Читать книгу Kõrvalehüpe - Santa Montefiore - Страница 4

Angelica saabudes olid teised juba õhtusöögiga algust teinud. Musta Nehru-kaelusega pintsakusse riietatud noormees juhatas ta läbi läidetud küünaldega vestibüüli söögisaali, kus häältesumin ja klaaside kõlin segunesid õhus hõljuva liiliate lõhnaga. Need, kes Angelicat tundsid, hõikasid talle tervitusi, lehvitasid ja noomisid teda naljatades hilinemise pärast. Olivier’ poole ei tihanud naine isegi vaadata; piisas sellestki, et ta lausa tundis, kuidas mees teda laua kaugemast otsast tigedalt põrnitseb. Liibuvates nahkpükstes ja mustades lakksaabastes peoperenaine ilmutas igatahes suuremat mõistmist. Ta kargas püsti ja kiirustas ümber laua Angelicat südamlikult embama, nii et käevõrud randmete ümber kõlisesid.

„No tere, nukuke. Kate saatis mulle ka sõnumi, aga ma ei saanud ju täna majast välja.” Scarlet madaldas häält. „Kas tal on ikka kõik korras?”

„Küll ma pärast räägin. See on pikk lugu. Ütleme nii, et ta on vähemalt elus!”

„Noh, see on ka midagi. Sa näed välja nagu inimene, kes peab kiiresti midagi jooma.”

„Ma sain juba klaasikese.”

„Võta teine veel. Sa oled ju lausa näost valge. Ma kavatsen Olivier’ korralikult täis joota. Küll näed, magustoidu ajaks on su mees sentimentaalne nagu noor armastaja!”

„Aitäh, Scarlet. Igatahes parem, kui see praegune tusatsev vanamehenäss!” Olivier oli süvenenud vestlusse veetleva Caterina Tintelloga. Mitte miski ei tõstnud tema tuju sama tõhusalt kui kaunis naine.

„Su paremal käel istub hurmav Jack Meyer Lõuna-Aafrikast – et su abikaasal oleks ka päriselt põhjust pahameelt tunda – ja vasakul mu oma mees, kes on kahjuks natuke vähem hurmav lauanaaber.”

„Mis sa räägid, Scarlet, William on vägagi hurmav!”

„Nojah, minu silmis küll, aga Jack on seda ka kõigi teiste arvates. Tule, ma teen teid tuttavaks.”

Scarlet koputas Jackile õla peale. Mees ütles midagi särtsakale Stash Helmile, oma parempoolsele lauanaabrile, ja tõusis seejärel püsti, kõrgudes naiste kohal nagu ennast tagajalgadele ajanud karu. Angelicat haaras järsku elevus, mehe suur kahupea ja lai nakatav naeratus, saadetud heakskiitvast pilgust, mõjusid tujutõstvalt. Angelica naeratas talle vastu ja südamlik käepigistus maandas viimsegi pinge.

„Jack, see on Angelica Lariviere. Jack on kurikuulus seelikukütt,” narris Scarlet. „Et sa ei saaks hiljem öelda, nagu ma poleks hoiatanud.”

„Kui perenaist parajasti kodus pole…” aasis mees vastu, pilku Angelicalt pööramata. Prilliklaaside taga üleannetult naervad silmad lummasid teda.

„See koer kipub kogu aeg verandalt jalga laskma,” lisas Scarlet naeru kihistades.

„Mõni koer pole lihtsalt loodud kuulekalt verandal konutama,” heitis Angelica.

„Te olete vist koerte alal asjatundja.”

„Angelica on asjatundja igal alal. Ta on kirjanik ja veel väga edukas! Jack jälle armastab lugeda. Sellepärast ma paningi teid kõrvuti istuma.”

Scarlet läks tagasi oma kohale laua ääres ja Jack tõmbas Angelicale tooli välja.

„Te lõhnate apelsinide järele,” ütles ta.

„Loodan, et mitte hingematvalt.”

„Üldsegi mitte. Hoopis meeldivalt.”

Angelica nautis mehe aktsenti. See polnud eriti tugev, kuid naine aimas kõrvale harjumatult kokkusurutud vokaalide taga päikeselõõska ja viljaka punase pinnase lõhna.

Istet võtnud, jäi mees teda tähelepanelikult silmitsema. „Mul on selline tunne, nagu ma tunneksin teid juba varasemast,” pomises ta.

Angelica raputas pead ja pööras pilgu kõrvale, mehe otsekohene silmavaade tegi ta relvituks. „Vaevalt küll.”

„Kas me pole varem kohtunud?”

„Kindlasti mitte.”

Mees ainult naeris selle peale ja laotas salvrätiku põlvele. „Naljakas, mulle tundub ikkagi, et ma mäletan teid kusagilt. Võib-olla eelmisest elust.”

Enne kui Angelica jõudis vastata, pöördus temast vasakul istuv William uut külalist tervitama. Angelica keeras ennast kahetsustundega ringi ja kuulis, kuidas Jack jätkab poolelijäänud vestlust Stashiga. „Sa näed hea välja,” märkis William, pannud tähele sisemist sära, mille Jack oli alles äsja läitnud. „Kus sa oma suve veetsid?” Williamit iseloomustas just selline flegmaatiline tasakaalukus, mille poolest on kurikuulsad kõrgklassi Inglise mehed. Angelica tundis teda ja Scarletit juba aastaid: nad kuulusid Londoni kõrgseltskonda ja Scarletist oli saanud üks ta parimaid sõbrannasid. Ainult praegu, nii armas kui William talle ka polnud, oleks Angelica eelistanud Scarleti abikaasale selga keerata, et Jackiga edasi lobiseda.

Ta jälgis tahes-tahtmata vasakpoolse lauanaabri iga liigutust ja laskis Williami jutu suures osas kõrvust mööda. Eelroog söödud, korjati taldrikud kokku, ja kuigi Jack oli poetanud talle vaid mõne üksiku märkuse toidu ja veini kohta, tundus Angelicale, nagu viibiksid nemad kahekesi ülejäänud külalistest eraldatuna üksikul saarel, teravalt teadlikud teineteise olemasolust. Ta tundis mehe käsivart enda oma vastas, see oli soe ja seletamatult kodune. Kumbki ei tõmbunud eemale ja Angelica mõistatas, kas Jack tunneb sama. Ta kuulis mehe häält, tema võõrapärast hääldust, kuid vajadus Williamile mõistuspäraseid vastuseid anda ei võimaldanud tal Jacki kõnest aru saada. Jacki naer oli tõeliselt nakkav ja Angelica naeris kaasa, teeseldes, et põhjuseks on Williami vaimukus. See tõstis peoperemehe enesehinnangut ja julgust saanuna muutus ta elavamaks kui tavaliselt.

Viimaks taipas William kahetsustundega, et ta ei tohi jätta hooletusse oma teist lauanaabrit, rinnakat punapõskset inglannat Hester Berridge’it, kes kasvatas Suffolkis hobuseid ja kelle abikaasa töötas Tate’is. Angelica jäi veidikeseks omapead, sest Jack jutustas veel Stashiga. Ta nõjatus taha ja rüüpas veini, keha ootusärevusest särisemas. Ta heitis pilgu oma abikaasa poole, kes oli endiselt süvenenud vestlusse Caterinaga. Nende pead puutusid peaaegu kokku ja Olivier’ huultel mängles võrgutav naeratus. Kunagi ammu oli ta vaadanud Angelicat samamoodi, siis kui nad polnud veel abielus ja nende vestlused ei keerelnud veel argiste asjade ümber. Mees heitis pea selga ja lauanaabrid lõkerdasid koos naerda. Angelica ei pannud seda abikaasale pahaks, Olivier oligi hulga meeldivam kaaslane pärast seda, kui oli saanud natuke teiste naistega flirtida.

„Nii, nüüd siis avaneb mul võimalus kirjanikuga juttu puhuda,” ütles Jack ja kinnitas pilgu keskendunult Angelicale, justkui oleks tema see ainus naine, kellega ta selles ruumis vestelda soovib. Naine pani tähele, et Jacki naeratades tekivad tal suu ümber sügavad kurrud, mis jooksevad üles oimukohtadeni, nagu künnivaod ta parkunud näos, ja tundis järsku midagi, mille ta oli juba peaaegu unustada jõudnud: lugematute mesilindude tiibade värelust kõhu sisepinnal. „Milliseid raamatuid te kirjutate?”

„Ulmelisi seiklusjutte lastele. Kardan, et mitte teie maitse, kui teid just ei paelu nõidumine ja ajarännud.”

„See on just minu maitse. Jumaldan Tolkieni ja lugesin läbi kõik Harry Potterid. Ju ma olen üks suur laps.”

„Enamik mehi on seda. Suureks kasvades muutuvad mängukannid ainult kallimaks.” Jacki naerdes süvenesid ka naerukurrud ta silmanurkades. „Ma tahan lihtsalt lõbustada, ei midagi enamat,” lisas Angelica tagasihoidlikult.

„Lastele on tegelikult raskemgi kirjutada kui täiskasvanutele.”

„Ma olen vist selleks liiga tuulepea, et kirjutada tegelikust elust.”

„Milline kirjanik on teie suur eeskuju?”

„Ei tahaks kuidagi ennast sellega naeruväärseks teha, et kõrvutaksin end mingite suurkujudega. Aga võib ju öelda, et sooviksin küündida Philip Pullmani tasemele, nii nagu maalikunstnik igatseb olla sama hea nagu Michelangelo!”

„Sihid tulebki võimalikult kõrgele seada. Ma ei kahtle, et kui te kõigest väest püüate, saavutate kindlasti eesmärgi. Philip Pullman on geenius. Teil on vist väga elav fantaasia.”

„Ja kuidas veel,” naeris Angelica. „Mõnikord unustangi ennast oma kujutluste keskele.”

„Mina tahaksin ka seda osata. Tegelikkus on pahatihti pisut liiga tegelik.”

„Oi, teiesugune mees sinna küll ei sobiks.”

„Huvitav, miks?”

„Väljamõeldised on liiga õhulised. Nende keskele pääsemiseks peab lausa pitsi-satsimerest läbi sumama.”

„Ma olen hea ujuja.” Mees uuris naeratades ta nägu. „Mis nime all te kirjutate?”

„Angelica Garner. See on mu neiupõlvenimi.”

„Jätan meelde. Vajangi kojusõiduks head raamatut.”

Naine punastas heameelest. „Aga mida te harilikult loete?”

„Verandal kiiktoolis istudes?”

„Verandal oma kiiktoolis.”

„Kõike võimalikku ja korraga. Mul on igas toas raamat ootamas. Eelistan kriminulle, seiklusjutte, romantikat.”

Angelica kergitas kulmu. „Armastusromaane?”

„Mu naiselik külg on kõrgelt arenenud.” Ta manas näole võimalikult sentimentaalse ilme.

„Seda on küll raske uskuda.”

„Kuidas nii? Romaan ilma armastuseta on nagu kõrb ilma lilledeta.” Mehe pilk muutus läbitungivaks. „Mis saaks olla tähtsam armastusest? Selle ümber kõik ju keerlebki. See on elu mõte ja kui me kord kaome, on see ainus, mis meile alles jääb.”

„Muidugi, mina arvan samuti.” Teda jahmatas kirg, millega see öeldud oli.

„Ma olen ise sahtlissekirjutaja,” tunnistas mees häbelikult lusikat keerutades. „Mitte midagi pole veel avaldatud. Olen küll käinud pakkumas.”

„Mida te olete kirjutanud?”

„Paistab, et ainult prahti.”

„Ma keeldun seda uskumast.”

„Mul on üheksa ametit ja ma ei hiilga neist üheski.”

„Mis need muud ametid siis on?”

„Kunagi nooruses tahtsin saada popstaariks.” Ta tegi naljakat nägu, teades, kui tobedalt see kõlab. „Mul olid pikad salkus juuksed ja nahkpüksid ja ma tõmbasin kitarri tinistades kanepit. Aga nüüdsel ajal valmistan veini.”

„Ei olegi luuletaja?” Angelica vaatas talle küsivalt otsa. „Raamat ilma armastuseta on nagu kõrb ilma lilledeta.”

Mees raputas naerdes pead. „Ei midagi enamat, kui ainult lootusetu romantik.”

Angelica vaatas, kuidas Jack endale toitu tõstab, imetles salamisi tema lõvilikku profiili, võimsaid kämblaid, mehiselt parkunud ihu – kõik nii erinev Olivier’ lihvitud Euroopa glamuurist – ja soovis, et see õhtu mitte kunagi ei lõpeks.

„Kas teil on Lõuna-Aafrikas oma viinamarjaistandus?”

„Kui palju te Lõuna-Aafrikast üldse teate?”

„Pole seal kunagi käinud.”

Jack paistis seda imeks panevat. „Siis te peate kindlasti mulle külla tulema. Mul on imeilus istandus, selle nimi on Rosenbosch ja see asub Franschhoekis. Teile kindlasti meeldib seal. Võite teha sellest oma järgmise romaani tegevuspaiga.”

„Ma tõesti vajaksin inspiratsiooni. Olen senisest juba kenakesti tüdinenud. Kavatsengi kirjutada järgmiseks midagi teistsugust.”

„Nagu näiteks?”

Angelica jäi kõhklema. Olivier’l oli kombeks pilgata tema esoteerikavaimustust ning ta kartis Jacki silmis rumalana näida. „Ma pole veel valmis sellest lähemalt rääkima,” vastas ta kohmetunult.

„Armastusromaan?”

„Ei.”

„Kriminull?”

„Ei.”

„Midagi erootika vallast?”

Naine naeris kurinal. „Veel mitte.”

„Ma kavatsen selle ikkagi välja uurida. Mu tähtkuju on Skorpion. Kui olen kord millestki kinni haaranud, ei lase enam naljalt lahti.” Ta pilk oli liiga ainitine, Angelica pidi kiiresti kõrvale vaatama.

„Ma isegi veel ei tea, mismoodi ma seda teen, kui üldse. Olivier’ arvates on mu plaan liiga ambitsioonikas.”

„Selline suhtumine pole küll kuigi toetav.”

„Samas siiski aus. Olivier on väga aus inimene.” Angelica langetas pilgu oma vööle ja tõmbas kõhu kiiresti sisse.

„Ta tunneb oma kirjanikust abikaasa üle kindlasti uhkust.”

„Muidugi,” vastas Angelica, kuid isegi tema tabas valelikkuse noodi oma hääles. Tegelikult leidis Olivier, et lastejuttude kirjutamises pole midagi erilist ja naine lootiski talle stiilivahetusega muljet avaldada.

„Teie abikaasa on vist too nägus prantslane seal laua otsas?” Ta noogutas Olivier’ suunas.

„Tema jah.”

„Kas see koer püsib teil sõnakuulelikult verandal?”

„Usun, et püsib. Kuigi haugub päris palju.”

„Koer peabki saama haukuda, see laseb meil tunda, et oleme mehised mehed.”

„Kui kett on pikk, ei kipugi koer ära jooksma. Eeldusel, et veranda on piisavalt suur, nii nagu Olivier’ oma.”

„Õnneseen see Olivier.”

„Tean. Tema käsutuses on Londoni kõige avaram veranda.”

Jack kortsutas kulmu. „Ei, tema õnn seisneb hoopis selles, et ta on abielus Londoni kõige ilusama tüdrukuga.”

Angelica puhkes naerma ja langetas pilgu oma taldrikule. „Scarletil oli õigus, te olete parandamatu seelikukütt.”

„Üldsegi mitte, ma ainult haugun, aga ei hammusta. Teie igatahes olete väga ilus.” Angelica ainult kohendas selle peale juukseid, kuid mees jätkas temalt pilku pööramata: „Mulle meeldivad sensuaalsed naised. Suure südamega naised. Kirglikud naised.”

„Samasugused nagu te oma naine,” narris Angelica.

„Just, sellised nagu tema.” Kuid mehe silmi oli jälle ilmunud üleannetu tuluke ja Angelica naeratas klaasile, mida ta käes hoidis.

„Heakene küll, mis siis ikkagi on teie uus teema?”

„Ma ei saa seda teiega arutada.”

„Vaat selles te küll eksite. Mina olen just õige inimene sellise teema jaoks, sest te ei tunne mind ju üldse. Ma ei hakka teid arvustama, sest mina omakorda ei tunne teid. Kui järele mõelda, siis olen mina siin tegelikult ainus inimene, kellega te saate nii delikaatsel teemal mõtteid vahetada.” Angelica klaasi uuesti täitnud, nõjatus Jack tahapoole ning jäi lootusrikkalt ootama.

„Te olete väga järjekindel.”

„Siis, kui tean, mida tahan.”

„Olgu pealegi.” Vein oli muutnud ta ettevaatamatuks. „Ma vist ei taha enam kirjutada lasteraamatuid, mis pole muud, kui ainult head seiklusjutud. Tahaksin jõuda lähemale elu mõttele. Lisada jutustusele uue mõõtme, umbes nagu mõistujutu, mis pakuks peamurdmist nii mulle endale kui ka lugejale. Tahaksin tabada seda alati viimsel hetkel käest lipsavat täiuslikku õnne, mida me kõik ju taga ajame.” Ta ei lasknud mehel ennast katkestada, vaid tõstis tõrjuvalt käe ning jätkas kiirustades, soovides samal ajal, et poleks kunagi suud lahti teinud. „Enne kui te mind välja naerate, tahaksin veel lisada, et olen lugenud kõiki neid eneseabi- ja esoteerikateoseid. Ma tean peast iga viimast kui kulunud tõde. Nagu me kõik. Nõks on selles, kuidas neid teadmisi elus ära kasutada. Kogu inimkond ei saa ju hakata erakuteks ja kolida kuhugi koobastesse mediteerima. Peab ju ometigi olema mingi tee, kuidas saavutada taevalikku rahu ka täiesti tavalist elu elades. Mulle lihtsalt tundub, et elu mõte on midagi enamat, kui monotoonne päevast päeva kulgemine. Nii, saingi selle välja öeldud. Võite nüüd vabalt naerma hakata.”

Oodanud ära, kuni naine on lõpetanud, noogutas Jack surmtõsiselt pead. „Mul pole mõtteski teid välja naerda. See võib väga hästi osutuda parimaks ideeks, mis teile kunagi on pähe torganud.”

Ootamatu heakskiit pani Angelica näo särama. „Kas te tõesti arvate nii?”

„Kaljukindlalt. Igaüht meist ajendab kustumatu soov õnne leida.”

„Ja ometi on nii palju muserdatud inimesi.”

„Vastus, mida te otsite, on armastus.”

„Vähemalt niipalju tean ma isegi.”

„Siis polegi teil vaja seda raamatut kirjutada.”

„Kõik pole siiski nii lihtne. Puhas, tingimusteta armastus on peaaegu võimatu.”

„Sugugi mitte. Te tunnete seda oma laste vastu, kas pole?”

„On see ikka nii? Muidugi, ma oleksin valmis nende nimel tapma ja nende eest surema. Aga on siis emaarmastus täiesti omakasupüüdmatu? Ma vajan oma lapsi. Minu enda pärast, mõistate? Näiteks, nende endi seisukohalt oleks võib-olla kasulikum käia internaatkoolis, aga ma ei suuda neist lahkuda ja nii peavadki nad käima Londoni koolides. See on ju tingimustega armastus, eks ole? Tõelist õnne võib saavutada vaid tõeliselt omakasupüüdmatu armastus, kusjuures ma ei pea silmas mitte ainult vanemate armastust oma laste vastu, vaid armastust kõigi inimeste vastu.”

„Paistab, et siin ongi komistuskivi. Mina näiteks ei suuda enamikku inimesi üldse taluda.”

„Näete nüüd? Jeesuse armastus oli tingimusteta. Kõik suured õpetajad ja vaimsed juhid jutlustavad isekuseta, kõikehõlmavat, tingimusteta armastust. Sellist armastust, mis püsib kõige kiuste. Meile, lihtsurelikele, on see kättesaamatu ideaal.” Ta kinkis mehele vallatu naeratuse. „Minu armastus Olivier’ vastu pole kindlasti mitte tingimusteta.”

Jack lagistas naerda ja vaatas korraks üle laua Olivier’ poole, kes vestles nüüd elavalt Scarletiga. „Noh, millised on siis need tingimused?”

„Neid on liiga palju, et jõuaks üles lugeda. Ega meil tervet õhtut siis aega ole.”

„Millest on tuline kahju.” Mees kinnitas jälle pilgu Angelica näole ja madaldas häält. „Armastus oma mehe vastu sõltub sellest, kuidas tema paneb teid ennast tundma. Järelikult te armastate teda tingimusel, et tänu temale elate teie tundega, et olete tõeliselt elus, kaunis ja kõrgelt hinnatud.” Selline sügavuti minev analüüs pani Angelica õhku ahmima – Olivier poleks nõustunud seda teemat üldse puudutama. „Kui juhtub nii, et mees ei lase teil ennast enam erilisena tunda, saab armastus otsa. Te ei pruugi teda maha jätta, kuid teie tunded pole enam endised.”

„Teil on täiesti õigus. Olivier’ võimuses on mõjutada minu enesehinnangut mõlemas suunas. Tema armastus võib mind nii haavata kui ka tiivustada. Tingimusteta armastust ei suudaks mitte miski kustutada, isegi mitte teadmine, et mees mind vastu ei armasta.”

„Kõige ehedam tunne on see, mis armastab isegi kätt, mis teda lööb.”

„Mina ei suudaks niimoodi armastada.”

Jack kummardus vandeseltslaslikult lähemale ja Angelica tundis tema karisma kõrvetust, nagu ta oleks lõkkele liiga lähedale sattunud. „Minu meelest on see väga nutikas mõttekäik.”

„Kena teist niimoodi arvata.”

„Teie nimi oleks pidanud olema hoopis Salvei3, mitte Angelica.”

Naine naeris üllatunult. „Väga vähesed üldse teavad, et „angelica” on heinputk.”

„Mina olen maainimene. Tunnen hästi kõiksugu ürte, lilli, põõsaid ja puid. Samuti linde. Armastan kirglikult loodust. Ei saa kunagi kauaks linna jääda, betoon mõjub liiga masendavalt.”

„Ka mina armastan loodust. Ainult ei pääse just kuigi tihti looduse rüppe.”

„Oletan, et pargis jalutamisest teile ei piisa.”

„Kindlasti mitte. Aga üles kasvanud olen Norfolkis. Mu vanemad elavad praegugi seal. Väga ilusas kohas, lahesuudme lähedal. Rannikul võib näha palju linnuliike.”

„Oo, Norfolk – Suurbritannia ornitoloogiapealinn.”

„Kuidas teie seda teate?”

„Ma ju armastan linde ja olen Norfolkis käinud. Mäletan, et talvel oli seal tuhandeid metshanesid, loorkulle, roohabekaid, naaskelnokki, tiire ja isegi mõni hüüp.”

„Te teete nalja!”

Mees muheles, rahul sellega, et suutis vestluskaaslasele muljet avaldada. „Kas pole võrratud nimed?”

„Ja teie tunnete nad kõik looduses ära?”

„Muidugi. Nagu juba mainisin, linde tunnen ma päris hästi.”

„Paistab nii.”

„Tulge Lõuna-Aafrikasse. Meil on seal hulgaliselt eksootilisi sulelisi, nagu näiteks tilluke jäälind oma elektersinise sulestikuga ja jultunud vaenukägu, kes tuleb su aeda lärmi lööma.”

„On teil alles laialdased teadmised! Millest see tuleb, et te teate nii palju lindudest ja elust enesest?”

„Kui armastad loodust, hakkad otsekui iseenesest suuri küsimusi esitama. Näed ju kogu aeg puude ja lillede surma ja uuestisündi. Ja kui su pilk haarab lõputut avarust, mõtiskled peagi omaenese surelikkuse üle ja tajud oma eksistentsi tühisust.”

„Pean vist endagi pikksilma tolmust puhtaks pühkima.”

„Tore, kui suutsin teid innustada.”

Angelica lonksas mõtlikult veini. „Te tõepoolest suutsite mind innustada, Jack, ja mitte ainult linnuvaatluste osas. Püüan edaspidi oma raamatutele sügavama ulatuse anda. Tahan püüelda täiusliku õnne poole.”

„Te peaksitegi seda tegema. Ja ma ei ütle seda mitte ainult sellepärast, et te nii võluv olete. Enamik inimesi kulgeb läbi elu nagu pimedad, masinlikult, nagu te ise ütlesite, kordagi endalt küsimata, mida see kõik ikkagi tähendab. Võite mind uskuda, mina küsin seda endalt iga päev.” Sünge vari libises üle mehe näo justkui mingi kurva mõtte peale. „Igaüks meist peab kunagi surema. Mina igatahes tahaksin välja uurida, mida ma siin õieti teen, enne kui teekond otsa saab. Loodan vähemalt, et mu elu viimased aastad on õnnelikud.” Ta kummutas klaasi tühjaks ja otsekohe kallas läheduses valvanud kelner selle uuesti täis.

„Aga räägime siis millestki helgest. Näiteks teie lastest?”

Ja Jack rääkis talle Lucyst, Elizabethist ja Sophiest, oma kolmest kroonijuveelist.

„Vean kihla, et nad kõik on teid oma väikese sõrme ümber keeranud.”

Jack naeris, meenutades, kuidas tema tüdrukud mõnikord kavaldavad ja oma isaga manipuleerivad. „Nad on nüüd juba noored naised. Isegi Lucy, kuigi alles viieteistkümnene, annab kahekümne ühese mõõdu välja. Minusuguse isa jaoks on see raske. Tahaksin mähkida nad roosa pitsivahu sisse ja klammerduda nende süütu lapsepõlve külge. Kuna ma ise olin omal ajal lootusetu seelikukütt, kipun kahtlustama, et noormehed, kes nende vastu huvi ilmutavad, on ajendatud kõige madalamatest motiividest.”

„Hindate neid oma rikutuse tasemelt.”

„Justnimelt. Magan jahipüssiga padja all, et peletada eemale igaüks, kes sirutab räpase käe mõne mu tüdruku järele.”

„Aga ükskord juhtub see niikuinii.”

„Oh, ongi juba juhtunud. Elizabeth on kaheksateist täis, tema kallim õpib Stellenboschi ülikoolis. Sophie on kuueteistkümnene ja ma ei oska isegi ette kujutada, millega ta võib olla juba hakkama saanud. Lucy on vapustavalt ilus tüdruk ja tema pilk reedab juba praegu liiga põhjalikke teadmisi teatud valdkonnas. Olen täiesti veendunud, et ta on maitsnud keelatud vilja. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.”

„Meie aitame lapsed siia ilma, kuid nad ei kuulu tegelikult meile.”

„Mul on raske selle mõttega leppida.”

„Nagu meil kõigil. Minu omad on veel väikesed, aga Olivier’le kujuneb see rängaks katsumuseks, eriti tütre puhul.”

„Me lihtsalt ei suuda unustada, millised nad olid päris väikestena. Olgu nad pealegi meigitud ja daamilikult riides, tegelikult pole ju midagi muutunud. Ja nad ise üldse ei aima, kui naiivsed nad on. Kujutavad ette, et teavad kõigest kõike. Kuidas ma sooviksin seista nagu kapten laevatekil ja juhtida nende elulaevad turvaliselt miinide vahelt läbi!” Angelica tundis äkilist hellusehoogu. Ka tema oleks tahtnud takistada Isabeli ja Joed miini otsa sõitmast. „Kui te täiusliku õnne saladuse jälile saate, andke mulle teada.”

„Teie, Jack, olete esimene, kes sellest minult kuuleb.”

Pärast õhtusööki jäi Olivier koos Caterina ja veel paari külalisega laua taha istuma, kuna teised liikusid edasi elutuppa praksuva kaminatule äärde.

„Kas pole mitte liiga vara kaminasse tuld teha?” märkis Hester diivanile vajudes.

„Tänavune suvi oli küll kõigi aegade kõige närusem,” kuulutas Scarlet sigaretti läites. „Ma veetsin terve viimase kuu Itaalias ja lõdisen nüüd kogu aeg külmast. Teie, hobusekasvatajad, vist ei tunnegi külma.”

„Heintes püherdamine annab ju sooja,” naeris Hester kähedalt.

„Kas te olete tõesti nii vallatud?”

„Ainult siis peame vahet, kui hobused närvi lähevad,” vastas Hester ja kiikas oma abikaasa poole, kes seisis akna all, süvenenud vestlusse Stashiga.

„Kuidas sa neis pükstes küll ometi üles ei sula?” imestas Angelica Hesteri kõrval diivanil istet võttes.

Scarlet torkas käe talle pihku. „Katsu ise, ma olen külm nagu jääpurikas! Veri ei käi üldse ringi.”

„Võiksid rohkem süüa. Sa oled lihtsalt nii kõhn, et sul pole külma vastu vajalikku polstrit,” arvas Angelica.

„Aitäh komplimendi eest!” Scarlet puhus suitsurõnga.

„Ma annaksin sulle hea meelega natuke enda varudest!”

„Meie vanuses peab naine valima: kas nägu või keha,” teatas Hester, kes ise oli ilmselt valinud näo.

„Nii nad räägivad, aga kui mu tagumik vohama hakkab, siis läheb mu nägu kindla peale masendusest loppi, nii et mina valin iga kell keha. Nägu annab alati kirurgi juures pisut kohendada. Ausalt öeldes olen ma nii botoxit täis, et saan veel hädavaevu kergelt muiata.”

„Mina läksin keha ohverdamise teed, aga mu nägu pole sellest küll kuigi palju võitnud,” kurtis Angelica; ta nägi silmanurgast, et Jack vestleb raamatukogus Williamiga.

„Oi, kuidas ma tahaksin endale sinu nägu, Angelica!” hüüdis Scarlet kamina ees peput soojendades. „Kes meist ei sooviks näha välja sama värske nagu sina! Kahjuks ei suuda kuitahes paks meigikiht varjata minu vääritut minevikku.”

„Oi, vaevalt ma nii väga värske välja näen!”

„Näed küll, nagu kuldne viljapõld. Või kukkel, mis on just ahjust välja võetud. Ma lihtsalt ei mõista, miks sind pole veel Hovise reklaaminäoks värvatud.”

Nad naersid kooris ja Angelica tabas Jacki pilgu, kui mees keeras pead, et näha, mis naistele nii kangesti nalja teeb. Mehe tähelepanu paitas teda nagu soe päikesepaiste, ta laskis selle kiirtel ennast hellitada.

Kohv ja tee toodi kandikuga kohale ning William ja Jack liitusid kamina ette kogunenud seltskonnaga. Angelica püüdis käituda nii nagu ikka, kuigi kogu keha surises seletamatust mõnutundest, ta oleks nagu jälle tundnud mingi ammu unustatud eksootilise puuvilja maitset. Jacki naeratus oli nakkav. Märja heina värvi juuksesalk langes otsmikule, nii et mees pidi seda aeg-ajalt üle pea tagasi lükkama, ja siis nägi tema kergelt lokiline kahupea välja nagu sasitud lõvilakk. Angelica imetles meeldivalt laia nägu, tumedaid kulmi, mis laupa kibrutades keskelt kokku puutusid, ja mandlisilmi, mis paistsid igas asjas midagi naljakat nägevat. Ta oli seltskonna hing, teistest vaimukam, kõige karismaatilisem, ja nad kõik naersid tema naljade peale.

„Jack, sa võiksid meile midagi mängida,” ütles Scarlet järjekordset sigaretti läites. Ta ise oli saanud klassikalise muusikahariduse ega jätnud kunagi juhust kasutamata, et oma annet demonstreerida. „Sest kui sina keeldud, siis teen ma seda ise.”

Jacki polnud vaja kaks korda paluda. „Andke mulle klaas punast veini ja ma mängin kõike, mida te soovida oskate.” Ta läks raamatukokku ja istus klaveritoolile. Kabinetklaver, Williami pulmakink Scarletile, oli kaetud hõbedases raamis fotode ja suure vaasitäie lilledega. Kui Jack oli juba õhtusöögilauas Angelicale muljet avaldanud, siis jäi see ometi vaatepildi varju, mida ta pakkus klaveri taga. Ta alustas džässist, sõrmed libisemas elegantselt üle klahvide, võimas keha muusikale kaasa elamas, nii loomulikult ja enesekindlalt, nagu oleks mängija instrumendiga kokku kasvanud. Seejärel tulid soovilood ja nad kõik laulsid kaasa biitlite, Abba ja Billy Joeli tuntud palu. Angelica ühines teistega, punastades iga kord, kui Jacki pilk tema oma tabas ja lootes, et mehe kõrv ei erista ta mannetuid ponnistusi. Oli see siis päriselt nii või ainult näis, kuid Angelica tundis, et mees naeratab ainult talle.

Kui Olivier viimaks Caterina saatel elutuppa lonkis ja teatas, et neil on aeg lahkuda, tegi see Angelicale tuska. Täiesti mõttetu olnuks veenda Olivier’d kojuminekut edasi lükkama. Kui see mees oli kord pähe võtnud teele asuda, polnud enam mingit lootust tema otsust kõigutada. Ta heitis tähendusrikka pilgu oma kellale ja heitis kannatamatult pea kuklasse.

Angelica ütles kõigile head aega. Kui ta järjega Jackini jõudis, võttis mees ta käe oma pihku ja suudles mõlemale põsele. „Tulge kindlasti Lõuna-Aafrikasse. Väga võimalik, et just meie rohtlas ratsutades saate jälile teid painavale saladusele.”

„Te ei kavatsegi alla anda, mis?”

„Elu on üürike.” Jacki pilk lausa anus teda.

Angelica tõmbas käe naerdes vabaks. „Väga tore oli teiega tuttavaks saada ja mulle nii meeldis teie klaverimäng. Te pole mingi tuuletallaja, vaid hoopis klaverivirtuoos. Teil on igatahes annet.”

Angelica tajus, et tema varajane lahkumine valmistas Jackile pettumuse, ja see mõjus vägagi meelitavalt. Talle polnud aastaid selliselt tähelepanu pööratud. Ta suutis vaevu oodata, millal saab sellest Candace’ile rääkida.

Olivier oli heas tujus. Ta isegi ei maininud naise hilinemist ega pärinud midagi Kate’i probleemide kohta ning Angelica ei pidanud vajalikuks omal algatusel seletusi anda.

„Lihtsalt suurepärane õhtu,” ütles Olivier autoust avades ja sisse istudes. „Scarlet juba oskab pidusid korraldada.”

„Tal on eriline oskus inimesi omavahel kokku sobitada ja lasta neil siis ise üksteist lõbustada. Alati on kutsutute hulgas mõni uus nägu, mis teebki asja huvitavaks.”

„Mis mulje see lõuna-aafriklane sulle jättis?” küsis Olivier. „Mulle igatahes tundus, et mees on endast natuke liiga heal arvamusel.”

„Ta on tegelikult kena inimene.”

„Kuidas muidu. Ma tean tema tüüpi: kuhjaga karismat ja piskuga ajusid. Aga naistele ilmselt meeldib selline tahumatu Clint Eastwoodi sarm.”

„Ta mängis vapustavalt hästi klaverit. Oleksid pidanud meie sekka tulema.”

„Minu teada sa ei armasta eriti laulda.”

„Tegelikult armastan küll. Aga mul on kohutav lauluhääl. Kuidas Caterina oli?”

Olivier muheles. „Caterina on väga vallatu.”

Angelica tundis teemavahetuse üle kergendust. Ta ei tahtnud rääkida oma mehega Jackist. „Siis te olite paar parajaid.”

„Lihtsalt hirmus, kuidas talle meeldib flirtida. Mees peaks tal hoolega silma peal hoidma.”

„Flirtimine on ju süütu meelelahutus.”

„Ainult mehe puhul.”

„Mis seal vahet on?” küsis Angelica pisut ärritunult.

„Kardan, et selles osas kehtivad meestele ja naistele erinevad reeglid. Kui naine oma abikaasa nina all teise mehega flirdib, on see lihtsalt alandav.”

„Ah nii, aga kui mees flirdib oma naise nähes kellegi teisega, ei olegi see alandav?”

„See on hoopis teine asi.”

„Huvitav, kust see tõde pärit on?”

Olivier keeras Gloucesteri tänavale. „Mehed jäävad meesteks. See lihtsalt ei tähenda mitte midagi. Mina flirtisin Caterinaga, aga tema teab sellest hoolimata, et ma olen sulle truu. Samas, kui sina flirdid teise mehega, siis arvab see mees kohe, et sa oled oma abielus õnnetu ja otsid vaheldust.”

„Sa eksid sügavalt!”

„Kas see läks sulle hinge, et ma Caterinaga flirtisin?”

„Üldse mitte, sest ma pole haiglaselt armukade. Ma ju usaldan sind.”

„Ja õigusega.”

„Tahad vist öelda, et sina ei usalda mind?”

„Jah.” Olivier asetas käe ta põlvele. „Kui sina flirdiksid samamoodi mõne mehega, nagu mina flirtisin täna Caterinaga, mõjuks see mulle hävitavalt.”

„Ära ole naeruväärne.”

„Ma ainult tunnistan oma silmakirjalikkuse ausalt üles. Erinevalt sinust olen mina vägagi armukade ja mu süda on kergestipurunevast materjalist.” Angelica naeris. „Lõuna-aafriklane muidugi flirtis sinuga. Olekski olnud imelik, kui ta poleks seda teinud. Sa oled päris ilus naine, Angelica. Aga kas sina tegid sellest järelduse, et tema abielu on õnnetu?”

„Muidugi mitte.”

„Kui sina oleksid vastu flirtinud, oleks tema kindla peale oletanud, et sa oled minuga õnnetu.”

„Ma ei flirtinud temaga,” ütles Angelica rutakalt.

Olivier jäi Kensington Churchi tänava lõpus rohelist tuld ootama. „Mul ei tuleks pähegi sind selles süüdistada, mon ange4. Ainult ära arva, nagu ma poleks sind salaja silmas pidanud.”

Angelica oleks tahtnud nähvata, et Olivier oli liiga agaralt ametis Caterina vahtimisega, et üldse midagi märgata, kuid hammustas kähku huulde. Caterina oli talle tegelikult teene osutanud.

Imekombel leidis Olivier vaba parkimisruudu peaaegu nende Brunswick Gardensi maja ukse ees, otse suure kirsipuu all, mille lehed polnud veel kolletama hakanud. Angelica tõttas trepist üles välisukse juurde ootama Olivier’d, kelle käes olid võtmed. Ta naeratas endamisi, mõeldes Jackile ja sellele, kuidas ta oleks oma mehele äärepealt vahele jäänud. Väike flirt pole ju tegelikult midagi, mõtles ta hooletult. Sellist täiel rinnal elamise tunnet polnud ta juba aastaid maitsta saanud. Mine tea, järsku peitubki õnn ohtlikult elamises? Aga kuidas seda taevalikku tunnet alal hoida?