Читать книгу Armastuse gravitatsioon - Sara Stridsberg - Страница 2

Spånga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. Mõne kilomeetri kaugusel Beckombergas seisab tema voodi tühjana ja korralikult ülestehtuna teiste voodite kõrval, kus pehmete magavate kaitsetute kehade varjud kord linade vahel puhkasid. Nüüd on kõik läinud.

Ta seisab tükk aega kõige kõrgemal mademel ja vaatab pimedat linna, üksikuid valgeid öötulesid. Seejärel võtab ta ära pintsaku ja paksu kampsuni, musta haiglamütsi ja prillid ning asetab kõik korralikult enda kõrvale hunnikusse. Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses.

Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, käsi või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb.

Viimastel kuudel on antud talle luba Beckombergast üksi väljas käia, aga ta ei kasuta seda luba kordagi, muudkui istub päevad läbi akna all ja vaatab puid, mitte üks kord ei lähe ta teistega koos õuele jalutama. Ta ei pane enam põlema gloobust, mis on aastaid tema voodi juures seisnud, ja päev enne haiglast lahkumist, pärast väljakirjutamisvestlust doktor Janowskiga seisab ta osakonnaõdede toa ukse ees, müts peas ja pintsak pidžaama peal ning teatab, et ta läheb mõneks tunniks lilli korjama. (Veebruaris lilli korjama?) Ta läheb ega naase ei õhtul ega ka järgmisel päeval. Mõne päeva pärast leitakse tema surnukeha raadiomasti alt, üks läheduses koeraga jalutav naine leiab ta seal mulluses kolletanud rohus lamamas, käed-jalad laiali, triibuline pidžaama seljas, pea lõhki ja riided härmatanud.