Читать книгу Armastuse gravitatsioon - Sara Stridsberg - Страница 4

„Mees, sündinud 1945, toodud Beckombergasse pärast enesetapukatset … Mõni päev hiljem tabas teda mitu epilepsiahoogu, mis on pikaajalise alkoholi ja tablettide kuritarvitamise tagajärg … Töö, kodu, eksabikaasa, kolmeteistkümneaastane tütar … Manustatakse disulfiraami, kuid lõpetatakse patsiendi enda palvel … Suitsiidirisk …”

Beckombergast on ainult üks foto, leidsin selle ühest Lone albumist. Mul on kübar peas ja vana pulstunud rebaseboa kaelas. Pildi tegi arvatavasti Edvard ühel Lone harukordsel külaskäigul Beckombergasse. Kummalisel kombel on ka üks valge liblikas pildile eksinud ja sinna pidama jäänud, igaveseks minu patsi külge kivistunud. Põgusal vaatamisel võis seda mu juustes olevaks rosetiks pidada. Sel ajal oli nii palju liblikaid ja linde, neid oli igal pool. Fotol seisame üksteisest veidi eemal, nagu me ei oleks teadlikud, et pildil on veel inimesi, või nagu hakkaksime just laiali minema. Meie taga: räbaldunud pilved peegeldumas ühes aknas. Lone on pildilt lahkumas, talle ei ole kunagi meeldinud mõte enda fotole jäädvustamisest. Mina kummardan parajasti midagi maast üles võtma ja hoian ühe käega kübarat kinni. Jim seisab ainsana paigal ja vaatab oma intensiivsete tumesiniste silmadega otse kaamerasse.

Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud, äkiline rõõm, mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine pamp kätel. Poiss oli tekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus süda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses.

Meile tulles naljatab Jim mõne minuti Marioniga ja unustab siis tema kohaloleku. Marioni hele hääl läheb temast kogu aeg mööda, nagu viibiks laps mingil sagedusel, mis Jimini ei jõua. Sellegipoolest meeldib Marionile tema läheduses, ta vaatab Jimile rõõmsalt otsa ja küsib, millal ta jälle tuleb. „Ma ei tea,” vastab Jim, „võib-olla rohkem ei tulegi.”

„Miks sa rohkem ei tule?”

„Sest elada on nii raske ja aina raskemaks läheb. Ole rõõmus, et sa ei tea, mis sind ees ootab, komissar Belmondo.”

Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud küünlad, aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. Teadvuse piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb hirm, see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu selgroogu ja veresooni nagu lumi või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan sõda, mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk öö, mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal voodis lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda.

*

Klockhusparkeni puude okste tippudes ripuvad suured selged läbipaistvad tilgad, mis puukoorest lahti lastes ja maha kukkudes lõhkevad, hukkudes neitsilikena. Igas tilgas on peegel ja igas peeglis üks üksildane maailm: Sankta Maria haigla patsiendid kõndimas lainemühas piki randa, anonüümsed hauad haigla territooriumi servas ja Hullude lossist pärit omasteta surnukehad hõljumas formaliini täis tsementvannides, oodates meditsiinitudengite lahkamislauale sattumist, Jim kiirabiautos üle sildade Beckombergasse sõitmas ja Sabina tantsimas kuuenda osakonna hämaras valguses, selg ees, kulunud öösärk seljas. See ei tee haiget, olukorras on lihtsalt eriline selgus, ma näen puutüvede mustrit akna taga nii selgesti, nagu oleks mul luup käes.

„Jim, kas sa tõesti tahtsid kõigest eemale pääseda?” küsin. „Ma mõtlen surra. Kas sa tõesti tahtsid seda?”

„Ju ma siis tahtsin. Mõtlesin, et enam pole midagi jäänud.”

„Aga …”

„Jackie, see ei ole nii hull. Vahel lihtsalt ei ole enam midagi jäänud.”

„Kas sa siis koju ei taha?”

„Ma olen juba kodus.”

Hiljem sel kevadel, kui ma hakkan neliteist saama, läheme Jimi vaatama ja ta on oma õukonnaga Meeste Maja hoovis kaskede all väikesel lagendikul. Esimesed valged liblikad siksakitavad pikkade rohukõrte vahel ja juba kaugelt kuuleme teda seal kaskede juures lugusid jutustamas ja laulmas, ümbritsetuna personalist, patsientidest ja nende omastest. Läheneme aeglaselt rippuvate lehekroonide all, Lonel on ikka veel mantel ja saapad, kuigi ilm on suviselt soe ja linnud kisavad puude otsas nagu segased, pikad piinatud mustad kriisked. Jim on alati naeratades, joobnuna ja võitmatuna kuristiku kohal hõljunud, ta on alati inimesi naerma ajanud. See on tema kingitus meile.

See pidi olema öösel, kui ta Beckombergasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast maoloputust Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võtnud Norrtulli lähedal ühes hotellis toa ja neelanud pudeli konjakiga alla kõik oma unerohutabletid. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda lennukisse ja sõita ükskõik kuhu, Pariisi, Sankt Peterburgi Moskvasse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus lumehanges mõnisada meetrit hotellist.