Читать книгу Vee piiril - Сара Груэн - Страница 6

Esimene peatükk

Оглавление

Põhja-Šoti mägismaa, 14. jaanuar 1945

„Taeva päralt, käsi tal seisma jääda,“ ütlesin, kui auto järjekordsest kurvist peaaegu täielikus pimeduses läbi kihutas.

Aultbea mereväebaasist lahkumisest oli möödunud peaaegu neli tundi, mille vältel nad olid ukerdanud ühest kontrollpunktist teise. Olin täiesti veendunud, et need olid ka ainsad korrad, kui autojuht pidurit vajutas. Viimases kontrollpunktis oksendasin ohtralt, sihtides napilt valvuri saabastest mööda. Ta ei vaevunud isegi meie dokumente kontrollima, vaid tõstis punavalgetriibulise tõkkepuu üles ja viipas meid teele, vastikus näos.

„Autojuht! Tõmmake tee äärde,“ hüüdis Ellis, kes istus tagaistmel Hanki ja minu vahel.

„Kardetavasti mingit teeäärt pole,“ ütles autojuht tugeva mägismaa aktsendiga, r-tähed võrratult põrisemas. Ta peatas auto keset teed.

Tal oli õigus. Oleks ma autost välja astunud, oleksin pahkluuni okastaimedesse ja mutta mattunud, mitte et see oleks mu riideid või jalanõusid veelgi enam rikkunud. Olin pealaest jalatallani väävlist, püssirohust ja hirmu lehast läbi imbunud. Mu sukad olid nagu jalge ümber tõmmatud ämblikuvõrgud ja mu erkpunased küüned olid katki ja värv koorumas. Mu soengut ei olnud kohendatud sest ajast peale, kui me Philadelphia laevatehases merereisile asusime. Ma polnud eales nii korratu välja näinud.

Nõjatusin avatud uksest välja ja öökisin – Ellis silitas selle vältel mu selga silitas. Mu pealaele kogunes märg lumi.

Tõusin taas istuma ja tõmbasin ukse kinni. „Vabandust. Ma lõpetasin. Kas te saaksite need asjad tulede eest ära võtta? Mul hakkaks vist parem, kui ma ette näeksin.“ Viitasin piludega metallplaatidele, mille meie ühe silmaga autojuht enne baasist lahkumist tulede ette oli kinnitanud. Need piirasid nähtavust sedavõrd, et me nägime vaid umbes meetri jagu enda ette.

„Ei saa,“ hõikas ta rõõmsalt selja taha. „Meil on suur pimendus.“ Kui ta kriiksudes käike vahetas, jõnksatas mu pea edasi-tagasi. Kummardasin ette ja peitsin näo kätesse.

Ellis patsutas mu õlga. „Peaksime kohe kohale jõudma. Kas värskest õhust võiks abi olla?“

Ajasin end sirgu ja lasin peal vastu rebenenud nahkseljatuge potsatada. Ellis sirutus üle minu ja keris akent praokese võrra alla. Pöörasin näo külma õhu poole ja sulgesin silmad.

„Hank, kas sa palun kustutaksid oma sigareti?“

Ta ei vastanud, kuid jäine tuulehoog lasi aimata, et ta viskas selle aknast välja.

Ütlesin hädiselt: „Aitäh“.

Kakskümmend minutit hiljem, kui auto lõpuks peatus ja autojuht mootori seiskas, tundsin nii meeleheitlikku vajadust kindla maapinna järele, et pudenesin välja, enne kui autojuht jõudis oma uksegi avada, minu omast rääkimata. Maandusin põlvedele.

„Maddie!“ hüüatas Ellis ehmunult.

„Pole midagi.“

Pilved liikusid kiiresti peaaegu täiskuu all ja selle valguses silmasin esmakordselt meie vähetõotavat sihtpunkti.

Ajasin end jalule ja taarusin autost eemale kartuses, et võin uuesti oksendama hakata. Jalad kihutasid hoone poole, vänderdades mu all üha kiiremini. Põrkasin vastu seina ja libisesin alla, kuni vajusin selle najale kükki.

Taamal määgis lammas.

Öelda, et ma ei tahtnud seal olla, oleks naeruväärselt pehmelt öeldud, kuid valik on alati illusioon:

„Me peame seda tegema,“ oli Hank öelnud. „Ellise pärast.“

Keeldumine oleks samaväärne reetmisega, tahtliku julmusega. Ja nii me ületasime Atlandi ookeani mu abikaasa ja äia vahelise tüli ning nende hullumeelse, müütilise koletisega seotud kinnisidee tõttu, samal ajal kui üks tõeline hullumeelne, tõeline koletis püüdis omaenda ego ja uhkuse pärast maailma vallutada.

Oleksin andnud kõik, et minna ajas kaks nädalat tagasi, uusaastapeo algusesse, ja kõik hoopis teisiti lavastada.

Vee piiril

Подняться наверх