Читать книгу Vee piiril - Сара Груэн - Страница 7

Rittenhouse Square, Philadelphia, 31. detsember 1944

„Viis! Neli! Kolm! Kaks!“

Sõna üks oli meie huultel juba moodustunud, kuid enne kui me jõudsime selle kuuldavale tuua, kärgatas meie pea kohal plahvatus. Kõikjalt kerkiva kära keskel viskusin Ellisele kaenlasse, kallates meid mõlemat šampanjaga üle. Ta varjas käega kaitsvalt mu pead ja ei loksutanud tilkagi maha.

Kui karjed vaibusid, kuulsin meie kohal tilinat, nagu puruneks klaas, millega kaasnes kurjakuulutav raksumine. Piilusin Ellise rinna varjust välja.

„Mida kuradit?“ küsis Hank vähimagi üllatusvarjundita. Tema oli ruumis tõenäoliselt ainuke, kes polnud võpatanud.

Kõigi silmad suundusid ülespoole. Kümme meetrit kõrgemal kiikus massiivne lühter hõbetatud keti otsas, heites põrandale ja seintele võbelevaid prismasid. Tundus, justkui oleks vikerkaar purunenud miljoniks killuks, mis tantsisklesid nüüd üle marmori, siidrõivaste ja damasti. Vaatasime seda kõike lummatuna. Minu pilk hüples närviliselt Ellise näo ja lae vahet.

Üks hiiglasuur kork maandus otse kindral Pew kõrval, kes oli aasta kõige oodatumal peol meie võõrustaja, ning põrkas seal jultunult nagu mõni ülekasvanud seen. Murdosa sekundi pärast langes üksainus vutimunasuurune kristall taevast laksti otse tema kokteiliklaasi, tühjendades selle peaaegu. Pew jõllitas juhmilt ja napsiselt, võttis seejärel taskuräti ja tupsutas oma kuube.

Kui kõik naerma puhkesid, märkasin üht vanamoodsates põlvpükstes teenrit, kes konutas kaamelt ja liikumatult treppredeli otsas ja püüdis käsitseda suurimat šampanjapudelit, mida ma eales olin näinud. Tema ees marmorlaual kõrgus klaasidest torn, mis oli seatud sedasi, et kui valada pidevalt ülemisse klaasi, täituvad lõpuks ka kõik alumised. Samal ajal kui mullijoad voolasid kosena mööda pudelikülgi teenri varrukatesse, vahtis too näost valgena õuduses proua Pew poole.

Hank hindas olukorda ja ilmselt halastas õnnetu poisi peale. Ta tõstis klaasi ja ka teise käe ning hüüdis tsirkusejuhataja elegantsi ja ekstravagantsiga kõlavalt: „Üks! Head uut aastat!“

Orkester lõi „Auld Lang Syne’i“ lahti. Kindral Pew juhatas neid oma tühja klaasiga ja tema kõrval säras proua Pew – tema pidu polnud ju üksnes oivaliselt välja kukkunud, vaid sai nüüd ka koomilise anekdoodi, mida rahvas võis aastaid rääkida.

On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb

Kõik hurmav hell mu hinge poeb, meid kutsub kaunis öö...

Need, kes sõnu teadsid, laulsid kaasa. Olin pärastlõunal küll mälu värskendanud, et selleks suureks hetkeks valmis olla, aga kui pudelikork kristalli tabas, põrusid laulusõnad mu ajust välja. Kui me jõudsime käsist-jalust ühendamise ja rauast ahelateni, andsin alla ja liitusin Ellise ja Hanki laa-laa-laatamisega kuni laulu lõpuni.

Nad lehvitasid oma klaase Kindral Pew’ga ühes taktis, hoides vaba kätt ümber mu piha. Lõpus kummardus Ellis mind suudlema.

Hank vaatas ühele poole, siis teisele ja paistis nõutu.

„Hmm. Tundub, et olen oma kaaslase kuhugi ära kaotanud. Mida ma temaga küll tegin?“

„Üks asi, mida sa ei ole temaga teinud, on abiellumine,“ vastasin ja norsatasin, peaaegu šampust nina kaudu välja pursates. Olin tühja kõhu peale lonksanud vähemalt neli klaasi ja olin kuraasi täis.

Tema suu vajus teeseldud solvumist väljendades lahti, kuid temagi ei suutnud teeselda teadmatust Violeti kasvavast meeleheitest nende näivalt lõputu kuramaaži suhtes.

„Kas ta läks tõesti minema?“ küsis ta, lastes pisut tõsisema pilgu üle toa.

„Ma ei tea,“ vastasin. „Ma pole teda mõnda aega näinud.“

„Kes mulle siis uue aasta esimese musi annab?“ küsis ta hüljatud pilgul.

„Oh, tule siia, sa suur mühakas.“ Tõusin kikivarvule ja andsin talle põsemusi. „Sul oleme alati meie. Ja meil pole isegi sõrmust vaja.“

Ellis heitis meile lõbustatud kõverpilgu ja andis Hankile märku, et too mu huulepulga põselt maha pühiks.

Tema taga balansseeris teener endiselt jalgredeli eelviimasel pulgal. Ta oli pihast kookus, püüdes pudeliga ülemist klaasi sihtida, ning ta oli suurest pingutusest lillaks tõmbunud. Ta huuled olid vihaseks kriipsuks surutud. Vaatasin ringi, et näha, kas abijõud juba saabuvad, kuid neid ei paistnud kusagilt.

„Ellis? Tundub, et ta vajab abi,“ ütlesin pead teenri poole kallutades.

Ellis heitis talle pilgu. „Sul on õigus,“ ütles ta, ulatades mulle oma klaasi. „Hank? Lähme appi?“

„Kas ta on teie arvates tõesti lahkunud?“ ütles Hank nukrutsevalt, huuled kõhklevalt klaasiserva juures. „Ta oli täna tõeline ilmutus. See kleit oli hämariku värvi, litrid justkui kadedad tähed tema öö galaktikas, kuid miski, mitte miski pole võrreldav piimakarva nahaga tema...“

„Poisid! Keskenduge!“ hüüdsin vahele.

Hank võpatas oma tardumusest välja. „Mida?“

„Maddie arvates vajab see sell abi,“ vastas Ellis.

„Pudel on üüratu,“ selgitasin mina. „Ta ei suuda seda üksi hoida.“

„Ilmselt mitte. See on Balthazar,“ ütles Ellis.

„See pole mingi Balthazar,“ vaidles Hank. „See on Nebukadneetsar.“

Kannupoisi käsivarred värisesid. Ta hakkas valama, kuid kallas klaasist mööda. Šampanja voolas klaaside vahele ning kahlas lauale ja põrandale. Tema kindad ja varrukad olid läbimärjad.

„Oh-oo,“ häälitses Hank.

„Oh-oo tõepoolest,“ sõnas Ellis. „Proua Pew’d see ei rõõmusta.“

„Julgen kahtlustada, et proua Pew’d ei rõõmusta miski,“ arvas Hank.

Higinired jooksid mööda teenri otsaesist alla. Oli selgemast selgem, et ta sajab üsna pea otse klaasivirna. Vaatasin abiotsivalt proua Pew poole, kuid ta oli kadunud. Püüdsin kindralile märku anda, kuid tema nautis oma taastäidetud kokteiliklaasiga seltskonna tähelepanu.

Müksasin küünarnukiga Ellisele ribidesse.

„Mine!“ ütlesin tungivalt. „Mine talle appi.“

„Kellest ta räägib?“ küsis Hank.

Põrnitsesin talle altkulmu otsa ja jätkasin jõllitamist, kuni talle meenus.

„Oih! Muidugi.“ Ta proovis oma klaasi mulle pihku suruda, kuid ma hoidsin juba kaht. Ta asetas selle siis põrandale ja kohendas asjalikul moel revääri, kuid enne kui tema ja Ellis jõudsid mobiliseeruda, saabus abi teiste teenrite näol, kes tassisid nelja väiksemat, ehkki ikkagi väga suurt pudelit ja kolme lisaredelit. Proua Pew liugles nende järel lähemale, et asjal silma peal hoida.

„Vot need on Balthazarid,“ teatas Hank ja noogutas teadvalt. Ta võttis oma joogi põrandalt üles ja kummutas selle alla.

„Ei. Need on Jeroboamid,“ vaidles Ellis.

„Küllap ma juba šampanjat tunnen,“ vastas Hank.

„Ja mina ei tunne?“

„Minu arust te eksite mõlemad. Need on Ebenezerid,“ pistsin vahele.

See pani neil suu kinni.

Mind tabas vindine naeruhoog. „Ebenezer? Saate aru? Jõulud? Pühad? Oijah, vahet pole. Tooge mulle uus jook. Ajasin enda oma ümber.“

„Jah. Minu peale,“ ütles Ellis.

Hank pööras end ja asetas klaasi mööduva ettekandja kandikule. Ta plaksutas käsi. „No nii, kes tahab lumesõda mängida?“

Lendasime õues upakile ja tegime sealsamas Pew’de maja ning autode ja külaliste ootamiseks üles rivistatud livreedes autojuhtide ees lumeingleid. Tegin lumekuuli ja suutsin selle Ellise rinna pihta läkitada, misjärel kiljatasin ja jooksin tuppa tagasi.

Tohutus fuajees pühkis Ellis lume mu seljalt ja juustelt. Hank kattis mu paljad õlad oma kuuega ning nad juhatasid mind kolme külluslike kaunistuste ja tikanditega tugitooli juurde lõõmava kamina lähedal. Hank, kellel oli sedavõrd mõistust peas, et tuppa naastes mu naaritsasall kaasa haarata, raputas selle puhtaks ning laotas selle roosipuust laua servale. Ellis lahkus kuuma todi otsinguile ja ma koorisin oma plekilised ning läbimärjad sõrmkindad käest.

„Taevas, vaata mind,“ ütlesin endast pilku üle lastes. „Kui räpane.“

Mu siidkleit ja kingad olid rikutud. Püüdsin asjatult veeplekke siluda ja kontrollisin kiiresti, kas mul on mõlemad kõrvarõngad alles. Kinnastest polnud lugu, kuid lootsin, et salli annab veel päästa. Kui mitte, oli mul õnnestunud hävitada terve kostüüm.

„Sa ei ole räpane. Sa oled võrratu,“ ütles Hank.

„Noh, olin,“ halasin mina.

Veetsin terve pärastlõuna Antoine’i salongis, et lasta endale soeng ja meik teha, ning ma polnud ligi kaks päeva midagi söönud, et kleit ikka kenasti langeks. See oli kaunist granaatõunapunasest siidist, samast kangast kui mu kingad. Värv sobis kokku ka mu rubiinkihlasõrmusega ning kõik see tõi esile mu rohelised silmad. Ellis oli mulle selle kleidi ja kingad paar päeva varem kinkinud ja enne pidu esitlesin end talle nagu flamenkotantsija, keereldes nii, et seelik lendu tõusis. Ta väljendas vaimustust, kuid mina tundsin tuttavlikku kurbusepistet, püüdes taas kord ette kujutada, mida ta täpselt näeb. Mu abikaasa oli täielikult värvipime, nii et talle paistsis see ansambel ilmselt hallide varjundite kombinatsioonina. Nuputasin, milliseid ja kui palju varjundeid olemas on ja kas mõni neist on tumedam. Ma ei suutnud värvideta maailma ette kujutada.

Hank vajus tugitooli, jättes ühe jala üle käetoe kõlkuma. Ta sikutas oma kikilipsu lahti ja avas mansetinööbid ja krae. Ta nägi välja nagu pooleldi uppunud Clark Gable.

Pugesin värisedes tema kuue sisse, hoides seda seestpoolt kinni.

Hank patsutas oma rinda ja külgi. Korraga ta tardus ja kergitas kulmu.

„Aa!“ hüüatasin, mõistes, mida ta otsib. Tõin sigaretikarbi kuue sisetaskust nähtavale ning ulatasin talle. Ta nipsas kaane lahti ja sirutas karbi minu poole. Raputasin pead. Ta võttis endale sigareti ja klõpsas karbi kinni.

„Kuidas siis jääb?“ küsis ta, silmad kelmikalt sätendamas. „Kas läheme püüame endale ühe koletise?“

„Muidugi,“ ütlesin käega viibates. „Hüppame järgmise laeva peale.“ Ütlesin alati nii, kui see teema üles võeti, mida juhtus tihti, ning alati pärast paaditäit alkoholi. See oli meie väike mäng.

„Eemalolek teeks Ellisele head. Ta tundub masendunud.“

„Ellis ei ole masendunud,“ vaidlesin vastu. „Tahad lihtsalt Violeti haardest pääseda.

„Ei taha midagi,“ protesteeris Hank.

„Sa ei pannud tähelegi, kui ta täna minema läks!“

Hank langetas pea ja noogutas oma kaotuse kinnituseks. „Peaksin talle vist lilli saatma.“

„Hommikul esimese asjana,“ kinnitasin mina.

Ta noogutas. „Absoluutselt. Kohe, kui lõuna koidab. Skaudi ausõna.“

„Ja minu arvates peaksid temaga abielluma. Sind peab harima ja mul on sõbrannat vaja. Mul pole kedagi peale sinu ja Ellise.“

Ta haaras rinnust justkui surmavalt haavatud. „Mis meie siis oleme? Tühised müürililled?“

„Kõigest kauneimad orhideed. Aga tõesti. Kui kaua sa lased tal oodata?“

„Pole aimugi. Ma ei tea, kas ma olen veel harimiseks valmis. Kui lõpuks olen, saab Violet selle au endale. Ta võib ühe pagana ägeda serviisi valida.“

Panin klaasi käest ning heitsin veel ühe pilgu oma kleidile ja kingadele. „Võib-olla vajan hoopis mina kasvatamist. Kas sa võiksid juba temaga abielluda?“

„Kas see on mingi sissepiiramine?“ Ta koputas sigaretti vastu karbikaant ja pani selle huulte vahele. Eikusagilt ilmus teenija, et sigaret süüdata.

„Mm, aitäh,“ ütles Hank sisse hingates. Ta nõjatus taha, lasi suitsul keerleva valge lindina suust ninna kanduda ja hingas selle uuesti sisse. Ta kutsus seda manöövrit Iiri koseks.

„Kui ma temaga tõesti abiellun, pole meil Ellisega vähimatki võimalust, sest te tüdrukud teete meile kambaka.“

„See pole võimalik,“ vastasin ma. „Jõudude vahekord on ju võrdne.“

„Sugude vahel pole see kunagi võrdne. Sa teed Ellise ja minu vastu isegi üksi olles kambaka.“

„Ei tee!“

„Sa teed mulle praegugi, selsamal hetkel kambakat, punudes ainuisikuliselt seda abieluvõrku. Ma räägin – see on täielik naiste vandenõu. Te kõik olete sellega seotud. Ma isiklikult ei taipa, millest kogu see sehkendamine.“

Ellis naasis ning tema kannul teener, kes asetas auravad sangadega kristallklaasid meie ette lauale. Ellis potsatas tugitooli.

Hank seadis sigareti tuhatoosi ja võttis todiklaasi kätte. Ta puhus selle pinnalt auru eemale ja võttis ettevaatliku lonksu. „Muide, Ellis, meie kallis tüdruk rääkis, et me peaksime reisile minema,“ ütles ta.

„Otsime endale isikliku plesiosauruse.“

„Muidugi rääkis,“ kahtles Ellis.

„Rääkis jah. Tal on kõik läbi mõeldud,“ vaidles Hank. „Ütle talle ise, Maddie.“

„Sa oled purjus,“ vastasin naerdes.

„Tõsi ta on, võtan omaks,“ ütles Hank, „kuid arvan ikkagi, et peaksime selle ära tegema.“ Ta litsus sigareti nii kõvasti tuhatoosi põhja, et selle kustunud ots läks lömmi nagu sihtmärki tabanud kuul. „Räägime sellest juba aastaid. Teeme ära. Ma mõtlen seda tõsiselt.“

„Ei mõtle sa midagi,“ ütlesin ma.

Hank haaras taas südamest. „Mis sinuga juhtunud on, Maddie? Ära ütle, et oled oma seiklusvaimu kaotanud. Kas Violet on sind salaja harinud?“

„Muidugi mitte. Sa pole talle võimalust andnud. Kuid praegu ei saa minna. Liinilaevad pole pärast Athenia uppumist sõitnud.“

Taipasin, et see kõlas nii, nagu oleks Athenia kogemata lekkima hakanud, kuigi tegelikult tabas seda Saksa U-tüüpi allveelaeva torpeedo, mil laeva pardal oli 1100 tsiviilisikut.

„Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest,“ ütles Hank elutargalt noogutades. Ta võttis lonksu todi ja kiikas halvakspanevalt klaasi. „Hmmmm. Ma eelistan vist siiski viskit. Olen kohe tagasi. Ellis, räägi oma naisega. Ta hakkab üle käte minema.“

Hank hüppas toolist üles ja hetkeks tundus, et ta võib ümber kukkuda. Ta haaras tasakaalu saamiseks Ellise seljatoest kinni ja tuigerdas siis minema, õõtsudes nagu liblikas.

Istusime Ellisega peaaegu sõnatult, teiste inimeste jutuvada ja naeru loodud mullis.

Ta libises toolis aeglaselt allapoole, kuni see paistis tagantvaates ilmselt tühjana. Tema silmad läikisid ja ta tõmbus näost kergelt hallikaks.

Mu enda kõrvad pinisesid joodud šampanjast. Tõstsin mõlemad käed, et soengut uurida, ning avastasin, et ühelt poolt olid lokid valla pääsenud ja kleepusid kaela külge. Edasi kombates taipasin, et juustest on kadunud ämma kingitud teemantkamm. Mind tabas paanika. See oli pulmakink, üks harvadest osavõtlikkuse hetkedest naiselt, kes ei varjanudki oma vastumeelsust, et ma tema pojaga abiellun, kuid oli sellest hoolimata piisavalt liigutatud, et kinkida see mulle vaid sekundeid enne seda, kui Hank mind altari ette viis.

„Minu arust me peaksime seda tegema,“ ütles Ellis.

„Muidugi,“ vastasin rõõmsalt. „Hüppame lihtsalt järgmise...“

„Tõsiselt,“ ütles ta teravalt.

Tõstsin pilgu, tema hääletoonist ehmunud. Ta kiristas hambaid. Ma ei teadnud, millal see täpselt juhtus, kuid ta tuju oli muutunud. Me ei mänginud enam.

Ellis piidles mind ärritunult. „Mida? Miks mitte?“

„Sest on sõda,“ vastasin õrnalt.

„Haara päeva ja muu taoline jama. Sõda on seikluse osa. Jumal teab, et mingil muul moel ma sõjale lähedale ei pääse. Hank samuti mitte.“ Ta tõmbas harali sõrmedega läbi juuste, millest jäi üks salk püsti turritama. Ta nõjatus mulle lähemale ja vidutas silmi. „Sa ju tead, kuidas nad meid nimetavad?“ küsis ta. „4F-ideks.“

Ellis ja Hank olid kohalviibijatest ainsad 4F-id. Mõtlesin, kas keegi halvustas teda, kui ta jooke käis toomas.

Hank suhtus oma lampjalgsusesse külma kõhuga, nagu enamikesse asjadesse, kuid Ellist muserdas sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistava 4F-staatuse saamine. Keegi polnud tema värvipimedust märganud, kuni ta püüdis teenistusse astuda ja sai eitava vastuse. Ta proovis veel teinegi kord teises kohas, kuid lükati taas tagasi. Ellisel oli õigus, et kuigi värvipimedus polnud mingi moel tema süü, mõistsid inimesed ta hukka, ja ma teadsin, kuidas see teda haavas. Hukkamõist oli ühtaegu armutu ja sõnatu, nii et ta ei saanud end isegi kaitsta. Ta oma isa, Esimese maailmasõja veteran, kohtles teda uudist kuuldes varjamatu halvakspanuga. Ja selline ebaõiglus oli seda valusam, et me elasime koos mehe vanematega, kes olid jonnakalt välistanud igasuguse põgenemisvõimaluse. Kaks päeva pärast Pearl Harbori ründamist kahandasid nad Ellise elatusraha kahe kolmandiku võrra. Ämm tegi selle meile enne õhtusööki elutoas teatavaks, kuulutades ennasttäis rahuldusega, et meil on kindlasti hea meel teada, et kuni „see õudne afäär läbi saab“, ostetakse selle raha eest sõjaosakuid. Pealtnäha võiski raha kuluda osakutele, kuid oli täiesti selge, et asja tõeline eesmärk oli Ellise karistamine. Tema ema maksis selle eest kätte, et Ellis oli julgenud minuga abielluda, ning tema isa – noh, seda me päriselt ei mõistnud. Ta kas ei uskunud, et Ellis on tõesti värvipime, või ei suutnud talle seda andestada. Otsuse luupainajalik tagajärg seisnes aga selles, et me olime sunnitud elama nende inimeste pideva kullipilgu all, nii et hakkasime neid lausa oma vangistajaiks pidama.

„Tead, kui raske see on,“ jätkas Ellis, „kui kõik mind jõllitavad ja imestavad, miks ma teenistuses ei ole.“

„Keegi ei jõllita...“

„Ära räägi minuga nagu lapsega! Sa tead väga hästi, et jõllitavad!“

Tema purske peale pöördusid kõigi pilgud meile.

Ellis viipas vihaselt käega nende poole. „Näed?“

Ta vaatas raevukal pilgul ringi. Pilgud pöörati samaaegselt ära, inimesed pöörasid šokeeritud näo mujale. Vestlused jätkusid, kuid summutatud toonil.

Ellis vaatas mulle ainiti otsa. „Ma tean, et näen täiesti terve välja,“ jätkas ta ning nägi vaeva, et oma häält valitseda. „Jumala pärast, mu lihane isa arvab, et ma olen argpüks. Ma pean end maksma panema. Tema ees, nende ees, enda ees. Arvasin, et kui mitte keegi teine, siis sina ometi mõistad.“

„Kallis, ma mõistangi,“ ütlesin vastu.

„Kas ikka mõistad?“ küsis ta, venitades huuled kibedaks naeratuseks.

„Muidugi,“ vastasin ja mõistsingi, kuigi tollel hetkel oleks ma võinud tema rahustamiseks mida iganes öelda. Ta oli juba pärastlõunast saati kanget alkoholi joonud ja ma teadsin, et asjad võivad kiiresti kiiva kiskuda. Ta vältis hoolikalt meid ümbritsevate inimeste nägusid, mis kuulutasid juba ette, et uus aasta saab väga ebameeldiva alguse.

Mu ämm, kes puudus migreeni tõttu peolt, saab lõunaks kindlasti meie käitumise kohta põhjalikke ettekandeid. Võisin vaid ette kujutada, kuidas ta reageerib, kui kuuleb, et ta kamm on kadunud. Otsustasin järgmisel päeval helistada ja end proua Pew armu alla heita. Kui kamm kukkus lumme, on see tõenäoliselt igaveseks kadunud, aga kui see kukkus mõne diivani taha, võib see veel välja ilmuda.

Ellis uuris mind põhjalikult, kaminatuli pilgus tantsimas. Mõne sekundi pärast sulas tema vihane mask nukra kergenduse ilmeks. Ta sirutas end külitsi, et mu põlve patsutada, ja kukkus peaaegu tugitoolilt maha.

„Tubli tüdruk,“ ütles ta end vaevaliselt sirgu ajades. „Alati seiklusteks valmis. Sa ei ole nagu teised tüdrukud, kas tead. Neis pole tibagi lõbujanu. Sellepärast muidugi Hank Violetiga ei abiellugi. Ta hoiab end järgmise sinu jaoks. Ainult et teist sind pole. Ma sain ainueksemplari endale.“

„Mis asja sa siin patrad?“ küsis Hank, kes ilmus ei tea kust ja prantsatas tagasi tugitooli. „Siia!“ kraaksatas ta pea kohal sõrmi nipsutades. Ettekandja ladus meie ette lauale veel jooke. Hank pöördus uuesti Ellise poole: „Kas ta proovib mind jälle paari panna? Ausõna, siin kajab.“

„Ei. Ta on nõus. Me läheme Šotimaale.“

Hanki silmad lõid valla. „Tõesti?“ Ta vaatas kinnitust otsides minu poole.

Enda arvates polnud ma otseselt nõustunud, vähemalt mitte pärast seda, kui taipasin, et me ei tee enam nalja, aga kuna ma olin suutnud pommi kahjutuks teha, otsustasin ehk ka ülejäänud õhtu päästmiseks kaasa mängida.

„Loomulikult,“ ütlesin suurejoonelise žestiga. „Miks mitte?“