Читать книгу Deverilli lossi tütred - Santa Montefiore - Страница 10

Bridie kuulis küünist Rosetta naeru. See oli elav ja pulbitsev nagu lõbus ojake. Kui ta lähemale jõudis, taipas ta korraga, et kogu selle aja jooksul, kui ta oli Rosettat tundnud, polnud ta kunagi kuulnud teda nii ennastunustavalt naermas, ja teda läbis kadedusepiste, sest see muretu naer jättis ta kõrvale niisama kindlalt, kui Ameerikas veedetud aastad olid võõrutanud ta kodust. See naer kerkis kusagilt soojast ja intiimsest kohast, kuhu Bridie kogu oma rikkuse ja mõjukusega ei pääsenud. Tema mõtted läksid Jack O’Leary juurde ja tüdruk temas igatses taga süütut aega, mil ta oli unistanud koos Jackiga nii rõõmsalt naerda, kui ta oli ihaldanud, et Jack hoiaks teda käte vahel, et teda suudleksid Jack huuled, kui iga ta ihurakk ihkas Jacki armastust. Aga Kitty oli röövinud Jacki, nii nagu ta oli hiljem röövinud Bridie poja. Bridie lükkas lapsepõlveunistused põlglikult nina kirtsutades kõrvale, sest ta polnud enam Bridie Doyle. Tehes tahtejõuga südame kõvaks, lämmatas ta õrnuse, mis oli talle toonud ainult häda, ja astus küüni. Naer vaikis otsekohe, kui väljast tulev valgus sisse hakkas paistma. Heinakuhja tagant ilmus Seani üllatunud ja süüdlaslikult punastav nägu. Hetk hiljem ilmus välja Rosetta, mõned pluusinööbid lahti ja juuksed sassis.

„Ma pean sinuga rääkima, Rosetta,” teatas Bridie jäigalt. Ja lisas siis venna poole pöördudes: „Kindlasti on sul vaja väljas midagi teha.” Sean naeratas Rosettale, kelle tõmmu nägu punetas mehe kriipivast habemetüükast, astus välja tuule kätte ja pani suure ukse enda taga kinni. „Ma näen, et aitad talutöödes kaasa,” märkis Bridie, kahetsedes juba rääkimise ajal oma vihast tooni.

„Mulle meeldiks aidata,” kostis Rosetta. „Siinne kant on nii metsik ja romantiline.”

Bridie pani tähele unistavat pilku Rosetta silmis ja kadedus muutis ta õelaks. „Usu mind, siin veedetud lapsepõlves polnud midagi romantilist. Mäletan ainult karme talvesid ja vaesust.”

Rosetta naeratus hääbus. „Palun vabandust, Bridget.” Need kaks naist olid koos nii palju läbi elanud, nad olid pigem sõbrad kui teenija ja perenaine. Rosetta hakkas värisevi käsi pluusi kinni nööpima.

Bridie süda leebus. „Anna mulle andeks,” ütles ta. „Sul on õigus. Siin on romantiline ja metsik. Oli aeg, mil ma tundsin samaoodi. Aga need päevad on möödas ja tagasi neid enam ei saa. Ma lähen siit ära, Rosetta. Kõigepealt Dublinisse. Ja siis laevaga Ameerikasse. Seekord lõplikult. Tahaksin, et sa tuleksid minuga kaasa, aga see on sinu otsustada.” Bridie ohkas, teades juba, et nende ühine seiklus lõpeb siin. „Mu vennal on aeg naine võtta. Minu meelest on ta oma valiku teinud.” Rosetta punastas ja lõi pilgu maha. „Ja ilmselgelt meeldib tema sulle samuti.”

„Meeldib küll, Bridget,” vastas Rosetta ja Bridiet üllatas, kui suure pettumuse see talle valmistas ja kui palju haiget tegi. Aga tema kiindumus Rosetta vastu sai kibestumisest võitu ja ta võttis sõbra käed pihku.

„Kas ta…?”

„Jah, ta palus mind endale naiseks.”

„Pärast kahe nädala pikkust tutvust?” oli Bridie rabatud.

Rosetta kehitas oma hooletul itaaliapärasel moel õlgu. „Kui sa tead, siis tead.”

See liigutas Bridiet ja suuremeelsus tuli temasse tagasi. Rosetta oli alati olnud tugev, nüüd Bridie lausa imetles tema otsustavust ja kindlameelsust. „Siis sa pead siia jääma.” Ta kallistas Rosettat ägedasti, tundes korraga hirmu üksi teele asumise ees. „Ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles ta kähedal häälel. „Oleme koos nii palju läbi elanud. Õigupoolest taipan nüüd, et sa oled mu ainus sõber. Mind kurvastab sinust ilma jäämine.” Korraga oli Bridie hääl peenike kui pillikeel. Ta köhatas ja võttis end kokku. „Aga ma pean ühe tähtsa asja ära tegema. Midagi, mis on mulle olulisem kui miski muu kogu maailmas.”

„Mida sa oma perele ütled?”

„Kirjutan neile Dublinist ja selgitan, et ei kuulu enam siia. See oleks nagu vana kleidi uuesti selga panemine. Ma olen sellest välja kasvanud. See ei sobi enam.” Bridie naeris, et pisaraid varjata. „Sa võid neile öelda, et ma läksin New Yorki. Et ei suutnud nendega hüvasti jätta. Ma hoolitsen, et teil kõigil läheb hästi ja te ei pea puudust tundma. Ema võib endale pesurulli osta ja Sean ei pea enam talu pärast muretsema. Ta võib osta maad ja remontida maja. Ega ta ei saa küll eriti midagi ette võtta, kuni vanaema on elus. Kirjuta mulle, Rosetta.” Ta surus sõbra käsi.

„Kuidas ma tean, kus sa oled?”

„Saadan sulle aadressi kohe, kui olen ennast sisse seadnud. Näib, et mul on siiski Beaumont Williamsi abi tarvis,” tunnistas ta oma advokaadile viidates.

„Kas sa oled kindel, et tahad New Yorki tagasi minna?” küsis Rosetta.

„Jah, ma lähen tagasi ja annan neile seltskonnadaamidele kondi hambusse, mida närida! Võin arvestada, et härra Williams aitab mind. Tema ja ta naine Elaine olid minu vastu head, kui proua Grimsby suri ja varanduse mulle pärandas. Kui ma ei tundnud New Yorgis mitte kedagi. Tean, et võin nüüdki nende peale loota.” Bridie naeratas viltuselt. „Raha mõjub lojaalsusele kummaliselt innustavalt.”

„Hoolitse enda eest, Bridget.”

Bridie vaatas Rosettat kurvalt. „Ja sina hoolitse Seani eest. Ta on hea mees.” Ta ei söandanud mainida Michaelit, oma teist venda. Rosetta saab niikuinii ülearugi ruttu teada, kui erinevad vennad on. Oli ainult aja küsimus, millal isa Quinn Michaeli Mount Mellerayst välja laseb.

„Õnn kaasa, Bridget. Ma palvetan su eest.”

„Ja mina sinu eest. Mu pere on õnnega koos, et sina siia tulid. Neile kulub natuke head Itaalia kokakunsti ära.” Bridie võitles pisaratega.

„Ma loodan, et meie teed veel ristuvad kunagi.”

„Mina ka, Rosetta. Aga ma ei usu, et see juhtub.”

Veidi hiljem istus Bridie troskas, mis pidi ta Corki vaksalisse viima. Ta teadis, et ennast Ballinakelly perroonil näidata oleks liiga ohtlik. Ta hoidis süles mängukaru, mille oli linnast ostnud, lootes, et see meeldib poisile. Ta lootis ka, et kui nad on end Ameerikas sisse seadnud, unustab laps Iirimaa ja kõik, mida ta siin teadis. Bridie ootas juba, et tähistada jaanuaris poja neljandat sünnipäeva ja rõõmustada koos uue ühise elu üle. Ta ostab poisile rohkem kingitusi, kui see kunagi varem on saanud. Õigupoolest ostab ta poisile kõik, mida too soovib. Ükskõik mida, et teha heaks need aastad, mis nad olid olnud lahus. Bridie süda jõnksatas erutusest. Kui teadvuse sügavuses nakitseski kahtluseuss, tuletas ta endale meelde, et jumal oli heitnud valgust tema meeleheite pimedusse ja suunanud halba heaks tegema. Väike-Jack kuulus talle. Emana saab neitsi Maarja sellest ju kindlasti aru.

Bridie palus kutsaril oodata Valgest Majast veidi eemal tee peal, sest tahtis lapse ära tuua läbi puudetuka, mitte sissesõiduteed mööda, kus keegi võib teda näha. Ta ei osanud mingeid takistusi oodata, tema soov oli nii suur, et ta ei saanud tegelikult arugi, mida õieti tahab teha. Ta nägi ainult poja väikest kätt oma käes ja õnneliku lõpu päikesepaistet, mille suunas nad, rahulikult koos, kindlasti minema hakkavad.

Oli alles varane pärastlõuna, aga taevast katsid hallid pilved, nii et tundus olevat palju hiljem. Meri oli kiltkivikarva, kahanevas valguses libisesid selle pinnal tuimalt ja rõõmutult väikesed paadid. Isegi oranžid ja kollased lehed tundusid igavad niiskes tuules, mis pani need alla langedes keerlema ja kogus hunnikutesse kivimüüri äärde, mis piiras Deverillide valdusi. Bridie kiirustas mööda teed ja otsis müüris kohta, mis olnuks piisavalt madal, et üle ronida. Talle meenus, kuidas tema, Celia ja Kitty olid kohtunud lossi lähedal müüril, et jalga lasta ja mängida jõe ääres Jack O’Learyga, kes oli oma jaki ja mütsiga nii nägus, ning Bridie pidi jõuga alla suruma kurbuse, mis temast suure kahetsuslainena üle uhkas. Mida kiiremini ta Ballinakellyst lahkub, seda parem, mõtles Bridie otsustavalt, sest mälestused hakkasid tema hoolega ehitatud kaitsest läbi tungima nagu umbrohi vanast murenevast müürist. Viimaks leidis Bridie koha, kus kivid olid kukkunud määnduvate sõnajalgade vahele, ta tõstis seelikusaba kõrgemale ja ronis nobedasti üle, hoolitsedes, et karu märjaks ei saaks.

Bridie suundus läbi puudesalu. Tema süda hakkas taguma ja laup tõmbus higiseks, kuigi mere poolt puhus külma. Maja oli puude vahelt juba näha. Akende kuldset valgust nähes tundis Bridie ennast veel enam väljatõugatuna ja ta pani Kittyle pahaks, et too kuulub siia. Karumõmmi kõvasti käes hoides läks ta maja tagant ringi, vaadates kartlikult, ega keegi teda ei näe.

Kui Bridie oli täiesti kindel, et on üksi, nihkus ta maja seinaäärt mööda edasi ja vaatas ärevalt otsides akendest sisse. Ta hakkas juba paanikasse sattuma, et ei leiagi poega üles, kui märkas maja tagaküljel lahtist akent. Aknast hoovas valgust ja kostis naeru, mille ta instinktiivselt kohe ära tundis – ammu kaotatud lapse hääl, tema lapse hääl.

Tunded hakkasid rinnus pitsitama, kui ta hiilis aeglaselt mööda kiviplaate hääle suunas, mis mõjus talle nüüd nii kutsuvalt. Bridie ülierutatud kujutlusvõime muutis naeru korraga tema õudusunenägude paluvateks hüüeteks, milles poiss anus, et ta üles leitaks ja koju toodaks.

Bridie söandas vaevu hingata, kui ta nihkus küljetsi akna juurde ja piilus sealt ühe silmaga sisse. Hüüded hajusid ja seal poiss oligi, põrandal koos mehega, keda Bridie ei osanud oodata, nad naersid rõõmsalt, mängides erksavärvilise puust rongiga. Bridie põrkas tagasi, nähes meest, kelles ta tundis ära Kitty kunagise õpetaja härra Trenchi, tema praeguse abikaasa.

Mehe poisi poole vaatav nägu kiirgas kiindumust. Õigupoolest oli härra Trench hoopis teistsugune kui see tõsine mees, kes oli lossis Kittyt õpetanud ja raamatuid lugenud. Ta oli alati olnud ilmetul ja igaval moel nägus, aga nüüd elustasid naerused silmad ja rõõmus lai naeratus ta ilmet. Bridie surus mängukaru vastu rinda, kui härra Trench võttis Väike-Jacki sülle ja surus huuled ta näole. Laps vajus mehe vastu ja lõkerdas naerda. Kui Bridie poleks teadnud, kuidas lood on, oleks ta pidanud neid isaks ja pojaks. Nende kiindumus oli loomulik ja tõeline ning süütas Bridie rinnas tugeva armukadedusleegi. Talle tulid pisarad silma ja ta summutas nuukse karu pehme pea vastu.

Just siis ilmus uksele naine, keda Bridie oli kahe nädala eest väljas näinud, ja ütles midagi härra Trenchile. Too pani poisi maha, tõusis püsti ja läks naise kannul vastutahtsi toast välja. Bridie nägi oma võimalust. Aken oli lahti. Jack oli üksi. Bridie teadis, et tal on ainult mõni minut aega.

Kõhklemata tegi ta akna laiemalt lahti. Tajudes kedagi oma selja taga, keeras Jack ringi ja vaatas Bridiet üllatunult. Bridie kummardus ja näitas talle julgustavalt naeratades karu. Lapse silmad läksid uudishimust pärani, kui tema pilk mänguasjale pidama jäi. Rõõmuga nägi Bridie, kuidas Jack hüppas jalule ja pistis jooksu, käed laiali. Ühe õnnistatud hetke jooksul mõtles Bridie, et poiss jookseb tema juurde, ja tundis ootamatut rõõmukihvatust. Aga Jack haaras karu ja astus sammu tagasi, et seda vaadata. Bridiel oli nüüd võimalus poiss sülle haarata. Kui kiiresti teha, oleks ta hetkega sees ja väljas tagasi. Ta võib lapse sülle haarata ja minema viia, ta oleks öösse kadunud, enne kui keegi üldse taipab, mis juhtus.

„Kui sa tuled minuga kaasa, annan sulle teise veel,” lausus Bridie aknast sisse kummardudes vaikselt. Selle peale kerkis poisi näole hirm ja ta pillas karu maha, otsekui oleks see teda kõrvetanud. Lapse kõrvad hakkasid punetama ja ta puhkes nutma. Poisi tõrjuv hoiak oli hirmutav ja Bridie põrkas tagasi, otsekui oleks teda löödud. Ta vaatas abitult, kuidas laps seisis nagu paigale naelutatud, röökis täiest kõrist ja vaatas Bridiet nagu mingit koletist, ning viimaks jõudis tõde otsekui jäine hoop talle pärale: Väike-Jack kuulub siia. Siin on tema kodu. Need on tema vanemad. Bridie oli kõigest võõras, ähvardav võõras, ja tema otsustavus asendus kohe kaastunde ja süümepiinadega. Ta sirutas käe, et Jacki lohutada, kuid too põrnitses seda hirmunult ja Bridie tõmbas käe tagasi ning surus tugevasti vastu rinda.

Bridie taganes ja peitis ennast ära, kui härra Trench ja see naine jooksuga tuppa tormasid. Nutt jätkus, kuid jäi vaiksemaks, kui Jack kas härra Trenchi või hoidja süles lohutust leidis, kumma, seda Bridie sealt, kus ta seisis, ei näinud. Ta tajus kedagi aknal ja surus ennast vastu seina, hoidis hinge kinni ja palvetas mõttes, et püha neitsi teda kaitseks. Keegi sirutas käe ja pani akna kinni, siis tõmmati kardinad kärmesti ette ja Bridie oli välja jäetud. Süda täis meeleheidet, läks ta puude vahelt ootava troska juurde.

Kui Kitty koju tagasi jõudis, süda tulevikule mõeldes täis lootust ja hirmu, leidis ta, et Väike-Jack istus, pidžaama seljas, Roberti põlvel. Roberti see jalg, mis lapsena põetud haiguse tõttu ei paindunud, oli ette sirutatud. Poiss kuulas lugu autost. Ta imes pöialt ja hoidis teise käega oma lemmikjänkut. Loosse süvenenud, ei tõstnud ta peadki Roberti õlalt, vaid toetus sinna uniselt ja rahulolevalt edasi. Kitty peatus uksel ja unustas oma plaani kohe, kui nägi südantsoojendavat pilti, kuidas tema abikaasa ja poolvend istusid mõnusasti koos kamina soojas kumas. Robert tõstis lugu katkestamata pilgu Kitty poole ja tervitas teda naeratusega. Kitty heameelt rikkus süütunne ja ta lahkus toast, püüdes edutult kujutleda sama stseeni nii, et Roberti asemel on Jack O’Leary.

Kitty leidis preili Elsie vannitoast, kus tüdruk korjas kokku mängupaate, millega Väike-Jack armastas vannis mängida. „Kuidas päev läks, Elsie?” küsis ta, püüdes pääseda närivast süümepiinast. Mõtlemine Ameerikasse põgenemisest tegi asja veel hullemaks.

„Väga hästi, tänan, proua Trench. Väike-Jack on nii hea poiss.”

„Ta on täna õhtul väsinud. Suudab vaevu ärkvel püsida, et juttu kuulata.”

Preili Elsie naeratas kiindunult. „Oh, on muidugi. Aga ta armastab unejuttu ja on eriline maiuspala, kui härra Trench seda talle loeb.” Tüdruk pööras näo perenaise poole. Tema kipras laubast taipas Kitty, et miski teeb hoidjale muret. „Ta on täna nii hädaline olnud, proua Trench,” lausus ta.

„Hädaline?”

„Miski hirmutas teda lastetoas. Ma ei tea, mis see oli. Mõni rebane või ehk lind akna taga. Vaene väikseke pidi silmad peast nutma. Sellest peale klammerdub ta härra Trenchi külge nagu väike meritigu.”

Kitty tundis taas külma pigistust südame ümber. „Kas sa nägid aknast midagi?”

„Ei.” Preili Elsie kõhkles. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli murdnud lubadust ega hoidnud kogu aeg Väike-Jackil silma peal, või et ta oli leidnud akna juurest põrandalt võõra mängukaru ning peitnud selle mänguasjakasti põhja. „Härra Trench oli temaga koos, aga mina pidin korraks toast välja minema, sest keegi oli ukse taga, kes teda otsis. Keerasin ainult hetkeks selja ja siis Jack seda nägigi. Kindlasti ei tähenda see midagi, aga ma arvasin, et pean teile ikka ütlema, sest võite muidu imestada, miks ta täna õhtul nii rahutu on.”

„Tänan, Elsie.” Kitty kiirustas tagasi magamistuppa, kus Robert tõstis parajasti last voodisse. Kitty aitas teki eemale tõmmata, nii et mees sai Väike-Jacki sinna alla pista. Robert silitas poisi punased juuksed laubalt tagasi ja surus sinna suudluse.

„Head ööd, armas poiss,” ütles ta. Aga Väike-Jack virgus korraga oma uimasusest ja haaras Robertil käest.

„Ära mine!” nuuksus ta.

Kitty vaatas Robertit ärevalt. „Mis on, Jack?” küsis Kitty voodi juurde põlvitades. Väike-Jack tõusis istuma, haaras Robertil kaela ümbert kinni ja klammerdus nii kõvasti tema külge, otsekui kardaks, et madrats võib ta alla neelata.