Читать книгу Klaastroon - Sarah J Maas - Страница 10

Järgmise kahe nädala jooksul rändasid nad mandrit mööda alla, ööd muutusid külmemaks, päevad lühemaks. Neli päeva saatis neid jäävihm, mille jooksul oli Celaenal nii haletsusväärselt külm, et ta kaalus võimalust end kuristikku heita ja loodetavasti ka Chaoli endaga kaasa vedada.

Kõik oli märg ja pooleldi külmunud. Kui läbiligunenud juukseid võis ta veel taluda, siis vettinud kingade kandmise agoonia tundus väljakannatamatu. Varbaid ta enam eriti ei tundnudki. Igal ööl mässis ta need mis iganes käepärasesse kuiva riidetükki. Tal oli tunne, nagu laguneks ta aeglaselt ja iga jäise, nõelava tuulepuhanguga mõtles ta, et nahk rebeneb sootuks luudelt. Kuna tegemist oli sügisilmaga, kadus aga vihm järsku ja üle nende sirutus taas pilvitu, kirgas taevas.

Celaena oli hobusel poolunes, kui kroonprints rivist kõrvale tõmbas ja nende poole traavis, tumedad juuksed hüplemas. Tema punane keep tõusis ja langes karmiinlainena. Ilustamata valget särki kattis peen, koobaltsinine ja kullaga ääristatud nahkvammus. Celaena oleks võinud turtsatada, aga mees nägi tõesti põlveni ulatuvate pruunide saabastega hea välja. Ja see nahkvöö sobis kenasti – isegi kui jahinuga näis olevat pisut liiga vääriskive täis tipitud. Prints sõitis Chaoli kõrvale. „Tule,” ütles ta kaptenile ja tõmbas peaga järsu, rohuse künka poole, kuhu salk tõusma hakkas.

„Kuhu?” küsis kapten ja kõlistas Celaena ketti, et Dorian seda ikka märkaks. Kuhu iganes läks kapten, läks ka Celaena.

„Tule vaadet nautima,” selgitas Dorian. „Võta siis see ka kaasa.” Celaena läks turri. „See!” Nagu oleks ta mingi kohver!

Chaol viis nad kõrvale ja tiris jõuliselt ketti. Celaena rabas ohjadest, kui nad galoppi läksid, vänge hobusekarva lõhn sõõrmetesse hiilimas. Nad ratsutasid kiirelt järsust künkast üles, hobune tema all hüplemas ja hoovamas. Celaena üritas mitte võpatada, kui ta sadulas tagasi libises. Kui ta nüüd kukub, sureks ta häbist. Aga siis ilmus nende taga olevate puude vahelt loojuv päike ja tal jäi hing kinni. Äkki kerkis torn, veel kolm, veel kuus, kõik läbistamas taevast.

Künka tipus jõllitas Celaena Adarlani uhkeimat saavutust. Riftholdi klaasloss.

See oli määratult suur, terve vertikaalne linn täis küütlevaid kristalseid torne ja sildu, kambreid ja väljaehitusi, võlvlagedega ballisaale ja pikki, lõputuid koridore. See ehitati algse kivilossi peale ja maksis terve kuningriigi varanduse.

Talle meenus esmapilk sellele kaheksa aastat tagasi, see oli jäine ja vaikne, sama külmunud kui maapind tema tüseda poni all. Isegi toona pidas ta lossi maitsetuks, ressursside ja ande raiskamiseks, selle tornid sirutusid taeva poole nagu küünistega sõrmed. Talle meenus puudrisinine keep, mida ta alalõpmata näppis, meenus värskelt tehtud lokkide raskus, sukkade kratsimine sadula vastu. Talle kangastus mälupilt, kuidas ta muretses poripleki pärast oma punastel sametkingadel ja kuidas ta mõtles üha sellest mehest – mehest, kelle ta kolm päeva varem tappis.

„Üks torn veel ja kogu kaadervärk variseb kokku,” sõnas kroonprints oma kohalt Chaoli teisel käel. Nende läheneva saatjaskonna helid täitsid õhku. „Jäänud on veel mõned kilomeetrid ja parema meelega läbiksin need eelmäed päevavalguses. Täna püstitame laagri siia.”

„Huvitav, mida teie isa temast arvab,” ütles Chaol.

„Oh, küll isa saab hakkama – kuni plika oma suu lahti teeb. Siis algab lõugamine ja kisa ning mina kahetsen kibedalt neid kaht kuud, mis ma tüdruku leidmiseks kulutasin. Aga noh, mu isal on ilmselt tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.” Nende sõnadega prints lahkus.

Celaena ei suutnud lossilt pilku rebida. Ta tundis end nii väiksena, isegi nii kaugel. Ta oli unustanud, kuidas see massiivne hoone kõik varju jättis.

Sõdurid sibasid ringi, süütasid lõkkeid ja püstitasid telke. „Sa näed välja, nagu ootaks sind ees võllas, mitte vabadus,” sõnas kapten tema kõrval.

Celaena mässis nahast ohja sõrme ümber ja võttis selle siis jälle ära. „Imelik on seda näha.”

„Linna?”

„Linna, lossi, aguleid, jõge.” Lossi vari kasvas üle linna nagu luusiv koletis. „Ma ei tea endiselt päris hästi, mis juhtus.”

„Kuidas sind kinni võeti või?”

Celaena noogutas. „Hoolimata sinu nägemusest täiuslikust maailmast ühe impeeriumi all, on su valitsejad ja poliitikud varmad üksteist hävitama. Kehtib vist ka palgamõrvarite kohta.”

„Usud, et sind reetis üks omasugustest?”

„Kõik teadsid, et mina sain parimad otsad ja võisin nõuda ükskõik millist tasu.” Celaena uuris väänduvaid linnatänavaid ja jõe käänlevat läiget. „Kui mind polnuks jalus, oleks tekkinud vaba koht, millest nemad tulu teenisid. Võis olla üks neist, võis olla mitu.”

„Sa ei peaks selliselt seltskonnalt õilsust eeldama.”

„Ma ei öelnudki, et eeldasin. Ma ei usaldanud iial ühtki neist. Ma tean suurepäraselt, et nad vihkasid mind.” Muidugi lasusid tal omad kahtlused. Ja see, mis näis kõige tõenäolisemana, oli tõde, mida ta polnud valmis veel silmitsema – mitte praegu, mitte iial.

„Endovier oli vist väga jube,” uuris Chaol. Midagi pahatahtlikku ega pilkavat ei näinud tema sõnade taga peituvat. Kas Celaena julges seda kaastundeks pidada?

„Jaa,” venitas ta aeglaselt. „Oli küll.” Kapten vaatas teda pilguga, mis lootis enamat. Noh, ta võis ju sama hästi ka rääkida. „Kohale jõudes lõikasid nad mul juuksed maha, andsid räbalad ja pistsid kätte kirka. Justkui ma teaks, mida sellega peale hakata. Nad aheldasid mind teiste külge ja ma kannatasin vaikides ära oma piitsutamised koos nendega. Aga kubjastele anti käsk kohelda mind erilise hoolega ja nad otsustasid mu haavu soolaga hõõruda – sama soolaga, mida mina kaevandasin. Nad piitsutasid mind piisavalt sageli, et osa lõhesid ei sulgunudki. Tänu lahkusele, mida näitasid üles mõned Eyllwe vangid, ei läinud mu haavad mädanema. Igal ööl püsis keegi neist piisavalt kaua üleval, et mu selga puhastada.”

Chaol ei vastanud ja kiikas enne sadulast maha astumist vaid korraks tema poole. Kas Celaena oli narr, et rääkis talle midagi nii isiklikku? Chaol rohkem temaga sel päeval ei vestelnudki ning haukus vaid käsklusi.

Celaena ärkas õhku ahmides, käsi kõril, külm higi mööda selga alla liuglemas ning suu ja lõua vahelisse õnarusse kogunemas. Sama luupainaja oli teda varemgi kohutanud – see, kuidas ta lebab ühes Endovieri massihauas. Ja kui ta üritas end kõdunevate jäsemete segapuntrast vabastada, tiris keegi ta kakskümmend laipa sügavasse kuhja. Keegi ei märganud, et ta kriiskas ikka veel, kui teda elusalt maeti.

Celaena tundis iiveldust ja sõlmis käed ümber põlvede. Ta hingas – sisse, välja, sisse, välja – ja kallutas pead, teravad põlved põsesarna tõukamas. Ebatavaliselt sooja ilma tõttu loobusid nad telgis magamisest – see andis talle võrreldamatu vaate pealinnale. Valgustatud loss kerkis uinunud linnast nagu jää ja auru kuhi. Selles hiilgas midagi rohekat ja tundus, nagu see pulseeriks.

Homme samal ajal on ta juba nende seinte vahel lõksus. Aga täna öösel – täna öösel oli nii vaikne, nagu enne tormi.

Ta kujutas ette, et kogu maailm on suikunud selle kantsi mererohelise valguse kütkes. Aeg tuli ja läks, mäed tõusid ja vajusid, väädid roomasid üle magava linna ja katsid selle okaste ning lehtede kihtidega. Ainult Celaena püsis ärkvel.

Ta tõmbas keebi rohkem ümber. Küll ta võidab. Ta võidab ja teenib kuningat ning haihtub siis olematuks. Siis ei mõtle ta enam lossidest või kuningatest või palgamõrvaritest. Ta ei soovinud enam seda linna valitseda. Maagia oli surnud, haldjad pagendatud või hukatud ja tema ei taha teha tegemist kuningriikide tõusu ja langusega.

Tal polnud ettemääratud saatust. Enam mitte.

Käsi mõõgal jälgis Dorian Havilliard palgamõrvarit oma kohalt teisel pool magavat saatjaskonda. Tüdrukus peitus midagi kurba – ta istus nii liikumatult, jalad vastu rinda, kuuvalgus juukseid hõbedaseks värvimas. Ühtegi uhket, suurustavat ilmet ei patseerinud üle ta palge, kui lossi kuma tema nukrates silmades väreles.

Prints leidis, et tüdruk on ilus, ehkki pisut veider ja kibe. Midagi kummastavat oli selles, kuidas tüdruku silmad maastikul imelist vaatepilti jälgides sädelesid. Prints ei saanud sellest aru.

Tüdruk põrnitses lossi võpatamata. Tema kuju oli siluett selle lõõmava ereduse ees, mis istus Avery jõe kaldal. Pilved kogunesid nende kohale ja ta tõstis pea. Pöörlevas massis tekkinud lagendiku kaudu võis näha tähekobarat. Printsile tundus paratamatult, et tähed vaatlesid tüdrukut.

Ei, ta ei tohtinud unustada, et tegemist oli kalgi palgamõrvariga, keda õnnistati kena näolapi ja vaheda mõistusega. Ta pesi oma käsi veres ja oleks võinud printsil sama hästi kõri läbi lõigata kui mõne lahke sõna poetada. Ja ta oli tema kangelane. Ta oli siin selleks, et võidelda printsi ja oma vabaduse eest. Ei midagi enamat. Prints laskus uuesti pikali, käsi endiselt mõõgal, ja suikus.

Ometi kummitas tema unenägusid kogu öö see pilt: imekaunis tüdruk silmitseb tähti ja nemad silmitsevad teda.