Читать книгу Armastuse gravitatsioon - Sara Stridsberg - Страница 3

„Ma nägin ajalehest, et Edvard Winterson on surnud,” ütleb Jim, istudes minu lugemislambi väikeses valgussõõris Jungfrugatanil, surmakuulutusega ajaleheväljalõige näpu vahel. „Minu osakonna peaarst Beckombergas. Kas sa mäletad teda, Jackie?”

Meie vestluse ajal süttivad akna taga taevas üksteise järel tähed, heledate pärlite kee sügavsinisel, õhtutähtede tuhm peadpööritav valgus. Muidugi mäletan ma Edvardit, kuidas ta tavaliselt videvikus Meeste Maja sissepääsu juures seisis ja sigaretti suitsetas, mäletan üksikut suitsuviirgu hallis õhtuvalguses, laia naeratust, mis ilmus tema näole Jimi nähes, ja seda, kuidas ma ükskord tema auto päikesest pleekinud tagaistmel tukkuma jäin, kui ta mind haiglast koju sõidutas.

Mahedas lambivalguses räägib Jim mulle, et sel ajal, kui ta Beckombergas sees oli, sõitis ta tihtipeale Edvard Wintersoni hõbedases Mercedeses Östermalmi ööpidudele. Päikeseloojangu ajal tuldi talle osakonda järele ja viidi pimenevasse linna, mis kunagi oli olnud tema elu. Edvard Wintersonil olid tema jaoks tsiviilriided kaasas, puhas särk, teksad ja pintsak ootasid korralikult kokkulapituna auto kapotil ning juba haiglaväravatest välja sõites oli tal sigaret ühes ja joogiklaas teises käes.

„Edvard oli fantastiline mees,” ütleb Jim naerdes, „ja täiesti hull ise ka. Me olime ühte ja samasse naisesse armunud. Sabinasse. Kas mäletad teda? Ta oli pöörane ja kuna Edvard oli rikas Östermalmi poiss, ei olnud tal aimugi, kuidas temaga ümber käia.”

*

Mõned teistest mahajäänud pilved liiguvad üle laialijooksnud tušijoonistuse, milleks on taevas sel esimesel talvisel pärastlõunal, kui Jim on mul külas ja räägib Beckombergast. Ta on korraks Stockholmi tulnud, mõne päeva pärast sõidab ta tagasi Cariño saarele oma Atlandi ookeani äärsesse majja. Päikese viimased punased pulseerivad veresooned ja Jimi suust koos sõnadega väljuvad suitsujoad viivad mu mõtted udule, majade vahel hõljuvale lumetolmule, mis meid Lonega ümbritses, kui me Jimi esimest korda vaatama läksime.

Meie ümber oli kõik külmunud, kui mööda asfalteeritud teeradasid läksime ja hoolega silte lugesime. Märgadelt puutüvedelt oleks keegi nagu koore ära lõiganud ja mu kõrvus kõlab siiani harakate kisa, mis kaikus kasarmut meenutavate majade vahelises hoovis, kui me kiirel sammul Meeste Maja poole läksime. Lone punases mantlis ja saabastes, kergelt ettepoole kaldu, mantlihõlmad kõvasti peos. Nagu kõnniks tormis. Jimi nägu oli kahvatu ja ilma naeratuseta, pilk kustunud, ja tema käed värisesid sigaretti süüdates nii, et ta oli sunnitud loobuma ja sigareti käest panema. Lone, kes oli õigupoolest suitsetamise maha jätnud, võttis suitsupaki ning süütas ühe sigareti Jimile ja teise endale, tõmbas mõned korrad kiiresti alla ja surmas siis sigareti saapakontsaga.

Jim: Ma olin enne ka mitu korda proovinud, aga mitte eriti tõsiselt. Mitu korda passisin, pea Lone gaasiahjus, kui ta töölt koju tuli. Roosikimp köögilauale, gaasikraan lahti. See oli eksperiment. Seekord oli nagu vabalangemine. Ma langesin ja jäingi langema.

*

Haiglas panid sõbrad talle nimeks Jimmie Darling ja peagi hakkasin ka mina teda Jimmie Darlingiks kutsuma, kui me koos teiste patsientidega noortest kaskedest ümbritsetud lagendikul istusime. Sigarettidest taeva poole tõusvad suitsujoad olid kui suitsusignaalid neile seal teiselpool tara, meiepoolne tervitus välismaailmale. Ma kogusin konisid ja andsin neid Jimile, Sabinale ja hiljem ka Paulile. „Jimmie Darling?”

„Jah.”

„Kas sa saad jälle terveks?”

„Ma ei tea, Jackie.”

„Kas sa ei taha terveks saada?”

„Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta.”

„Kaitsta, mille eest?”

„Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva kuristiku eest.”

„Nii et sa ei tule tagasi?”

„Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota.”

Sabina lamab kõhuli kabeli ees mustas rohus, raamat ees lahti.

„Kõik, mida ma palun, on vabadus,” ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe valu. „Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise.”

Ma ei unusta kunagi tema silmi, kuidas need Beckomberga puude all eredas valguses laienesid ja ahenesid. Suured, tumedad ja liikumatud, ravimitest ja alkoholist jäigastunud. Pikka aega nägin temas oma tulevikku, nüüd ma enam ei tea. Ühel õhtul kuuendas osakonnas akna all seistes näen teda Meeste Maja taga kaskede juures nõlvakust alla jooksmas, Edvard kannul. Suure tamme juures saab Edvard ta kätte ja tõmbab murule pikali, rebib tema kaelakee ära ja pärlid lendavad veejoana läbi õhu nagu sinised vihmapiisad.

Veel mitu kuud leian tamme alt muru seest pärleid. Rukkilill, india, asuur, taevas, need muutuvad aja jooksul tuhmimaks, mõnelt pärlilt on vihm värvi täiesti maha pesnud, need on elevandiluuvalged, värvusetud. Alguses mõtlen need tagastada, aga siis ei ole enam, kellele.

Jim on seal tugitoolisügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised jalad hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal raha vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust.

Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet. „Ole nüüd, Jackie,” ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, „mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina.”

Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. „Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada.” Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.

„Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim,” ütlen ruttu, „nagu alati.”

Jim kirjutas mulle kirju, kui ta oli minu ja Lone juurest Observatoriegatani üüritoakesse kolinud, enne Beckombergat.

„Kallis Jackie, mul on sinu abi vaja. Tule pärast kooli natukeseks siia, Jackie. Ainult sina saad mind praegu päästa. Kas sa võiksid siia tulla? Ma olen nii üksi.”

Ma ei vastanud kunagi tema kirjadele. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ma olen alati tundnud, et mina ei suuda teda ka parima tahtmise juures päästa. Lõpuks on päästja alati keegi teine, Sabina-sugune naine või alkohol.

Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab.

Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid.

Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme.

Jim nägi nii habras välja, kui me täna Humlegårdenis kohtusime, isegi kainena ebakindel, uuenenud Stockholmis nagu ära eksinud. Kui tema on vanaks saanud, ei saa ka mina enam noor olla, mõtlesin seal seistes ja vaadates, kuidas tema murelik pilk mind rahvasummast otsis, nagu laps otsib oma vanemaid. Lone on rohkem ajatu, vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole ma kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on armastuse peale eriline anne, Marioni tõmbab teda nagu lille poole. „Räägi veel Edvardist,” palun Jimi, kes istub lambi mahedas valgussõõris, sest mu sisetunne ütleb, et ta on lahkumas ja meile pole enam palju aega jäänud. Jim räägib edasi, samal ajal kui sinakas videvikuvalgus kustub ja asendub tänavalampide külma valgusega.

Kui Jim ja Edvard koidikul haigla territooriumile tagasi jõudsid, anti Jimile tema haiglariided ja unerohi, väike heleroosa tablett. Edvard peatas auto veidi eemal, et Jim saaks paari männi taga riideid vahetada, ning seejärel lasti Jim osakonda number 43, ta hiilis öövalvest mööda ja heitis voodisse, et enne äratust veidi magada. Mõni tund hiljem oli Edvard taas oma tööpostil kirjutuslaua taga. Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki vestlusi üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: „Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha.” Seejärel lisas ta: „Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast.”

Jim naeratab sametisest tugitoolist oma laia naeratust ja süütab eelmise sigareti otsast uue: „Edvard väitis alati, et ma ei ole haige. „Sinu koht ei ole tegelikult siin, Jim,” ütles ta. „Auto ootab sind kell pool kümme Meeste Maja ees.””

*

Sirutan käe Jimi poole, et järgmine sigaret süüdata, meie ümber on pimedaks läinud, tema nägu valgustab tuletiku väike keevitusleek ja seejärel eksleb hõõguv sigaret öös ringi.

„Mis sa arvad, kus nad nüüd on?” küsin mina.

„Kes?”

„Beckomberga endised patsiendid.”

„Siin,” ütleb ta naerdes, „sinu tugitoolis.”

„Ja teised?”

„Eks nad on ka seal kusagil.”

„Jah, aga kus?”

„Ma pakun, et tänavatel ja varjupaikades ja vanglates. Või silla all. Kus nad siis veel peaksid olema?” „Ja sina, Jim, kus sina oled?”

„Siin, sinu juures, Jackie.”

„Ma tean, aga kas sa oled nüüd rõõmsam?”

„Ma ei saa kunagi rõõmsaks, aga mul läheb sellegipoolest üsna hästi.”

„Aga miks ta siis Beckombergas oli, kui mitte alkoholi pärast?” küsib Lone, seistes tähtede all, mantel seljas, ja vaadates Beckomberga öist siluetti. Ta näeb nii noor välja, see jääb alatiseks nii, need hallid salgud tema juustes on kui peast võrsuvad kuuvalguse hõbeniidid. See on mu unistus, et Lone minuga jälle siia haigla juurde tuleks. Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus. „Ma ei saa aru,” ütlen, „miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?” Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom. „Mille vastu ta end kaitsma pidi?”

„Ma arvan, et elu.”

„Ah elu!”

Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud.