Читать книгу Klaastroon - Sarah J Maas - Страница 9

Celaena pühkis lendu läinud juuksesalgu näo eest ja lasi end lagendikule talutada. Kui ta oleks tahtnud põgeneda, pidanuks ta Chaoli esimesena ette võtma. Kahekesi olles võinuks ta seda ehk proovidagi, kuigi ahelad oleks selle keerukaks muutnud – aga kõhklematult tappa õpetatud kuninglike kaardiväelaste saatjaskonna juuresolekul...

Chaol püsis valvsalt tema lähedal, kuni süüdati lõke ja moonavankri kastidest-kottidest võetud kraamist valmistati süüa. Sõdurid veeretasid väikesteks ringideks kokku palke ning istusid seal, kuni nende kaaslased toitu segasid ja praadisid. Kohusetundlikult kroonprintsi kõrval sörkinud koerad lähenesid sabasid liputades palgamõrvarile ja heitsid ta jalge ette. Vähemalt tundis keegi tema seltsist rõõmu.

Kui taldrik viimaks talle rüppe asetati, oli Celaena juba näljane ja ärritus rohkem kui küll selle peale, kui kapten kohe ta ahelaid ei eemaldanud. Pärast pikka hoiatavat pilku tegi kapten luku lahti ja kinnitas ahelad ta pahkluudele. Celaena pööritas lihtsalt silmi ja tõstis väikese lihatüki huultele. Ta mälus aeglaselt. Tal polnud mingit tahtmist nende ees öökima hakata. Kuni sõdurid omavahel vestlesid, uuris Celaena ümbrust. Tema ja Chaol istusid viie sõduri seltsis. Kroonprints istus muidugi hertsog Perringtoni kõrval privaatsel kahel palgil ja temast kaugel. Kui eelmisel õhtul koosnes Dorian vaid lõbususest ja ülbusest, siis täna olid ta näojooned hertsogiga vesteldes sünged. Kogu ta keha näis olevat pinges ja Celaenal ei jäänud märkamata, et Perringtoni sõnavõttude ajal surus prints hambad kokku. Milline iganes nende suhe ka polnud, siis südamlik kindlasti mitte.

Keset suutäit rebis Celaena tähelepanu printsilt puudele. Mets oli jäänud vait. Eebenikarva jahikoerte kõrvad olid kikkis, kuigi vaikus ei näinud neid häirivat. Isegi sõdurid madaldasid hääli. Ta süda jättis löögi vahele. See mets siin oli teistsugune.

Lehed rippusid juveelidena – tibatillukesed rubiinide, pärlite, topaaside, ametüstide, smaragdide ja granaatide piisad, terve vaip rikkusi kattis maad nende ümber. Kõigist vallutuste metsikustest hoolimata jäi see Tammelaane osa puutumatuks. Siin kajas ikka veel jäänuseid väest, mis andsid kord nendele puudele selle ebamaise ilu.

Tüdruk oli alles kaheksane, kui Arobynn Hamel, tema õpetaja ja Palgamõrvarite Kuningas, leidis ta pooleldi vee alt ühe jäise jõe kaldalt ning tõi ta oma kantsi Adarlani ning Terraseni piiril. Kuni ta tüdrukut parimaks ja ustavaimaks palgamõrvariks koolitas, ei lubanud Arobynn tal iial koju Terraseni pöörduda. Siiski mäletas ta maailma ilu sellest ajast, kui Adarlani kuningas polnud veel käskinud nii suurt osa maha põletada. Nüüd polnud seal enam tema jaoks midagi, pole ka tulevikus. Arobynn ei öelnud seda kordagi välja, aga kui Celaena oleks keeldunud mõrvarlikest koolitustest, oleks mees andnud Celaena tagasi neile, kes oleks ta tapnud. Või midagi veel hullemat. Celaena oli just orvuks jäänud ja isegi kaheksa-aastaselt teadis ta, et elu Arobynniga ja uue nimega, mida keegi veel ei tunneks, kuid kord kõik kardaks, on võimalus uuesti alustada. Pääseda saatusest, mis sundis teda tol ööl kümme aastat tagasi sellesse jäisesse jõkke kargama.

„Pagana mets,” kirus oliivikarva sõdur nende ringis. Teine tema kõrval kõkutas naerda. „Ma ütlen, mida varem see maha põletatakse, seda parem.” Ülejäänud sõdurid noogutasid ja Celaena tõmbus pingule. „Täis vihkamist,” ütles üks.

„Sa ootasid siis midagi muud või?” segas Celaena vahele. Chaoli käsi sööstis mõõgale, kui sõdurid tüdruku poole pöördusid. Mõned neist irvitasid põlglikult. „See pole lihtsalt mets.” Celaena osutas kahvliga puude poole. „See on Brannoni mets.”

„Mu isa rääkis mulle jutte sellest, kuidas mets on täis metsavaime,” lausus üks sõdur. „Nüüd on nad kõik kadunud.” Teine ampsas õuna ja lisas: „Koos nende neetud, näruste haldjatega.” Järgmine poetas: „Saime neist lahti, mis?”

„Mina hoiaksin suu kinni,” sähvas Celaena. „Kuningas Brannon oli haldjas ja Tammelaas on endiselt tema oma. Ma ei üllatuks, kui mõned nendest puudest mäletaks teda.”

Sõdurid naersid. „Need peaks olema siis kaks tuhat aastat vanad, need puud,” ütles üks.

„Haldjad on surematud,” vaidles Celaena.

„Puud pole.”

Turris Celaena vangutas pead ja võttis väikese kahvlitäie toitu.

„Mida sina siis sellest metsast tead?” küsis Chaol vaikselt. Mõnitab või? Sõdurid nõjatusid ettepoole, valmis naerma. Ent kapteni kuldpruunides silmades eksles pelgalt uudishimu.

Celaena neelas lihatüki alla. „Enne, kui Adarlan oma vallutusi alustas, kattis seda metsa maagia,” ütles ta vaikselt, kuid mitte pelglikult.

Kapten ootas loole jätku, kuid ta oli öelnud piisavalt. „Ja siis?” surkis ta edasi.

„Ja rohkem ma ei tea,” ütles Celaena ja vastas ta pilgule. Ilkumisvõimaluse kadumise üle pettunud sõdurid pöördusid oma söögi juurde tagasi.

Ta valetas ja Chaol aimas seda. Celaena teadis selle metsa kohta piisavalt. Ta teadis, et kord olid siinse paiga asukateks metsavaimud: gnoomid, härjapõlvlased, nümfid − neid nimesid oli rohkem, kui keegi suutis loendada või meelde jätta. Kõiki neid valitsesid suuremad, inimeselaadsed sugulased, surematud haldjad – selle mandri algsed asukad ja asustajad ning Erilea vanimad olendid.

Kui Adarlani nurjatus süvenes ning kuningas alustas nende jahtimise ja tapmise kampaaniat, põgenesid nii metsavaimud kui ka haldjad, otsides pelgupaika maailma metsikumates, puutumatutes kohtades. Adarlani kuningas keelustas kõik – maagia, haldjad, metsavaimud. Türann kõrvaldas iga jälje nii põhjalikult, et isegi need, kelle veres voolas võlukunsti, jäid peaaegu uskuma, et midagi sellist pole iial olemas olnud, Celaena nende hulgas. Kuningas väitis, et maagia solvas Jumalannat ja tema jumalusi ning selle kasutamine tähendas nende väe lubamatut matkimist. Kuid ehkki kuningas keelustas maagia, teadis enamik tõde: kuu aega pärast tema teadaannet oli maagia omal käel täielikult ja jäljetult haihtunud. Vahest aimas, mis jubedused on tulekul.

Celaena tundis ikka veel tuleleekide lõhna, mis märatsesid ta kaheksandal ja üheksandal eluaastal – iidset, asendamatut tarkust tuubil täis raamatute suits, andekate selgeltnägijate ja ravitsejate karjed, kui tuli nad alla neelas, purustatud ja rüvetatud ja ajaloost kustutatud poed ning pühapaigad. Paljud maagiakasutajad, keda ei põletatud, lõpetasid vangidena Endovieris – enamik seal kaua vastu ei pidanud. Juba mõnda aega oli möödas sellest, kui ta viimati oma kaotatud annete üle mõtiskles. Tõsi, mälestus oma võimetest kummitas endiselt unenägudes. Võib-olla oligi hea, et maagia haihtus, kui tapatalgud muidugi kõrvale jätta. See oli liiga ohtlik ükskõik millise terve mõistusega inimese jaoks, tema anded oleks ta vahest nüüdseks juba hävitanud.

Suitsev lõkketuli kõrvetas silmi, kui tüdruk järjekordset ampsu mälus. Ta ei unusta iial lugusid Tammelaanest: legende hämaratest ja hirmsatest orgudest; sügavatest ja vaiksetest järvekestest; valgust ning taevalikku laulu täis koobastest. Aga need olid nüüd pelgalt jutud, ei muud. Neist rääkida tähendas häda kaela kutsuda.

Ta vaatas läbi võrade imbuvat päikesevalgust, seda, kuidas puud kõikusid tuules, pikad ja luised käed üksteise ümber. Ta surus judina alla.

Õnneks sai lõuna kiiresti läbi. Ahelad pandi taas randmete ümber, hobustele anti kosutust ning seejärel seati nad taas valmis. Celaena jalad olid istumisest nii kangeks jäänud, et Chaol pidi ta hobuse selga aitama. Valus oli ratsutada. Lisaks sai ta nina võmmu pidevast hobusehigi ja sõnniku haisust, mis seltskonna lõpus ratsutajate poole hoovas.

Nad rändasid kogu ülejäänud päeva ja palgamõrvar istus vaikides. Ta jälgis metsa möödumist ning kramp tema rinnus ei lõdvenenud enne, kui nad selle kiiskava oru selja taha jätsid. Öise peatuse ajaks tema keha juba tuikas. Ta ei vaevunud õhtueine ajal kõnelema. Ta ei hoolinud ka sellest, et tema pisikese telgi ette pandi valvurid ja tal lubati magama minna, üks ahela ots endiselt valvuri küljes. Ta ei näinud und, kuid ärgates ei suutnud ta oma silmi uskuda.

Tema aseme ees lebasid väikesed valged lilled. Telgist sisse ja välja viis palju beebisuuruses jalajälgi. Enne, kui keegi jõudis sisse astuda ja neid tähele panna, pühkis Celaena jalaga üle jälgede. Ta hävitas iga märgi ning toppis lilled kotti.

Ehkki keegi ei maininud reisi jätkudes enam sõnagagi metsavaime, uuris Celaena lakkamatult sõdurite nägusid. Ta soovis meeleheitlikult tuvastada ükskõik millist signaali sellest, et keegi pani midagi imelikku tähele. Suur osa sellest päevast mööduski higiste peopesade ja peksleva pulsiga ning üht silma hoidis ta pidevalt mööduval laanel.