Читать книгу Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood - Sarah J Maas - Страница 9

Õhtusöök Samiga möödus täielikus vaikuses. Kell kaheksa saabus Rolfe ja viis nad mõlemad kinnipidamispaika. Sam isegi ei küsinud, kuhu nad lähevad. Noormees lihtsalt mängis kaasa, justkui oleks kogu aeg plaanidest teadnud.

Kinnipidamispaik oli tohutu puust laohoone. Isegi kvartali kauguselt pani miski selle koha juures Celaena instinktid kriiskama, et ta sealt kaoks. Pesemata kehade terav lehk ei tabanud teda enne, kui nad hoonesse sisenesid. Tõrvikute ja rohmakate lühtrite valguse käes silmi pilgutades läks neiul ümbruse adumiseks paar hetke.

Nende ees sammuv Rolfe ei vääratanud, kui möödus ühest orje täis tuubitud kongist teise järel. Selle asemel kõndis ta laohoone tagaosas laiuva suure lahtise ala poole, kus pähkelpruun Eyllwe mees neljast piraadist koosneva kamba ees seisis.

Näost kaame Sam vallandas Celaena kõrval hingetõmbe. Nagu võikast haisust poleks veel piisanud, muserdasid teda kongides olevad inimesed ja rebisid igat hingenarmast. Ahastuses kehad hoidsid kramplikult varbadest, kössitasid seinte vastas või klammerdusid laste külge.

Orjad olid hääletud, kui aeg-ajalt summutatult esinev tihkumine kõrvale jätta. Mõnede silmad läksid Celaenat nähes pärani. Neiu oli unustanud, mismoodi ta pidi mõjuma – kaetud nägu, keep taga lehvimas. Nagu Surm ise neist mööda marssimas. Osa orjadest joonistas koguni õhku nähtamatuid märke, tõrjudes mis iganes kurja ta siis nende arust kujutas.

Neiu silmitses lukke lahtritel ja luges üle igasse kongi surutud inimesi. Nad pärinesid kõigist mandri kuningriikidest. Seal oli isegi oranžijuukselisi, hallisilmseid mägiklannide mehi – metsiku pilguga mehed jälgisid igat tema liigutust. Ja naisi – mõned neist vaevalt temast vanemad. Kas ka nemad olid võitlejad või viibisid lihtsalt valel ajal vales kohas?

Celaena süda tagus kiiremini. Isegi pärast kõiki neid aastaid trotsisid inimesed ikkagi Adarlani vallutusi. Aga mis õigusega Adarlan või Rolfe või ükskõik kes neid niimoodi kohtles? Vallutusest ei piisanud. Ei. Adarlan pidi nad murdma.

Eyllwe sai kuuldavasti rängima hoobi. Ehkki nende kuningas loovutas võimu Adarlani kuningale, võitlesid mõned Eyllwe sõdurid ikkagi mässuliste salkades ja vaenasid Adarlani vägesid. Ent see maa ise oli Adarlani jaoks eluliselt liiga tähtis, et sellest loobuda. Eyllwe võis kiidelda mandri kahe jõukaima linnaga, aga talumaadest, veekogudest ja metsadest rikas territoorium oli ülioluline soon kaubateedel. Nähtavasti otsustas Adarlan nüüd raha teenida ka selle rahva pealt.

Eyllwe vangi ümber seisvad mehed lõid kummardades kahte lehte, kui Rolfe lähenes. Celaena tundis ära kaks meest eilselt õhtusöögilt: lühikese ja kiila kapten Fairview’ ja ühesilmse koguka kapten Blackgoldi. Celaena ja Sam jäid Rolfe’i kõrval seisma.

Eyllwe mees oli paljaks kistud, tema kiitsakat keha kirjasid sinikad ja verised vorbid.

„See siin hakkas täitsa vastu,” teatas kapten Fairview. Ehkki orja nahal pärlendasid higipiisad, hoidis ta lõuga vapralt üleval ja silmi kaugel vaatepildil. Ta pidi olema umbes kahekümnendates. Oli tal peret?

„Hoidke teda raudus. Tema eest saab head hinda kaubelda,” jätkas Fairview nägu veripunase kuue õla vastu pühkides. Kuue kuldtikand hargnes ja ehkki kangas pakatas kunagi ilmselt külluslikest värvidest, oli see nüüd hääbunud ning määritud. „Mina saadaks ta Bellhaveni turule. Paljud rikkad mehed vajavad ehitamiseks tugevaid töökäsi. Või vajavad naised siis tugevaid käsi millekski muuks.” Ta pilgutas Celaena poole silma.

Järelejätmatu raev kees üles nii kähku, et lõi Celaenal hinge kinni. Neiu ei taibanudki, et käsi vargsi mõõga poole liikus, kuid Sam põimis äkitselt oma sõrmed tema omadest läbi. Piisavalt hooletu liigutus ja kõigi teiste jaoks üsna intiimne. Ent Sam muljus neiu sõrmi küllalt tugevalt, et teada anda – aiman su plaane.

„Kui paljud neist orjadest üldse kasulikuks kuulutatakse?” küsis Sam neiu kinnastatud sõrmedest lahti lastes. „Kõik meie omad lähevad Riftholdi, aga selle partii jagate laiali?”

„Teie isand pole kaugeltki esimene, kes minuga tehingu sõlmib. Meil on linnades teisigi kokkuleppeid. Minu partnerid Bellhavenis räägivad mulle, mida jõukad soovivad ja mina varustan neid. Kui ma ei suuda orjade müümiseks head kohta välja mõelda, saadan nad Calacullasse. Kui teie isandal midagi üle jääb, võib olla heaks valikuks Endovier. Adarlan on soolakaevanduste jaoks orje ostes kitsi, aga see on parem, kui üldse rahata jääda,” selgitas Rolfe.

Nii et Adarlan ei napsanud vange üksnes lahinguväljadelt ja nende kodudest – orje osteti lisaks Endovieri soolakaevandustesse.

„Ja lapsed?” küsis Celaena häält võimalikult neutraalsena hoides. „Kuhu nemad lähevad?”

Rolfe’i silmad tumenesid veidike ja sätendasid piisava süütundega. Celaena hakkas koguni mõtlema, kas orjakaubandus oli tema jaoks viimane hädavariant. „Üritame lapsi emade juures hoida. Kahjuks ei saa me oksjonilaval kontrollida, kas nad lahutatakse või mitte,” lausus mees vaikselt.

Celaena võitles keelele kippunud torkega. „Või nii. On neid tülikas müüa? Ja kui paljusid lapsi võib eeldada meie lastis?”

„Siin on umbes kümme last. Teie lastis ei tohiks sellest rohkem olla. Ja neid pole tülikas müüa, kui teate, kuhu müüa.”

„Kuhu siis?” nõudis Sam.

„Mõned jõukad majapidamised otsivad köögitüdrukuid või tallipoisse.” Ehkki Rolfe’i hääl jäi ühtlaseks, puuris ta pilguga maapinda. „Mõne bordelli maadam võib ka oksjonile ilmuda.”

Sami nägu tõmbus maruvihast valgeks. Kui leidus üks asi, mis noormehe sütitas, üks teema, mille puhul Sam alati endast välja läks, oli selleks just see.

Sami ema müüdi kaheksaselt lõbumajja. Liiglühikeseks jäänud kahekümne kaheksa aasta jooksul suutis Riftholdi orb end küüntega üheks edukamaks kurtisaaniks kiskuda. Sam sündis ainult kuus aastat enne ema surma – armukade klient mõrvas ta. Ja kuigi naine suutis veidi raha kokku kraapida, polnud see piisav, et end lõbumajast vabaks osta või Sami eest hoolitseda. Õnneks oli Sami ema Arobynni üks suur lemmik. Kui Arobynn kuulis naise soovist poeg mehe juurde treenima saata, võttis too Sami vastu.

„Arvestame sellega,” sõnas Sam teravalt.

Sellest Celaenale paraku tehingu katkemise kindlustamiseks ei piisanud. Ei, sellest ei piisanud kaugeltki. Mitte siis, kui siin olid vangis kõik need inimesed. Veri vemmeldas soontes. Surm oleks vähemalt kiire. Eriti tema käe läbi. Aga orjus oli lõppematu kannatus.

„Hea küll,” ütles neiu lõuga kergitades. Ta peab sealt välja saama ja peab Sami välja saama enne, kui too murdub. Sami silmades paisus juba surmav helk. „Ootan homme õhtul meie lasti nägemist.” Neiu osutas peaga latritele enda taga. „Millal need orjad välja saadetakse?” Nii ohtlik, nii rumal küsimus.

Rolfe vaatas kapten Fairview’ poole. Too hõõrus oma räpast pead. „See kamp? Jagame nad laiali ja homme laaditakse kogu seltskond tõenäoliselt uuele laevale. Vean kihla, et nad seilavad minema teiega umbes samal ajal. Nüüd peame aga meeskonnad kokku panema.” Nad alustasid Rolfe’iga vestlust laevade mehitamise küsimuses ja Celaena võttis seda kui lahkumismärguannet.

Heitnud viimase pilgu seal seisvale orjale, sammus Celaena hirmu ja surma järele lehkavast laohoonest välja.

„Celaena, oota!” hüüdis Sam hingeldades.

Ta ei saanud oodata. Ta hakkas lihtsalt kõndima ja kõndima ja kõndima. Ja nüüd jõudes tühjale rannale kaugel Kolbalahe tuledest, ei suutnud ta kõndimist peatada enne, kui veepiir vastu tuli.

Mitte kuigi kaugel lahekurvis seisis valves vahitorn, Laevalõhkuja rippus öösel vee kohal. Kuu valgustas puuderpeent liiva ja muutis tüüne mere hõbepeegliks.

Neiu eemaldas maski ja pillas selle enda taha. Seejärel rebis ta keebi ja kuue seljast ning saapad jalast. Niiske tuuleke suudles paljast nahka ja pani hapra valge alussärgi laperdama.

„Celaena!”

Vannisoojad lained voogasid mööda ja neiu lõi kõndides veepritsmeid üles. Enne, kui Celaena jõudis säärekõrgusest sügavamale, rabas Sam tal käsivarrest.

„Mida sa teed?” nõudis noormees. Celaena tiris kätt vabaks, kuid Sam hoidis liiga kõvasti kinni.

Üheainsa kiire ropsuga keerles Celaena kohapeal ringi ja vibutas teise käega. Ent Celaena kõrval aastaid harjutanud Sam teadis seda võtet ja püüdis neiu käe kinni. „Lõpeta,” kiristas Sam hambaid, kuid Celaena tõmbas jalaga. Ta tabas Sami põlveõndlasse ja kukutas noormehe pikali. Sam ei lasknud neiust lahti ja vesi ning liiv pritsisid üles, kui mõlemad alla lendasid.

Celaena maandus kaaslasele peale, kuid Sam ei peatunud hetkekski. Enne, kui Celaena jõudis järsu küünarnukihoobi näkku virutada, keeras Sam neiu ümber. Õhk kohises kopsudest välja. Sam viskus tema poole ja Celaenal jagus oidu jalad üles tõsta just siis, kui noormees kargas. Ta virutas Samile obaduse otse makku. Sam vandus ja kukkus põlvili. Laine murdus nende ümber hõbedase sajuna.

Celaena hüppas kükakile, liiv sisises jalge all, kui ta Samiga maadlema sööstis.

Ent Sam seda just ootaski. Noormees käänas end eemale, püüdis Celaena õlgadest kinni ja heitis vastase maha.

Celaena tunnistas vastase võitu juba enne, kui Sam ta liiva sisse virutamise lõpetas. Noormees surus Celaena randmed enda alla ja põlved kaevusid neiu reitesse, et too ei saaks enam jalgu Samile alla ajada.

„Aitab!” Sami sõrmed kaevusid valulikult ta randmetesse. Üks eksinud laine jõudis nendeni ja kastis Celaena läbimärjaks.

Neiu vähkres paaniliselt. Sõrmed kõverdusid ja pingutasid, et verd välja kratsida, kuid ei ulatunud Sami käteni. Liiv nihkus piisavalt. Celaena leidis vaevu enda alla kindlamat tuge, et end paremasse asendisse sättida ja Sami pikali heita. Aga Sam tundis teda – tundis võtteid, teadis, mis trikke talle kasutada meeldis.

„Lõpeta,” käsutas Sam karedalt hingates. „Palun.”

Kuuvalguses oli tema kena näolapp pingutusest moondunud. „Palun,” kordas ta kähedalt.

Kurbus ja alistumine noormehe hääles peatas Celaena. Üks pilveviirg möödus kuu eest ja valgustas Sami põsesarnade tugevaid pindu, huulte peent kaart – haruldane ilu, mis ta ema nii edukaks muutis. Kaugel pea kohal värelesid õrnalt tähed, kuupaistes peaaegu nähtamatud.

„Ma ei lase sind lahti enne, kui lubad mu ründamise lõpetada,” teatas Sam. Noormehe silmad hõõgusid mõne sentimeetri kaugusel ja Celaena tundis kaaslase hingeõhku oma näol.

Neiu hingas katkendlikult sisse, siis veel ühe korra. Tal polnud mingit põhjust Sami rünnata. Mitte siis, kui too takistas tal laohoones sellel piraadil sisikonda välja laskmast. Mitte siis, kui Sam orjalaste peale niivõrd närvi läks. Celaena jalad värisesid valust.

„Ma luban,” pobises ta.

„Vannu.”

„Vannun oma elu nimel.”

Sam vahtis kaaslast veel sekundi ja nihkus siis aeglaselt ta pealt ära. Celaena ootas, kuni Sam end püsti ajas, ning tõusis ka jalgele. Nad olid mõlemad läbimärjad ja liivaga kaetud. Celaena uskus üsna veendunult, et juuksesalgud rippusid osaliselt palmikust väljas ja ta nägi välja nagu märatsev hull.

„Nii,” lausus Sam saapaid jalast võttes ja enda taha liivale heites. „Kas kavatsed oma hullumeelset käitumist selgitada?” Noormees kääris püksid põlvedeni üles ja astus paar sammu murdlainetesse.

Celaena hakkas ringi tammuma, lained jalgade all plärtsumas. „Ma lihtsalt...” alustas ta, kuid heitis käega ja raputas raevukalt pead.

„Sa mida?” Sami sõnad uppusid peaaegu täielikult laksuvate lainete alla.

Celaena keeras kannapeal tema poole. „Kuidas sa suudad neid inimesi vaadata ja mitte midagi ette võtta?”

„Orje?”

Celaena jätkas tammumist. „See ajab südame pahaks. See muudab mu... Muudab mu nii vihaseks, et ma võiksin enda arvates...” Neiu ei suutnud lauset lõpetada.

„Võiksid mida?” Kõlasid lärtsuvad sammud. Celaena vaatas üle õla ja nägi Sami lähenemas. Neiu ristas käed ja valmistus tüliks. „Võiksid teha midagi nii lauslolli ja ründad Rolfe’i mehi nende enda laohoones?”