Читать книгу Esimene öökülm - Sarah Addison Allen - Страница 2

Bay Waverley-Hopkins tormas mööda Pendland Streeti, seljakott rappumas ja tumedad juuksed selja taga lehvimas nagu musträstad. Ümbruskonna majaomanikud teadsid alati, millal ta mööda jooksis, sest siis tuli neil äkki tahtmine korrastada oma sokisahtleid ja vahetada välja need läbipõlenud lambipirnid, mida nad olid juba tükk aega vahetada kavatsenud. Üht-teist on vaja korda teha, mõtlesid nad igal pärastlõunal, kui Bay pärast tunde mööda tänavat jooksis. Aga niipea kui ta oli mööda läinud, triivisid nende mõtted kähku tagasi endistele radadele: mida süüa teha, miks mees viimasel ajal nii tujukas on, kas masinatäis musta pesu võiks homseni oodata.

Waverley majale lähenedes lisas Bay kiirust. See oli kuninganna Anne’i stiilis vana, ebakorrapärase kujuga maja, millel oli igas küljes veranda ja – Bay lemmik – üksik imetore torn. See oli siitkandi esimene maja, ehitatud üheksateistkümnenda sajandi lõpus, veel enne Orioni kolledži asutamist, kui Põhja-Carolinas asuv Bascom oli vaid porine peatuskoht reisijatele, kes olid teel läänepoolsetesse mägedesse. Hiljem püüti teiste selle tänava majade ehitamisel Waverley maja arhitektuuri jäljendada, kuid mitte ükski ehitis polnud sellega võrreldav. Vähemalt Bay meelest.

Selle asemel et kõnniteelt mööda treppi maja juurde suunduda, jooksis Bay mööda järsku murunõlva üles, libisedes märjal rohul. Öösel oli sadanud nagu oavarrest ja tugev tuul oli lõpuks sügise justkui ühe ägeda luuatõmbega Bascomi ajanud. Õhus oli nüüd tunda jahedust ja igal pool olid märjad puulehed – hoovides, kõnniteel, tänaval, autode küljes.

Tundus, nagu oleks maailm pruuni suhkru ja kaneeliga purukook.

Bay riputas oma seljakoti eesõues kasvava tulbipuu raagus oksa külge, ja see kiikus ikka veel, kui ta astmeid vahele jättes eesveranda trepist üles kalpsas ning ukse avas.

Väljas võis ju sügis viimaks käes olla, aga Waverley majas oli endiselt suvehõng. Täna oli sidrunaloisia päev ja maja täitis kommilõhn, mis manas silme ette piknikutekkide ja valgete südamekujuliste pilvede pilte.

Võib-olla kujutas Bay seda endale ette, aga maja näis end alati pisut kohendavat, kui ta sisse astus, udused aknad lõid särama, diivanikatted tõmbusid sirgu. Bay ema ütles, et tütar armastab seda maja üleliia, et ta on selle poolest väga oma vanavanaema Mary moodi. Bay polnud vanavanaema Maryga kohtunud, kuid sai sellegipoolest aru, et ema ei teinud talle komplimenti. Ema polnud selles majas üles kasvades end kunagi päris koduselt tundnud.

Püüdes pärast oma sügisjooksu hinge tagasi tõmmata, kõndis Bay läbi eeskoja, möödus elutoast, mille sisustuse moodustas vana mööbel sellest ajast, kui vanavanaema Mary pansionaati pidas, ja astus suurde renoveeritud ärikööki. Tema tossud, mis lohvakate teksaste narmendavate säärte alt vaevu välja paistsid, kiuksusid lakitud põrandal.

Köögis oli õhk magusast aurust raske. Bay leidis tädi Claire’i ühe pliidi äärest, tema lühikesed tumedad juuksed olid kinnitatud kokkusobimatute klambritega, mis kuulusid Claire’i üheksa-aastasele tütrele Mariah’le. Claire’i õlad olid pinges suhkru ja vee ja vahtrasiirupi segamisest ja kallamisest ühes ja samas asendis, ühtedest ja samadest suurtest vasksetest suhkrupottidest ühtedesse ja samadesse vormidesse, iga päev, juba mitmendat kuud.

Tädi Claire’il oli varem edukas toitlustusäri Waverley Toitlustus. Sellest, mida Claire oma tagaaia tujuka õunapuu ümber kasvavate söödavate lilledega teha oskas, räägiti legende. Kõik teadsid, et kui sa palkad Claire’i oma pulma-aastapäeva peo toitlustajaks, siis ta teeb ürt-allikkersiga aiolit ja apelsinisalatiga täidetud tulbiõisi, ja kõik lahkuvad peolt kadedate ja kiimastena. Ja kui sa palkad ta oma lapse sünnipäeva toitlustajaks, pakub ta tillukesi maasikakooke ja suhkurdatud kannikesi, ja kõik lapsed käituvad hästi ning teevad pika lõunauinaku. Kui Claire oma lilli kasutas, oli tema toit tõesti maagiline. Iga Waverley oli millegi poolest isemoodi, aga Claire oli selle ebatavalise suguseltsi kõige ebatavalisem liige. Ja Bayle see meeldis.

Aga kõik muutus, kui Claire asutas veidi vähem kui aasta tagasi Waverley Kommid. Eelmisel talvel otsis Claire meeleheitlikult rohtu oma tütre Mariah’ kurguvalu vastu, mille tõttu tüdrukul oli hääl ära ja ta pidi alatasa koolist puuduma. Toad tõmbusid kitsaks, kui Mariah haige oli, justkui ringutaks maja käsi. Ühel päeval, kui Claire Mariah’ järjekordse kurgupõletiku pärast mures oli, kuulis ta, et köögikontoris kukkus miski maha, ja ta läks sinna ja nägi, et üks vanaema Mary vana köögipäevik oli põrandal. Nii leidiski Claire klaaskommide retsepti, mis oli pistetud kuldpõrnikate peletamise õpetuse ja mehepüüdmiskoogi koostisainete nimekirja vahele.

Need kommid leevendasid tema tütre kurguvalu ja siis sai nendest uudisasi, mida kõik linnaelanikud proovima pidid. Kui miski oli ühe Waverley käest saadud, pidi selles ju ometi midagi kummalist olema. Kui koolilaste emad nendest kommidest kuulsid, leidsid nad end kell kaks öösel Claire’i uksele koputamas, silmad väsimusest punased, otsides meeleheitlikult rohtu kurguvalu vastu, mis lapsi (ja ühtlasi ka emasid) öö otsa ärkvel hoidis.

Kui talv läbi sai, hakati neid komme – ilusaid, kalliskivivärvi, käblikumuna suurusi, tuhksuhkruga üle puistatud komme – sünnipäevatoitudele lisaks tellima, ja seejärel tulid eraldi tellimused lõpupidude ja pulmade trendikate kommibaaride jaoks. Lux Lancasteri pulmapeol Haroldi mõisas, kus külalistele jagatud kingikottides olid väikesed purgid Claire’i meetäidisega lavendlikomme, sai Luxi sugulase sõbranna, kes töötas ajakirja Southern Living toimetuses, neid esimest korda maitsta. Alabamasse tagasi sõites kirjutas ta lennukis nendest helelilladest võluväega kommidest artikli, kusjuures sõnad voolasid nagu vesi. Loo kirjutamist ta õieti ei mäletanudki, sest oli eufoorilises meeleolus ja veidi vintis. Kui artikkel ajakirjas ilmus, jagati seda suhtlusmeedias ja siis tuli tellimuste tulv. Väljaspool Bascomi elavatel inimestel oli nüüd tekkinud huvi nende kummaliste kommide vastu ja kummalise Claire Waverley vastu, kes neid valmistas.

Oma toitlustusäris palkas Claire suuremate pidude puhul abilisi, kuid kõik ülejäänu tegi ise. Tema toitlustusäri maht oli selline, nagu olla sai, parasjagu nii suur, et ta sellega toime tuli. Aga tema kommiärile langes nüüd osaks nii palju tähelepanu, et see hakkas õmblustest kärisema. Bay töötas iga päeva pärast tunde tädi Claire’i juures. Claire’il oli veel teinegi töötaja, Orioni kolledži kokanduseriala tudeng nimega Buster, kes tegi peaaegu täiskoha jagu töötunde.

Ikkagi oli kogu aeg selline tunne, et nad ei jõua.

Üleminek toitlustamiselt kommide valmistamisele oli ka Claire’i muutnud. Ta oli kogu aeg väsinud, tegi kogu aeg tööd, ja mõnikord oli tema näol peaaegu selline ilme, nagu ta igatseks koju. Aga ta ei palunud kunagi abi ja mitte keegi ei saanud temaga sel teemal jutule. Üks Claire’i iseärasusi oli, et kui ta ei tahtnud mõnest asjast rääkida, võis ta sama kiirelt kinni klõpsatada kui hiirelõks.

Buster lobises parajasti nagu ikka, kui Bay tol pärastlõunal koolist tulles kööki astus. Ta võis tundide kaupa rääkida, täita köögi pideva jutuvadaga, mis roostevaba plekiga kaetud seintelt tagasi põrkas.

„Nii et ma ütlesin talle, et tema leib on kole, ja ta nimetas mind taignadiivaks. Taignadiivaks. On aga jultumus! Me läheme laupäeval koos välja.” Buster oli pikk ja täidlaste huultega ja lühikeste juustega, mille otsad olid siniseks värvitud. Kui ta lõpuks Bay saabumist märkas, katkestas ta tuhksuhkru puistamise suurele hulgale äsja vormidest väljavõetud klaaskommidele. „Tere, kaunitar. Tulid jälle hilise bussiga? Ma rääkisin just Claire’ile ühest kutist, kellega ma leivakursusel tuttavaks sain. Ma vihkan teda, aga võib-olla on ta mu hingesugulane.”

„Taignadiiva?” lausus Bay. „See oli hästi öeldud.”

„Mul on leivast nii siiber. Ma ei jõua ära oodata järgmist semestrit, kui me hakkame lihaga tegelema. Mida su T-särk täna ütleb?” küsis Buster Baylt. Bay näitas talle ja ta luges: „„Ma ei ole edasilükkamist veel alustanud.” Einoh, muidugi. Arvata võib, et sul olid kodutööd juba tehtud, kui sa bussi pealt maha tulid. Kas sul on nädalavahetuseks suured plaanid? Ma kuulsin, et teie koolis on laupäeval halloweenipidu. Kas lähed mõne erilise kaaslasega?” Ta võngutas kulme, millest ühe küljes oli rõngas.

Bay tundis, et tema nägu hakkas õhetama, pööras selja ning astus eemale. Ta pesi käed puhtaks ja pani põlle ette.

Claire jälgis teda, kuid ei lausunud sõnagi. Erinevalt Bay emast mõistis tädi Claire Bayd sõnadeta. Claire sai aru, mis Bayga toimub, ilma et Bayl oleks vaja olnud midagi öelda. Kahe kuu eest, kui Bay läks kümnendasse klassi, alustades oma esimest keskkooliaastat pärast põhikooli vanema astme purgatooriumi, oli ta pärast esimest koolipäeva sellessesamasse kööki astunud, ja Claire tajus, et midagi on juhtunud. Bay ema tajus seda samuti, aga ähmaselt. Claire tabas kohe asja tuuma ja küsis: „Kes see poiss on?”

„Ei. Mitte kellegi erilisega,” ütles Bay Busterile, selg endiselt tema poole. „Ma aitan ainult peosaali dekoreerida.”

„Sul on selline nägu, ja poisid ei tunglegi sinu ümber.” Buster laksutas laitvalt keelt. „Ma ei saa aru.”

„Kui sa oleksid siit pärit, siis saaksid,” ütles Bay.

„Einoh, tore. Siin linnas räägivad kõik alailma, et sa pead olema siin sündinud, et millestki aru saada. Mis siin aru saada on. Sa oled ainult nii veider, kui tahad olla. No nii,” ütles Buster Claire’ile ja võttis põlle eest, „kuna abivägi on kohal, lähen oma poevahetusse.”

„Mitu töökohta sul nüüd juba on?” küsis Bay.

„Ainult kolm.”

„Ja leiad veel aega kohtingutel käia?”

Buster pööritas silmi. „See pole ju raske. Tšau, tüdrukud!” ütles ta köögist välja minnes. Mõne sekundi pärast kuulsid nad teda karjumas: „Välisuks ei lähe jälle lahti! Ma olen lõksus! Ma suren siin majas, ilma et jõuaks tõelist armastust kogeda! Ei, oota! Nüüd on lahti. Õlita oma uksehingi!”

Kui uks oli sulgunud, pöördus Claire Bay poole. „Ma olen mõelnud. Ma võiksin sulle midagi teha. Sellele poisile andmiseks, kes sulle meeldib,” ütles ta, hoidudes hoolega poisi nime nimetamast. „Ma võiksin teha mündiküpsiseid ja kuslapuusiirupiga teed. Münt teeb pea klaariks ja kuslapuu aitab tal näha. Siis paneb ta sind kindlasti tähele.”

Bay raputas pead, kuigi oli seda palju kordi kaalunud, mõnikord ainuüksi soovist, et tädi ometi kord valmistaks midagi muud kui klaaskomme. „Ma ei usu, et ta midagi sellist sööks, mida mina pakun. Ta saaks aru, et see on sinu tehtud.”

Claire noogutas mõistvalt, kuigi näis olevat pisut pettunud.

Bay pani äkitselt käe rinnale, justkui ei kannataks enam välja, justkui oleks seal mingi sõlm, sitke ja kõva, ja suruks vastu rinnakorvi. Mõnikord oli see reaalne, füüsiline valu. „Kas see tunne on alati selline?”

„Sa peaksid emaga rääkima,” ütles Claire lihtsalt, tumedad silmad tüüned ja kaastundlikud. Olgugi et Claire ja Bay ema olid välimuse, temperamendi, üleüldse kõige poolest väga erinevad, ajasid nad iga päev juttu. Mõnikord astus Bay kodus elutuppa ja leidis ema vaikides soenguajakirju sirvimas, telefon kõrva ääres. Ka telefonist ei kostnud häält.

„Kellega sa räägid?” küsis Bay.

„Claire’iga,” vastas ema.

„Miks te midagi ei ütle?”

„Me veedame lihtsalt koos aega,” ütles ema õlgu kehitades.

Õed Waverleyd ei olnud lapsepõlves lähedased, aga nüüd olid nad nagu sukk ja saabas, nagu täiskasvanud õed-vennad sageli, kui nad on aru saanud, et perekond on õigupoolest valiku küsimus. Bay ei teadnud nende lapsepõlvest kuigi palju. Aga väiksena läbi lahtise akna või diivani taga jutuajamisi pealt kuulates – see oligi ainus võimalus midagi huvitavat teada saada – oli Bay tasapisi aru saanud, et nad olid sisuliselt orvud. Nende ema, rahutu, ekslev hing, oli toonud nad siia, Waverley majja, kui Claire oli kuueaastane ja Sydney just sündinud. Neid kasvatas nende eraklik vanaema Mary. Claire võttis kõik Waverleyde elu juurde kuuluva omaks, see käis tal sama kergelt kui hingamine, aga Sydney tõrjus mõtet, et ta ei ole päris tavaline, suure osa oma elust eemale.

Bay ei olnud ikka veel kindel, et ema on sellega päriselt leppinud, olgu tema võluvõime nii tugev kui tahes. See oli üks paljudest põhjustest, miks Bayl olid lähedasemad suhted tädiga.

Nii või teisiti oli vaid aja küsimus, millal Claire sellest poisist Bay emale räägib.

„Ma ei usu, et ema aru saab,” ütles Bay.

„Saab küll. Usu mind.”

„Sina tunned mind paremini kui tema.”

Claire raputas pead. „See ei ole tõsi.”

Bay pöördus valamu kohal paiknevast aknast välja vaatama. Tagaaeda ümbritses kõrge raudpiire, mida kattis kuslapuu, kohati kahe meetri paksuselt, ja mille ülaosa ehtisid teravad ilustised nagu vanal kalmistul. Ta ei näinud õunapuud, aga teadis, et puu on olemas. See teadmine tegi olemise alati pisut paremaks.

„Viimaks ometi hakkab külmaks minema. Millal õunapuu õitsema puhkeb?” küsis ta. Oli sügis, ainus aeg, mil Waverleyde tagaaia imelik õunapuu, mis oli seal kasvanud juba tükk aega enne maja ehitamist, uneles. Keegi ei osanud seletada, miks, aga see puu õitses terve talve ning kasvatas siis terve kevade ja suve väikesi roosasid õunu. Bayl olid ilusad mälestused sellest, kuidas ta puu all lamas, sellal kui Claire aiatööd tegi ja õunapuu talle õunu loopis nagu koer, kes püüab oma perenaist mängima meelitada. Aga sügise saabudes pillas puu oma lehed üleöö maha ning suutis siis vaid õnnetult oma raagus oksi kõigutada, kuni esimene öökülm ta taas ärkvele ehmatas. Kogu pere tajus tema frustratsiooni.

„Kalender ennustab, et tänavu saabuvad esimesed öökülmad halloweeni paiku,” ütles Claire. „Nädal pärast seda laupäeva.”

„Seega hilja. Ei mäletagi, et need oleks kunagi nii hilja saabunud. Kas sa korraldad peo?” küsis Bay lootusrikkalt.

„Muidugi,” sõnas Claire ja suudles möödaminnes Bay pealage. Vaskpott käes, hakkas ta hapukat kollast sidrunaloisiasiirupit väikestesse ümmargustesse kommivormidesse kallama. „Me tähistame alati esimest öökülma.”

Sügisel, kui õunapuu õitses, kui selle valged õied pudenesid ja katsid maapinna nagu lumi, kogunesid Waverleyd kombekohaselt aeda nagu ellujäänud pärast suurt õnnetust, kallistasid üksteist, puudutasid naerdes kaaslaste nägusid ja käsi veendumaks, et nendega on kõik korras, tänulikena, et katsumus on möödas. See tõi kergendustunde, seadis nende maailma taas korda. Enne esimest öökülma muutusid nad alati rahutuks, kinkisid oma südame liiga kergesti ära, tahtsid midagi kättesaamatut, muutusid hajameelseks ja kohmakaks ja lasid end liiga kergesti teiste arvamusel mõjutada. Esimene öökülm tähendas vabanemist, nii et seda oli alati põhjust tähistada.

Pärast seda oli kõik hästi.

Bay ei jõudnud seda päeva kuidagi ära oodata.

Arvestades, kuidas asjalood olid viimasel ajal arenenud, võis vahepeal nii mõndagi viltu minna.

Teinud mõne tunni tädi juures tööd, lahkus Bay videvikus ja suundus otse läbi ümberkaudsete tagaaedade Bascomi kesklinna poole.

Lähenedes linna keskel asuvale haljakule, märkas ta otsekohe üksinda pargis seisvat vana meest, kelle kõrval maas oli kulunud jäik nahkkohver.

Selles mehes oli midagi ligitõmbavat. Endassesulgunud tumm enesekindlus, justkui mõjuks tema pelk pilk või naeratus nagu saladus, mida ta teab ja mis muudab su elu, muudab kõike. Ta võis ehk olla jutlustaja või poliitik või müügimees.

Bay mõtles hetke. Jah, kindla peale müügimees.

Bay jäi teisele poole teed seisma ja vahtima – komme, millest ta püüdis end võõrutada, sest teadis, et see häirib inimesi. Ükskord, kui ta toidupoes üht naist liiga kaua vahtis, sai see naine vihaseks ja ütles Bayle: „Ma kuulun temaga kokku. Ta jätab oma naise maha. Ära üritagi vastu vaielda.” See ehmatas Bayd, sest esiteks polnud tal aimugi, et Ione Engle’il on armusuhe, ja teiseks vahtis ta ainult Ione juustesse takerdunud tillukesi oksaraage, sest tunni aja eest oli Ione teise naise mehega jõekaldal püherdanud. Aga inimesed suhtusid Baysse alati kahtlustavalt, sest tal oli selline anne. Või needus, nagu ema ütles. Bay teadis, kuhu miski kuulub. Tädi Claire’i anne avaldus toidus, mida ta Waverleyde aias kasvavatest söödavatest lilledest valmistas. Ja Bay ema anne oli tema müstiline soengutegemisoskus, tema juukselõikus võis su päeva teistpidi pöörata. Bay oskas majas, kus ta polnud kunagi varem käinud, lauahõbeda ära panna, täpselt õigesse sahtlisse. Ta teadis parklates võõraid inimesi vaadates täpselt, milliste autode juurde nad lähevad.

Bay vaatas seda vana meest, kes seisis, käes taskus, ja silmitses ainiti kõike enda ümber: Bascomi kesklinna turistipoode, haljaku purskkaevu, mille ümber kolledži noored mõnikord hängisid. Mehe silmad peatusid uudishimulikult purskkaevu kõrval asetseval skulptuuril, mis oli Orioni parima kunstitudengi tehtud. Skulptuuri vahetati igal aastal. Tänavu oli seal Orioni kolledži asutaja Horace J. Orioni kaheksa jala kõrgune ja kümne jala laiune betoonbüst. Hiigelsuur hall betoonpea oli poolest saadik muru sees, nii et välja paistis ainult pea ülemine osa, alates ninast. Horace J. Orion nägi välja nii, nagu hakkaks surnuist üles tõusma ja piiluks hindava pilguga maa seest välja, enne kui otsustab, kas ikka tasub tõusta. See oli tegelikult päris naljakas, see hiigelsuur pea keset linna. Kohalike kired olid kuju paikapanemisele järgnenud kuude jooksul jahtunud, aga kuju pakkus endiselt kõneainet, kui parajasti kedagi klatšida ei olnud.

Tuul oli vaibunud, aga võõra hõbehallid juuksed ja püksimansetid liikusid õrnalt, justkui oleks ta vähese olemasoleva tuuleõhu ligi meelitanud, nagu seemned teevad linnuparvega.

Tema heledad hõbehallid silmad peatusid viimaks Bayl. Nende vahel oli tee, aga imelikul kombel näisid kõik autod kadunud olevat. Mees naeratas, ja asi oligi nii, nagu Bay kahtlustas. Tundus, nagu oskaks see mees rääkida talle kõike, mida ta kuulda tahab.

„Kas sa oskad mulle öelda,” hüüdis mees talle pärlendaval häälel, „kus on Pendland Street?”

Kokkusattumus lõi Bay hetkeks tummaks. Ta tuli just Pendland Streetil asuvast Waverley majast. Pendland Street oli pikk ja looklev ning seal olid Bascomi vanimad elumajad, ebakorrapärase kujuga lohakalt šikid majad, mida turistidele meeldis vaadata. See mees võis kuuluda ükskõik millisesse neist. Bay vaatas tema vana kohvrit. Võib-olla selles tänavas asuvasse võõrastemajja.

Bay osutas sinnapoole, kust ta oli tulnud.

„Tänan,” ütles mees.

Äkitselt ilmusid jälle autod ja kihutasid mööda rahvarohket kesklinnatänavat, varjates Bay eest vaadet. Ta lippas läheduses seisva ajalehekasti juurde ja ronis selle otsa, hoides kasti kõrval asuvast laternapostist kinni.

Aga haljak oli nüüd tühi. Mees oli kadunud.

Kui Bay kasti otsas seisis, sõitis sealt mööda sinine Fiat. Sees istusid tüdrukud Bay kooli koorekihi hulgast: Trinity Kale, Dakota Olsen, Riva Alexander ja Louise Hammish-Holdem. Louise küünitas end aknast välja ning huilgas Bayle laulval häälel: „Me läheme Joshi juurde! Kas viime talle sinult veel ühe kirja?”

Bay, kes oli sellega harjunud, ohkas ainult, vaadates autole järele. Siis hüppas ta ajalehekastilt maha ja läks oma ema salongi, mis asus haljaku vastas.

Salongi astudes nägi ta, et ema oli süvenenud vestlusse oma viimase kliendiga. Sydney oli kolmekümne kaheksa aastane, aga nägi noorem välja. Ta riietus enesekindlalt ja kaldus eelistama lühikesi pükse koos triibuliste sukkpükstega ja retrokleite sajandi keskpaigast. Tema nahk oli sile ja juuksed võrratut heleda karamelli tooni – tavaliselt. Täna oleks Bay võinud vanduda, et tema juustes olid uued särtsakad punased varjud, mida hommikul veel ei olnud.

Bay viskas oma seljakoti administraatorilaua taha, kus ema uus (täiesti saamatu) administraator Violet oma toolil sügavalt magas. Ta isegi norskas vaikselt. Bay võttis seljakotist kulunud pehmes köites raamatu, näitas seda eemalt emale ning viipas pöidlaga ukse poole, andes emale mõista, et läheb välja lugema.

Sydney noogutas ja heitis Bayle pilgu, kuhu oli kirjutatud autokool. Ta käis Bayle juba mitmendat kuud peale, et too hakkaks sõidutunde võtma. Aga Bay ei tahtnud autot juhtima õppida. Muidu mine tea, mismoodi ta endale enne esimest öökülma veel häbi teeks. Ei, ta võis vabalt jala käia, bussiga tädi Claire’i juurde sõita ja õhtuti oodata, kuni ema töö lõpetab.

Liiga palju vabadust oli armunud tütarlapsele ohtlik.

„Võta telefon kaasa. Ma helistan sulle, kui ma varem valmis saan,” ütles Sydney, ja Bay läks vastumeelselt tagasi oma seljakoti juurde, võttis telefoni välja ning pani taskusse.

Ema jutu järgi oli ta ilmselt ainus teismeline maailmas, kellele ei meeldinud telefoniga rääkida. See ei pruukinud ilmtingimata tõsi olla. Asi oli lihtsalt selles, et talle ei helistanud mitte keegi peale ema.

Bay kõndis üle haljaku ja juurdles põgusalt, kuhu too veider eakas mees kadus, ja kaalus, kas minna tädi Claire’i juurde tagasi, et näha, kas mees on sinna jõudnud. Aga sel juhul ei jõuaks ta Josh Mattesoni maja juurde ja õigeks ajaks tagasi, et pärast ema viimase kliendi lahkumist koju sõita.

Niisiis kõmpis ta taas läbi tagaaedade ja külma kiirevoolulise jõe ääres kasvava metsa, kus asusid Bascomi parimad elumajad. Seal elas Orioni kolledži uus rektor ja mitu arsti. Ja Mattesonid, kes olid osariigi suurima valmismajade tehase omanikud. Nii et elad topeltlaias mobiilses majas? Tõenäoliselt on see toodetud siin, Bascomis, selle seitsme magamistoaga tudorstiilis maja elanike poolt. Poolraagus puude vahelt ronis Bay künkale, kust avanes vaade Mattesoni majatagusele muruplatsile. Üle talveks kinnikaetud basseini paistsid talle kätte saun ja avatud õueuksed.

Seal oli juba palju noori, mõned olid saunas, mõned vaatasid õuepoolses elutoas telekat. Nad kasutasid ära asjaolu, et Josh Mattesoni vanemad olid sel kuul ära. Kõik üritasid natuke liiga püüdlikult jätta muljet, et nad tunnevad end vabalt, justkui matkiksid mingit filmi, aga tegelikult ei kuulunud mitte keegi neist päriselt sinna.

Näiteks Fiatiga tulnud tüdrukud. Trinity Kale, kelle vanematel oli käsil lahutus, kuulus oma Floridas elavate vanavanemate juurde. Ja Dakota Olsen tahtis oma sisseastumisesseed lihvida, sest ta kuulus ilmselgelt Princetoni. Riva Alexander, ümaravõitu, alati tantsutüdrukute püramiidi alumises reas ja alati dieedil, tahtis kodus olla ja kokata. Ja Louise Hammish-Holdem, nojah, Bay ei osanud täpselt öelda, kuhu Louise kuulus, aga ta teadis, et mitte siia. See oli keskkooli minimudel. Mitte keegi ei olnud seal, kuhu ta kuulus. Kõik olid teel kuhugi mujale. See ajas Bay hulluks ja tegi temast omamoodi heidiku, sest Bay teadis täpselt, kuhu ta kuulub. Ta kuulus siia, Bascomi.

Josh Mattesoni juurde.

Sellesse linna kuulumisest oli ta teadlikuks saanud kohe, kui ema Seattle’ist siia tagasi kolis ja Bay oli viieaastane. Nii läks täide unenägu, mida Bay oli kunagi näinud, unenägu, kus ta lamas Waverley aias õunapuu all ja kõik olid õnnelikud, kõik olid õiges kohas. Arusaamine, et Josh on see, kellega ta on määratud koos olema, võttis pisut kauem aega. Bayl ja Joshil polnud siiani tekkinud võimalust suhelda, kuni käesoleva aastani, mil Bay astus viimaks ometi keskkooli, mille lõpuklassis õppis Josh.

Josh istus õues laua ääres ja ajas lõbusalt juttu ühe kaaslasega jalgpallimeeskonnast. Ta oli blond ja ilus ja vaimukas ja heasüdamlik, aga nii ilmselgelt õnnetu, et Bay imestas, miks keegi teine seda ei näe. See kiirgas temast nagu suits, justkui poiss kärssaks, põleks aeglaselt.

Bay kuulus Joshiga kokku. Sedagi oli raske taluda. Aga teadmine, et ka Josh kuulus temaga kokku, et poiss liikus mööda teed, mis polnud talle määratud, oli piin. Katse Joshi seda uskuma panna oli olnud Bay elu raskeim ettevõtmine. Kaks kuud tagasi oli ta end lolliks teinud, kirjutades Joshile selle kirja ja pälvides maine, mida tal tõesti vaja ei olnud – lisaks sellele, et ta oli Waverley. Nii et nüüd hoidis Bay temast eemale.

Ta sai lõpuks aru, et ükskõik kui väga sa ka ei püüaks, et saa sa kedagi sundida sind armastama. Sa ei saa teda takistada valet otsust tegemast.

Niisugust maagiat ei olnud olemas.

Sama päeva hilisõhtul ärkas Claire Waverley üles ja värises. Teise korruse tornis asuva magamistoa aken oli lahti ja sealt tuli külma õhku sisse. Külm hõljus voodi kohal ja helkis tillukeste valgete tähekestena, mida Claire peaaegu puudutama küündis.

Ta tõusis vaikselt, läks akna juurde ja võttis selle lauajupi ära, millega tema mees Tyler akent lahti hoidis. Eelmise öö suur vihm oli linna viimaks ometi külmemat õhku toonud, pärast eriti kõrvetavat vananaistesuve. Väljas kumasid tänavalaternad sinakas udus just nii, nagu soe klaas läheb ähmaseks, kui see külmikusse panna.

Claire vaatas üle õla Tyleri poole, kes oli tekid pealt heitnud ja kelle paljas rind kiirgas lainetena soojust. Tyler ei saanud kunagi nohu. See mees kandis oma Birkenstocki sandaale lausa aasta ringi, ja ilma sokkideta.

„Ma lähen lõpetan mõned tööasjad ära,” ütles Claire vaikselt. Need sõnad olid vaevukuuldavad, sest ta ei tahtnud meest äratada. Kui too ärkaks, tõmbaks ta Claire’i tagasi enda juurde voodisse ja ütleks, et see võib hommikuni oodata.

Claire pöördus ega näinud, kuidas Tyler silmad avas, kui ta ära läks.

Aga mees ei hoidnud teda tagasi.

Nad olid nüüdseks kümme aastat abielus olnud, ja Claire imestas ikka veel, kui ta väsinud ja eriti pire oli, miks mees on endiselt alles, miks ta Claire’i endiselt nii väga armastab. Tyler ei olnud siitkandist – ta tuli Orioni kolledžisse tööle kümme aastat tagasi, tol perioodil, mida Claire alati nimetas Muutuste Aastaks – ja Bascomi ebausk ja veidrused polnud talle õieti külge jäänud. Ta ei teinud sellest suuremat välja, et kõik linnaelanikud uskusid, et Waverleydel on üleloomulikud võimed. Õigupoolest, sügaval sisimas, teadis Claire, et mees ei usu seda üldse. Talle meeldis Claire’i puhul see, mis ei olnud iseäralik. Naise juuksed, tema naer, koguni tema kõnnak. Ja see oli hämmastav. Claire ei osanud endale ettegi kujutada, kes ta ilma oma andeta oleks. Ta oli harjunud mõtlema, vanasti, kui ta veel üksi oli, et tema ainus väärtuslik omadus on see, et ta on Waverley.

Claire’i armastus Tyleri vastu oli nii tugev, et võis talle pisarad silma tuua, ja mõte, et ta võib mehe kaotada, tekitas tunde, nagu ta seisaks põhjatu musta augu serval ja hakkaks sinna sisse kukkuma.

Mööda koridori kõndides vangutas Claire pead. Jälle heietab ta musti mõtteid. Tyler ei lähe kuhugi. Claire teadis, et tema mees on kannatlik ja õnnelik nagu puuleht tuule käes, kes lendab sinnapoole, kuhu Claire läheb. Aga Claire oli juba ammu aru saanud, olgugi et pidevad unenäod ema lahkumisest olid tasapisi lakanud, et kui sind lapsena hüljatakse, ei suuda sa kunagi unustada, et inimesed on võimelised lahkuma, isegi kui nad seda kunagi ei tee.

Claire peatus koridori lõpus. Ta avas nende tütre Mariah’ toa ukse ja nägi, et ka Mariah’ aken oli lahti. Mariah magas samasuguses asendis nagu Tyler, käed-jalad laiali, justkui näeks unes, et ulbib soojas vees. Ta oli nii oma isa moodi ja nii vähe Claire’i moodi, et mõnikord Claire mõtles, et ta armastaks nagu veel üht osa Tylerist, mis ei ole tema endaga seotud.

Läbi toa astudes korjas ta Mariah’ balletiriided ja seljakoti üles, vaatas ringi ja tajus oma lapse normaalsust nagu ristsõnamõistatuse küsimust, mis talle arusaamatuks jäi. Mariah oli soovinud roosat tuba, täiuslikult roosat, arbuusikoogi glasuuri värvi. Ta oli soovinud valget mööblit ja puhvis printsessitekki. Ta ei tahtnud vana tapeeti, antiikesemeid ega käsitsi tehtud lapitekke. Tütar käis balletitunnis ja võimlemistrennis ja teda kutsuti alati sõbrannade juurde ööbima ja sünnipäevale. Ta sõlmis kergesti sõprussidemeid. Alles sel nädalal oli ta öelnud, et tal on uus parim sõbranna nimega Em, ja nüüd ei rääkinudki ta muust kui Emist. Selline normaalsus ei tulnud Waverleydele kunagi kergelt. Aga niisugune see Mariah oli, sama normaalne nagu tema isa, sama õnnelik nagu isa, sama vähe teadlik Claire’i ja selle maja veidrustest.

Claire jõudis Mariah’ toa lahtise akna juurde ja tõmbas selle kinni. Ta mõtles kõige peale, mida tal oli vaja allkorrusel teha. Ta pakib kõik reedesed kommitellimused kastidesse ja kleebib kastidele sildid peale. Seejärel vastab oma kontoris ärimeilidele, salvestab vastused mustandite kausta ning saadab pärast tööajal ära, et keegi ei teaks, et ta on kell kaks öösel üleval ja muretseb asjade pärast, mille pärast ei ole vaja muretseda.

Kõik olid vaimustuses Waverley Kommidest, nende äri kiirest kasvust, tähelepanust, mida see Bascomile tõi. Tyler kergitas kulmu, kuuldes, kui palju kasumit nad suvel teenisid, ja märkis rõõmsalt, et Mariah’ kolledžifondile on see uus äri igatahes kasulik. Ja Claire pidi ise ka tunnistama, et oli kõditav näha kommisiltidel esimest korda Waverley nime, tunda harjumatut, kuid mitte ebameeldivat närvivõbinat tol hetkel, kui ta päriselt adus, et kusagil on tohutu hulk inimesi, kes ostavad midagi, mille on valmistanud tema. Claire. Waverley. See oli hoopis teistsugune äri kui toitlustamine, see ei olnud enam isiklik teenus, vaid avas tema ande laiemale publikule. Tal oli tunne, et ta seisab millegi suure lävel, ja ta ei olnud edu suhtes immuunne. Õigupoolest valdas see mõte teda täielikult, ta pühendas end ihu ja hingega kommidele ja mõtles, kui uhke vanaema selle üle oleks. Vanaema Mary oli ülimalt eraklik naine, kes müüs oma kaupa – münditarretisi ja päevakübara-munakreemikooke ja pelargooniveini – ainult nendele inimestele, kes tema tagaukse juurde tulid, justkui oleks see saladus, mida kõik hoidma peavad.

Aga esimese öökülma eel, ajal, mis tõi endaga kaasa märgatava ebakindluse, ei saanud Claire enam salata, et Waverley Kommidega oli ilmselgelt midagi lahti.

Kui pärast ajakirja Southern Living artiklit hakkas riburada tulema tellimusi gurmeekaupluste kettidelt, eriti lõunaosariikide omadelt, ei saanud Claire kommide maitsestamiseks enam ise essentse valmistada. Nõudlus kasvas suuremaks kui tema aia saak, nii et ta pidi langetama kiire otsuse essentsid sisse osta, selle asemel et neid ise teha.

Ja mitte keegi ei pannud tähele.

Nagu purgisildid kinnitasid, rahustasid sidrunaloisiakommid endiselt lapsi ja leevendasid kurguvalu. Lavendlikommid andsid inimestele endiselt õnnetunde. Ja kõik vandusid endistviisi, et roosikommid toovad neile meelde nende esimese armastuse.

Aga nüüd ei sisaldanud kommid mitte midagi Waverley aiast, sellest müstilisest varasalvest, millesse Claire uskus.

Nõrkusehetkedel tabas ta end mõtlemast: mis siis, kui see polegi tõsi? Mis siis, kui Tyleril on õigus ja Waverleyd on kummalised ainult sellepärast, et kõigile on seda põlvest põlve räägitud, kuna nad juhtumisi elavad ühe õunapuu kõrval, mis õitseb valel aastaajal? Mis siis, kui see väike tüdruk, kes Claire kunagi oli, see, kes lapsena siia jäeti ja vanaema Mary põlle külge klammerdus, jäi selle perekonna müüti uskuma vaid sellepärast, et tahtis meeleheitlikult endale juuri? Mis siis, kui need lilled ei olegi erilised? Mis siis, kui tema ei ole? Selle asemel et hoida vanaema kombel Waverley nime kohaliku ja salapärasena, oli ta avanud selle avalikele spekulatsioonidele. Ta oli tahtnud tähelepanu, oli tahtnud, et suurem hulk inimesi teaks, et tal on anne, justkui oleks asi nii, et mida rohkem inimesi teab, seda reaalsemaks see muutub. Aga nüüd oli ta hakanud mõtlema, kas ta on ehk reetnud saladuse, mille vanaema talle usaldas.

See, et Claire tundis just sel aastaajal vanaema Maryst kõige teravamalt puudust, ei teinud asja sugugi paremaks. Claire oli olnud kahekümne nelja aastane, kui ta vanaema kaotas. Sellest oli nüüd kakskümmend aastat möödas, aga Claire tundis ikka veel vahel Mary viigimarja- ja pipraleiva lõhna, ja mõnikord oli ta kindel, et Mary on endiselt kohal, kui hapupiimapakk valamusse kummuli kukkus või segamiskausid riiulil end üleöö värvide järgi ritta seadsid. Ta tundis puudust sellest, kui loomulik, kui kindel kõik tundus, kui vanaema elas.

Ta astus Mariah’ toa akna juurest eemale ja hakkas köögi poole minema. Peatus ja pöördus siis tagasi. Ta oleks justkui näinud teisel pool tänavat, proua Kranowski maja ees kõnniteel üht varju. Claire kissitas silmi ja surus peaaegu nina vastu klaasi, ning vari hakkas kuju võtma.

Tänavalaternate vahel pimeduses seisis keegi. Mees oli pikk ja tal oli seljas midagi kerget, justkui hall ülikond. Tema juuksed olid hõbehallid. Kõik muu oli ähmane, justkui oleks tema nahk nähtamatu.

Igatahes vahtis mees ainiti nende maja poole.

Claire kontrollis, kas Mariah’ toa aken on korralikult suletud, ja läks siis kähku trepist alla ning võttis ukse kõrval seisva laua sahtlist taskulambi.

Ta keeras ukse lukust lahti, avas selle ja astus verandale. Külmad põrandalauad sundisid varbaid kõverasse tõmbuma.

Teisel pool tänavat ei olnud enam kedagi.

„Hei!” hõikas Claire.

Ta pani taskulambi põlema ja suunas valguse eesaeda. Tuli tuulehoog, tõstis mõned lehed õhku ja keerutas neid ringi, see kõlas nagu kiire raamatulehtede sirvimine vaikses raamatukogus. Proua Kranowski koer haugatas mõne korra. Siis jäi kõik vaikseks.

Õhus oli mingi tuttav lõhn, millele ta ei osanud täpselt nime anda, sigarettide ja porteri ja imelikul kombel ka odava kirsihuuleläike segu.

Claire’i kogemuste kohaselt oli kõigel alati mingi tähendus. Ja see nägemus, see mees ajas tema käsivarte karvad turri.

Esimene öökülma saabumine oli alati ettearvamatu aeg, aga tänavu tundus see … meeleheitlikum kui tavaliselt.

Miski oli tulekul.