Читать книгу Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood - Sarah J Maas - Страница 7

Neil kulus viis minutit kitsukese ruumi piiluaukude või muude ohuallikate leidmiseks, viis minutit raamitud piltide nihutamiseks puitpaneelidega seintel, põrandalaudade läbi koputamiseks, ukse ja põranda vahel laiuva vahe sulgemiseks ning akna katmiseks ilmast puretud Sami musta keepmantliga.

Olles kindel, et keegi teda ei kuule ega näe, rebis Celaena kapuutsi peast, sidus maski lahti ja virutas Samile raevunud pilgu.

Sam konutas pigem lavatsina mõjuval asemel ja tõstis peopesad neiu poole. „Enne, kui mul pea otsast hammustad, luba öelda, et läksin sellele kohtumisele sama väheste teadmistega kui sina.” Noormees hoidis häält igaks juhuks tasasena.

Celaena vahtis vihaselt ja nautis värsket õhku kleepuval, higisel näol. „Ah, tõesti?”

„Sina pole ainus, kes oskab improviseerida.” Sam lõi saapad jalast ja vinnas end voodile. „See mees armastab end sama palju kui sina ennast. Tüüp ei tohi mingil juhul aimata, et tal on meie suhtes parem käsi.”

Celaena surus küüned pihku. „Miks saatis Arobynn meid siia tõelist põhjust ütlemata? Noomida Rolfe’i kuriteo eest, millel pole temaga mingit pistmist! Äkki valetas Rolfe kirja sisu osas.” Neiu ajas end sirgu. „See võib küll olla väga hästi…”

„Rolfe ei valetanud, Celaena. Miks ta peaks selleks vaeva nägema? Tal on tähtsamatki teha.”

Celaena mõmises portsu koledaid sõnu ja tammus ringi, mustad saapad ebaühtlastel põrandalaudadel kolksumas. Piraadipealik, no tõesõna. See oli parim tuba, mida ta sai neile pakkuda? Tema on Adarlani Palgamõrvar, Arobynn Hameli parem käsi, mitte mingi põiktänava lirva!

„Sellest hoolimata on Arobynnil omad põhjused.” Sam sirutas end voodil välja ja sulges silmad.

„Orjad,” sülgas Celaena ja libistas käega läbi põimitud juuste. Sõrmed takerdusid korraks palmikusse. „Mis häda on Arobynnil orjakaubandusse astuda? Me oleme sellest üle – me ei vaja seda raha!”

Kui Arobynn just ei valetanud, kui kogu tema pillav kulutamine ei toimunud olematute rahade arvel. Celaena eeldas alati, et Arobynni jõukus on põhjatu. Mees kulutas terve kuningliku varanduse Celaena kasvatamisele – ainuüksi garderoobile. Karusnahk, siid, juveelid, nädalane kulu üksnes selleks, et Celaena püsiks jätkuvalt imekaunina... Arobynn rõhutas muidugi pidevalt, et Celaena peab temasse tehtud investeeringud tagasi maksma ja neiu andiski Arobynnile oma palgast teatud osa, aga...

Võib-olla tahtis Arobynn jõukust kasvatada. Ben poleks oma eluajal iial sellega kaasa läinud. Ben tunneks sarnaselt temaga sama suurt tülgastust. Lasta end värvata korrumpeerunud valitsusametnike tapmiseks on üks asi, aga võtta sõjavangid, jõhkrutseda seni, kuni nad enam vastupanu ei osuta ja määrata siis eluaegsesse orjusesse...

Sam avas ühe silma. „Võtad kohe vanni või lähen enne sind?”

Celaena viskas teda mantliga. Sam püüdis riideeseme ühe käega kinni ja heitis põrandale. „Mina lähen esimesena,” teatas neiu.

„Muidugi lähed.”

Celaena heitis noormehele räpase pilgu, tormas vannituppa ja tõmbas ukse pauguga kinni.

Kõigist aegade jooksul peetud õhtusöökidest oli see Celaena arvates kõige hullem. Mitte seltskonna tõttu – see oli, möönis ta vastumeelselt, mõnevõrra huvitav. Ega mitte ka toidu tõttu – see lõhnas imeliselt ja nägi selline ka välja. Olukord oli põrgulik seepärast, et ta ei saanud neetud maski tõttu midagi süüa.

Sam näis muidugi taldrikule kahmavat kõike üksnes tema mõnitamiseks. Rolfe’ist vasakul istuv Celaena peaaegu et lootis, et toit on mürgitatud. Et Sam võttis liha- ja hautisevalikust midagi alles siis, kui nägi Rolfe’i söömas, võis niisiis ka selle soovi täitumise luhtunuks lugeda.

„Emand Sardothien,” lausus Rolfe, tumedad kulmud laubal kõrgele kerkimas. „Peate vist näljast nõrkema. Või pole mu toit sedavõrd peene maitse jaoks küllalt meeldiv?”

Keebi, mantli ja tumeda särgi all ei nõrkenud Celaena mitte ainult näljast, vaid tal oli hullupööra palav ja ta oli surmani väsinud. See osutus tavaliselt koosmõjus ägedusega surmavaks kombinatsiooniks. Nemad muidugi ei tohtinud sellest midagi näha.

„Mul on päris hästi,” valetas ta vett peekris keerutades. See loksus külgede vastu ja narris teda iga tiiruga. Celaena lõpetas mõttetu tegevuse.

„Kui võtaksite maski eest, oleks teil kergem süüa,” ütles Rolfe röstitud parti haugates. „Kui just see, mis maski all peitub, meie isu ei röövi.”

Viis ülejäänud piraati – kõik kaptenid Rolfe’i laevastikus – itsitasid.

„Jätkake samas vaimus ja ma annan teile põhjuse maski kandmiseks,” sisistas Celaena peekri jalga pigistades. Sam virutas talle laua all jalaga ja Celaena pani vastu. Osav löök säärtesse oli piisavalt kõva, sest Sam kukkus läkastama.

Osa kohale tulnud kaptenitest jäi vait, kuid Rolfe mugistas naerda. Celaena toetas kinnastatud käe määrdunud söögilauale, mida täkkisid põletusjäljed ja sügavad vaod. Ilmselgelt oli see näinud küllalt kaklusi. Kas Rolfe’il polnud mingit isu luksuse järele? Võib-olla ta polnudki nii varakas, kui orjakaubanduseni laskus. Ent Arobynn... Arobynn oli rikas kui Adarlani kuningas.

Rolfe’i mererohelised silmad vilksatasid Sami poole ja too kortsutas jälle kulmu. „Olete teda maskita näinud?”

Celaena üllatuseks noormees grimassitas. „Ühe korra.” Sam heitis Celaenale liigagi usutava kartliku pilgu. „Ja sellest piisas.”

Rolfe uuris silmapilgu jooksul Sami ja võttis einest järgmise ampsu. „Noh, kui te meile oma nägu ei näita, vahest lõbustate siis seltskonda looga, kuidas teist täpsemalt Arobynn Hameli kaitsealune sai?”

„Harjutasin,” poetas Celaena tuhmilt. „Aastaid. Kõigil meie seast ei vea nii palju, et kätele tätoveeritakse võlukaart. Mõned meist pidid tippu ronima.”

Rolfe kangestus ja teised piraadid jätsid söömise pooleli. Piraadipealik põrnitses Celaenat ebamugavalt kaua ja asetas siis kahvli lauale.

Sam nõjatus Celaenale pisut lähemale, ent vaid selleks, et paremini näha, kui Rolfe mõlemad käed lauale asetas, peopesad ülespidi.

Üheskoos moodustasid mehe käed kaardi nende mandrist – ja ainult sellest.

„See kaart pole kaheksa aastat liikunud.” Piraadipealiku hääl oli madal urin. Mööda Celaena selga alla jooksis alla külm jutt. Kaheksa aastat. Täpselt see periood, mis oli möödunud ajast, kui haldjad pagendati ja hukati. Kui Adarlan vallutas ja orjastas ülejäänud mandri ning maagia haihtus. „Ärge arvake,” jätkas Rolfe käsi tagasi tõmmates, „et ma pole pidanud oma teel küünistama ja tapma sama palju kui teie.”

Kui Rolfe jõudis kolmekümne lähedale, oli ta saatnud inimesi looja karja Celaenast tõenäoliselt rohkemgi. Ja kõigi arvukate armide järgi kätel ja näol sai hõlpsalt väita, et ta oli ka kõvasti küünistanud.

„Tore teada, et oleme sugulashinged,” kohmas Celaena. Kui Rolfe oli juba harjunud käsi määrima, polnud orjakauplemiseni raske jõuda. Aga tema oli räpane piraat. Nemad vastuoksa Arobynn Hameli palgamõrvarid – haritud, jõukad, rafineeritud. Orjandus oli nende jaoks liiga labane.

Rolfe heitis kõvera muige. „Kas selline käitumine on teile loomupärane või tuleneb üksnes sellest, et kardate inimestega toime tulla?”

„Olen maailma suurim palgamõrvar,” nähvas Celaena lõuga püsti ajades. „Mina ei karda kedagi.”

„Tõesti?” vangutas Rolfe pead. „Mina olen maailma suurim piraat ja mina kardan küllalt paljusid. Nii olengi suutnud sedavõrd kaua elus püsida.”

Celaena ei vaevunud vastama. Orjakauplejast siga. Rolfe vangutas pead ja kõverdas suud täpselt samamoodi kui Celaena, kui tahtis Sami närvi ajada.

„Mind üllatab, et Arobynn pole vaevaks võtnud teie ülbust taltsutada. Teie kaaslane näib küll teadvat, millal suu kinni hoida.”

Sam köhatas valjusti ja nõjatus ettepoole. „Kuidas teist siis Piraadipealik sai?”

Rolfe libistas sõrmega mööda sügavat vagu puust laua sees. „Tapsin iga piraadi, kes oli minust parem.” Ülejäänud mehed ruumis – kõik vanemad, kahusemad ja Rolfe’ist märksa vähem atraktiivsed – puhisesid, kuid vastu ka ei vaielnud. „Igaühe, kel jagus piisavalt ülbust arvata, et ei suuda kaotada noormehele, kellel on kokku klopsitud meeskond ja nime taga ainult üks laev. Aga nad kõik langesid ühekaupa. Sellist mainet kasvatades kipuvad inimesed ise sinu selja taha.” Rolfe kiikas kordamööda Celaena ja Sami poole. „Tahate mu nõu?” küsis ta Celaenalt.

„Ei.”

„Ma hoiaks selle Sami seltsis silmad lahti. Võite olla parim, Sardothien, aga alati leidub keegi, kes teie pisimatki vääratust varitseb.”

Sam, reeturlik värdjas, ei varjanud irvet. Ülejäänud piraadikaptenid pugistasid naerda.

Celaena põrnitses ägedalt Rolfe’i. Kõht väänles näljast. Ta sööb kindlasti hiljem – vehib midagi kõrtsiköögist sisse. „Tahate minu nõu?”

Rolfe viipas käega ja kutsus teda jätkama.

„Tegelege oma asjadega.”

Rolfe heitis neiule laisa muige.

„Mul pole Rolfe’i vastu midagi,” mõtiskles Sam hiljem toa kottpimeduses. Esimese vahikorra võtnud Celaena vahtis vihaselt kaugema seina ääres asuva Sami lavatsi suunas.

„Sinul muidugi pole,” porises Celaena ja lubas värskel õhul nägu mõnuga paitada. Ta nõjatus voodil istudes vastu seina ja näppis masinlikult teki niite. „Rolfe soovitas sul minu elu kallale kippuda.”

Sam kõkutas naerda. „See ongi tark nõu.”

Celaena kääris särgikäised üles. Isegi öösel oli see armetu paik kõrvetavalt kuum. „Võib-olla pole siis sinu jaoks tark tegu põhku pugeda.”

Sami madrats ägas, kui noormees külge keeras. „Ole nüüd, sa ei kannata isegi veidike õrritamist või?”

„Kui küsimuse all on minu elu? Ei.”

Sam turtsatas. „Usu mind, kui sinuta koju lähen, nülib Arobynn mu elusalt. Sõna otseses mõttes. Kui ma su tapakski, Celaena, siis lasen kindlasti mõõgal välkuda hetkel, kui sellega päriselt pääsen.”

Celaena kortsutas pahaselt kulmu. „Hindan seda.” Ta lehvitas käega näole tuult. Celaena oleks sel hetkel jaheda tuulekese eest hinge deemonitele müünud, kuid nad pidid aknaid kaetuna hoidma – kui neiu just ei soovinud, et mõni nuhkiv silmapaar ta välimusele jälile saab. Kuigi nüüd sellele mõeldes meeldiks talle väga ilme Rolfe’i näol, kui too tõega silmitsi seisaks. Enamik juba teadis, et Celaena on noor naine, aga kui Rolfe avastab, et seisab vastamisi kuueteistaastasega, ei pruugi mehe uhkus enam iial taastuda.

Nad peavad seal veetma vaid kolm ööd. Seega võisid mõlemad ka õige pisut tukastada, kui see tähendas Celaena identiteedi ja nende elude väljapoole ohtu asetamist.

„Celaena?” küsis Sam pimedas. „Kas ma peaks magamajäämise pärast muretsema?”

Celaena pilgutas silmi ja naeris siis omaette. Vähemalt võttis Sam tema hoiatusi mõnevõrra tõsiselt. Oleks Rolfe’iga siis sama lugu. „Ei. Täna öösel mitte.”

„Mõnel teisel ööl siis,” ümises Sam. Mõne minutiga ta magas.

Celaena toetas pea puust seina vastu ja kuulas noormehe hingamist sel ajal, kui pikad öötunnid mööda venisid.