Читать книгу Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood - Sarah J Maas - Страница 6

Kaks kuud, kolm päeva ja umbes kaheksa tundi hiljem lõi kell kaminasimsil keskpäeva. Piraadipealik kapten Rolfe hilines. Sama kehtis Celaena ja Sami kohta, kuid Rolfe’il polnud mingit ettekäänet. Mitte nüüd, kui nad juba kaks tundi graafikust maha jäid. Mitte nüüd, kui nad tema kabinetis kohtusid.

Ja hilinemine polnud kaugeltki Celaena süü. Tema ei saanud tuuli juhtida ja need pelglikud madrused võtsid kahtlemata Surnusaarte arhipelaagi seilamiseks mõnuga aega. Ta ei tahtnud mõelda sellele, kui palju kulda Arobynn meeskonnale altkäemaksuks andis, et nood piraatide territooriumi südamesse seilaks. Aga Kolbalaht asus saarel ja seega ei saanud nad transpordivahendit eriti valida.

Kaugelt-liiga-umbse musta keepmantli, särgi ja eebenmusta maski taha varjunud Celaena tõusis toolilt Piraadipealiku laua ees. Kuidas ta julges sundida Celaenat ootama – ta teadis suurepäraselt nende tuleku põhjust.

Kui kolm palgamõrvarit piraadi käe läbi kurva lõpu leidis, saatis Arobynn neiu oma isikliku pistodana arveid klaarima. Ja eelistatavalt kulla kujul, sest need surmad läksid Palgamõrvarite Gildile kalliks maksma.

„Iga minutiga, mida Rolfe sunnib meid ootama,” ütles Celaena Samile, mask muutis ta sõnad tasaseks ja pehmeks, „lisan võlale otsa kümme kuldmünti.”

Kaunite näojoontega Sam ristas käed ja põrnitses altkulmu. „Sa ei tee midagi sellist. Arobynni kiri on pitseeritud ja nii see ka jääb.”

Kumbki neist ei tundnud ülemäära õnne, kui Arobynn otsustas alatasa üksteise kõrri kargava paari koos Surnusaartele saata. Omajagu vaenu lisas siiani ka Beni surnukeha. Celaena tõi truu kaaslase maised jäänused mõrvapaigalt omal käel ära ja Ben oli mullapõues lebanud vaevu kaks kuud. Ja Beni kaotuse kõrvetus hõõgus ikka veel Celaena rinnus.

Celaena õpetaja nimetas Sami saatjaks, aga Celaena teadis, mida noormehe kohalolu tähendas – valvekoer. Mitte et Celaena oleks kavatsenud midagi halba korda saata, ees seisis kohtumine Erilea Piraadipealikuga. Selline võimalus avanes vaid korra elus, kuigi tibatilluke mägine saar ja lagunev sadamalinn ei jätnud siiani erilist muljet.

Neiu lootis näha häärberit nagu Palgamõrvarite Kantsis või vähemalt kindlustatud vana lossi. Ent Piraadipealik oli üle võtnud terve korruse kahtlase mainega kõrtsis. Madalad laed, krääksuvad puitpõrandad ja kitsuke ruum üheskoos lõunasaarte niigi säriseva temperatuuriga tähendas Celaenale ämbrite kaupa higistamist. Ent ebamugavus tasus kuhjaga ära: kui nad läbi Kolbalahe sammusid, pöördusid pead köitva vaatepildi peale – tuules paisuv must keep, oivaline riietus ja mask moondasid neiu pimeduse sosinaks. Veidike hirmutamist ei tee iial paha.

Celaena kõndis puust laua juurde, võttis kätte paberitüki ja musta kinnastatud käed keerasid selle teistpidi. Sissekanded ilmatingimuste kohta. Kohutavalt igav.

„Mida sa teed?”

Celaena tõstis järgmise paberilehe. „Kui Tema Piraatlus kõik laokile jätab, on küllaga põhjust siin veidi ringi nuuskida.”

„Ta jõuab iga hetk siia,” sisistas Sam. Celaena korjas näppu päevinäinud kaardi ning uuris hoolega mandripunkte ja -tähistusi. Kaardi all kiiskas midagi väikest ja ümarat ning neiu libistas selle taskusse enne, kui Sam jõudis märgata.

„Oh, kuss,” manitses neiu ning avas töölaua kõrval seinal oleva luugi. „Selliste kääksuvate põrandate puhul kuuleme teda kilomeetri kauguselt.” Luugitagune oli triiki täis kinni keeratud kirjarulle, sulgi, üksikuid münte ja väga vana ning kalli välimusega brändipudeleid. Celaena võttis ühe pudeli välja ja keerutas merevaiguvärvi vedelikku tibatillukesest illuminaatorist sisse voogavas päikesevalguses. „Napsu?”

„Ei,” ütles Sam end pooleldi käänates ja ust silmas pidades. „Pane see tagasi. Kohe.”

Celaena kallutas pea viltu, kiigutas korraks kristallpudelit ja pani siis tagasi. Sam ohkas. Celaena irvitas maski taga.

„Ta ei saa kuigi hea pealik olla, kui see siin ongi tema isiklik kabinet,” nentis neiu. Sam karjatas summutatult jahmatusest, kui Celaena laua taga hiiglaslikku tugitooli potsatas ja asus piraadi arveraamatuid lappama ja pabereid teistpidi keerama. Mehe käekiri oli kokku surutud ja peaaegu loetamatu, allkiri ei enamat paarist silmusest ja sakilisest tipust.

Celaena ei teadnud, mida ta täpsemalt otsis. Neiu elavnes pisut, kui ta purpurset lõhnastatud paberit märkas, millele oli alla kirjutanud keegi Jacqueline. Ta nõjatus toolile, tõstis jalad lauale ja hakkas lugema.

„Neetud küll, Celaena!”

Celaena kergitas kulme, kuid taipas, et Sam ei näinud ju seda. Mask ja riided olid vajalik ettevaatusabinõu ning muutsid identiteedi varjamise märksa kergemaks. Tegelikult olid kõik Arobynni palgamõrvarid andnud tõotuse tema isikut saladuses hoida – vastasel juhul ähvardas lõputu piin ja viimaks surm.

Celaena mühatas, kuigi hingeõhk muutis talumatu maski ainult kuumemaks. Kogu maailm teadis Celaena Sardothieni, Adarlani Palgamõrvari kohta üksnes seda, et ta on naissoost. Ja Celaena tahtis selle ka nii jätta. Kuidas ta saaks muidu jalutada Riftholdi laiadel avenüüdel või võõramaist ülikut teeseldes suurejoonelistele pidudele imbuda? Ja kuigi neiu soovis Rolfe’ile anda võimaluse kena näolappi imetleda, pidi ta tunnistama maskeeringu mõnevõrra hirmuäratavat mõju, sest mask moonutas hääle eriti urisevaks käheduseks.

„Tagasi toolile.” Sam sirutus mõõga poole, mida seal polnud. Valvurid kõrtsi sissepääsu ees korjasid neilt relvad ära. Keegi neist muidugi ei taibanud ka, et Sam ja Celaena olid ise relvad. Nad võisid Rolfe’i tappa niisama hästi ka paljakäsi.

„Või soovid kakelda?” Celaena heitis armastuskirja hooletu liigutusega lauale. „Miskipärast arvan ma, et see ei jätaks meie uutele tuttavatele soodsat muljet.” Neiu pani käed vaheliti kuklale ja silmitses Kolbalahte moodustavate viletsaste hoonete vahelt tükikest türkiissinist merd.

Sam ajas end pooleldi püsti. „Mine lihtsalt oma kohale tagasi.”

„Ma olen kümme päeva merel loksunud. Miks ma pean sellel ebamugaval toolil kügelema, kui see sobib minu maitsele märksa paremini?”

Sam urises. Enne, kui neiu jõudis midagi vastuseks öelda, avanes uks.

Sam tardus. Celaena kallutas üksnes tervituseks pead, kui Piraadipealik, kapten Rolfe kabinetti astus.

„Tore, et tunnete end nagu kodus.” Pikk tumedajuukseline mees sulges enda järel ukse. Julge käik, arvestades asjaolu, kes teda kabinetis ootasid. Celaena püsis oma kohal. Noh, Rolfe polnud nüüd küll kindlasti see tüüp, keda tema lootis kohata. Celaena ei tundnud üllatust küll iga päev, aga... ta kujutles pealikku ette veidi räpaka ja palju rohkem uhkeldavana. Arvestades kõlakaid Rolfe’i metsikutest seiklustest, oli raske uskuda, et see sale, kuid mitte kiitsakas, hästi riides, kuid mitte silmatorkavalt, ja ilmselt kahekümnendate eluaastate teises pooles kutt on legendaarne piraat. Vahest hoidis ka tema identiteeti vaenlaste eest saladuses.

Sam tõusis ja kummardas kergelt. „Sam Cortland,” ütles ta tervituseks.

Rolfe sirutas käe ja Celaena jälgis tätoveeritud pihku ning sõrmi, kui need Sami laiast kämblast haarasid. See kaart – see oligi see müütiline kaart, mille pärast Rolfe oma hinge maha müüs, et see tindiga oma kätele kanda. Kaart maailma ookeanidest – kaart, mis muutus, et näidata torme, vaenlasi... Ja varandusi.

„Teie vist tutvustamist ei vaja,” pöördus Rolfe tema poole.

„Ei.” Celaena kallutas end tooliga tagasi. „Ju vist.”

Rolfe mugistas naerda ja üle päevitunud näo levis kõver muie. Mees astus luugi juurde ja andis Celaenale võimaluse teda lähemalt uurida. Laiad õlad, püstine peahoiak, liigutustes hooletu graatsia, mis tulenes teadmisest, et kogu võim siin on tema käes. Ta ei kandnud vööl ka mõõka. Veel üks julge käik. Samuti tark, sest nad oleks võinud relva kergesti ka tema enda vastu kasutada. „Brändit?”

„Ei, tänan,” keeldus Sam kerge pearaputuse saatel. Celaena tundis endal mehe karmi pilku, mis üritas tahtejõuga teda sundida jalgu Rolfe’i töölaualt maha tõstma.

„Sellist maski kandes ei saaks te vist nagunii juua,” mõtiskles Rolfe valjult. Mees valas endale brändit ja rüüpas mehise sõõmu. „Teie peate kogu selle riietuse all küll juba keema.”

Celaena langetas jalad, sirutas käsivarred välja ja libistas sõrmedega üle töölaua kumera ääre. „Olen harjunud.”

Rolfe võttis uue lonksu ja silmitses Celaenat silmapilgu jooksul üle klaasi. Rabavat mererohelist tooni silmad olid sama kirkad kui vesi vaid paari kvartali kaugusel. Klaasi langetades lähenes mees lauaotsale. „Mina ei tea, kuidas Põhjalas asju aetakse, aga siin all meeldib meile teada, kellega me räägime.”

Celaena kallutas pea viltu. „Nagu ennist juba öeldud sai, mina tutvustamist ei vaja. Ja mis puutub mu imekauni näo vaatlemise privileegi, siis kardetavasti saavad selle au osaliseks vähesed mehed.”

Rolfe’i tätoveeritud sõrmed pigistasid kõvemini klaasi. „Kasige mu toolilt.”

Sam tõmbus teisel pool ruumi pingesse. Celaena uuris uuesti Rolfe’i töölauda, laksutas keelt ja vangutas pead. „Te peate tõesti selle segapudru korrastamise kallal töötama.”

Neiu tajus peatset haaret ning oli jalgel enne, kui mehe sõrmed jõudsid keebi musta villa riivata. Rolfe seisis temast tubli peajagu jagu kõrgemal. „Mina teie asemel seda ei üritaks,” nurrus Celaena.

Rolfe’i silmad kiiskasid väljakutsest. „Te olete minu linnas, minu saarel.” Neid eraldas vaid kämblalaius. „Teil pole mingit alust mulle käsklusi jagada.”

Sam köhatas kurgu puhtaks, ent Celaena põrnitses pingsalt Rolfe’i näkku. Vastase silmad uurisid pimedust keebi kapuutsi all – siledat musta maski, varje, mis peitsid igat näojoont. „Celaena,” hoiatas Sam ja köhatas uuesti.

„Hea küll.” Celaena ohkas valjusti ja astus ümber Rolfe’i, justkui poleks too muud kui tükk mööblit tema teel. Neiu vajus ükskõikse liigutusega toolile Sami kõrval. Kaaslane välgatas vihase pilguga ja see põletas piisavalt, et sulatada kogu Jäine kõrb.

Neiu tundis, kuidas Rolfe jälgib igat nende liigutust, kuigi too kohendas enne istumist vaid kesköiselt tumesinise särgi kraed. Laskus pinev vaikus, mida katkestasid üksnes linna kohal tiirlevate kajakate karjed ja räpastel tänavatel üksteist hõikuvate piraatide hüüded.

„Noh?” Rolfe toetas käsivarred lauale.

Sam heitis pilgu Celaenale. Tema kord.

„Teate täpselt meie tuleku põhjust,” lausus Celaena. „Aga võib-olla lõi kogu see brändi teile pähe. Kas värskendan mälu?”

Rolfe viipas rohelistes, sinistes ja mustades toonides käega, et neiu jätkaks. Justkui oleks ta troonil istuv kuningas, kes kuulab rahvarämpsu kaeblusi. Eesel.

„Kolme meie gildi palgamõrvari laibad leiti Bellhavenist. Ellujäänu sõnul ründasid neid piraadid.” Celaena laotas käsivarre tooli seljatoele. „Teie piraadid.”

„Ja kuidas teadis too ellujäänu, et need olid minu piraadid?”

Celaena kehitas õlgu. „Vahest reetsid neid tätoveeringud.” Kõigil Rolfe’i meestel oli randmele tätoveeritud mitmevärvilise käe kujutis.

Rolfe avas lauasahtli, võttis välja paberilehe ja luges sisu ette. „Kui kuulsin tuulelt, et Arobynn Hamel võiks mind süüdistada, lasin Bellhaveni sadamavalitsejal endale need ülestähendused saata. Näib, et juhtum leidis aset hommikul kell kolm ja sadamas.”

Seekord vastas Sam. „Vastab tõele.”

Rolfe asetas paberi lauale ja tõstis silmad taeva poole. „Nii et kui vahejuhtum toimus kell kolm hommikul ja leidis aset sadamas, kus pole teatavasti tänavalaternaid, siis kuidas nägi teie palgamõrvar kõigi nende tätoveeringuid?”

Celaenale tuli info tänavalaternate puudumisest küll uudisena, kuid vaatamata sellele põrnitses ta maski taga pahaselt. „Sest see juhtus kolm nädalat tagasi – täiskuu ajal.”

„Aa. Ent on varakevad. Isegi Bellhavenis on ööd veel külmad. Kui mu mehed ei olnud just mantliteta, polnud mingit viisi, kuidas…”

„Aitab,” nähvas Celaena. „Eks sellel paberilipakal on ilmselt kümme erinevat viletsat vabandust teie meeste jaoks.” Neiu napsas põrandalt pauna ja sikutas välja kaks pitseeritud ürikut. „Need on teile. Meie isandalt.” Ta viskas need töölauale.

Rolfe’i huuli sikutas naeratus, kuid ta tõmbas dokumendid enda juurde ja uuris pitserit. Mees hoidis seda päikesevalguse käes. „Mind üllatab, et seda pole rikutud.” Tema silmad küütlesid kelmikusest. Celaena tajus, kuidas Samist uhkas üleolekut.

Kahe osava randmenõksuga lõikas Rolfe mõlemad ümbrikud lahti kirjanoaga, mida Celaena mingil moel enne ei märganud. Kuidas see tal kahe silma vahele jäi? Rumal viga.

Järgnenud hääletutel minutitel, kui Rolfe kirju luges, oli mehe ainus reaktsioon aeg-ajalt sõrmedega lauale trummeldada. Kuumus lämmatas ja higi jooksis sirinal mööda Celaena selga alla. Nad peavad siin veetma kolm päeva. Piisavalt kaua, et Rolfe jõuaks kokku koguda summa, mille ta neile võlgneb. Rolfe’i näol üha süveneva kulmukortsutuse järgi otsustades oli seda üsna palju.

Kui Rolfe lugemise lõpetas, hingas ta pikalt välja ja sahistas paberid uuesti üksteise taha.

„Teie isand esitab üsna karme nõudmisi,” ütles Rolfe kordamööda Celaenat ja Sami vaadeldes. „Aga tingimused pole ebaõiglased. Vahest oleksite pidanud neid kirju enne lugema, kui asusite minu ja mu meeste pihta süüdistusi lennutama. Surnud palgamõrvarite eest ei tule mingit tasu maksta. Nende surmad, nõustub teie isand, polnud vähimalgi määral minu süü. Ju tal on veidike tervet mõistust veel alles.” Celaena surus alla tungi ettepoole nõjatuda. Kui Arobynn ei nõudnud tasu palgamõrvarite surma eest, mida nad siis siin tegid? Neiu nägu lõõmas. Ta jättis tobukese mulje, eks? Kui Sam kavatses kas või natukene muiata...

Rolfe trummeldas taas värvilisi sõrmi ja libistas käega läbi õlgadeni ulatuvate tumedate juuste. „Mis puutub kaubandusleppesse, mille visandi ta esitas... Lasen raamatupidajal vajalikud tasud kokku arvutada, aga peate Arobynnile ütlema, et ta ei saa kasumit oodata vähemalt teise saadetiseni. Võib-olla kolmandani. Ja kui tal sellega probleeme on, võib ta ise siia tulla ja mulle seda näkku öelda.”

Vähemalt kordki oli Celaena maski eest tänulik. Kõlas, nagu olid nad saadetud mingit ärilist investeeringut tegema. Sam noogutas Rolfe’ile – justkui teaks tema täpselt, millest Piraadipealik rääkis. „Ja mida me saame Arobynnile öelda esimese saadetise saabumise kohta?” küsis ta.

Rolfe lukustas Arobynni kirjad lauasahtlisse. „Orjad jõuavad siia kahe päeva pärast – nad on teiega lahkumiseks valmis päev pärast seda. Laenan isegi isikliku laeva ja seega võite oma värisevale meeskonnale edasi öelda, et nad võivad vabalt täna öösel Riftholdi tagasi sõita, kui see neile meeltmööda on.”

Celaena jõllitas teda. Arobynn saatis nad siia... orje hankima? Kuidas ta võis nii rõvedalt madalale laskuda? Ja öelda, et Celaena läheb Kolbalahte ühe asja pärast, kuid saatis ta tegelikult siia selle pärast... Neiu tundis ninasõõrmeid paisumas. Sam teadis tehingust, ent kuidagi unustas mainida tõtt nende külaskäigu taga – isegi nende kümne merel veedetud päeva jooksul. Niipea, kui Celaenal õnnestub temaga kahekesi jääda, paneb ta Sami seda kahetsema. Aga praeguseks... Ta ei saanud Rolfe’ile oma teadmatusega vahele jääda.

„Parem, kui te seda untsu ei keera,” hoiatas Celaena Piraadipealikut. „Arobynnile ei meeldi, kui midagi valesti läheb.”

Rolfe mugistas naerda. „Teil on minu sõna. Kõik kulgeb plaanipäraselt. Ma pole Piraadipealik niisama pärast, kas teate.”

Celaena nõjatus ettepoole ja lamendas hääle investeeringu pärast muretseva äripartneri ilmetuks tooniks. „Kui kaua olete täpsemalt orjaäris osalenud?” See ei saanud olla pikk aeg. Adarlan hakkas orje kinni võtma ja müüma alles kaks aastat tagasi – enamik neist olid sõjavangid mis iganes aladelt, kes söandasid nende vallutuse vastu mässata. Paljud pärinesid Eyllwest, kuid endiselt leidus vange ka Melisandest ja Fenharrow’st või Valgekihva mägede isoleeritud hõimust. Enamik orje viidi Calacullasse või Endovieri, mandri suurimatesse ja kurikuulsaimatesse töölaagritesse soola ja väärismetalle kaevandama. Ent üha enam orje jõudis Adarlani ülikute majapidamisse. Ja kui Arobynn sõlmis räpase kaubandusleppe – mingi musta turu tehingu... See määrib üleni Palgamõrvarite Gildi mainet.

„Uskuge mind,” ütles Rolfe käsi ristates. „Mul on piisavalt kogemusi. Peaksite muretsema rohkem oma isanda pärast. Orjakaubandusse investeerimine on garanteeritud kasum. Paraku tuleb Arobynnil võib-olla ressursse meelepärasest rohkem kulutada, et meie äri valede kõrvadeni ei jõuaks.”

Celaena sisikond keerles, kuid ta teeskles ükskõiksust meisterliku sarmiga. „Arobynn on nutikas ärimees. Mida iganes teie suudate tarnida, võtab tema sellest parima.”

„Loodan Arobynni enda pärast, et see on tõsi. Ma ei taha oma nimega niisama riskida.” Rolfe ajas end püsti ja Celaena ning Sam tõusid koos temaga. „Lasen ürikud allkirjastada ja homseks tagasi tuua. Seniks...” Mees osutas ukse poole. „Lasen teile kaks tuba valmis panna.”

„Vajame ainult ühte,” segas Celaena vahele.

Rolfe’i kulmud kerkisid paljutähenduslikult.

Celaena nägu lõõmas maski all ja Sam läkastas naeru käes.

„Ühte tuba, kahte voodit.”

Rolfe kõkutas, jalutas ukseni ja avas selle. „Kuidas soovite. Lasen ka vannid valmis panna.” Celaena ja Sam järgnesid talle kitsasse pimedasse koridori. „Teile mõlemale kulub see ära,” lisas mees silma pilgutades.

Celaenal vajas kogu enesevalitsemist, et tüübile mitte allapoole vööd virutada.