Читать книгу Klaastroon 2 – Kesköö kroon - Sarah J Maas - Страница 6

Celaena Sardothien marssis mööda Riftholdi klaaskantsi kori­dore. Pihku pigistatud raske kott kiikus iga sammuga ja prõmmis aeg-ajalt põlvede vastu. Kuigi musta keebi kapuuts varjas suuremat osa Celaena näost, ei peatanud valvurid teda teel Adarlani kuninga nõukogusaali poole. Nad teadsid väga hästi, kes ta on – ja mida ta kuninga heaks teeb. Kuninga kangelasena oli tal neist kõrgem auaste. Tegelikult oli nüüd lossis vähe neid, kellest tal ei olnud kõrgemat auastet. Ja veel vähem neid, kes teda ei kartnud.

Celaena lähenes avatud klaasustele, keep tema taga lehvimas. Mõlemale poole asetatud valvurid ajasid end sirgu, kui ta enne nõukogusaali sisenemist noogutas. Tema mustad saapad tümpsusid punasel marmorpõrandal peaaegu hääletult.

Ruumi keskel klaastroonil istus Adarlani kuningas ja tema tume pilk kinnistus Celaena sõrmede vahel kõlkuvale kotile. Täpselt nii, nagu eelmisel kolmel korral, laskus Celaena trooni ees ühele põlvele ja langetas pea.

Dorian Havilliard seisis isa trooni kõrval – ja Celaena tundis tema safiirsiniseid silmi endal. Poodiumi jalamil, alatiselt Celaena ja kuningliku perekonna vahel, seisis Chaol Westfall, kaardiväe kapten. Celaena vaatas kapuutsi varjust üles ja luges mehe näojooni. Arvestades kapteni jäist ilmet, oleks Celaena võinud sama hästi olla kontvõõras. Kuid seda võiski eeldada ja see oli vaid osa mängust, milles nad suutsid viimastel kuudel nii osavaks muutuda. Chaol võis ju olla ta sõber, võis olla keegi, keda Celaena usaldama hakkas, kuid siiski kapten – ta vastutas endiselt ennekõike selles ruumis viibivate kuninglike elude eest. Kuningas kõneles viimaks.

„Tõuse.”

Celaena hoidis tõustes lõuga kõrgel ja tõmbas kapuutsi peast.

Kuningas viipas talle käega ja obsidiaaniga sõrmus tema näpus läikis pärastlõunases valguses. „On see tehtud?”

Celaena torkas kinnastatud käe kotti ja heitis mahalõigatud pea tema poole. Keegi ei öelnud sõnagi, kui see põrkas. Kui jäik ja lagunev liha vulgaarselt marmori peal mütsatas. See rullus poodiumi jalamile ja piimjad silmad pöördusid laes rippuva uhke klaaslühtri suunas.

Dorian ajas end sirgu ja viskas pilgu pealt kõrvale. Chaol vaid põrnitses Celaenat.

„Ta hakkas vastu,” teatas Celaena.

Kuningas nõjatus ettepoole, uuris moonutatud nägu ja sakilisi sisselõikeid kaelal. „Tunnen ta vaevu ära.”

Celaena muigas kõveralt, kuigi kõris hakkas pitsitama. „Kardan, et maha raiutud pead ei kannata reisimist.” Palgamõrvar õngitses taas kotis ja sikutas välja labakäe. „Siin on pitsatisõrmus.” Tüdruk üritas mitte liigselt keskenduda mädanevale ihule ta käes, selle lehk läks iga päevaga hullemaks. Ta ulatas käe Chaolile. Noormehe pronksjates silmades kumas kauge pilk, kui ta jäseme Celaenalt vastu võttis ja seda kuningale pakkus. Valitseja huul kõverdus, kuid ta kangutas jäigalt näpult sõrmuse maha. Ta viskas käe Celaena jalge ette ja uuris sõrmust.

Dorian niheles isa kõrval. Kui Celaena pidas võistluses duelle, ei paistnud tema taust printsi häirivat. Mida ta siis ootas, kui Celaenast kuninga kangelane sai? Kuigi Celaena mõistis, et mahalõigatud jäsemed ja pead ajaks enamikule inimestele iivelduse peale – isegi pärast kümmekond aastat kestnud Adarlani ülemvõimu. Ja Dorian, kes polnud iial näinud lahinguid, iial silmitsenud kokku aheldatute rivi, mis lohiseval sammul tapapaku poole läheb... Vahest pidi Celaena isegi tunnustama asjaolu, et Dorian polnud veel öökima hakanud.

„Mis sai tema naisest?” nõudis kuningas. Ta keerutas sõrmust ikka ja jälle oma lihavate näppude vahel

„Aheldatud oma abikaasa jäänuste külge merepõhjas,” vastas Celaena nurjatu naeratusega ja võttis kotist peene ning kaame käe. Sellel säras kuldne abielusõrmus, millele oli graveeritud pulmakuupäev. Ta pakkus ka seda kuningale, ent too raputas pead. Celaena ei söandanud otsa vaadata Dorianile ega Chaolile, kui naise käe paksust riidest kotti tagasi torkas.

„Väga hea siis,” pomises kuningas. Celaena püsis vagusi, kui mehe silmad üle tema, üle koti, üle pea sõitsid. Pärast liiga pikka pausi kõneles kuningas uuesti. „Siinsamas Riftholdis on kasvamas mässuline liikumine, rühm isikuid on valmis tegema mida iganes minu troonilt kõrvaldamiseks – ja üritavad sekkuda minu plaanidesse. Sinu järgmiseks ülesandeks on nad kõik välja juurida ja ära kaotada enne, kui neist saab tõeline oht mu impeeriumile.”

Celaena pigistas kotti nii kõvasti, et sõrmed tuikasid. Chaol ja Dorian jõllitasid nüüd kuningat, justkui kuuleks nemadki sellest esimest korda.

Celaena kõrvu oli jõudnud sosinaid mässuliste vägedest enne, kui ta Endovieri saadeti – ta lausa kohtus soolakaevandustes kinni võetud mässulistega. Aga et pealinna südames kasvaks päriselt mingi liikumine, et tema peab ühekaupa nad kõrvaldama... Ja plaanid – mis plaanid? Mida teadsid mässajad kuninga manööverdamisest? Ta surus küsimused alla, alla, alla, kuni polnud mingit võimalust, et neid loetaks tema näolt.

Kuningas trummeldas vasaku käe sõrmedega trooni käsitoel ja mängis endiselt teises peos Niralli sõrmusega. „Minu nimekirjas on reetmises kahtlustatavate kohta mitu inimest, aga ma annan sulle korraga ainult ühe. See loss kubiseb spioonidest.”

Chaol tardus selle peale, ent kuningas viipas käega. Kapten lähenes Celaenale, nägu paberilehte ulatades endiselt ilmetu.

Celaena võitles tahtmisega Chaolile otsa põrnitseda, kuigi kapteni kinnastatud sõrmed riivasid tema omi enne, kui lehest lahti lasid. Näoilmet neutraalsena hoides vaatas Celaena paberile. Seal oli üksainus nimi: Archer Finn.

Kulus iga gramm tahtejõudu ja enesealalhoiu instinkti, et ta oma šokki ei reedaks. Celaena tundis Archerit – tundis kolmeteistkümnendast eluaastast peale, kui poiss Palgamõrvarite Kantsi õppima saabus. Poiss oli paar aastat vanem ja juba kõrgelt hinnatud prostituut... kes vajas veidi väljaõpet, et kaitsta end oma üsna kadedate klientide eest. Ja ka nende abikaasade eest.

Archer ei pannud kunagi pahaks Celaena naeruväärset plikalikku armumist temasse. Tegelikult lasi ta Celaenal koguni katsetada endaga flirtimist ja enamasti muutis see neiu üleni kihistavaks segapuntraks. Nüüd polnud Celaena teda muidugi pärast Endovieri minekut aastaid näinud, kuid ta poleks iial arvanud, et Archer millekski selliseks võimeline on. Poiss oli nägus ja lahke ja joviaalne, mitte nii ohtlik krooni reetur, kelle surma kuningas sooviks.

See oli absurdne. Kes iganes kuningale sellist informatsiooni andis, oli üks neetud idioot.

„Ainult tema või ka kõik tema kliendid?” pahvatas Celaena.

Kuningas naeratas talle aeglaselt. „Sa tunned siis Archerit? Ei üllata mind.” Õrritamine – väljakutse.

Celaena üksnes vahtis enda ette ja sundis end tahtejõuga rahunema ning hingama. „Varem. Ta on erakordselt hästi kaitstud mees. Mul läheb aega, et talle ligi pääseda.” Kui ettevaatlikud sõnad ja kui muretult sõnastatud. Mida ta tegelikult vajas, oli aeg. Ta pidi teada saama, kuidas Archer sellesse plindrisse sattus – ja kas kuningas rääkis üldse tõtt. Kui Archer oli tõesti reetur ja mässaja... noh, selle sai ta ka hiljem välja selgitada.

„Siis on sul aega üks kuu,” jätkas kuningas. „Ja kui ta pole selleks ajaks mulla all, mõtlen su ametikoha ehk ümber, plika.”

Celaena noogutas alandlikult, järeleandlikult, tänulikult. „Aitäh, Tema Majesteet.”

„Kui oled Archeri kõrvaldanud, annan sulle nimekirjas järgmise nime.”

Celaena oli kõigest hingest vältinud kuningriikide poliitikat – eriti nende mässajaid – nii palju aastaid ja nüüd haarati ta otse selle sisse. No tõesti imetore.

„Tegutse kähku,” hoiatas kuningas. „Ole diskreetne. Sinu tasu Niralli eest on juba su kambris.”

Celaena noogutas taas ja torkas paberitüki taskusse.

Kuningas põrnitses teda. Celaena vaatas kõrvale, kuid sundis suunurka üles viskuma ja silmi jahirõõmust sädelema. Viimaks tõstis kuningas pilgu lakke. „Võta see pea ja kao siit.” Ta pistis Niralli sõrmuse taskusse ja Celaena neelas vastikustukse alla. Trofee.

Ta korjas pea tumedaid juukseid pidi üles ja haaras maha raiutud käe ning toppis need kotti. Heites ainult ühe pilgu kaameks tõmbunud Dorianile, keeras ta kannapealt ringi ja lahkus.

Dorian Havilliard seisis vaikuses, kui teenrid kambrit ümber korraldasid ja hiiglasliku tammelaua ning uhked toolid ruumi keskele tirisid. Neil pidi kolme minuti pärast algama nõukogu koosolek. Ta vaevu kuulis Chaoli, kui too palus luba lahkuda, sest soovis anda Celaenale edasisi juhiseid. Tema isa mühatas nõusolevalt.

Celaena tappis selle mehe ja tema naise. Ja tema enda isa andis selleks käsu. Dorian suutis vaevu neile kummalegi otsa vaadata. Ta uskus lõpuni oma suutlikusse isa veenda, et too hindaks pärast nende mässajate massilist tapmist talvepüha eel Eyllwes oma brutaalse poliitika ümber. Nüüd tundus, nagu poleks seal olnud mingit vahet. Ja Celaena...

Niipea, kui teenrid lõpetasid laua paikapaneku, libises Dorian oma tavapärasele kohale isa paremal käel. Nõukogu liikmeid hakkas sisse nõrisema koos hertsog Perringtoniga. Too sammus otse kuninga juurde ja asus talle midagi pomisema nii vaikselt, et Dorian seda ei kuulnud.

Dorian ei vaevunud kellelegi midagi ütlema ja jõllitas lihtsalt veekannu enda ees. Celaena ei paistnud nüüdsama üldse enda moodi olevat.

Tegelikult oli Celaena nende kahe kuu jooksul pärast kuninga kangelaseks nimetamist olnud just nimelt selline. Tema toredad kleidid ja uhked rõivad kadusid ühtäkki ning neid asendasid halastamatud liibuv must särk ja püksid. Pikka patsi punutud juuksed langesid aga alatasa kantava tumeda keebi voltidesse. Celaena oli imeilus tont – ja kui piiga Doriani vaatas, tundus, nagu ei tunneks ta meest üldse ära.

Dorian heitis pilgu lahtisele uksele, kust Celaena paar hetke varem lahkus.

Dorian mõtles endamisi: kui Celaena suutis inimesi niimoodi tappa, oleks tal liigagi kerge ju mind uskuma panna tunnetest minu vastu. Sundida ennast uskuma, et ta tunneb midagi minu vastu. Muuta Celaena enda liitlaseks – panna ta end piisavalt armastama, et astuksin tema nimel isale vastu. Et hoolitseksin selle eest, et ta kangelaseks määrataks...

Dorian ei suutnud viimast mõtet lõpetada. Ta pidi Celaenat külastama – näiteks homme. Lihtsalt selleks, et näha, kas ta võis eksida.

Kuid ta mõtiskles paratamatult selle üle, kas ta oli iial Celaenale midagi tähendanud.

Celaena sammus rutakalt ja vaikselt mööda koridore ja treppe ning läks juba tuttavat teed mööda lossi kanalisatsioonikäikudesse. See oli sama kanal, mis voolas mööda tema salakäigust, kuigi siin haises märksa hullemini tänu teenritele, kes peaaegu iga tund sinna jäätmeid kallasid.

Pikas maa-aluses käigus kajasid tema sammud, seejärel ka teised – Chaoli omad. Kuid tüdruk ei öelnud midagi enne, kuni peatus veepiiril ja kiikas jõe mõlemal kaldal avanevate võlvkaarte poole. Seal polnud kedagi.

„Noh,” ütles ta üle õla vaatamata, „ütled tere ka või järgned lihtsalt mulle kõikjale?” Celaena keeras end ümber, et mehega vastamisi seista, kott ikka veel käe otsas kõlkumas.

„Käitud endiselt kuninga kangelasena või oled taas Celaena?” Tõrvikuvalguses lõid ta pronksjad silmad sätendama.

Muidugi oleks Chaol erinevust märganud, tema märkas kõike. Celaena polnud kindel, kas see meeldis talle või mitte. Eriti siis, kui Chaoli sõnad kergelt salvasid.

Kui ta ei vastanud, küsis Chaol: „Kuidas Bellhaven oli?”

„Sama nagu alati.” Celaena teadis täpselt, mida mees mõtleb. Ta tahtis teada, kuidas missioon kulges.

„Ta võitles sinuga?” Chaol osutas lõuaga koti poole Celaena peos.

Neiu kehitas õlgu ja keeras tagasi tumeda jõe poole. „Polnud midagi, millega ma toime ei tuleks.” Ta heitis koti jõkke. Nad vaatasid vaikides, kuidas see hüples ja viimaks aeglaselt vajus.

Chaol köhatas kurgu puhtaks. Celaena teadis, et mees vihkab seda. Kui ta käis oma esimesel missioonil ühes Meah’ majas, rannikut pidi edasi, tammus Chaol enne ta lahkumist tuhat korda ringiratast. Celaena arvas toona ausalt, et mees palub tal mitte minna. Ja kui ta siis saabus, sabas maha raiutud pea ning isand Carlini mõrva ümber keerlevad kuulujutud, kulus Chaolil terve nädal enne, kui mees üldse talle silma vaatas. Aga mida ta siis ootas?

„Millal sa uut missiooni alustad?” küsis Chaol.

„Homme. Või ülehomme. Mul on vaja puhata,” lisas tüdruk kiirelt mehe kulmukortsutuse peale. „Ja pealegi, see võtab ainult päev või paar, et saada teada, kui valvatud Archer on ja mis moodi ma peaks lähenema. Loodetavasti ei lähe mul isegi vaja seda kuud, mille kuningas mulle eraldas.” Ja loodetavasti on Archeril mõned vastused selle kohta, kuidas ta kuninga nimekirja jõudis ning mis plaanidele kuningas täpsemalt viitas. Seejärel kavatses Celaena otsustada, mida temaga peale hakata.

Chaol astus tema kõrvale. Mees põrnitses endiselt räpast vett, kus võika sisuga kott kahtlemata hoovuse sisse jäi ning Avery jõkke ja sealt edasi merre hulpis. „Tahan ülevaadet anda.”

Celaena kergitas kulmu. „Kas sa mind vähemalt enne õhtusöögile ei viigi?” Chaoli silmad tõmbusid kissi ja Celaena ajas huuled prunti.

„See pole nali. Tahan detailselt teada, mis Niralliga juhtus.”

Celaena lükkas mehe irvitades kõrvale ja pühkis kindaid pükstel enne, kui trepi poole suundus.

Chaol rabas tal käsivarrest. „Kui Nirall hakkas vastu, võis olla tunnistajaid, kes kuulsid…”

„Ta ei teinud häält,” nähvas Celaena end lahti raputades ja tormas siis trepist üles. Pärast kaks nädalat kestnud reisi tahtis ta lihtsalt magada. Isegi teekond oma tuppa mõjus retkena. „Sa ei pea mulle ülevaadet andma, Chaol.”

Mees peatas ta uuesti varjudeküllasel trepimademel, kindel käsi neiu õlal. „Kui sa minema lähed,” ütles mees ja kauge tõrvikukuma valgustas ta näo jõulisi nurki, „pole mul mingit aimu, mis sinuga toimub. Ma ei tea, kas oled saanud viga või mädaned kusagil rentslis. Eile kuulsin kuulujuttu, et nad said kätte tapja, kes vastutas Niralli surma eest.” Ta pale tuli Celaenale lähedale ja hääl oli kähe. „Hetkeks, kui sa täna kohale jõudsid, arvasin, et nad mõtlesid sind. Olin sinu leidmiseks ise sinna minemas.”

Noh, see selgitas, miks ta nägi saabudes tallis Chaoli hobust saduldamas. Celaena lasi valla hingetõmbe ja nägu oli järsku soe. „Minusse võiks veidi rohkem usku olla. Olen siiski kuninga kangelane.”

Tüdrukul polnud aega end valmis seada selleks, et Chaol tõmbas ta enda vastu ja mähkis oma käsivarred tihedalt ümber.

Ta ei kõhelnud ja põimis oma käed üle mehe õlgade ning hingas sisse Chaoli hõngu. Mees polnud teda emmanud sellest päevast peale, kui Celaena ametlikult võistluse võidust teada sai, kuigi selle embuse mälestus hulpis sageli ta mõtetesse. Ja nüüd, kus ta mehest kinni hoidis, möirgas temast läbi soov, et see iial ei lõpeks.

Mehe nina riivas ta kukalt. „Jumalate nimel, sa haised kohutavalt,” pomises ta.

Celaena sisises ja tõukas mehe eemale ning nüüd põles ta nägu juba tõsiselt. „Nädalate kaupa surnud kehaosade tassimine ei soosi just meeldivaid aroome! Ja võib-olla, kui mulle oleks antud aega käia vannis selle asemel, et käsu peale kohe kuningale aru anda, oleksin ehk…” Tüdruk vaikis Chaoli irve peale ja virutas talle võmmu vastu õlga. „Idioot.” Celaena võttis tal käe alt kinni ja tiris koos endaga trepist üles. „Tule nüüd. Lähme minu kambrisse, et võiksid anda mulle ülevaate nagu tõeline härrasmees.”

Chaol turtsatas ja müksas teda küünarnukiga, kuid ei lasknud lahti.

Kui rõõmus Välejalg piisavalt maha rahunes, et Celaena saaks rääkida ilma, et teda üle lakutaks, pigistas Chaol välja iga viimase kui üksikasja. Mees lahkus lubadusega tulla paari tunni pärast õhtusöögile. Ja kui tüdruk andis Philippale loa jännata vanniga ja vinguda Celaena juuste ning küünte korrashoiu üle, varises Celaena voodisse.

Välejalg kargas tema kõrvale ja tõmbus külje all kerra. Koera siidist, kuldset kasukat silitades põrnitses Celaena lage ja kurnatus nõrgus tema tuikavatest lihastest välja.

Kuningas jäi teda uskuma.

Ja Chaol ei kahelnud samuti kordagi tema versioonis, kui teda missiooni osas küsitles. Celaena ei suutnud päriselt otsustada, kas see tekitas temas üleoleva, pettunud või lausa süüdlasliku tunde. Aga valed lihtsalt veeresid ta keelelt. Nirall ärkas üles napilt enne, kui Celaena ta mõrvas. Ta oli sunnitud naisel kõri läbi lõikama, et too ei kriiskaks. Ja rüselus oli üleüldse kriipsu võrra räpasem, kui ta oleks eelistanud. Ta puistas sisse ka ehtsaid detaile: teise korruse koridoriakna, tormi, küünlaga teenija... Parimad valed olid alati need, kuhu segati tõtt.

Celaena pigistas peos amuletti oma rinnal. Elena Silm. Ta polnud Elenat näinud pärast nende viimast kohtumist hauakambris. Nüüd, kus Celaenast sai kuninga kangelane, jätab iidse kuninganna vaim ta loodetavasti rahule. Samas, järgnenud kuudel pärast seda, kui Elena amuleti talle kaitseks kinkis, hakkas Celaena selle kohalolu julgustavaks pidama. Metall oli alati soe, nagu pulbitseks selles mingi elu.

Ta pitsitas seda kõvasti. Kui kuningas teaks tõtt selle kohta, mida Celaena tegi – mida ta tegi nende kahe viimase kuu jooksul...

Esimesele missioonile läks ta kavatsusega sihtmärk kiirelt kõrvaldada. Ta valmistus tapmiseks ja korrutas endale, et söör Carlin pole muud kui võõras ja tema elu ei tähenda talle midagi. Kui ta jõudis aga mehe mõisasse ja nägi ebatavalist lahkust, millega too oma teenijaid kohtles. Kui ta nägi söör Carlinit koos rändmuusikuga lüüral mängimas, kellele pakkus oma kojas varjupaika. Kui ta mõistis, kelle sepitsustele ta kaasa aitaks..., ei suutnud Celaena seda teha. Ta üritas sundida ja meelitada ja ahvatleda end seda sooritama. Kuid ei suutnud.

Samas tuli tal näidata ette mõrvapaik – ja laip.

Ta andis lord Nirallile sama valiku, mille andis söör Carlinile: surra kohapeal või teeselda omaenda hukku ja pageda – pageda kaugele, kaugele ning mitte kunagi oma õiget nime kasutada. Seni valisid kõik neli Celaena sihtmärgiks valitud meest pääsetee.

Neilt polnud raske kätte saada pitserisõrmuseid või muid suveniire. Ja veel lihtsam oli lasta neil loobuda öösärkidest, et ta saaks lõikuda neid vastavalt haavadele, mida Celaena oma väitel neile tekitas. Laipu oli ka kerge leida.

Haigemajad pildusid kogu aeg värskeid korjuseid välja. Iial polnud raske mõnda üles otsida, mis piisavalt sihtmärki meenutas – eriti seetõttu, et tapmiste küllalt kaugele jäävad asukohad andsid lihale aega mädaneda.

Ta ei teadnud, kellele kuulus tegelikult lord Niralli pea – üksnes seda, et mehel olid sarnased juuksed. Ja kui näole veel paar sisselõiget teha ning lasta kogu värgil natuke laguneda, ajas see asja ära. Käsi pärines samalt laibalt. Ja daami käsi... see pärines noorelt neiult, kelle tõmbas maha haigus, mille kümme aastat tagasi oleks andekas ravitseja kerge vaevaga ära võtnud. Aga nüüd, kus maagia oli kadunud ja targad ravitsejad üles poodi või ära põletati, surid inimesed karjade kaupa. Surid totrate, varem ravitavate tõbede kätte. Ta keeras end ümber ja mattis oma näo Välejala pehmesse karva.

Archer. Kuidas ta küll tema surma võltsib? Mees oli nii kuulus ja äratuntav. Celaena ei suutnud endiselt ette kujutada, et mehel oleks seos mis iganes põrandaaluse liikumisega. Aga kui ta kuninga nimekirja sattus, võis Archer aastate jooksul pärast nende viimatist kohtumist oma andeid võimu suurendamiseks kasutada.

Kuid millist informatsiooni sai küll sellel liikumisel olla kuninga plaanide kohta, et see oleks tõeliseks ohuks? Kuningas oli orjastanud terve mandri – mida ta sai siis veel teha?

Leidus muidugi ka teisi mandreid. Teisi mandreid jõukate kuningriikidega – näiteks Wendlyn, see kauge maa teisel pool merd. Seni suutis see meritsi tehtud rünnakutele vastu pidada, kuid pärast Endovieri saatmist polnud Celaena peaaegu midagi sellest sõjast kuulnud.

Ja miks peaks mässuline liikumine hoolima kuningriikidest teisel mandril, kui neil tuli muretseda omaenda riigi pärast? Nii et plaanid pidid käima selle maa, selle mandri kohta.

Ta ei tahtnudki teada. Ta ei tahtnud teada, millega kuningas tegeleb, mida impeeriumile välja mõtleb. Celaena kavatses kasutada seda kuud mõtlemiseks, mida võtta ette Archeriga. Ja teeselda, et polnud kordagi kuulnud seda jubedat sõna: plaanid.

Celaena võitles judinaga. Ta mängis parajasti väga, väga surmavat mängu. Ja nüüd, kus tema sihtmärgiks seati inimesed Riftholdis – nüüd, kus selleks sai Archer... Ta peab leidma tee, kuidas seda mängu paremini mängida. Sest kui kuningas kunagi tõe teada saab. Kui ta avastab, millega Celaena tegeles...

Kuningas hävitab ta.