Читать книгу Esimene öökülm - Sarah Addison Allen - Страница 3

Sama päeva varasemal kellaajal, kui see vana mees oli bussi pealt maha astunud ja Bascomi kesklinna haljaalale kõndinud, vaatas ta hämmeldunult ringi ja mõtiskles, kuidas ta oma eluga küll sellesse punkti on jõudnud.

Tavaliselt liikus ta külmast ilmast sammu võrra ees, sõites igal aastal põhjast Floridasse ja ajades tee peal äri. Floridas talvitus hulk tivolirahvast. Enamasti vana kooli inimesed nagu temagi, kes kunagi ei nimetanud minevikku vanaks heaks ajaks.

Aga kõigepealt vajas ta kiiret rahasüsti, mille pärast ta oligi siin peatuse teinud. Suurt saaki siit ei tule, aga mõne kuu saab ta sellega läbi. Tänavu oli äri kehvasti läinud. Tema nimekirjas oli üha vähem inimesi ja tõele au andes ei olnud ta enam nii osav kui vanasti. Kunagi oskas ta inimestelt nii libedalt raha välja pressida, et inimesed uskusid, et talle raha andmine oli nende endi mõte. Aga ta ei olnud enam südamega asja juures.

Või vähemalt oli nii kombeks öelda.

Ta oli üpris kindel, et südant ei ole tal enam olemas. Ainus asi, mis tema vere soontes voolama pani, oli röövi põnevus, aga seegi oli nüüdsel ajal pigem rutiin. Mäletamist mööda oli ta viimati tundnud oma kunagise südame põksumist kaheksaaastaselt, kui tema ema, Imeline Zelda Zahler, Maotaltsutaja Sahara Kõrbest, ta üleöö maha jättis ja enam välja ei ilmunudki. Ema nimi oli tegelikult Ruthie Snoderly ja ta oli pärit Lääne-Virginia tillukesest Juke’i linnast, mis asus Sahara kõrbest nii kaugel kui üldse võimalik. Ta polnud ilus ega hea, aga poeg armastas teda. Paksu krohvikihi all oli ema nahk rõugearmiline, aga poiss vahtis teda öösel oma koikust jumaldava pilguga ja kujutles, et ema armid on tähtkujud, salajane kaart, mis näitab teed kaugesse õnnelikku paika. Ema rääkis paksu kolkamurrakut, ja nüüdki veel, kuuldes seda Apalatši murrakut, tabas ta end vahel igatsemas midagi, mida tal polnud iial olnudki – kodu.

Ta pani kohvri maha. See Põhja-Carolina linnake oli imelik koht. Pargis oli hiigelsuur hall skulptuur: poolest saadik maetud pea. Kujul oli ühes silmas monokkel ja juuksed olid nii osavalt valatud, et isegi kammijäljed jätsid ehtsa mulje. Ta ohkas ja mõtles, et see ettevõtmine ei tasu õieti vaeva. Kui ta poleks selle jaoks juba nii palju uurimistööd teinud, ootaks ta järgmise bussi ära ja sõidaks kohe edasi Floridasse. Võib-olla saaks ta talveks Taco Bellis tööd.

Suur Banditi töötab Taco Bellis.

Ei, seda ei suutnud isegi tema endale ette kujutada.

Niisiis, kõige olulisem kõigepealt. Ta pidi leidma Pendland Streeti.

Ta pöördus ja märkas teisel pool teed üht teismelist. Tüdrukul olid pikad tumedad juuksed ja ainitine pilk. Tüdruk oli teda vahtima jäänud. Igaüks poleks osanud nii pikalt vahtida, ilma et see oleks ebaviisakas tundunud. Mees tegi kiire kokkuvõtte: liiga tähelepanelik. Ta naeratas, et lahedamat õhkkonda luua.

„Kas sa oskad mulle öelda,” hüüdis ta tüdrukule, „kus on Pendland Street?”

Tüdruk osutas lääne poole ja mees tänas teda, võttis kohvri ja tõttas minema. Parem oli mõnele inimesele mõistatuseks jääda. Hämmelduse tekitamine on alati parim väljapääs tundmatust olukorrast. Seda teab iga endast lugupidav maag.

Ta leidis tänava hõlpsasti üles ja kõndis aeglaselt vanadest ebakorrapärase kujuga majadest mööda. Päris kena vist. Aga see kant ei andnud talle lootust, et ta võiks siin rohkem raha teenida, kui ta oli arvestanud.

Tal polnud aimugi, kus ta ööbib. Seda ei teadnud ta kunagi. Mõnikord ööbis ta kuskil pargis või metsatukas. Aga tema kondid ei olnud enam endised. Nüüdsel ajal igatses ta pehmust. Pehmemaid bussiistmeid, pehmemaid magamisasemeid, pehmemaid sihtmärke. Ja siinses õhus oli jahedust, mis talle ei meeldinud. Ta ei liikunud küllalt kiiresti, et pääseda sügise külma puudutuse eest, mis põhja poolt visalt peale tungis ja tema liigesed kangeks muutis.

Lookleva tänava keskpaigas jäi ta seisma. Tema jalad olid juba valusad, sest kuigi kingad olid nii läikima löödud, et pildusid päikese käes täiuslikke tähekujulisi helke, hakkasid tallad auklikuks muutuma ja ta tundis igat kivikest, mis jala alla sattus.

Ta tõstis pilgu ja nägi, et oli peatunud maja juures, mille ees muruplatsil oli suur silt PENDLAND STREETI AJALOOLINE VÕÕRASTEMAJA.

Ta vaatas majanumbrit. Tema uusima sihtmärgi elukoht oli siit ainult üheksa maja kaugusel. See oli tõeline vedamine. Võib-olla hakkab tal nüüd paremini minema.

Selle asemel et minna sihtmärgi maja üle vaatama, mida oligi parem teha ööpimeduse varjus, astus ta mööda kõnniteed võõrastemajja. Maja oli värvitud roosaks, luugid olid telliskivipunased. Kaari ehtivad nikerdused ja veranda olid valged. Verandatrepi igal astmel oli vähemalt neli eri suuruse ja värvusega kõrvitsat; mõni kõrvits oli koguni valge, üks oli lilla. Ukse kõrval põrandavaasis oli kuivatatud pamparohtu. Keegi oli sügiskaunistustega tublisti vaeva näinud.

Mees avas ukse, millel oli tselastrist tehtud pärg, ja astus sisse.

Maja nägi välja nagu vanad võõrastemajad ikka, palju läikivat tumedat puitu, vasakul võõrastetuba, paremal söögilauad ja ülakorrusele viiv trepp. Vastuvõtulaud asus fuajees. Siin oli veel kõrvitsaid ning kuivatatud dollarililli ja Jaapani paberlaternaid. Keegi oli lilleseadekursusel käinud ja seda väga tõsiselt võtnud.

Mees pani kohvri maha ja vaatas ringi. Täna õhtul oli siin vaikne. Neil polnud kohustust külalistele õhtusööki pakkuda. Aga söögilauad viitasid hommiku- või lõunasöögile, mis tähendas, et siin oli köök, mida ta võiks vaikselt revideerida. Tema viimasest söömaajast oli mitu tundi möödas. Ta helistas laual olevat kella ja ootas, uurides seinal rippuvaid fotosid. Enamikul fotodel oli umbes kuuekümneaastane peenutsev, vooruse verstaposti olekuga mees, kes kätles ilmselt kohalikke suuri ninasid.

Aga isik, kes kusagilt trepitagusest ruumist välja ilmus, ei olnud fotodel kujutatud mees.

See oli valusalt kõhn naine, kes meenutas talle üht kunagist tuttavat, Greteli-nimelist kondiväänajat. Naine oli hilistes viiekümnendates või varajastes kuuekümnendates eluaastates. Tema juuksed olid värvitud tumepruuniks ja tal oli kaks pakki päevas suitsetaja sapikarva jume. Tema silmad, nooruses tõenäoliselt tema ainus kaunis ehe, olid täiesti rohelised. Mees pani ta kohe paika. See oli naine, kes oli juba ammu aru saanud, et tema elust ei kujune õnneliku lõpuga muinasjuttu. Aga nagu kõik pettunud naised, uskus ta sellesse endiselt – uskus lihtsalt, et see on määratud kellelegi teisele.

„Kuidas saan teid aidata?” küsis naine suurema entusiasmita. Ta haises sigaretisuitsu järele.

Mees naeratas talle ja vaatas talle silma. Ta oli naisest paarkümmend aastat vanem, kuid teadis, et on endiselt teatud peenel moel võluv. Tema juuksed olid paksud ja hõbehallid ja silmad ebatavalist säravhalli tooni. Need silmad suutsid hüpnotiseerida – see oligi ainus põhjus, miks tal lubati Sir Walter Trotti Rändtivolisse jääda, kui tema ema minema läks. Või siis üks põhjustest. „Ma palun tuba.”