Читать книгу Klaastroon - Sarah J Maas - Страница 6

„Tema Kõrgus,” ütles kaardiväe kapten. Ta ajas end sügavast kummardusest üles ja eemaldas kapuutsi, paljastades lühikesed kastanpruunid juuksed. Kapuuts oli kahtlemata nende jalutuskäigu ajal Celaena hirmutamiseks mõeldud. Nagu töötaks selline trikk tema peal. Ärritusest hoolimata pilgutas Celaena ta nägu nähes silmi. Ta oli verinoor!

Kapten Chaol Westfall polnud vapustavalt kena, kuid Celaena ei saanud sinna midagi parata, et tema mehelik nägu ja kuldpruunide silmade selgus mõjusid mõnevõrra kütkestavalt. Ta kallutas pea viltu ja oli nüüd teravalt teadlik omaenda närusest räpasusest.

„See ongi tema?” küsis Adarlani kroonprints. Celaena pea pöördus kibekähku tagasi samal ajal, kui kapten noogutas. Mõlemad jõllitasid teda ja ootasid kummardust. Kui ta püsti jäi, tammus Chaol kohapeal. Prints piilus ainiti kapteni poole ja tõstis siis lõua õige pisut kõrgemale.

Talle kummardada! Kui Celaenat ootas ees võllapuu, ei kavat­senud ta kohe kindlasti veeta oma elu viimaseid hetki alandlikus püherduses.

Tema taga kostis sammude kõuekõminat ja keegi haaras kaelast. Celaena jõudis märgata ainult tulipunaseid põski ja liivakarva vuntse, kui ta jäisele marmorpõrandale lennutati. Valu põrutas läbi näo ja valgus lõhestas silmi. Käsivarred tuikasid, sest köidetud randmed ei lubanud liikmetel õiget asendit võtta. Ta üritas tulutult valupisaraid tagasi hoida.

„Selline on õige viis tervitada sinu tulevast kuningat,” nähvas punase näoga mees Celaenale.

Palgamõrvar sisistas ja paljastas hambad, kui oma pead käänas, et põlvitavat väärakat vaadata. Mees oli peaaegu sama suur kui Celaena kubjas. Ta kandis punaseid ja oranže riideid, mis sobisid tema hõrenevate juustega. Mehe süsimustad silmad sädelesid, kui ta oma haaret Celaena kaelal tugevdas. Kui tüdruk oleks suutnud oma paremat kätt kas või paari sentimeetri võrra liigutada, oleks ta saanud mehe tasakaalust välja lükata ja tema mõõga tõmmata... Ahelad kaevusid Celaena kõhtu ja kihisev, pulbitsev raev värvis ta näo sarlakpunaseks.

Pärast liiga kaua kestnud pausi kõneles taas kroonprints. „Ma ei taipa päris hästi, miks te sunnite kedagi kummardama, kui selle žesti eesmärk on ilmutada ustavust ja austust.” Tema sõnu kattis lopsakas tülpimuskiht.

Celaena üritas üht silma printsi poole pöörata, ent nägi vaid valgel põrandal seisvaid musti nahksaapaid.

„On selge, et teie austate mind, hertsog Perrington, kuid näib pisut tarbetuna sundida Celaena Sardothieni seda arvamust jagama. Teie ja mina teame suurepäraselt, et tal puudub igasugune armastus mu pere vastu. Niisiis oli teie kavatsuseks ehk teda alandada?” Ta vaikis. Celaena oleks võinud endamisi vanduda, et printsi silmad langesid tema näole. „Mulle tundub, et tal on sellest küllalt.” Ta vaikis veel korra ja küsis siis: „Kas teil ei pidanud olema ees kokkusaamine Endovieri varalaekuriga? Ei taha, et peaksite hilinema. Eriti olukorras, mil käisite selle kohtumise nimel maha nii pika tee.”

Lahkumiskäsku taibanud piinaja mühatas ja lasi Celaena lahti. Tüdruk kooris oma põse marmorilt, ent jäi põrandale lebama, kuni mees tõusis ja minema kõndis. Kui Celaenal õnnestuks kunagi põgeneda, kaaluks ta kindlasti selle hertsog Perringtoni üles otsimist ja tema soojale tervitusele kombekohaselt vastamist.

End püsti ajades kortsutas Celaena kulmu räpase jälje peale, mille ta muidu plekitule põrandale oli jätnud. Tema ahelate kõlin kostis läbi hääletu toa. Kuid tüdrukut oli palgamõrvariks koolitatud juba kaheksandast eluaastast peale, pärast seda, kui Palgamõrvarite Kuningas ta poolsurnuna jäise jõe kaldalt leidis ning ta oma kantsi tõi. Celaenat ei häbistanud miski, eriti veel tema räpasus. Uhkust kogudes heitis ta oma pika patsi üle õla ja tõstis pea. Ta pilk vastas printsi pilgule.

Kroonprints Dorian Havilliard naeratas talle. See treenitud naeratus lehkas õukonnas vermitud sarmi järele. Troonil lösutades toetas ta lõuga ühe käega, kuldkroon mahedas valguses võltsilt kiiskamas. Mustal vammusel võttis terve rinnaesise enda alla kuningliku lohemao kuldne kujutis. Punane keep langes graatsiliselt tema ja trooni ümber.

Ometi peitus midagi tema rabavalt sinistes, lõunamaade mere värvi silmades − ja see, kuidas too pilk läks vastuollu ta ronkmustade juustega, sundis Celaena paigale. Mees oli valulikult ilus ja ei saanud olla vanem kui kahekümnene.

Printsid ei pidanud olema nägusad! Nad on vinguvad, rumalad, eemaletõukavad olendid! See siin... see... Kui ebaõiglane, et ta on ühel ajal nii kuninglik kui ka ilus.

Celaena tammus paigal, kui prints kulmu kortsutas ja teda omakorda uuris. „Arvasin, et palusin ta puhtaks kasida,” ütles ta ette astunud kapten Westfallile. Celaena jõudis juba unustada, et toas oli teisigi. Ta silmitses oma räbalaid ja plekilist nahka ning ei suutnud piinlikkusetorget alla suruda. Milline haletsusväärne seisund kunagi nii kaunile tüdrukule!

Esmapilgul oleks võinud arvata, et tema silmad on sinakad või hallid või isegi rohelised, sõltuvalt rõivaste värvist. Lähemalt vaadates taandusid need võitlevad toonid aga erkkuldse ringi ees tema pupillide ümber. Ent kõige enam tõmbasid tähelepanu ta kuldsed juuksed, mis säilitasid endiselt kübekest oma hiilgusest. Lühidalt: Celaena Sardothieni oli õnnistatud peotäie kaunite joontega, mis kompenseerisid suurema osa moodustunud keskpärasustest. Juba varases teismeliseeas avastas tüdruk, et kosmeetika abiga võis ka keskpäraseid külgi kerge vaevaga erakordsete võlude kõrvale tõsta.

Kuid nüüd seisis ta Dorian Havilliardi ees vaevalt rohkem kui rentslirotina! Ta nägu kuumenes, kui kapten Westfall ütles: „Ei tahtnud lasta teil oodata.”

Kroonprints raputas pead, kui Chaol tüdruku poole sirutas. „Ära hakka veel vanniga jändama. Ma näen temas potentsiaali.” Prints ajas end sirgu ja hoidis pilku Celaenal. „Ma ei usu, et oleme kunagi meeldiva tutvustuse võlu nautinud. Aga ilmselt tead, et mina olen Dorian Havilliard, Adarlani kroonprints, vahest nüüdseks juba enamiku Erilea kroonprints.”

Celaena eiras selle nimega kaasnevate kibedate emotsioonide tulva ja rüselust.

„Ja sina oled Celaena Sardothien, Adarlani suurim palgamõrvar. Vahest kogu Erilea suurim palgamõrvar.” Prints silmitses tüdruku vibuna pingul keha ja kergitas siis oma tumedaid ja hoolitsetud kulme. „Paistad olevat üsna nooruke.” Ta toetas küünarnukid reitele. „Olen sinu kohta väga põnevaid lugusid kuulnud. Kuidas sulle Endovier pärast kogu sellist luksust Riftholdis kah tundub?”

Ennasttäis eesel.

„Ei suuda paremat tahtagi,” õhkas Celaena, samal ajal oma sakiliste küüntega peopessa lõikudes.

„Aasta hiljem näed välja enam-vähem elusana. Huvitav, kuidas see võimalik on, kui nendes kaevandustes töötajate keskmiseks elueaks loetakse üks kuu.”

„Tõeline müstika, kahtlemata.” Celaena volksutas ripsmeid ja kohendas elegantselt ahelaid, justkui oleks need pitskindad.

Kroonprints pöördus kapteni poole. „Tal on vägev keel, mis? Ja ta ei kõla nagu mõni rahvarämpsu seast...”

„Tahaksin loota,” segas Celaena vahele.

„Tema Kõrgus,” nähvas Chaol Westfall.

„Mida?” küsis Celaena.

„Sa pöördud tema poole kui Tema Kõrgus.”

Celaena naeratas talle pilkavalt ja pööras tähelepanu taas printsile.

Tema üllatuseks puhkes Dorian Havilliard naerma. „Sa ikka tead, et oled nüüd ori, eks? Kas su karistus pole sulle üldse midagi õpetanud?”

Kui Celaena käed poleks ahelasse köidetud, suruks ta need kohe rinnale risti. „Ma ei kujuta ette, kuidas kaevanduses töötamine saaks õpetada muud kui kirka kasutamist.”

„Ja sa ei proovinud iial põgeneda?”

Aeglane ja õudne naeratus levis üle tüdruku huulte. „Üks kord.”

Printsi kulmud kerkisid ja ta pöördus kapten Westfalli poole. „Mulle ei räägitud sellest.”

Celaena kiikas üle õla Chaoli poole, kes silmitses printsi vabandavalt. „Peakubjas teavitas mind täna pärastlõunal, et juhtus üks intsident. Kolm kuud...”

„Neli kuud,” sekkus Celaena.

„Neli kuud,” ütles Chaol, „pärast Sardothieni saabumist üritas ta põgeneda.”

Celaena ootas ülejäänud lugu, ent kapten oli selgelt lõpetanud. „See pole isegi parim osa!”

„Sellel on veel parim osa?” küsis kroonprints, kelle ilme asus võpatuse ja naeratuse vahepeal.

Chaol põrnitses tüdrukut enne jätkamist. „Endovierist põgenemine on lootusetu. Teie isa hoolitses selle eest, et iga Endovieri valvur suudaks lasta orava pihta noole kahesaja sammu kauguselt. Proovida põgeneda tähendab enesetappu.”

„Kuid sina oled elus,” ütles prints Celaenale.

Celaena naeratus tuhmus, kui mälestus teda tabas. „Jah.”

„Mis juhtus?” küsis Dorian.

Tüdruku silmad tõmbusid korraga külmaks ja karmiks. „Mul sai kõrini.”

„See on siis kogu selgitus selle eest, mida sa tegid?” nõudis kapten Westfall. „Ta tappis oma kupja ja kakskümmend kolm valvurit enne, kui nad ta kätte said. Ta oli sõrmeotsa kaugusel müürist, kui valvurid ta uimaseks lõid.”

„Ja siis?” küsis Dorian.

Celaena kees raevust. „Ja siis? Tead, kui kaugel müür kaevandu­sest on?” Prints vaatas tüdrukut tuhmilt. Celaena sulges silmad ja ohkas dramaatiliselt. „Minu šahtist oli kolmsada kuuskümmend kolm jalga. Lasin ühel ära mõõta.”

„Ja siis?” kordas Dorian.

„Kapten Westfall, kui kaugele orjad põgenedes kaevandusest jõuavad?”

„Kolm jalga,” pomises kapten. „Endovieri valvurid lasevad ta maha tavaliselt enne, kui ta on liikunud kolm jalga.”

Kroonprintsi vaikus polnud see, mida Celaena sisimas lootis. „Sa teadsid, et see on enesetapp,” ütles prints viimaks, lõbusus lahtunud.

Ehk oli halb mõte müüri mainida. „Jah,” ütles Celaena.

„Aga nad ei tapnud sind.”

„Sinu isa käskis mind elus hoida nii kaua kui võimalik – et ma kannataks viletsust, mida Endovier küllaldaselt pakub.” Jäine laine, millel polnud temperatuuriga midagi ühist, läbistas teda. „Mul polnud kavatsustki põgeneda.” Kaastunne printsi silmades tekitas tahtmise talle äsada.

„On sul palju arme?” küsis prints. Celaena kehitas õlgu ja Dorian naeratas, sundides tuju tõusma. Prints astus pjedestaalilt maha. „Keera ümber, las ma vaatan su selga.” Celaena kortsutas kulmu, kuid kuuletus, kui noormees tema juurde kõndis. Chaol astus samuti lähemale. „Ma ei näe neid kogu selle mustuse ja kõntsa tõttu selgelt,” ütles prints ning uuris särgiribade vahelt paistvat nahka. Celaena põrnitses tigedalt ja veel tigedamalt, kui prints ütles: „Ja milline jube hais!”

„Kui puudub juurdepääs vannile ja peenele parfüümile, pole vist võimalik nii peenelt lõhnata kui sina, Tema Kõrgus.”

Kroonprints laksutas keelt ja kõndis aeglaselt ta ümber. Chaol ja kõik valvurid jälgisid neid, käed mõõkadel. Õige kah. Celaena oleks võinud vähem kui sekundiga käed ümber printsi pea tõmmata ja oma ahelatega ta hingetoru lömastada. Võib-olla olekski pidanud seda tegema, lihtsalt Chaoli ilme nägemiseks. Aga prints jätkas õndsas teadmatuses sellest, kui ohtlikult lähedal ta tüdrukule viibis. Äkki oleks pidanud end lausa solvatuna tundma. „Nii palju kui mina näen,” sõnas prints, „on siin kolm suurt armi – ja vahest ka mõned väiksemad. Mitte nii koledad, kui eeldasin, aga... noh, ilmselt kataks kleidid need kinni.”

„Kleidid?” Mees seisis talle nii lähedal, et Celaena nägi vaevata tema vammuse peent tikkimistööd ja tundis mitte parfüümi, vaid hobuste ja raua lõhna.

Dorian muigas. „On sul alles hämmastavad silmad! Ja oled sa alles tige!”

Kägistamiskauguses Adarlani kroonprintsist, kelle isa määras ta aeglasesse, närusesse surma, kiikus Celaena enesekontroll hapral noateral – tantsiskles lausa kuristiku äärel.

„Ma tahan teada,” alustas ta, kuid kaardiväe kapten tiris ta selgroogu purustava jõuga printsist eemale. „Ma ei kavatsenud teda tappa, tohman.”

„Vaata ette, mida sa ütled. Muidu viskan su kaevandusse tagasi,” ütles pruunisilmne kapten.

„Oi, ma ei usu, et sa seda teed.”

„Ja miks siis?” vastas Chaol.

Dorian sammus trooni juurde tagasi ja istus, safiirsilmad kirkalt hiilgamas.

Celaena vaatas ühelt mehelt teisele ja ajas õlad sirgu. „Sest te tahate minult midagi, tahate midagi nii väga, et tulite sellele ise järele. Ma pole idioot, ehkki olin piisavalt rumal, et lasta end kinni nabida. Ma näen, et see on mingi salasepitsus. Miks te muidu pealinnast jalga lasite ja nii kaugele uitasite? Olete mind kogu selle aja proovile pannud eesmärgiga näha, kas ma olen füüsiliselt ja vaimselt ikka terve. Noh, mina tean, et olen endiselt terve mõistuse juures ja mind pole murtud. Ükskõik, millele vahejuhtum müüri ääres võiks vihjata. Niisiis nõuan, et ütleksite mulle, miks te siin olete ja mis teeneid te minult vajate, kui ma tõesti pole juba teel võllapuu poole.”

Mehed vahetasid pilke. Dorian ristas sõrmed. „Mul on sulle üks pakkumine.”

Celaena hing jäi kinni. Mitte kunagi, isegi oma lennukamates unenägudes poleks ta osanud kujutada ette võimalust rääkida näost näkku Dorian Havilliardiga. Ta oleks saanud ta nii kergesti tappa, selle irve tema näolt rebida... Ta oleks saanud hävitada kuninga nii, nagu kuningas hävitas tema...

Kuid vahest võis see pakkumine viia pääsemiseni. Kui ta pääseks teisele poole müüri, võiks ta põgeneda. Joosta ja joosta ja kaduda mägedesse. Elada üksinduses metsiku looduse tumeroheluses, männiokastest vaip all ning tähtedest tekk peal. Ta saaks seda teha. Ta pidi lihtsalt jõudma teisele poole müüri. Ta oli varem juba nii lähedale jõudnud...

„Ma kuulan,” ütles ta vaid.