii juba marus. Üleüldse, tead mis? Mul on tänaseks teatrist kõrini.”

„Sa kahtlustad, et ta tegi meile teatrit?”

„Kogu ta elu on üks suur etendus, olgu issand talle armuline. Aga meile on ta kallis nii või teisiti, eks ole?”

Nad ronisid parajasti autosse, kui Kate’i välisuks lahti lendas ja Letizia Angelica käekotiga vehkides trepist alla jooksis.

„Issand jumal!” oigas Angelica. „Juba jälle!”

„Poleks su arunatuke kindlas kohas ajukoore all, sa vist unustaksid selle alalõpmata kuhugi linna peale,” märkis Candace.

„Sa räägid ju täitsa nagu Olivier.”

„Ei, tibuke. Olivier ei usu üldse, et sul on ajud!”