Читать книгу Vee piiril - Сара Груэн - Страница 8

Järgmisel hommikul ehmatas mind ärkvele alumise korruse hallist kostev telefonihelin. Kell oli täpselt üheksa, mis oli varaseim mõeldav aeg, mida võis helistamiseks sobivaks pidada. Surusin kangestunult teki lõua vastu, kui ülemteener Pemberton mu ämma telefonile kutsus. Kuulsin ämma otsustavaid samme ja summutatud häält, mis üllatunud lainetena kõrgenes ja alanes.

Olin läbini armetu – pea tagus, kõhus keeras ja oli üpris võimalik, et olin veel purjus. Kuigi suur osa möödunud õhtust oli mul meeles, leidus hetki, mida ma ei suutnud meenutada, näiteks kojujõudmine. Arusaam, et olin vindisest olekust kaugemale jõudnud, tabas mind üsna kiiresti – mäletan, kuidas tundsin selgesti, et aeg on lahkuda, kuid lahkumist ennast või veel vähem kojusõitu ma ei mäletanud. Ja mul polnud aimugi, kui palju või vähe ma olin juba maganud.

Mu rikutud kleit lebas lõdva kuhilana keset vaipa ja nägi kõigist asjadest kõige enam välja nagu jupp soolikat. Kleidi lähedal vedelesid ka kingad, üks neist kontsata. Valge sall rippus poleeritud mahagonist tualettlaua serval, karv turris ja määrdunud. Olin pärlikee juveelikarbi ette pillanud ning mõlemad kõrvarõngad – teemantidega ümbritsetud padjalõikega rubiinid – paistsid nende lähedalt, kuid mitte koos. Otse nende vahel laiutas väga suur šampanjakork. Kontrollisin, kas mul on sõrmus ikka sõrmes, ning siis meenus mulle iiveldust tekitava peapöörituse saatel mu ehiskamm. Matsin näo patja ja tõmbasin selle servad üle kõrvade.

Keskpäeval koputas toatüdruk õrnalt uksele ja paotas seda veidi.

„Vabandust, Emily, ma ei soovi hommikust süüa,“ ütlesin padjast summutatud häälel.

„Tõin Alka-Seltzerit ja präänikuid,“ vastas ta, pannes mul kõhu taas keerama. See tähendas, et me polnud naastes ainult kogu elamist üles ajanud, vaid ka seda, et meie seisukord oli ilmne.

„Pane need lauale,“ ütlesin nägu seina poole pöörates. Ma ei soovinud, et ta mind näeks. Olin langenud voodisse isegi meiki eemaldamata, nagu võis järeldada ripsmetuši joontelt padjapüüril.

„Aitäh, Emily.“

„Pole tänu väärt, proua Hyde.“

Ta jäi tuppa oodatust kauemaks ja kui ta lahkus, siis nägin, et ta oli kaasa võtnud nii kleidi, kingad kui karusnaha.

Telefon helises iga mõne aja tagant terve päeva. Iga kõnega muutus mu ämma hääl pisut resoluutsemaks, kuni lõpuks oli see väga rabe ja karm. Tõmbusin iga vestluse peale sügavamale teki alla.

Kui kell oli peaaegu pool seitse õhtul, taarus Ellis mu tuppa. Ta oli endiselt pidžaamas. Tema hommikumantel oli eest lahti, vöö mööda põrandat järele lohisemas.

„Taevas halasta, oli see vast öö,“ sõnas ta rusikatega silmi hõõrudes. „Süda läigib… mulle kuluks väike hommikunaps ära. Soovid ka?“

Surusin krooksatuse alla.

„On sinuga kõik korras?“ küsis ta lähemale tulles. Ta nägu oli kurnatud ja silme all olid tumedad poolringid. Mul polnud vähimatki tahtmist teada, kuidas ma ise välja nägin – Ellis oli vähemalt pidžaamasse jõudnud, mina aga alles kombinees.

„Mitte eriti,“ vastasin. „Vaata, mis Emily hommikusöögikandikule pani.“

Ta heitis sellele pilgu ja hirnus naerda.

„See pole naljakas,“ ütlesin ma. „See tähendab, et kõik räägivad meid köögis taga. Ja ma kaotasin su ema kammi ära.“

„Oih,“ ütles ta ebaselgelt.

„Ellis, ma kaotasin kammi ära.“

Kui asja tõsidus talle kohale jõudis, istus ta voodi servale ja viimnegi jume kadus ta näost.

„Mis ma nüüd teen?“ küsisin end kerra tõmmates.

Ta ohkas sügavalt sisse ja mõtles. Mõne sekundi pärast laksatas ta endale otsustavalt vastu reisi ja ütles: „Nii. Sa pead Pew’dele helistama ja paluma, et nad seda otsiksid, muud midagi.“

„Seda ma mõtlesingi teha. Aga ma ei saa.“

„Miks mitte?“

„Esiteks ei pääse ma telefoni juurde. Su ema on sellega terve päev rääkinud. Jumal teab, mida ta kõike juba kuulnud on. Ja pealegi ei saa ma proua Pew’le helistada. Ma ei julge temaga suhelda, isegi telefoni teel mitte.“

„Miks?“

„Sest me olime täis! Me püherdasime mööda tänavat!“

„Kõik olid täis.“

„Jah, aga mitte nagu meie,“ vaidlesin virilalt. Tõusin istuma ja kaisutasin pead käte vahel. „Ma ei mäleta isegi, kuidas me sealt lahkusime. Sina mäletad?“

„Mitte eriti.“ Ta tõusis püsti ja kõndis mu tualettlaua juurde. „Millal sa selle endale said?“ küsis ta korki kätte võttes.

„Pole aimugi,“ vastasin talle.

Alumisel korrusel helises taas telefon ja ma tõmbusin kössi. Ellis tuli tagasi voodi juurde ja võttis mu käe pihku. Seekord, kui Pemberton läks ämma kutsuma, kõlasid tolle sammud väledalt ja ta kõneles järskude sööstudena. Mõne minuti pärast jäi ta taas vait ning see vaikus oli kurjakuulutav, rulludes mööda maja nagu mürgigaasi lained.

Ellis vaatas mu seinakella. „Ta tuleb paari minuti pärast üles õhtusöögiks riideid vahetama. Siis saad helistada.“

„Tuled kaasa?“ sosistasin tema kätt pigistades.

„Muidugi,“ vastas Ellis. „Tahad ehk südamerohtu?“

„Ei, minuga saab kõik korda,“ ütles mina.

„Ega sa ei pahanda, kui ma...?“ Ta jättis küsimuse õhku rippuma.

„Loomulikult mitte. Ole lahke.“

Kümme enne seitset, nelikümmend minutit enne seda, kui meid külalistetuppa kokteilile oodati, hiilisime allkorrusele, mõlemad hommikumantlis ja teineteisele närvilisi pilke heites, ning peitsime end nurga taha, kuni veendusime, et õhk on puhas. Tundsin end lapsena, kes hiilib täiskasvanutele mõeldud pidu pealt kuulama.

Helistasin proua Pew’le ja palusin arglikult, et ta vaataks, kas mu kamm ilmub kusagilt välja. Pärast põgusat pausi vastas ta napisõnaliselt, et teeb seda. Nagu ta mulle eile õhtul juba ütles.

Kui toru ära panin, pöördusin sõnatult Ellise poole, kes mind oma käte vahele tõmbas.

„Kuss, mu armas,“ ütles ta mu pead oma rinna vastu surudes. „Ka see saab kord mööda.“

Kell pool kaheksa saime trepimademel kokku. Olin kümmelnud ja nii hästi oma soengut kohendanud, kui lühike aeg võimaldas. Samuti värvisin huuled pisukese huulepulga ja põsed põsepunaga, sest mu nägu oli nii värvitu, et tundus peaaegu läbipaistev, ning tupsutasin kõrvade taha ka veidi tualettvett. Ellis oli habet ajades sisse lõiganud ning tema märgadel juustel olid kammijäljed.

„Valmis?“ küsis ta.

„Kindlasti mitte. Sina oled?“

„Julgust, mu arm,“ ütles ta mulle oma käsivart pakkudes. Mässisin oma jäised sõrmed ümber ta küünarnuki.

Kui me Ellisega külalistetuppa sisenesime, tõstis mu äi kolonel Whitney Hyde pilgu ja suunas selle seinakellale. Ta nõjatus kaminasimsile otse rikkalike kaunistustega alusel seisva peene puuri vastas. Puuris elutsev kanaarilind oli apelsinisorbeti värvi prullakas sile muna lühikese lehviksaba, justkui šokolaaditäppidest silmade ja magusana tunduva nokaga. Ta oli peaaegu liiga täiuslik, et olla ehtne, ja ta polnud nende nelja aasta jooksul, mis ma siin majas olin kostiline olnud, kordagi laulnud. Isegi siis mitte, kui tema eluaset koomale tõmmati, et ta paremini keskenduda saaks.

Mu ämm Edith Stone Hyde kügeles punarinna sinise muna karva, Louis XIV stiilis siidiga kaetud žakaartooli serval. Tema hallid silmad võtsid meid sihikule kohe sellest hetkest, mil me tuppa astusime.

Ellis kõndis reipalt üle vaiba ja suudles teda põsele. „Head uut aastat, ema,“ sõnas ta. „Loodan, et tunned end paremini.“

„Jah, head uut aastat,“ lisasin edasi astudes.

Ta pöördus mind piidlema ja naelutas mind paigale. Tema lõug oli jäik, silmad pilkumatud. Kaminasimsi juures seisva koloneli vuntsiotsad tõmblesid. Kanaarilind laperdas oma õrrelt puuriküljele ja jäi selle külge rippuma, lihatud varbad ja läbipaistvad küünised varbade ümber mässitud.

Tikk-takk tiksus kell. Kartsin, et mul võivad põlved alt ära vajuda.

„Parem... Hmmm... Kas ma tunnen end paremini...“ Ämm rääkis aeglaselt, selgelt, sõnade üle juureldes. Tema kulm tõmbus imeväheke kortsu. Ta trummeldas sõrmedega tooli käetoel, alustades väikesest sõrmest ja liikudes kaks korda pöidlani ja tagasi. Rütm oli sarnane hobuse galopile. Paus tundus lõputu.

Korraga vaatas ta Ellise poole. „Kas sa mõtled mu migreeni?“

„Mida siis veel,“ vastas Ellis ühemõtteliselt. „Me kõik teame, kuidas sa kannatad.“

„Kas tõesti? Kui kena teist. Teist mõlemast.“

Tikk-takk.

Ellis sirutas selga ja kohendas lipsu ning läks puhvetkapi juurde jooke välja valama. Viskid meestele, šerrid daamidele. Esmalt toimetas ta kohale ema joogi, seejärel isa oma ning seejärel meie klaasid.

„Räägi, kuidas pidu oli?“ ütles ema, silmitsedes õrna kristallklaasi, mida ta endal süles hoidis. Tema hääles polnud vähimatki muutust.

„Pidu oli üsna sündmusterohke,“ sõnas Ellis liiga valjusti, liiga entusiastlikult. „Pew’d ikka kohe oskavad pidu korraldada. Orkester, lõputu šampanja, lakkamatud liuad parimate paladega. Iialgi ei arvaks, et kusagil käib sõda. Ta küsis muide sinu järele ja kahetses, et sa end hästi ei tunne. Ja kõige naljakam asi juhtus täpselt südaööl – kas kuulsid? Rahvas räägib sellest veel aastaid.“

Kolonel köhatas ja heitis endale viski kurku. Kanaarilind hüppas ühelt puuriseinalt teisele.

„Ma olen üsna palju kuulnud,“ sõnas ämm külmalt, endiselt oma klaasi vahtides. Tema pilk kandus tahtlikult minu peale.

Mu põsed värvusid punaseks.

„Seal me siis kõik olime,“ jätkas Ellis vapralt, „ja lugesime südaööni jäänud sekundeid, kui korraga käis ilmatusuur kärakas. Nii et kuigi me oleme sõjategevusest terve mandri kaugemal, võid ette kujutada, mida me mõtlesime! Me peaaegu...“

„Vait!“ möirgas kolonel ennast meie poole pöörates. Tema põsed ja sibulakujuline nina olid lillaks tõmbunud. Ta alalõug värises raevust.

Põrkasin tagasi ja haarasin Ellise käsivarrest kinni. Isegi mu ämm hüppas korra ehmatusest, kuigi tema enesevalitsus taastus peaaegu silmapilkselt.

Meie seltskonnas suruti lahingu võitmiseks nuga teisele külmavereliselt selga või keerati kruvi vaikselt pingule. Inimesed suruti maadligi mõne mõtliku ohke või hoolikalt valitud sõnapaari raskuse all. Karjumine ei olnud lihtsalt kombeks.

Kolonel lajatas tühja klaasi kaminasimsile. „Kas sa pead meid lollideks? Kas arvad, et me pole peo tõelisest tipphetkest juba kuulnud? Millest rahvas tegelikult veel aastaid räägib? Teie häbitust, teie kõlvatust.. teie.. põlastusväärsest käitumisest?“

Sellele järgnes solvangute ja raevu hägu. Ilmselt olime teinud enamat, kui end lihtsalt täis joonud ja lolliks teinud, ning ilmselt polnud too Ellise vihahoog tema kõige hullem eksimus. Ilmnes, et ta oli ka valjult kirenud oma otsusest minna koletisejahile ja „vanamehele näitama“, kriisates oma kavatsustest veel siis ka, kui Hank teda jalaga auto tagaistmele surus.

Kolonel ja Ellis lähenesid teineteisele mööda hiiglaslikku siidvaipa, sõrmega viibutades ja püüdes teineteisest üle karjuda. Kolonel süüdistas meid selles, et me pugesime lausa nahast välja, et talle piinlikkust valmistada, ja selles, et oleme jälestusväärsed väärastunud ja üldiselt kasutud ühiskonnaliikmed, samas kui Ellis väitis, et me ei saagi midagi teha ning kolonel ei võta selles suhtes midagi ette. Mida me tema isa arust peaksime tegema? Tööle minema?

Mu ämm istus vaikselt, häirimatult, ebatavaliselt rahulikul ilmel. Tema põlved ja pahkluud olid daamilikult kokku surutud ja küljele kallutatud. Ta hoidis oma joomata šerri klaasi jalast kinni ning ta silmad laienesid iga eriti hea piigitorke juures. Siis, täiesti ootamatult, ta murdus.

Kolonel süüdistas parasjagu Ellist mugavas värvipimedaks jäämises just siis, kui riik teda vajas, ning selles, et taoline argpüksus põhjustas temale – isale ja sõjaveteranile – tema elu suurimat häbi, kui Edith Stone Hyde pööras end oma mehele otsa vaatama, silmad tigedalt punnis.

„Kuidas sa julged minu pojaga niimoodi rääkida!“

Minu teada ei olnud ta elus veel kordagi häält tõstnud ja see oli šokeeriv. Ta jätkas pingutatud, kuid kimedal toonil, mis värises õiglases nördimuses – kuidas ta ei mõista, et Ellis ei saa oma värvipimeduses enamat parata kui teised õnnetud, kellel on kompjalad, ja värvipimedus, muideks, ei pärinenud tema suguvõsast. Rääkides geneetikast, siis tema isiklikult süüdistas Ellise allakäigus toda seal (seejuures heitis ta käe õhku ja osutas minu peale). Tasakaalutu libu, täpselt nagu ta ema.

„Oota nüüd! Sa räägid mu naisest!“ karjus Ellis.

„Ta polnud mingi libu!“ käratas kolonel.

Vahest kaks või kolm sekundit valitses toas haudvaikus, kui välja arvata kella tiksumine ja täielikku paanikasse aetud kanaarilinnu laperdamine. Heleoranži uduna peksles ta puuri ühest seinast teise ning saatis tillukesi udejaid sulgi lendu.

Vaatasime Ellisega teineteisele õudusest kangena otsa.

„Kas tõesti?“ küsis mu ämm rahulikult. „Mis ta siis täpsemalt oli, kallis?“

Kolonel maigutas suud, justkui hakkaks midagi vastama, kuid kuuldavale ei tulnud midagi.

„Pole hullu. Kahtlustasin seda alati. Ma ju nägin, kuidas sa teda vaatad,“ jätkas mu ämm. Tema silmad põlesid heledalt kogu selle loo häbiväärsuse tõttu. „Vähemalt polnud sa nii loll, et temaga minema joosta.“

Tundsin peaaegu soovi koloneli kaitseks välja astuda ning ära märkida, et kõik vaatasid mu ema sellisel pilgul – nad ei saanud sinna midagi parata –, kuid teadsin, et parem on suu kinni hoida.

Korraga pöördus mu ämm Ellise poole.

„Ja sina – ma hoiatasin sind. Kui alandav see ka poleks olnud, ma oleks suutnud selle tõenäoliselt alla neelata, kui sa oleksid ainult ringi ajanud, natuke naisi pruukinud, kuid ei – hoolimata kõigist sobivatest kandidaatidest, kellega sa oleksid võinud paari heita, hiilisid sa minema, et abielluda…“ – ta vaikis, prunditades huuli ja raputades kiiresti pead, otsustades kuidas mind kutsuda – „…sellega. Ja mul oli õigus. Käbi ei kuku kännust kaugele. Täiesti häbiväärne mõelda, kuidas teie kaks ja see elajalik Boyd ennast üleval peate. Ahastan juba oma lastelaste pärast. Kuigi ausalt öeldes olen ma selles osas lootuse peaaegu kaotanud. Võib-olla ongi nii parem.“ Ta ohkas ja rahunes taas maha, siludes laupa ja vahtides kaugusesse, mõnuledes oma võidu paistel. Ta oli suutnud kõiki ruumisviibijaid edukalt alandada ja arvas, et nüüd on tüli lõppenud: geim, sett, matš.

Ta eksis. Kui ta oleks vaadanud, oleks ta märganud, et Ellis tõmbus tulipunaseks, mis algas tema kaelast, valgus siis heledate juuksejuurteni ja jõudis kõrvaotsteni välja.

„Räägime õige häbist, mis?“ ütles ta vaikselt, kuid raevukalt.

„Pole absoluutselt midagi, mida mina või Maddie või keegi teine suudaks teha, et sellele perele häbi juurde tuua. Sina…“ – tema hääl kerkis paisuvalt uuesti karjumiseks, kui ta osutas viskiklaasiga isa poole ja seda raputas, plärtsatades viskit vaiba peale – „…häbistasid meid kõiki andestamatult, kui sa neid pilte võltsisid!“

Järgnev vaikus oli hirmuäratav. Mu ämma suu vajus üllatusest suureks O-ks. Väike kristallklaas libises tema käest põrandale ja purunes kildudeks.

Tikk-takk tiksus kell.

Nii nagu mina seda kuulsin, oli lugu järgmine:

1933. aasta mais ilmus ühes Šoti ajalehes lugu, mis jõudis terves maailmas esikaantele. Üks ärimees (ülikooli haridusega, nagu reporter hoolsalt ära märkis) ja tema naine rallisid mööda vastehitatud A82 maanteed piki Loch Nessi põhjakallast, kui korraga märkasid nad vaalasuurust looma, kes muidu täiesti rahulikus vees viskles. Järgnesid lugejakirjad, kus kirjeldati sarnaseid juhtumeid, ning ajakirjanik ise oli juhtumisi veekordnik ja kinnitas, et on Kelpiet näinud vähemalt kuusteist korda. Üks abielupaar andis teada, et miski, mis „meenutas eelajaloolist koletist“, oli nende auto ees üle tee liuelnud, lammas suus. Korraga ilmus märkajaid nagu seeni pärast vihma, käivitades ülemaailmse hulluse.

Kolonel, keda oli lapsest saati huvitanud krüptozooloogia, seejuures eriti mereelukad, haigestus täiemõõdulisse nessiemaaniasse. Ta jälgis lakkamatu huviga meediakajastusi, lõikas ajaleheartikleid välja ja visandas neis leiduvate kirjelduste põhjal koletise kujutisi. Ta oli sõjaväest erru läinud, kuid jõudeelu talle ei sobinud. Suuresti oli ta tekkinud tühimikku täitnud ulukite küttimisega Aafrikas, kuid selleks ajaks oli see oma sära juba kaotanud. Tema trofeetuba oli nagu iga teinegi. Kellel siis poleks olnud sebranahka seinal, ülesriputatud ninasarvikupead või elevandijalast vihmavarjuhoidjat? Isegi lõrisevana poseeriv lõvi oli ajast ja arust.

Kui esimesena avaldatud koletise pildi, mille oli jäädvustanud Hugh Gray, kuulutasid skeptikud uduseks ujuva koera pildiks, aeti kolonel sedasi tagajalgele, et ta lubas minna isiklikult Šotimaale koletise olemasolu tõestama.

Ta sõltus oma teise põlve nõbu, mõisnik Craig Gairbhi külalislahkusest, kelle maavaldus asus Loch Nessi kallastel, ning tegi vaid mõne nädala jooksul mitmeid ülesvõtteid, kust paistis meremao kaardus kael ja vee kohale tõusev pea.

Fotod avaldati laialdaste kiiduavalduste saatel mõlemal pool Atlandi ookeani ning koloneli triumfeerivat naasmist Ühendriikidesse tähistati suure pasundamisega. Reportereid voolas majja, lugusid trükiti kõigis suuremates ajalehtedes ning koloneli peeti kangelaseks. Ta hakkas linna peal mõisahärrale kohast tviidi kandma, mille järgi hakati teda kui kuulsust kohe ära tundma, ning naljatas teeseldud Briti aktsendiga, et ta kahetseb vaid seda, et ei saa selle monstrumi pead oma trofeetuppa riputada, lisades selgituseks, et Scotland Yard oli teda isiklikult palunud, et ta koletisele viga ei teeks, sest see polevat kombekas. Hulluse tipphetkel esines ta ringvaates, mida mängiti enne aasta suurima filmi „See juhtus ühel ööl“ linastust.

Nagu Ikaros, lendas temagi päikesele liiga lähedale. Peagi avaldati Daily Mailis artikkel, kus väideti, et kiiluvee suurus on vale ning esitati skandaalne süüdistus, et kolonel oli fotografeerinud hulpivat maketti. Järgnevalt süüdistati teda fotograafilises petturluses – nn eksperdid väitsid, et fotosid on retušeeritud ja seejärel uuesti pildistatud, viidates veidi erinevatele nurkadele ja varjudele ning muutustele peegeldustes. Kuna kolonel oli oma filmirulli ise ilmutanud, ei saanud ta end kaitsta.

Kolonel vandus, et tema fotod on ehtsad, ja väljendas suurt protesti oma au kahtluse alla seadmise pärast eriti seetõttu, et ta oli olnud piisavalt auväärne, et kuuletuda Scotland Yardi palvele. Kui ta oleks kätte võtnud ja koletise maha lasknud – ta oli justnimelt sel eesmärgil oma elevandipüssi kaasa võtnud –, ei saaks keegi tema väiteid eitada.

Viimseks naelaks avaliku arvamuse kirstus sai see, kui Marmaduke Wetherell, suur lojusekütt, kes oli koloneliga mitmeid kordi safaril käinud, saabus ajakirjanike kaadriga järve äärde, kuulutades, et tõestab lõplikult monstrumi olemasolu, ning tegi viivitamatult hulga võltse koletise jälgi, kasutades selleks jõehobu jalast tehtud tuhatoosi. Sama jõehobu, kelle kolonel ise Rodeesias maha oli võtnud.

Reporterid ja nende häbematud küsimused polnud enam teretulnud. Kolonel loobus oma tviidist ja aktsendist. Visandid ja ajaleheväljalõiked, mille ta oli suure hoolega Maroko nahast albumisse kleepinud, läksid kaotsi. Selleks ajaks, kui mina Ellise ellu jõudsin, oli see teema juba tabuks kuulutatud ja koloneli väärikuse säilitamine esmajärguline.

Muidugi see, mis oli tabu ülejäänud maailmale, oli kõike muud meie väikesele kolmikule, eriti neil aegadel, kui kolonel käitus Ellise teenistusvõimetuse suhtes iseäranis süüdistavalt.

See oli Hank, kes tuli lagedale ideega peletis ise üles otsida. See oli suurepärane ventiil auru väljalaskmiseks, võimaldades Ellisel koloneli pihta armutult nalja heita, kujutada end ette triumfeerimas selles, milles tema isa oli läbi kukkunud, tõestades samaaegselt ka seda, et ta on samamoodi tervisest pakatav kui iga teine mees rindel. See oli süütu fantaasia, uitmõte, mida me regulaarselt välja käisime ja ilustasime, enamasti pärast pikka joomaõhtut, kuid mitte kunagi kellegi teise kuuldeulatuses – vähemasti mitte enne uusaastapidu.

Ellis neelatas valjult mu kõrval. Mu ämm oli toolile naelutatud, sõrmed ja suu endiselt avali, kristallist šerriklaas jalge ees kildudeks.

Koloneli nägu oli sinakas nagu värske ploomi nahk, ning hetkeks mõtlesin, et ta võib ajurabanduse saada. Ta tõstis väriseva sõrme ja osutas uksele.

„Kaduge välja,“ ütles ta võõral õõnsal häälel. „Pemberton saadab teile asjad järele.“

Ellis raputas mõistmatuses pead. „Mis mõttes? Kuhu?“

Kolonel pööras meile selja, poseerides üks käsi kaminasimsil.

„Kuhu?“ küsis Ellis kasvavas meeleheites. „Kuhu me peaksime minema?“

Koloneli jäik selg ja igasuguse vastuse puudumine tegi selgeks, et kuhu me ka ei lähe, ei puutu see temasse.