Читать книгу Deverilli lossi tütred - Santa Montefiore - Страница 8

Kitty Trench suudles väikese poisi pehmet põske. Kui laps talle vastu naeratas, täitus ta süda lausa valusa õrnusega. „Ole preili Elsiele hea laps, Väike-Jack,” ütles Kitty leebelt. Ta silitas poisi punaseid juukseid, mis olid täpselt samasugust tooni kui tema omad. „Mul ei lähe kaua.” Kitty pöördus hoidja poole ja tema õrn ilme muutus kindlameelseks. „Jälgige teda kogu aeg, Elsie. Ärge laske teda hetkekski silmist.”

Preili Elsie kibrutas kulmu ja mõtles, kas proua Trenchi ärevus on kuidagi seotud võõra iirlannaga, kes oli eelmisel päeval maja juurde ilmunud. Naine oli seisnud murul ja vaadanud last, näol kurbus ja igatsus, otsekui oleks Väike-Jacki nägemine tekitanud temas suurt ahastust. Preili Elsie oli naise juurde läinud ja küsinud, kas ta saab kuidagi aidata, aga võõras oli mingi ettekäände pomisenud ja värava poole kiirustanud. See oli olnud nii veider kohtumine, et preili Elsie tahtis seda kohe proua Trenchile mainida. Perenaise raevukas reaktsioon oli hoidja ära ehmatanud. Proua Trench oli kahvatanud ja tema silmad olid hirmu täis läinud, otsekui oleks ta selle naise ilmumist juba ammu kartnud. Ta oli käsi väänanud, teadmata, mida teha, ja vaadanud murelikult kortsus kulmul aknast välja. Siis oli proua Trench äkilise otsustavuspuhangu ajel jooksnud läbi aia ja väravast välja. Preili Elsie ei teadnud, mis naiste vahel juhtus, aga kui proua Trench poole tunni pärast tagasi tuli, olid tema silmad nutust punased ja ta värises üleni. Ta oli poisi sülle haaranud ja teda nii kõvasti kallistanud, et preili Elsie hakkas juba muretsema, et ta võib lapse ära lämmatada. Pärast seda oli proua Trench viinud poisi ülakorrusele oma magamistuppa ja pannud ukse kinni, mille peale preili Elsie oli muutunud uudishimulikumaks kui kunagi varem.

Nüüd naeratas hoidja emandale julgustavalt. „Ma ei lase teda silmist, proua Trench, ma luban,” lausus ta ja võttis lapsel käest kinni. „Tule, noorhärra Jack, lähme mängime su rongiga.”

Kitty läks talli juurde ja saduldas mära. Ta tõmbas sadulavöö järsult kokku ja kinnitas selle, surudes samal ajal hambad risti ja meenutades eelmisel päeval juhtunut, mis polnud tal palavikuliste mõtete tõttu pool ööd magada lasknud ja tekitas pärast piinavaid unenägusid. Nähtud naine oli Bridie Doyle, Väike-Jacki lihane ema, kellel oli Kitty isa lord Deverilliga olnud lühike skandaalne armulugu, kui ta oli veel Kitty toatüdruk, aga Bridie oli otsustanud jätta lapse ühte Dublini kloostrisse ja põgeneda Ameerikasse. Keegi oli pisipoisi siis kloostrist ära toonud ja jätnud Kitty lävele koos kirjaga, mis palus lapse eest hoolt kanda. Ja mida muud ta siis pidi tegema, mõtiskles Kitty sadulasse istudes. Nii palju kui tema aru sai, oli ta teinud Bridiele tohutu teene, mille eest Bridie peaks igavesti tänulik olema. Kitty isa oli viimaks poja omaks tunnistanud ja Kitty oli koos abikaasa Robertiga kasvatanud poolvenda nagu oma last – ja ta armastas poissi just samamoodi. Nüüd ei saanud enam miski teda Väike-Jackist lahutada. Mitte miski. Aga Bridie oli tagasi ja tahtis oma poega. Korra võisin ma ju lapse maha jätta, aga teist korda ma seda ei tee, oli Bridie öelnud ja hirm oli külma käega Kitty südant pigistanud.

Kitty surus nuuksatuse alla ja ratsutas talliõuest välja. Sellest polnudki veel väga palju aega tagasi, kui tema ja Bridie olid olnud lähedased nagu õed. Kui Kitty mõtles kõigele, mille ta oli kaotanud, taipas ta, et Bridie sõprus oli olnud neist asjust üks väärtuslikumaid. Aga kuna nende vahel oli lahendamatu probleemina Väike-Jack, teadis ta, et leppimine on võimatu. Kitty pidi nõustuma, et need ajad, kui Bridie teda kalliks pidas, olid läinud.

Kitty galopeeris üle väljade oma kunagi nii suurepärase kodu poole, millest nüüd olid järel veel ainult söestunud ja murenevad varemed, kus elasid vaid künnivaresed ja surnute hinged. Enne nelja aasta eest möllanud tulekahju oli Deverilli loss seisnud uhke ja ajatuna, selle kõrgetes akendes olid justkui unistusi täis erksates silmades peegeldunud üle mere sõudvad pilved. Kitty meenutas vanaema Adeline’i väikest elutuba, mis lõhnas turbatule ja sirelite järele, ning vanaisa Huberti kommet tulistada riietusruumi aknast välja katoliiklaste poole. Kitty meenutas kopituse järele lõhnavat raamatukogu, kus nad sõid porterikooki ja mängisid bridži, ning pisikest kappi teenijatrepi all, kus tema ja Bridie olid väikeste tüdrukutena kokku saanud. Kitty naeratas, mõeldes, kuidas ta oli kodust, lähedal asuvast Jahimajast minema hiilinud, et veeta aega vanavanemate armastavas seltskonnas. Tol ajal oli loss tähendanud varjupaika hoolimatu ema ja kiusliku guvernandi eest, aga praegu kehastas see üksnes kurbust, kaotust ning möödunud ajastut, mis tundus hoopis lummavam kui praegune.

Kui Kitty üle väljade galopeeris, täitsid mälestused Deverilli lossist ja selle hiilgeaegadest tema südame ägeda igatsusega, sest isa oli valduse maha müünud ja varsti kuulub see juba kellelegi teisele. Kitty mõtles esimesele Ballinakelly lord Deverillile Bartonile, kes oli selle lossi ehitanud, ja tema kurk kiskus tunnetest krampi – ligemale kolmesajast aastast perekonna ajaloost oli saanud tuhk ja kõik meessoost pärijad, kes olid lossiseinte vahel igavesti vangis, olid neetud mitte kunagi rahu leidma. Mis nendest siis saab? Isale oleks olnud parem, kui ta oleks andnud varemed mõnele O’Learyle, nii oleks ta kõik vaimud vabastanud ja ennast päästnud, aga Bertie Deverill needusi ei uskunud. Ainult Kittyl ja Adeline’il oli olnud anne näha ja õnnetus teada ette Bertie saatust. Kui Kitty oli veel laps, olid vaimud tema meelest toredad, nüüd tegid nad ta lihtsalt kurvaks.

Viimaks ilmus loss nähtavale. Läänetorn, kus vanaema oli surmani elanud, oli puutumata, aga kõik muu meenutas tohutu looma luukeret, mis metsas tasapisi laguneb. Luuderohi ja kassitapp katsid allesjäänud seinu, ulatusid välja tühjadest akendest ja pürgisid vallutama iga viimast kui kivi. Aga ometi lummas loss Kittyt endiselt.

Kitty traavis üle ala, kus kunagi oli olnud kroketiväljak, aga nüüd kasvas seal kõrge umbrohi. Ta tuli hobuse seljast maha ja talutas ratsu lossi ette, kus säravmusta auto kõrval ootas teda nõbu. Celia Mayberry seisis üksi, peas elegantne kübar, mille all heledad juuksed olid korralikku krunni kinnitatud, pikk must mantel ulatus peaaegu maani. Kui Celia nägi Kittyt, ilmus tema näole lai elevil naeratus.

„Mu kallis Kitty!” pahvatas ta, astus ligi ja haaras nõol ümbert kinni. Celia lõhnas tugevasti tuberoosi ja raha järele ning Kitty kallistas teda raevukalt.

„Nii tore üllatus,” hüüatas Kitty südamest, sest Celia armastas Deverilli lossi peaaegu sama palju kui tema ise, kuna oli veetnud seal kõik lapsepõlvesuved koos teiste Londoni Deverillidega – nii neid inglise sugulasi nimetati. Kitty tundis vajadust klammerduda Celia külge samasuguse raevukusega, kui ta klammerdus oma mälestuste külge, sest Celia oli üks vähestest inimestest tema elus, kes polnud muutunud, ning mida vanemaks Kitty sai ja mida kaugemale minevik jäi, seda tänulikum ta selle muutumatuse eest oli. „Miks sa ei teatanud, et tuled? Oleksid võinud elada meie juures.”

„Tahtsin sind üllatada,” kostis Celia, ta tundus nagu laps, kes kohe pahvatab välja mingi saladuse.

„No see õnnestus sul tõesti.” Kitty tõstis pilgu lossi fassaadile. „Loss näeb välja nagu kummitus, eks ole? Meie lapsepõlve kummitus.”

„Aga see ehitatakse uuesti üles,” teatas Celia kindlalt.

Kitty vaatas nõbu murelikult. „Kas sa tead, kes selle ostis? Ma ei ole küll kindel, kas talungi seda teadmist.”

Celia hakkas naerma. „Mina!” hüüatas ta. „Mina ostsingi. Kas pole tore? Ma toon tagasi mineviku vaimud ning me sinuga saame oma laste kaudu taas läbi elada suurepäraseid hetki.”

„Sina, Celia?” Kitty ahhetas jahmunult. „Deverilli lossi ostsid sina?”

„No paberite järgi tegi seda Archie. Ta on nii helde abikaasa!” Celia säras õnnest. „Eks ole ootamatu, Kitty? Aga mina olen ju ka Deverill! Mul on selleks samasugune õigus kui kõigil teistel pereliikmetel. Ütle, et sa oled õnnelik, no ütle ometi!”

„Muidugi olen. Hea, et see oled sina ja mitte keegi võõras, aga pean tunnistama, et olen natuke kade ka,” vastas Kitty ujedalt.

Celia kallistas nõbu uuesti. „Palun ära vihka mind. Ma tegin seda meie pärast. Terve perekonna pärast. Loss ei saa ju ometi võõraste kätte minna. See oleks, nagu annaks ära omaenda lapse. Ma ei suuda mõeldagi, et keegi teine hakkaks meie mälestuste peale ehitama. Aga nii saame ju kõik sellest rõõmu tunda. Sina võid Valges Majas edasi elada, onu Bertie elab Jahimajas, kui ta tahab, ja me saame kõik olla jälle kohutavalt õnnelikud. Pärast seda, mida me oleme üle elanud, on meil ju õigus õnnele – või mis sina arvad?”

Kittyt ajas kiindunult naerma nõo kalduvus olla dramaatiline. „Sul on täiesti õigus, Celia. Oleks suurepärane näha, kuidas just üks Deverill annab lossile elu tagasi. Nii ju peabki olema. Tahan ainult, et see oleksin mina.”

Celia asetas kinnastatud käe kõhule. „Ma saan lapse, Kitty,” teatas ta naeratades.

„Heldekene, Celia, kui palju üllatusi sul mulle veel varuks on?”

„Ainult see ja loss. Aga kuidas sinuga on? Tee tõesti kiiresti. Ma palvetan, et meid mõlemaid õnnistataks tüdrukutega ja nad saavad siin Deverilli lossis üles kasvada just nagu meie.” Kitty taipas, et Celia oli oma mineviku ümber kirjutanud, seades ennast lossimüüride vahele kauemaks kui vaid iga-aastaseks augustikuuks. Ta oli üks neid pinnapealseid inimesi, kes mõtlesid oma mineviku teistsuguseks ja uskusid ise, et nende versioon ongi õige. „Tule nüüd,” jätkas Celia, võttis Kittyl käest ja tõmbas ta läbi ukseava sinna, kus kunagi oli asunud suur saal. „Vaatame natuke ringi. Tead, mul on vägevad plaanid. Tahan, et loss oleks samasugune kui siis, kui meie veel lapsed olime, ainult et parem. Kas sa mäletad viimast suveballi? Oli ju vaimustav?”

Kitty ja Celia kõndisid põlvini ulatuvas umbrohus ja imetlesid väikesi puid, mis olid ennast ise karuohakate ja okaspõõsaste vahele külvanud ning sirutasid nüüd oksavibalikke valguse poole. Maapind oli saapataldade all pehme, kui nad toast tuppa liikusid, häirides mõnda künnivarest või harakat, kes siis nördinult lendu tõusid. Celia muudkui lobises, elustades minevikku värvikate lugude ja armsate meenutuste kaudu, aga Kitty ei saanud midagi parata, kui meeleheide hävinud kodu pärast langes talle peale nagu paks must loor. Raske südamega mõtles ta vanaisa Hubertile, kes hukkus tules, ja vanaema Adeline’ile, kes oli surnud üksinda läänetornis kõigest kuu aega tagasi. Ta mõtles Bridie vennale Michael Doyle’ile, kes oligi lossi põlema pannud, ja oma rumalatele süüdistustele, mis olid ta talus ainult häbisse viinud, kui mitte keegi polnud tema karjeid kuulnud. Kitty mõtted kandusid edasi armastatule Jack O’Learyle ja nende kohtumisele müüri juures, kus mees oli teda kõvasti kallistanud ja anunud koos endaga Ameerikasse põgenema, ning edasi vaksali platvormile, kus Jack oli vahistatud ja minema taritud. Kittyl hakkas pea ringi käima. Tema süda tõmbus hirmust kokku, kui mineviku õudused ellu ärkasid. Ta jättis Celia söögitoa varemetesse ja põgenes raamatukokku, et leida pelgupaika keset meeldivamaid mälestusi bridži- ja vistimängust ning porterikoogist.

Kitty nõjatus vastu seina ja sulges sügavalt ohates silmad. Ta taipas, et tal on vastakad tunded sugulase suhtes, kes muudkui vadistab majast, mille minevikust ta ise õieti arugi ei saa. Celia loba hakkas vaibuma, jäädes alla sügistuulele, mis ägas lossimüüride ümber. Kitty lülitas nägemise välja ja tema kuues meel muutus kohe tundlikuks vaimude suhtes, kes juba kogunesid tema ümber. Niigi jahe õhk muutus veel külmemaks. Mitte ükski muu tunne ei viinud teda kindlamini tagasi lapsepõlve. Ettevaatlikult avas Kitty silmad. Tema ees seisis vanaema – sama tõeline, kui ta olnuks lihast ja luust, ainult noorem, kui ta oli olnud surres, ja pimestavalt ere, justkui seisnuks prožektorivalguses. Tema taga paistsid vanaisa Hubert, esimene Ballinakelly lord Deverill Barton ja teised õnnetud Deverillide pärijad, kelle Maggie O’Leary needus oli igaveseks maailmade vahele määranud, nad kord ilmusid, kord kadusid, otsekui näod lihvitud kalliskivis.

Kitty pilgutas silmi, kui Adeline talle hellalt naeratas. „Sa ju tead, et ma ei lähe kunagi ära, mu kallis,” ütles Adeline ja Kitty oli vanaema kohalolust nii liigutatud, et ei märganudki õieti, kuidas põskedele valguvad kuumad pisarad.

„Ma igatsen sind, vanaema,” sosistas Kitty.

„Ole nüüd, Kitty. Sa tead paremini kui keegi teine, et meid eraldavad ainult taju piirid. Armastus ühendab meid igavesti. Igavikku mõistad sa siis, kui tuleb sinu kord. Praegu on tarvis arutada maisemaid asju.”

Kitty pühkis põsed nahkkindaga kuivaks. „Milliseid asju?”

„Minevikku,” ütles Adeline ja Kitty sai aru, et vanaema peab silmas ammu surnute vangipõlve. „Needus tuleb murda. Ehk on sinul jõudu seda teha – võib-olla ainult sina saadki seda teha.”

„Aga vanaema, Celia ostis lossi ära.”

„Jack O’Leary on võti, mis avab väravad ja laseb neil kõigil välja lennata.”

„Aga Jacki ma endale ei saa ja loss ei kuulu mulle.” Sõnad kraapisid Kitty kurku nagu okastraat. „Kui väga ma ka ei tahaks, see pole minu võimuses.”

„Kellega sa räägid?” Seda küsis Celia. Ta vaatas tühjas toas kahtlustavalt ringi ja kibrutas kulmu. „Sa ei räägi ometi nende oma vaimudega – või räägidki? Ma loodan, et nad on kõik läinud enne, kui Archie ja mina sisse kolime.” Celia naeris närviliselt. „Mõtlesin, et võiksin hakata pidama kirjanduslikku salongi. Kirjandusinimesed on minu meelest nii võluvad, kas sa ei arva? Või palkame Londonist mõne moodsa spiritisti seansse läbi viima. Jeerum, oleks see alles tore. Võib-olla ilmub välja Oliver Cromwell ja hirmutab meid kõiki poolsurnuks! Mul on nii palju uhkeid ideid. Kas poleks vahva, kui hakkaksime jälle korraldama suveballi?” Celia võttis Kittyl käe alt kinni. „Tule, jätame auto siia ja jalutame sinu hobusega Jahimajja. Archie jäi onu Bertiele rääkima, et me ostsime lossi ära. Mis sa arvad, mida ta selle peale ütleb?”

Kitty hingas sügavalt sisse, et enesevalitsust tagasi saada. Need, kes on kannatanud, muutuvad kannatlikumaks, ja ta oli alati osanud oma valu hästi varjata. „Ma arvan, et tal on sama hea meel kui minulgi,” vastas Kitty, minnes nõo kõrval läbi suure saali. „Veri on paksem kui vesi. Sellega oleme meie, Deverillid, kõik nõus.”

Bridget Lockwood istus puust laua taga talumajas, kus ta oli Bridie Doyle’ina üles kasvanud, ja tundis ennast kummaliselt kohatult. Ta oli selle toa jaoks liiga suur, otsekui oleks välja kasvanud mööblist, madalatest lagedest ja väikestest akendest, kust ta oli kunagi vaadanud tähti ja unistanud paremast elust. Tema rõivad olid liiga elegantsed, tallenahksed kindad ja uhke kübar sobisid siia niisama vähe kui tsirkusehobune lehmalauta. Proua Lockwoodina oli Bridie muutunud ülearu peeneks, et leida mingitki rõõmu endisest lihtsast elust. Ometi igatses see väike tüdruk temas, kes oli Ameerikas aastaid tundnud kriipivat koduigatsust, nautida tuttavat kodumugavust, mille järele ta oli kaevelnud. Kui sageli oli ta unistanud, kuidas istub selle laua taga, joob petipiima, tunneb turbatule hõngu ja laudast imbuvat magusat lehmalõhna? Kui sageli ihaldanud oma sulevoodit, isa samme trepil, ema head-ööd-soovi ja vanaema vaikset pominat palvehelmeste kohal?

Liiga sageli, et kokku lugeda, ja nüüd oligi ta kõige selle keskel, millest oli puudust tundnud. Miks ta siis nii kurb oli? Sest ta polnud enam see tüdruk. Sellest tüdrukust polnud mitte midagi järel, kui Väike-Jack välja arvata.

Maja oli saanud täis kohalikke, kes tahtsid tervitada Bridiet Ameerikast tagasi jõudmise puhul, ja kõik olid midagi öelnud tema ilusa sinise pärlite ja tuttidega kaunistatud päevakleidi ning sellega sobivate siniste kingade kohta, naised olid Bridie seelikukangast oma karedate sõrmede vahel mudinud, sest nendele võis selline luksus küll ainult unes osaks saada. Oli olnud tantsu, naeru ja naabrimehe salaviskit, aga Bridiele tundus, et ta vaatab seda kõike läbi suitsuklaasi, leidmata sidet ühegi inimesega, keda oli kunagi nii hästi tundnud ja armastanud. Ta oli neist välja kasvanud. Bridie oli vaadanud Rosettat, oma itaallannast toatüdrukut ja seltsidaami, kelle ta oli Ameerikast kaasa toonud, ning oli teda kadestanud. Bridie vend Sean oli Rosettat kogu aeg ringi keerutanud, mees oli täiesti ilmselt Rosettale südame kaotanud ja tüdruku ilme põhjal otsustades tundis ta end rohkem kodus kui Bridie. Kuigi Bridie soovis, et võiks kingad jalast visata ja tantsida nagu nemad, ei suutnud ta seda teha. Tema süda oli liiga raske kurvastusest poja pärast – ja vihkamisest Kitty Deverilli vastu.

Bridie igatses pugeda tagasi nahka, mille ta oli endalt heitnud, kui siit kahekümne ühe aastase, raseda ja hirmununa lahkus, et Dublinis oma saladust varjata. Aga sünnitamise trauma, Iirimaa ja poja jätmise valu olid Bridie Doyle’i jäädavalt muutnud. Ta oli oodanud ühte last, ja oli rabatud, kui nunnad rääkisid talle, et esimese järel oli ilmunud teine, tibatilluke ja vaevu elus. Nad olid tüdruku ära viinud, et teda elustada, kuid olid varsti tagasi tulnud ja teatanud Bridiele, et laps polnud ellu jäänud. Nunnad olid öelnud, et hoolitsegu Bridie elava kaksiku eest ja jätku teine jumala hoolde. Bridiel polnud isegi lubatud tütre nägu suudelda ega temaga jumalaga jätta. Laps oli kadunud, nagu poleks teda kunagi olnudki. Leedi Rowan-Hampton oli veennud Bridiet, et ta jätaks poja nunnade hoole alla, ja ta ise oli saadetud Ameerikasse uut elu alustama.

Mitte keegi, kes pole last ära andnud, ei tea selle teoga seotud kibedat meeleheidet ja põletavat süütunnet. Bridie oli juba elanud rohkem elusid kui mõni teine terve eluea jooksul, aga Seanile, emale ja vanaemale oli ta ikka nende Bridie. Nad ei teadnud, millist kurbust ta oli Ameerikas pidanud taluma, ega seda, milline ängistus teda tabas, kui ta taipas, et tema poeg ei hakka mitte kunagi tundma oma ema ega saa osa rikkusest, mis talle vedamise ja pettuse teel osaks oli saanud. Nemad uskusid, et ta on endiselt nende Bridie. Tal polnud südant tunnistada, et nende Bridiet polnud enam olemas.

Ta mõtiskles oma katse üle osta ära Deverilli loss ja pidas aru, et kui tal oleks see korda läinud, kas ta oleks siis tahtnud sinna jääda. Kas ta oli tahtnud lossi osta kättemaksuks Bertie ja Kitty Deverilli ülekohtu eest või lihtsalt puhtast nostalgiast? Lõppude lõpuks oli tema ema ju olnud lossis kokk ja ta ise oli üles kasvanud koos Kittyga lossi koridorides ringi joostes. Kuidas oleksid Deverillid reageerinud, kui nad oleksid teada saanud, et vaene paljasjalgne Bridie Doyle on saanud Deverilli lossi emandaks? Bridie näole ilmunud naeratus kinnitas, et ta oli tegutsenud pahameele ajel ja tahtnud haiget teha. Kui tal tekib uus võimalus, kasutab ta selle ära.

Kui Sean, Rosetta, proua Doyle ja vanaproua Nagle ilmusid külalistuppa, valmis missale minema, palus Bridie neil kõigil istet võtta. Ta hingas sügavalt sisse ja põimis sõrmed risti. Kõigi pilgud olid rahutult tema poole pööratud. Bridie vaatas emalt vanaemale ja siis Rosetta poole, kes istus Seani kõrval, nägu puhkevast armastusest õhetav. „Ma läksin Ameerikas mehele,” teatas ta.

Proua Doyle ja vanaproua Nagle vaatasid Bridiet jahmunult.

„Sa oled abielunaine, Bridie?” küsis proua Doyle vaikselt.

„Ma olen lesk, ema,” parandas Bridie.

Vanaema lõi risti ette. „Kahekümne viieselt abiellunud ja leseks jäänud, hoidku meid jumal! Ja pole lastki lohutuseks.” Bridie võpatas, aga vanaema ei teadnudki, millist valu tema sõnad põhjustasid.

Proua Doyle silmitses tütre sinist kleiti ja lõi samuti risti ette. „Miks sa siis ei leina, Bridie? Iga korralik lesknaine peaks lugupidamisest abikaasa vastu kandma musta.”

„Mulle aitab mustast,” vastas Bridie. „Usu mind, ma olen oma abikaasat piisavalt leinanud.”

„Ole õnnelik, et su vend Michael pole siin ega näe sinu häbi.” Proua Doyle surus taskuräti suu ette, et nuuksumist vaigistada. „Mina olen kandnud musta tollest päevast saadik, kui su isa, andku issand talle hingamist, meilt ära võeti, ja kannan seda, kuni ma tema juurde lähen, aidaku mind jumal.”

„Bridie on liiga noor, et oma elust loobuda, ema,” ütles Sean leebelt. „Ja Michaelil pole mingit õigust kellegi üle kohut mõista. Tunnen sulle kaasa, Bridie,” ütles ta õele ja tema hääles kõlas sügav kaastunne. „Kuidas ta suri?”

„Südamerabandus,” vastas Bridie.

„Ta pidi ju südamerabanduse jaoks liiga noor olema?” kahtles proua Doyle.

Bridie vilksas Rosetta poole vaadata. Ta ei tahtnud öelda, et härra Lockwood oli küllalt vana, et olla tema isa. „See oli tõesti väga kurb, et ta suri oma parimais aastais. Ma kavatsesin ta siia tuua, et isa Quinn võiks meid õnnistada ja teie temaga tuttavaks saada… aga…”

„Jumala tahe,” ütles proua Doyle jäigalt, teda solvas, et Bridie polnud võtnud vaevaks neile abiellumisest isegi mitte kirjutada. „Mis tema nimi oli?”

„Walter Lockwood, ja ta oli tubli mees.”

„Proua Lockwood,” sõnas vanaproua Nagle mõtlikult. Talle ilmselt meeldis nime kõla.

„Me tutvusime missa ajal,” ütles Bridie rõhutatult ja tundis kiriku mainimise peale korraga soojust ning poolehoidu. „Ta kurameeris minuga igal pühapäeval pärast missat ja me kiindusime teineteisesse. Olime abielus ainult seitse kuud, aga ma võin siiralt öelda, et ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik kui nende seitsme kuu kestel. Olen talle väga palju eest tänu võlgu. Kuigi olen sügavas leinas, on mul võimalik jagada oma vedamist ka perega. Abikaasa jättis mulle murtud südame, kuid väga suure rikkuse.”

„Mitte miski pole tähtsam kui sinu usk, Bridie Doyle,” lausus vanaproua Nagle taas risti ette lüües. „Aga ma olen piisavalt vana, et mäletada suurt näljaaega. Õnne ei saa raha eest osta, aga raha võib meid kindlasti päästa näljast ja vaesusest ning võimaldab mugavuses õnnetu olla, aidaku meid jumal.” Tema vanad kortsude vahele kaduvad silmad, väikesed kui rosinad, särasid toa hämaras valguses. „Patutee on kullaga sillutatud. Aga ütle mulle, Bridie, kui suures rikkusest me räägime?”

„Rist siinses elus, kroon järgmises,” sõnas proua Doyle tõsiselt. „Jumal on pidanud paslikuks aidata meid neil rasketel aegadel ja meie südamed peavad olema täis tänulikkust,” lisas ta, unustades korraga tütre häbiväärse sinise kleidi ja tõsiasja, et Bridie ei kirjutanudki neile oma abielust. „Õnnistagu sind jumal, Bridie. Ma vahetan pesulaua rulli vastu ja tänan jumalat tema headuse eest. Aga nüüd missale. Ärme unusta su venda Michaelit Mount Melleray kloostris, Bridie. Palvetame tema eest püha Juuda poole, et ta päästetaks joomisest ja saadetaks meie juurde tagasi kaine ja kahetsevana. Sean, tee nüüd kiiresti, muidu jääme hiljaks.”

Elegantses rohelises karusnahkse äärisega mantlis Bridie istus kaarikus koos paksudesse villastesse rättidesse mässitud ema ja vanaemaga ning vaese Rosettaga, kes hädavaevu ära mahtus, sest kaarik polnud nii mitmele inimesele mõeldud. Oma parimates pühapäevariietes Sean istus kutsaripukis ja juhtis eeslit, kes pingutas kaarikut vedada, kuni nad jõudsid künkajalamile ning Bridie ja Rosetta hakkasid koos Seaniga kõndima, et eesli koormat kergendada. Merelt puhus külm tuul, mis püüdis haarata Bridie kübarat ja seda minema kanda. Bridie hoidis kübarat kindla käega paigal ja vaatas, kuidas tema uhked nahksaapad vajuvad porri. Ta otsustas osta vennale auto, et nad saaksid missale sõita, aga mingil moel teadis ta, et vanaema on selle vastu, sest tema meelest on see éirí in airde – uhkustamine ja eputamine. Kuni vanaema on elus, ei saa peres olla mingit suurejoonelist rikkuse demonstreerimist.

Isa Quinn oli kuulnud Bridie võidukast tagasipöördumisest Ballinakellysse, tema ablas pilk peatus naise kallil mantlil, kübaral ja pehmetel nahkkinnastel ning ta teadis, et Bridie teeb kindlasti kirikule heldeid annetusi, lõppude lõpuks polnud Ballinakellys vagamat peret kui Doyle’id. Ta otsustas pidada jutluse ligimesearmastusest ja naeratas Bridie Doyle’ile lahkesti.

Bridie kõndis mööda vahekäiku, pea püsti ja selg sirge. Ta tundis, et kõigi pilgud on temale pööratud, ja teadis, mida nad mõtlevad. Kui erinev oli ta nüüd sellest näruseis rõivais paljasjalgsest lapsest, kes ta oli kunagi olnud, lapsest, kes kartis isa Quinni jutte põrgutulest, arvustavaid näpuviibutusi, heidutavaid jutlusi. Bridie mõtles Kitty Deverillist, tema ilusatest kleitidest ja siidpaeltest juustes ning sellest tobedast Celia Deverillist, kes oli temalt küsinud: „Kuidas sa talve üle elad, kui sul kingi ei ole?”, ja siis tüdrukutest koolis, kes olid nimetanud teda mustlaseks, kui ta pani jalga tantsukingad, mis leedi Deverill oli kinkinud talle pärast isa surma, ning vimmaseeme tema südames kasvatas järjekordse haru, mis seal headuse lämmatas. Suur rikkus andis Bridiele peadpööritava võimutunde. Mitte keegi ei julge mind enam mustlaseks nimetada, kinnitas ta endale venna kõrval istet võttes, sest nüüd olen ma daam ja nõuan nende austust.

Alles siis, kui Bridie missa lõpus küünalt süütas, tuli talle julge, kuid suurepärane idee. Kui Kitty ei lubanud tal last näha, siis viib ta poisi lihtsalt ära. See poleks rööv, sest ei saa röövida seda, mis juba kuulub sulle. Ta oli lapse ema, oleks ju õige ja loomulik, et laps on temaga. Ta viib poja Ameerikasse ja alustab uut elu. See oli nii ilmselge, et Bridie ei mõistnud, kuidas ta ei olnud juba varem selle peale tulnud. Ta naeratas, puhudes ära väikest leeki puutiku otsas. Loomulikult oli mõte tulnud otse jumalalt. Oli see ju antud talle just siis, kui ta süütas küünalt oma pojale. Siin ei saanud olla kokkusattumust, see oli päris kindlasti jumalik sekkumine. Bridie lõi vaikselt risti ette ja tänas jumalat kaastundlikkuse eest.

Kiriku ees kogunesid kohalikud märjal rohul nagu alati, et üksteist teretada ja keelt peksta, aga täna seisid nad poolringis nagu arad lehmad, uudishimulikud pilgud kirikuuksele suunatud, ja ootasid kannatamatult, et ekstravagantselt riides Bridie Doyle oma hiljuti omandatud peenuses välja tuleks. Summutatud häälel kõlas kõigi suus üks ja seesama: „Räägitakse, et ta abiellus rikka vanamehega.” „Aga mees suri, andku issand talle hingamist, ja jättis talle suure varanduse.” „Mees oli kaheksakümnene.” „Lausa üheksakümmend.” „Bridie mõtted ulatusid alati tema seisundist kõrgemale.” „Ja nüüd jahib ta järgmist meest, hoidku meid jumal.” „Aga ükski meie poeg temale nüüd küll enam ei sobi.” Vanad lõid risti ette, nad ei näinud Bridie rikkuses midagi head, eks oli ju Matteuse evangeeliumis kirjutatud, et ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas pääseb jumalariiki. Noored olid küll haavunud, aga samas imetlesid Bridiet ning soovisid kogu südamest minna nagu tema sinna võimaluste ja külluse maale ning saada endalegi varandus.

Kui Bridie kirikust välja astus, ehmatas ta, leides, et Ballinakelly rahvas on kokku kogunenud ja ootab, et teda näha, otsekui oleks ta kuninglikust soost. Rahvahulgast käis läbi sosin ja mitte keegi ei liigutanudki, et talle läheneda. Kõik lihtsalt vahtisid teda ja pomisesid midagi vaikselt üksteisele. Bridie lasi pilguga üle nende inimeste tuttavate nägude, kellega ta oli koos üles kasvanud, ja märkas üllatavat häbelikkust. Korraks tundis temagi piinlikkust ja vaatas ärevalt mõnda sõpra otsides ringi. Siis märkaski ta Jack O’Learyt.

Mees trügis läbi rahvahulga ja naeratas talle julgustavalt. Tumepruunid juuksed langesid laubale nagu ikka, heledad silmad särasid siniselt ja neis helkis temale iseloomulik huumor. Jacki huuled kaardusid ja tema naeratuse intiimsus pani Bridie südame hüppama. See viis ta mõtteis tagasi aegadesse, mil nad olid sõbrad. „Jack!” ütles Bridie, kui mees temani jõudis.

Jack võttis Bridiel käe alt kinni ja juhatas ta läbi surnuaia rahvahulgast eemale, et nad saaksid omaette rääkida. „No vaata aga sind, Bridie Doyle,” sõnas ta pead vangutades ja hõõrus pikas habemetüükas lõuga. „Sa näed nüüd välja nagu daam!”

Bridie mõnules Jacki imetluse paistel. „Ma olengi daam, võta see teatavaks,” vastas ta ja Jack märkas, kuidas Bridie iiripärased täishäälikud olid Ameerikas õhukeseks kulunud. „Ma olen lesk. Mu abikaasa suri,” lisas ta ja lõi risti ette. „Andku issand talle hingamist.”

„Mul on kahju seda kuulda, Bridie. Sa oled liiga noor, et abikaasat leinata.” Jacki pilk libises üle Bridie mantli. „Pean ütlema, et sa näed suursugune välja,” lisas Jack ja kui ta naeratas, nägi Bridie, et tal on üks hammas puudu. Jack nägi ka vanem välja. Kortsud silmade ja suu ümber olid sügavamad, nahk tumedam ja parkunud, pilk sügav ja täis varje. Kuigi Jacki naeratus oli endiselt särav, tundis Bridie, et mees on kannatanud. Ta polnud enam see muretu ülbe pilguga nooruk, pistrik käsivarrel ja koer kannul. Temas oli nüüd midagi liigutavat, nii et Bridie tahtis käe välja sirutada ja Jacki laupa silitada.

„Kas tulid päriselt tagasi?” küsis Jack.

„Ma ei tea, Jack.” Bridie keeras näo vastu tuult ja tõstis käe kübara juurde, et see minema ei lendaks. Surudes maha aina kasvavat võõrdumistunnet, lisas ta: „Ma ei tea, kuhu ma nüüd kuulun. Tulin tagasi lootuses, et kõik on nagu enne, aga mina olen muutunud ja see muudab kõike.” Tundes siis, et ta näib haavatav, vaatas Bridie uuesti Jacki poole ja tema hääl muutus karmimaks. „Ma ei saa enam elada niimoodi, nagu elasin varem. Olen harjunud peenemate asjadega, kas tead.” Jack kergitas kulmu ja Bridie soovis, et poleks Jackiga nii üleolevalt rääkinud. Kui üldse mõni mees teadis, milline Bridie tegelikult on, siis oli see just nimelt Jack. „Kas sa oled abielus?”

„Ei,” vastas Jack. Järgnes pikk vaikus. Vaikus, milles kajas Kitty Deverilli nimi, otsekui oleks see kandunud kohale tuulesosinas, ja jäi nende vahele hõljuma. „Noh, ma loodan, et sul läheb kõik hästi, Bridie. Tore sind jälle kodus näha,” lausus Jack viimaks. Bridie ei suutnud Jackile vastu naeratada. Vihkamine vana sõbra vastu keris end okastraadina ümber tema südame. Ta vaatas, kuidas Jack eemaldus tuttavlikul reipal sammul, mida Bridie nii hästi tundis ja nii väga armastas. Oli ilmne, et pärast kõiki neid aastaid igatseb Jack ikka Kitty Deverilli.