Читать книгу Deverilli lossi tütred - Santa Montefiore - Страница 9

„Püha jumal!” Söör Digby Deverill pani telefonitoru käest ja vangutas pead. „Olgu ma neetud!” hüüatas ta telefoni vahtides, justkui ei usuks päriselt uudist, mida oli just kuulnud. Ta ajas ennast nahktoolist püsti ja läks joogikandiku juurde, et kallata endale kristallkarahvinist viskit. Hoides klaasi maniküüritud ja sõrmustatud käes, vaatas ta kabineti aknast välja. Ta kuulis mürinat, kui auto sõitis üle sügislehtede Kensington Palace Gardensis, eksklusiivsel väravaga suletud luksuslike itaaliapäraste ja kuninganna Anne’i aegses stiilis häärberite tänaval, mille olid ehitanud sellised miljonärid nagu Digby, kes olid oma varanduse kokku ajanud Witwatersrandi kullakaevandustes, mis oli toonud neile hüüdnime randlordid. Seal Digby elaski Deverill House’i peenes suursugususes teise randlordi söör Abe Bailey ja finantsist Lioner Rotchildi naabruses.

Digby võttis lonksu ja krimpsutas nägu, kui märjuke kurku kõrvetades alla läks. Kohe tundis ta end tugevamana. Ta pani klaasi käest ja võttis vestitaskust keti otsas kulduuri. Osavalt plõksas ta selle lahti. Särav sihverplaat helkis talle vastu ja näitas, et kell on kolmveerand üksteist. Digby sammus halli, kus nägi punakuldses livrees ülemteenrit vaikselt teenriga vestlemas. Kui nood peremeest märkasid, lahkus teener diskreetselt, aga ülemteener võttis söör Digby korraldusi oodates valvelseisangu. Digby peatus kõhklevalt uhke trepi juures.

Ta kuulis ülemise korruse külalistoast kostvat naeru. Näis, et tema naisel on külalisi. See polnud muidugi mingi üllatus, naisel käis pidevalt külalisi. Elavaloomuline, suure südamega ja ekstravagantne Beatrice Deverill oli Londoni sihikindlaim seltskonnadaam. Nojah, midagi polnud parata, Digby ei saanud uudist hetkegi kauem oma teada hoida. Ta kiirustas kaks astet korraga võttes trepist üles, iga sammu juures paistsid tema laitmatult pressitud halliruuduliste pükste alt valged kedrid. Digby lootis, et tal õnnestub näpata hetk naisega kahekesi olemiseks.

Kui Digby ukseni jõudis, leidis ta kergendust tundes, et külas olid ainult nõbu Bertie naine Maud, kes istus jäigalt diivaniserval, üsna lühikeseks lõigatud poisipea rõhutamas otsekui voolitud põsesarnu ja rabavalt kauneid jääsiniseid silmi, Maudi vanim tütar Victoria, kes oli Elmrodi krahvinnana saavutanud teatud väärikuse, ja Digby oma ema Augusta, kes troonis teiste üle nagu paks kuninganna, seljas Victoria stiilis must kleit, mille krooked vahutasid ümber topeltlõua, ja peas sulgedega kübar.

Kui Digby sisse astus, vaatasid kõik neli teda üllatunult. Polnud tavapärane, et Digby ennast päeva jooksul näole annab. Kõige sagedamini viibis ta oma härrasteklubis, White’sis, või oli varjul kabinetis, helistades Baringsi või Rotchildi pankuritele või härra Newcombile, kes treenis Newmarketis tema ratsahobuseid, või rääkis teemantidest oma Lõuna-Aafrika semudega. „Mis juhtus, Digby?” küsis Beatrice, kes märkas kohe mehe hõõguvaid põski, tõmblevaid vuntse ja seda, kuidas ta näpib närviliselt suurt teemantsõrmust, mis sädeles tema parema käe väikeses sõrmes. Digby oli ikka veel nägus mees, tal olid avara lauba kohalt üle pea kammitud säravblondid juuksed ja erksad targad silmad, mille pilk oli nüüd hämmeldunud.

Digbyle tulid meelde head kombed. „Tere hommikust, mu kallis Maud, Victoria, ema.” Ta sundis näole napi naeratuse ja tegi kummarduse, aga ei suutnud varjata, kui kärsitult ta tahab uudist teatada.

„Hea küll, ära tseremoonitse, Digby, ütle, mis juhtus,” nõudis Augusta kimedal häälel.

„Jah, nõbu Digby, me oleme kohutavalt uudishimulikud,” lisas Victoria ema poole pilku heites. Maud vaatas ootavalt Digbyt, ta ei armastanud midagi rohkem kui teiste inimeste draamasid, sest need andsid talle rahuldust pakkuva üleolekutunde.

„Asi on Deverilli lossis,” teatas ta ja vaatas otse Maudi, kes punastas. „Bertie just helistas mulle.”

„Mida ta tahtis?” küsis Maud ja pani teetassi käest. Ta polnud oma mehe Bertiega rääkinud sellest saadik, kui too kuulutas oma ema Adeline’i matustel terve perekonna ees, et oletatav leidlaps, keda nende noorim tütar Kitty kasvatas nagu oma last, oli tegelikult Bertie ebaseaduslik poeg. See uudis polnud mitte ainult šokeeriv, see oli lihtsalt alandav. Maud mõtles tegelikult, kas ta üldse saab kunagi sellest traumast üle. Sõnagi lausumata oli ta siis Londonisse sõitnud ja tõotanud, et ei räägi mehega enam mitte kunagi. Samuti ei tõsta ta enam jalga Iirimaale ja tema poolest võis loss maatasa kõduneda, sest midagi head polnud sellest tulnud. Talle ei olnud see niikuinii kunagi meeldinud.

„Bertie müüs lossi maha ja Celia ostis selle ära,” kuulutas Digby ja tema sõnad kõlasid selgelt nagu püssipaugud. Kõik neli naist vaatasid teda kohkunult. Järgnes pikk vaikus. Victoria piidles närviliselt ema, püüdes lugeda tema mõtteid.

„Sa tahad öelda, et Archie ostis selle Celiale,” täpsustas Augusta, naeratades lõualottide vahele, mis valgusid kleidi rüüsidesse. „Küll Archiest on saanud ikka pühendunud abikaasa.”

„Kas Celia on hulluks läinud?” imestas Beatrice. „Mida imet ta nende varemetega peale hakkab?”

„Ehitab üles?” pakkus Victoria muiates. Beatrice vaatas teda ärritunult.

Maudi peened sõrmed haarasid kõrist ja sikutasid seal nahka, tekitades punaseid laike. Lossi müük oli ju hea, varemehunnik ja vähenenud vara ei andnud mingit auväärsust, aga ta poleks osanud arvata, et selle ostab mõni Deverill. Ei, see tuli ikka liiga lähedale, et ennast mugavalt tunda. Parem oleks võinud lossivaremed minna mõnele Ameerikast pärit uusrikkale, kellel on rohkem raha kui mõistust, mõtiskles Maud, mitte pereliikmele. Oli ikka väga ootamatu ja äärmiselt ärritav, et ostja oli Deverill ja veel just see kergemeelne ja tobe Celia! Kui loss juba pidi jääma perekonda, oleks ju olnud õige, et selle saab tema poeg Harry, lossi õiguspärane pärija. Ja miks see salatsemine? Celia oli kohale hiilinud nagu varas ja ostnud salamahti. Aga miks? Loomulikult selleks, et alandada Maudi ja tema peret. Maud pilutas oma jääsiniseid silmi ja mõtles, kuidas ta oma terase vaatlusvõimega polnud ometi märganud selles tuhmi mõistusega tüdrukus reetlikkust.

„Neil pole kummalgi mõistust peas,” leidis Digby. „See koht hukutab nad. See on niisugune edev ettevõtmine, mis neelab tohutult raha. Oleks nad ometi asja kõigepealt minuga arutanud.” Digby astus tuppa sisse, seadis ennast kamina ette, torkas pöidlad vestitaskusse ja toetus oma stiilsete augumustriliste kingade kontsadele.

„Vähemalt jääb loss perekonda,” leidis Victoria. Mitte et see oleks talle kuidagi korda läinud. Niiske ja külm Iirimaa polnud talle kunagi meeldinud ja kuigi tema abielu oli niisama jahe, oli ta vähemalt Elmrodi krahvinna, elas Kentis Broadmere’is ja linnamajas Londonis, kus toad olid soojad ja tema rahuloluks torustik töötas. Victoria tahtis emale sosistada, et vähemalt ei ostnud seda Kitty – see oleks emale ikka lõpliku põntsu pannud. Ka Victoria oleks see endast välja viinud. Hoolimata oma rikkusest ja seltskondlikust positsioonist, oli Victoria ikka salamisi noorima õe peale kade.

Augusta suunas kõrgi pilgu Maudile ja hingas valjusti sisse, mis märkis kohe vallanduvat mürgist sõnavoolu. Digby ema polnud veel liiga vana, et lugeda väljaütlemata sõnu Maudi kaunite, kuid kibestunud huulte taga. „Mida sina siis sellele mõeldes tunned? Vist midagi šokilaadset, et valdused lähevad Londoni Deverillide kätte? Mina isiklikult õnnitlen Celiat, et ta perekonnavara päästis, sest sellega peaksime kõik nõus olema, et Deverilli loss on meie perekondliku krooni juveel.”

„Oo jaa. „Deverilli loss on tema kuningriik,”” lausus Digby, tsiteerides perekonna motot, mis oli sööbinud talle sügavale südamesse.

„Deverill Rising,” lisas Augusta, vihjates Digby Wiltshire’i valdusele, „pole Deverilli lossi kõrval muidugi midagi. Ma ei tea, miks sa seda ise ei ostnud, Digby. Selle raha käiksid sa ju nagu muuseas välja.”

Digby ajas rinna tähtsalt kummi ja kiikus varvastelt kandadele. Emal oli muidugi õigus, ta võinuks selle kümme korda ära osta. Aga Digby oli ekstravagantsusest ja toretsemisest hoolimata mõistlik ja praktiline mees. „Ma ei saanud varandust tänu meeletusele, ema,” kostis ta. „Sinu põlvkond mäletab, kuidas brittidele kuulus Iirimaal ülemvõim ja angloiirlased elasid nagu kuningad, aga need päevad on ammu möödas, nagu me kõik väga hästi teame. Loss hakkas lagunema juba hulk aega enne seda, kui mässulised selle maha põletasid. Ma pole nii rumal, et hellitada mõtet äratada ellu midagi, mis on lõplikult surnud. Tulevik on siin, Inglismaal. Iirimaaga on läbi ja Celiale läheb see teadmine veel kalliks maksma. Perekonna moto ei viita ainult kividele ja mördile, vaid Deverillide vaimule, mida ma kannan hinges. Vaat see on minu kindlus.”

Maud krimpsutas nina ja tõstis õrna lõua üles, ilmutades ennast haletsevat meelekindlust. Ta ohkas. „Pean tunnistama, et see on paras šokk. Veel üks šokk. Nagu oleks mul neid elus veel vähe olnud.” Ta silus väriseva käega oma hõbeblondi soengut. „Kõigepealt häbistab mu noorem tütar mind sellega, et toob Londonisse kaasa ebaseadusliku lapse, siis kuulutab mu abikaasa kogu maailmale, et see poiss on tema oma. Ja nagu poleks sellest minu alandamiseks veel küllalt, otsustab ta müüa meie poja päranduse…” Augusta tabas Beatrice’i pilgu. Maudil ei sobinud mäletada, et tema ise käis abikaasale peale, kuni too viimaks nõustus lossist lahti saama. „Nüüd kuulub see Celiale. Ma ei tea, mida öelda. Mul peaks tema pärast hea meel olema. Aga ei ole. Vaene Harry on kindlasti muserdatud, et nõbu napsas tema kodu tal otse nina eest ära. Minule on see järjekordne rist, mida ma pean kandma.”

„Ema, kui isa otsustas lossi ära müüa, ei pidanud see ju Harry omaks saamagi,” märkis Victoria leebelt. „Ja mina küll ei usu, et Harry sellest hooliks. Tema ja Celia on ju lausa lahutamatud ja Harry tegi ju täiesti selgeks, et tema ei taha selle kohaga mingit tegemist teha.”

Maud vangutas pead ja naeratas kätteõpitud kannatlikkusega. „Kullake, sa ei taba peamist. Kui loss oleks läinud kellegi teise kätte – ükskõik kelle –, oleks mul olnud ükskõik. Probleem on selles, et see läks Deverilli kätte.”

Beatrice asus Victoriat kaitsma. „Noh, loss on nüüd müüdud, eks ole? Celia taastab selle endise hiilguse ja me saame seal taas nautida pikki suvesid nagu enne sõda. Ma olen kindel, et Archie teab, mida teeb, kallis,” lisas ta Digbyle. „Lõppude lõpuks on see tema raha. Pole meie asi talle öelda, mille peale seda kulutada.”

Digby kergitas küsivalt kulmu, sest võis ju öelda, et see polnud Archie Mayberry, vaid Digby raha. Mitte keegi teine peres ei teadnud, kui palju oli Digby Archiele maksnud, et ta Celia tagasi võtaks pärast seda, kui too oli Archie nende pulmapeol maha jätnud ning isamehega Šotimaale põgenenud. Nii tehes oli Digby säästnud Mayberry perekonda finantskrahhist ja päästnud oma tütre tuleviku. „Sellest ei tule midagi head,” märkis Digby suurilmaliku küünilisusega. „Celia on püsimatu. Ta naudib draamat ja seiklusi.” Tal polnud vaja kohalolijaid selles veenda. „Ta tüdineb Iirimaast, kui loss on valmis. Hakkab igatsema Londoni elevust. Ballinakelly tüütab ta ära. Pange mu sõnu tähele, kui keegi ei räägi enam tema hulljulgusest, hakkab ta otsima muid lõbustusi ja vaese Archie kaela jääb loss ja tõenäoliselt tühi pangaarve…”

„Jama,” katkestas teda Augusta, kelle kõmisev hääl lõikas poja õpetussõnad läbi nagu kahurikuul. „Ta ehitab lossi tuhast üles ja taastab perekonna maine. Loodan ainult, et elan nii kaua, et seda näha.” Ta hingas raskelt sisse. „Kuigi minu tervis ei anna selleks just eriti lootust.”

Beatrice pööritas ärritunult silmi. Tema ämm nautis üle kõige rääkimist oma surmast, mis pidi alati kohe saabuma. Vahel ta juba sooviski, et vikatimees ämma ära kutsuks. „Oh, sa elad veel meid kõiki üle, Augusta,” ütles ta end kannatlikuks sundides.

Victoria heitis pilgu kellale kaminasimsil. „Ma arvan, et meil on aeg minema hakata,” ütles ta tõustes. „Me läheme emaga täna pärastlõunal vaatama maja Chester Square’il,” teatas ta õnnelikult. „See teeb sul tuju paremaks, ema.”

Maud ajas ennast diivanilt püsti. „No mul on ju vaja kusagil elada, kui me lossist ilma oleme,” vastas ta vanimale tütrele tänulikult naeratades.

„Vähemalt oled mul sina, Victoria, ja Harry ka. Kõik teised perekonnas tahavad mulle ainult haiget teha. Ma kardan, et ei tule täna sinu salongi, Beatrice. Ma ei ole selleks piisavalt tugev.” Maud vangutas pead, otsekui suruks seda terve maailma raskus. „See, et terve Londoni seltskond räägib minust mu selja taga, on järjekordne rist, mida ma pean kandma.”

Harry Deverill nõjatus padjale ja tõmbas mahvi sigaretist. Tema alasti puusadele oli tõmmatud lina, aga kõht ja rind olid magamistoa aknast puhuva tuule käes. Oma naise Charlotte’iga armatsemine oli vastik kohustus, mida ta talus ainult hommikute tõttu, mida sai veeta koos Boysie Bancroftiga silmatorkamatus Soho hotellis, kus keegi ei vaevunud esitama küsimusi nende korrapäraste käikude kohta. Ta tõmbas huuled O-kujuliseks ja puhus suitsurõnga. Harry arvas, et kui poleks Boysiet, ei suudaks ta küll sellises põlastusväärses vales elada. Kui ei oleks Boysiet, poleks tema elu olnud elamist väärt, sest oma tööst Citys obligatsioonide müüjana ei tundnud ta mingit rõõmu. Ilma Boysieta poleks elul olnud eriti mõtet.

„Kulla mees, kas sa kavatsed terve päeva voodis vedeleda?” küsis Boysie, astudes vannitoast tuppa. Ta oli pesu selga pannud ja nööpis nüüd särki kinni. Pruunid juuksed langesid talle paksu sassis tukana laubale ja pirtsakad huuled kaardusid lustakalt.

Harry ägas. „Ma ei lähe täna tööle. Minu meelest on kogu see värk kohutavalt tüütu. Ma ei talu seda. Pealegi ei taha ma, et see hommik lõpeks.”

„Oh, mina küll tahan,” teatas Boysie, libistades pilguga üle suure roosa armi, mis märkis kohta, kuhu ta sõjas pihta oli saanud. „Ma söön Claridge’is ema ja tädi Emilyga lõunat, siis jalutan White’si ja vaatan, kellega ma seal kokku põrkan. Õhtul põikan ehk läbi su vaimustava nõo Beatrice’i kodusalongist. Eelmisel teisipäeval oli tema salong elav, kohal oli kogu „Ei, ei, Nanette’i” trupp. Kooritüdrukud krääksusid nagu ilusad papagoid. Täitsa lõpp, nagu Celia ütleks. Ilmselt lööb su nõbu Digby üle aisa, mis sa arvad?”

„Kahtlemata on tal igas Londoni otsas armuke, aga tema kui abikaasa pühendumisele pole midagi ette heita.” Harry ohkas pettunult. „Tahaksin sinu ja su emaga kaasa tulla, aga lubasin Charlotte’ile, et viin ta Ritzi lõunale. Täna on tema sünnipäev.”

„Sa võid ta vabalt Claridge’isse tuua ja meie saame seal teineteisele üle saali silma teha, ehk tualettruumis hetke omavahelgi olla. Mitte miski ei ületa petmise elevust.”

Harry naeratas, tema meeleolu oli jälle parem. „Sa oled ulakas, Boysie.”

„Aga sellepärast sa mind armastadki.” Boysie kummardus ja suudles Harryt. „Sinu ilu toob sulle veel häda kaela.”

„Näeme siis täna õhtul nõbu Beatrice’i juures.”

Boysie ohkas ja tema raske pilk jäi pidama Harry näol. „Kas sa mäletad, kuidas ma sind esimest korda suudlesin? Tol õhtul Beatrice’i juures?”

„Seda ei unusta ma mitte kunagi,” vastas Harry tõsiselt.

„Mina ka mitte.” Boysie kummardus ja suudles Harryt uuesti. „Õhtuni siis, vanapoiss.”

Harry kõndis koju läbi St Jamesi pargi. Valgus oli tuhm, ere suvepäike oli pakkinud asjad kokku ja läinud särama lõunapoolsematele maadele. Kogunesid niisked hallid pilved, tuul sakutas pruuniks tõmbuvaid lehti ja need hõljusid maapinnale. Harry tõmbas kaabu tugevasti pähe ja surus käed püksitaskusse. Varsti hakkab vihma tibama ja ta polnud vaevunud mantlit võtma. Kui ta hommikul kodust välja tuli, ei paistnud sadama hakkavat.

Kui Harry jõudis oma Belgravia maja juurde, ootas Charlotte teda juba hallis. Naine näis olevat endast väljas. Süüdlaslikult ja paaniliselt mõtles Harry, et naine on avastanud, kus ta oli, aga kui ta sisse astus, oli Charlotte’il nii hea meel meest näha, et Harry mõistis kergendust tundes, et naine ei kahtlusta endiselt midagi.

„Jumal tänatud, et sa kodus oled, kallis! Ma helistasin kontorisse, aga nad ütlesid, et sa täna ei tule.”

Harry pööras närviliselt pilgu kõrvale, oodates, et naine küsib, kus ta oli. Aga kui ta andis kaabu ülemteenri kätte, haaras Charlotte tal käsivarrest. „Mul on uudiseid,” pahvatas ta.

„Tõesti? Ära hoia mind pinevil, räägi välja.”

„Asi on lossis. Ma tean, kes selle ära ostis.”

„Tead või?” Harry läks naise kannul elutuppa.

„Sa lihtsalt ei usu.”

„No ütle juba!”

„Celia!”

Harry põrnitses naist. „Ära tee nalja.”

„Ma räägin surmtõsiselt. Sinu nõbu Celia ostis lossi ära.”

„Armas jumal! Kes sulle rääkis?”

„Sinu isa helistas umbes tund aega tagasi. Ta ei teadnud, kuidas sind kätte saada. Olen kogu see aeg tahtnud sulle öelda. Sa ei ole ju vihane, ega? Sa tead, et ma jumaldan sind, olgu sul loss või ärgu olgu, ja ma ei tahaks niikuinii Iirimaal elada.”

„Kulla Charlotte, ma ei ole vihane. Mind lihtsalt üllatab, et Celia mulle ise ei rääkinud.”

„Ta kindlasti tahtis seda teha. Bertie ütles, et Celia läks Kittyga kokku saama. Võib arvata, et ta tahtis kõigepealt Kittyle rääkida. Sa ju tead, kui lähedased nad on.”

Harry vajus toolile ja toetas küünarnukid põlvedele. „No kes seda oleks võinud arvata? Archie on ilmselt hulluks läinud.”

„Armastusest!” purskas Charlotte.

„Et seda üles ehitada, kulub terve varandus.”

„Aga Archie on ju muinasjutuliselt rikas,” väitis Charlotte, teadmata, et Archie rikkus pärineb Digbylt.

„Sa ei ole Deverilli lossi näinud. See on hiigelsuur.” Korraga tundis Harry sügaval rinnas ootamatut valu, otsekui oleks miski lõhestanud ta südame, päästes valla mälestused, mille olemasolugi ta ei mäletanud.

„Kas kõik on korras, kallis?” Charlotte kükitas mehe tooli kõrvale. „Sa oled löödud. Ma saan ju aru. See on ka loomulik. Deverilli loss oli sinu kodu ja sinu pärandus. Aga eks olegi parem, et see läks ikkagi perekonnaliikme kätte? Loss pole kadunud. Sa saad seal külas käia.”

„Castellum Deverilli est suum regnum,” lausus Harry.

„Mida, kallis? Kas see on ladina keeles?”

Harry vaatas Charlotte’ile pikalt otsa, tundes ennast nagu väike poiss, kes hakkab kohe nutma. „Perekonna moto. See oli peaukse kohal, see tähendab, enne tulekahju. Ma ei uskunud, et see mulle korda läheb,” ütles ta vaikselt. „Ma ei taha Iirimaal elada, aga issand jumal, see läheb mulle tõesti korda. Ma arvan, et see läheb mulle isegi väga korda. Mu perekond on elanud seal põlvest põlve. Katkematus reas üksteise järel.” Harry ohkas ja vangutas pead. „Papa ei räägi sellest, aga ma tean, et müük tekitas talle tohutut valu. Ma näen seda alkoholihulga järgi, mille ta ära joob. Õnnelikel inimestel pole vaja midagi pudelipõhja uputada. See müük purustas perekonnaliini, mis on kestnud sellest saadik, kui need maad anti 1662. aastal Barton Deverillile.” Harry silmitses oma käsi. „Mina olen katkenud lüli.”

„Kallis, sina seda ei katkestanud, sinu isa katkestas,” tuletas Charlotte talle meelde. „Ja pole tema süü, et mässulised lossi maha põletasid.”

„Ma tean, et sul on õigus. Aga tunnen ennast ikkagi süüdi. Ehk oleksin pidanud rohkem tegema.”

„Mida sa oleksid teha saanud? Isegi minu rahast poleks jätkunud, et lossi üles ehitada. Jäta loss nüüd Celiale ja ole tänulik, et see jääb perekonda. Ma olen kindel, et Barton Deverillil on hea meel, et loss on ikkagi ühe Deverilli käes.”

„Celia teeb, mis suudab, et loss jälle üles ehitada, aga see pole ikka seesama.” Charlotte oli nii lahke, kuid tema lahkus ärritas. Harry tahtis jagada oma valu mehega, keda armastas.

Charlotte silitas õrnalt Harry põske. „Ta teeb kindlasti kõik, et loss oleks kaunis,” lohutas Charlotte. „Ja ühel päeval saab sinust lord Deverill. Kingi mulle poeg, mu kallis, ja sa ei katkesta perekonnaliini.” Charlotte vaatas meest kiindunud pilgul, teadmata, et mõte isadusest pani mehel kõhus keerama. „Lõppude lõpuks on see ju kõigest maja.”

Harry vaatas naist kipras kulmul. Charlotte oli tema abikaasa, aga ometi ei hakka ta kunagi meest mõistma. Kuidas ta saakski?

„Ei, mu kallis Charlotte,” lausus Harry kurvalt naeratades. „See on palju enamat.”

Kitty läks lossist lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvasse Jahimajja tagasi koos Celiaga, talutades hobust ratsmetest. Ta ei olnud kuigi kiindunud sellesse lihtsasse inetusse majja, mis oli kunagi olnud tema kodu. Maja oli pime ja ilutu, väikeste akende ja odadena agressiivselt taevasse suunatud viilkatustega. Kuigi asukoht oli meeldiv – maja oli ehitatud jõe lähedale –, näis, et vesi imbub läbi seinte ja leotab kõik pideva niiskusega läbi. Erinevalt lossist polnud tal selle majaga seotud meeldivaid mälestusi. Ta tundis lastetiivas ikka veel oma šotlannast guvernandi kohalolu ja jälgi õnnetust igatsusest, mis näisid olevat koos niiskusega varjudesse pidama jäänud. Õnn oli tulnud Kitty juurde aedades, kasvuhoonetes, metsas ja mägedes ning loomulikult lossis, mis oli alati olnud tema heaolu süda.

Nüüd viis Kitty hobuse tallide juurde, kus tallipoiss andis loomale vett ja heina. Celia lobises elevusega ümberehitamisplaanidest. „Me paneme sisse korraliku torustiku ja elektri. Ei hoia millegi pealt kokku. Eelkõige saab seal olema palju mugavam kui varem,” ütles ta, võttis Kittyl käe alt kinni ja hakkas maja poole minema. „Ja ilusam kui kunagi enne. Ma palkan Londoni parima arhitekti, lasen lossil tõusta fööniksina tuhast. See on nii põnev, et võtab hinge kinni!”

Nad leidsid Kitty isa Bertie ja Celia abikaasa Archie koos Bertie sõbra ja endise armukese leedi Rowan-Hamptoniga külalistoas šerrit joomas. Turbatuli hingitses kaminas ja andis vähe sooja, üksteist oli läbi suitsu vaevu näha. „Aa, Kitty, kui tore üllatus,” lausus Archie, tõusis ja suudles teda kiindunult. „Ma oletan, et Celia rääkis sulle head uudist.”

„Rääkis küll. Püüan siiani sellega harjuda.” Kitty pani Archie entusiasmi pahaks. Ta suutis sellise muserdava uudise peale vaevu naeratada. „Tere, papa, tere, Grace.” Ta kummardus, suudles oma sõpra Grace Rowan-Hamptonit ja imestas taas aja imelist tervendamisvõimet. Kunagi oli ta Grace’i põlanud tolle pikaajalise armuloo pärast isaga, aga nüüd oli hoopis tänulik naise lojaalsuse eest endise armukese suhtes, kes oli alkoholist veel rohkem pundunud kui kunagi varem. Kittyle tundus, et isal pole peale Grace’i enam kuigi palju sõpru alles. Nooruses oli Bertie Deverill olnud Lääne-Corki kütkestavaim mees, aga nüüd oli viski, illusioonide purunemise ja oma läbikukkumiste näriva tunnetamise tõttu temast järele jäänud ainult vare. Kuigi ta oli Väike-Jacki ametlikult omaks tunnistanud, oli see laps talle pidev meenutus häbiväärsest nõrkusehetkest.

„Mu kallis Kitty, kas sa jääd lõunale?” küsis Bertie. „Celia ja Archie suurepärast lossiostu tuleb tähistada.”

Kitty mõtles Väike-Jackile ja tema kõht tõmbus murest krampi. Aga ta heitis mured kõrvale ja võttis kübara peast. Preili Elsie oli ju ometi lubanud, et ei lase last silmist. „Hea meelega,” vastas ta ja istus Grace’i kõrvale.

Grace Rowan-Hampton nägi välja särav nagu küps kuldne ploom. Kuigi ta oli peaaegu viiskümmend, oli tema helepruunides juustes vaevu halli, tema siirupikarva silmad olid valvsad ja erksad ning täis iseloomulikku soojust. Kitty uuris Grace’i hoolega ja leidis, et tema ilu tagasid naha siledus ja jume veatus – eluaegne tasase vihma ja leebe päikesepaiste mõju oli näole head teinud. „Celia ja Archie tegid tõesti üllatuse,” lausus Grace naeratades. „Viimased nädalad näris meid pidev uudishimu, aga nüüd peame küll rõõmustama. Loss pole Deverillidele kadunud, see on tagasi saadud. Tõesti, Bertie, ma poleks talunud mõtetki, et lossi oleks ostnud keegi, kes ei mõista selle ajalugu.”

„Just nii ma Archiele ütlesingi,” kostis Celia mehe kätt pihku võttes. „Ütlesin, et ei saa elupäevade lõpuni rahu, kui koht läheb võõraste kätte. Ma lihtsalt armastan ajalugu. Seda värki Henry VIIIst või kes ta seal oligi. Nii romantiline.” Kitty võpatas. Mitte keegi, kes on selle kohaga tõesti seotud, ei saaks asjast nii valesti aru.

„Ja mina otsustasin, et mu naise õnn on tähtsam kui miski muu maailmas. Lootsime, et see teeb ka teid õnnelikuks, lord Deverill.”

Bertie noogutas mõtlikult, kuigi Kitty ei uskunud, et isal eriti mõtteid peas oli. Tema vesistes silmades oli äraolev pilk, sellise mehe pilk, kellele peale pudeli sisu suurt midagi korda ei lähe. „Ja Celia ootab last ka,” teatas Kitty teemat vahetades.

„Jah, nagu muidu poleks veel küllalt põhjust tähistada.” Celia säras, asetas käe kõhule ja vaatas säraval pilgul oma meest. „Me mõlemad oleme väga-väga õnnelikud.”

„Laps!” hüüatas Grace. „Kui põnev! Peame ka selle terviseks klaasi tõstma.”

„Eks ole suurepärane. Kõik on lihtsalt suurepärane,” õhkas Celia, kui kõik klaasi tõstsid.

Oli juba hiline pärastlõuna, kui Kitty ratsutas üle küngaste Jack O’Leary maja juurde. Loojuv päike jättis kahvatu sügistaeva alla ookeanilainetele sulakullast raja. Kitty oli korraks kodust läbi käinud, et üle vaadata Väike-Jack, kes mängis rõõmsalt koos hoidjaga lastetoas. Kitty tundis kergendust, kui nägi, et tema abikaasa Robert töötas sealsamas lähedal kabinetis. Robertile ei meeldinud, kui teda kirjutamise ajal segati, ja Kittyl oli hea meel, kui sai mehe koju jätta ja jalga lasta. Celiast ja lossist räägib ta mehele hiljem. Kui Kitty lahkus Valgest Majast, oli ta kindel, et kui Väike-Jack on koos Elsie ja Robertiga, ei saa temaga midagi halba juhtuda.

Armukese juurde kiirustades oli Kitty unustanud kübara, nii et tema pikad punased juuksed lehvisid tema taga ja keerlesid merelt puhuvates tuulehoogudes. Kui Kitty viimaks valgeks lubjatud majakese juurde jõudis, hüppas ta rutakalt hobuse seljast maha ja tormas ukse juurde. „Jack!” hüüdis ta sisse kiirustades. Kohe tajus ta, et meest pole kohal. Maja tundus vaikse ja tühja kestana. Siis märkas Kitty köögilaual Jacki loomaarstipauna ja tema süda jõnksatas korraks, sest ilma selleta ei saanud mees visiidile minna.

Kitty jooksis majast välja ja tõttas hästi sisse tallatud rada mööda randa, läbi rohu ja kanarbiku, mis asendusid viimaks kaljude ja kahvatukollase liivaga. Mere möirgamine ja tormituul püüdsid teineteisest üle karjuda, Kitty tõmbas mantli tihedamalt ümber ja värises külmast. Hetk hiljem märkas ta abaja teises otsas inimkogu. Otsekohe tundis ta selle ära, hüüdis ja lehvitas, aga tema hääl läks kaljudel kraaklevate kajakate kisas kaduma. Kitty kõndis edasi, surudes vastu tuult ja pühkides asjatult juukseid näolt ära. Jacki koer märkas Kittyt esimesena ja tuli hüpeldes üle liiva teda tervitama. Kitty muutus rõõmsamaks, kui Jack teda viimaks nägi ja sammu lisas. Mehe vanas pruunis mantlis, rasketes saabastes ja tviidmütsiga kogu mõjus nii julgustavalt, et Kitty puhkes nutma, aga tuul haaras tema pisarad ja puhus minema, enne kui need näole jõudsid voolata.

„Mis juhtus?” küsis Jack Kittyt käte vahele haarates. Tema laulev iiripärane hääldus mõjus Kitty hingele palsamina, ta toetas põse Jacki mantli vastu ja tuletas endale meelde, et seal, Jack O’Leary embuses, ongi kodu. Nende abielurikkumine oli alanud välgutabamusega sarnaneva kirega ja muutunud juba eluviisiks – aga polnud seetõttu vähem rõõmuküllane. See oli kui pärl Kitty austrikarbis.

„Celia ostis Deverilli lossi,” ütles Kitty. Ta tundis, kuidas Jack surus habemetüükais näo tema pealaele ja tõmbas ta tugevamini enda vastu. „Mul peaks ükskõik olema, aga ei ole.”

„Loomulikult ei ole, Kitty,” vastas Jack mõistvalt.

„Ta kavatseb selle ümber ehitada ja hakkab seal elama, aga mina olen nagu vaene sugulane Valges Majas. Kas ma olen väga imelik?”

„Sa oled hullematki üle elanud, Kitty,” tuletas Jack talle meelde.

„Ma tean. See on kõigest loss, aga…” Kitty õlad vajusid longu ja Jack nägi tema pilgus lüüasaamist.

„Muidugi on see kõigest loss. Aga sinule on see alati rohkem tähendanud, eks ole?” Jack suudles Kitty meelekohta, meenutades kurvalt aega, mil ta oli püüdnud Kittyt veenda siinset elu maha jätma ja temaga koos Ameerikasse põgenema. Kui see poleks olnud midagi enamat kui lihtsalt loss, oleksid nad praeguseks ehk juba õnnelikult abielus ja Atlandi ookeani teisel kaldal.

„Ja Bridie on tagasi,” lisas Kitty süngelt.

„Ma tean. Nägin teda hommikul missal, eputas seal oma uhkete riiete ja ehetega. Ta leidis tõesti Ameerikast rikka mehe – ja siis kaotas ta. Räägitakse, et ta tegi kirikule helde annetuse. Isa Quinnil on kindlasti väga hea meel.”

„Bridie tuli Väike-Jackile järele,” lausus Kitty ja tema kõht tõmbus taas hirmust krampi. „Ta ütles, et üks kord pidi ta lapse maha jätma, aga teist korda ta seda ei tee.”

„Mis sina talle ütlesid?”

„Et ta jättis lapse minu hoolde. Aga Bridie väitis, et hoopis Michael jättis ta selle kirjaga minu lävele. Ta ütles, et on poisi ema ja laps kuulub tema juurde. Aga ma olen Väike-Jackile rääkinud, et tema ema on taevas ja mina armastan teda ja hoolitsen tema eest ema asemel. Ma ei saa ju nüüd öelda, et ema on korraga ellu ärganud.”

„Bridie ei saa last ära võtta, Kitty. Ta on kloostris paberitele alla kirjutanud ja oma õigustest loobunud.”

Kitty meenutas endist Bridiet, oma kallist sõpra, ja tema südames kihvatas valu. „Ilmselt ei teadnudki ta täpselt, millele alla kirjutab,” lausus ta vaikselt.

„Ära haletse teda,” noomis Jack. „Ta on enda eest hästi hoolt kandnud.” Mees võttis Kittyl käest ja hakkas üle ranna tagasi maja poole minema.

„Kardan kohutavalt, et ta püüab Väike-Jacki ära varastada,” tunnistas Kitty häbeliku naeratusega. Ta teadis, kui naeruväärselt see kõlab.

Jack vaatas Kittyle otsa ja naeratas armastavalt. „Sul on alati olnud pöörane kujutlusvõime, Kitty Deverill. Ma ei usu, et Bridie on nii rumal, et lapseröövi üritada. Ta jõuab vaevalt Corki, kui politsei ta juba kinni võtab.”

„Muidugi on sul õigus. Ma olen lihtsalt rumal.”

Jack keeras Kitty ringi ja suudles teda. „Mille eest see oli?” küsis Kitty naerdes.

„Sest ma armastan sind.” Jack naeratas, paljastades tühiku vanglas välja löödud hamba kohal. Ta silus Kittyl juuksesalgu kõrva taha ja suudles teda veel kirglikumalt. „Unusta see loss ja Bridie Doyle. Mõtle meist. Keskendu sellele, mis tuleb, mitte sellele, mis on möödas. Sa ütlesid, et praegusest sulle enam ei piisa. Sa tead, et mulle ei piisa sellest.”

„Ei piisa, aga ma ei tea, mida teha.”

„Mäletad, kunagi palusin sul minuga Ameerikasse minna?”

Kitty silmad hakkasid seda meenutades kipitama. „Aga sind vahistati ja sa ei saanudki teada, ma otsustasin siiski tulla.”

Jack libistas käed Kitty kuklale juuste alla ja silitas karedate pöialdega üle ta lõua. „Võiksime uuesti proovida. Võta Väike-Jack kaasa ja alustame otsast peale. Võib-olla polegi vaja minna nii kaugele kui Ameerikasse. Ehk saame minna kuhugi mujale. Ma mõistan, et sa ei taha Iirimaalt lahkuda, aga kui Celia nüüd lossi ära ostis, on liiga raske sealsamas elada, selle maa peal, mis kunagi kuulus su isale.”

Kitty vaatas mehe helesinistesse silmadesse ja nende armastuse lugu möödus ta pilgu eest justkui kurvad pilved. „Lähme Ameerikasse,” ütles ta korraga, üllatades sellega Jacki.

„Tõesti?” ahhetas mees.

„Jah. Kui juba minna, siis ikka väga kaugele. See purustab Roberti südame. Ta ei jää ilma mitte üksnes naisest, vaid ka Väike-Jackist, kes on talle nagu oma poeg. Ta ei andesta mulle kunagi.”

„Kuidas siis Iirimaaga jääb?”

Kitty pani käed Jacki külmadele kätele ja tundis, kuidas mehe pehmed iiripärased vokaalid mähivad ta endasse justkui kohevad rebasesabad. „Koos sinuga tunnen, et Iirimaa on lähedal, Jack. Iga sõna, mille sa ütled, toob mind siia tagasi.”