Читать книгу Klaastroon 2 – Kesköö kroon - Sarah J Maas - Страница 8

Chaol Westfall spurtis läbi jahipargi, Celaena kõrval sammu pidamas. Karge hommikuõhk mõjus Chaoli kopsudes klaasikildudena, hingus tõmbus ta ees pilveks. Nad mässisid end liigselt koormamata parimal viisil sisse – peamiselt olid neil vaid särgi- ja kindakihid –, kuid isegi keha mööda nõrguvast higist hoolimata raputas Chaoli kibekülm.

Chaol teadis, et ka Celaena külmetab – neiu nina lõpetas roosakas ots, jume oli põskedel tõusnud kõrgele ja kõrvad kumasid erepunaselt. Pilku märgates välgatas Celaena talle irve, vapustavad türkiissinised silmad täis valgust. „Väsinud?” õrritas ta. „Ma teadsin, et sa ei viitsi treenida, kui eemal olen.”

Chaol lasi kuuldavale hingeldava naeru. „Sina kindlasti oma missioonil ei treeninud. Ma pean sel hommikul oma sammu juba teist korda sinu pärast aeglustama.”

Alatu vale. Celaena püsis kenasti kõrval ja oli nõtke nagu läbi metsa hüplev hirv. Vahel leidis Chaol, et hirmus raske on mitte jõllitada – vahtida seda, kuidas naine liikus.

„Räägi, räägi seda endale,” ütles Celaena ja kiirendas pisut sammu.

Chaol suurendas tempot, sest ei soovinud lasta end jooksurajal maha jätta. Teenrid lükkasid jahiparki katvasse lumme küll raja sisse, ent maapind oli endiselt jala all jäine ja reetlik.

Mees hakkas viimasel ajal üha enam taipama, kui väga ta vihkas seda, kui Celaena ta jälle maha jättis. Kui väga ta vihkas seda, kui Celaena asus nendele neetud missioonidele ega võtnud temaga ühendust päevade või nädalate kaupa. Chaol ei teadnud, kuidas või millal see juhtus, ent mingil moel hakkas ta hoolima sellest, kas Celaena tuleb tagasi või mitte. Ja pärast kõike seda, mida nad olid koos läbi elanud...

Chaol tappis duellil Caini. Tappis Celaena päästmiseks. Osa temast ei kahetsenud seda, osa temast teeks seda silmagi pilgutamata uuesti. Ent teine osa äratas teda endiselt keset ööd üles, läbi leotatud higist, mis meenutas liiga palju Caini verd.

Celaena heitis mehe poole pilgu. „Mis on?”

Chaol võitles kerkiva süütundega. „Hoia pilk rajal või sa libastud.”

Vähemalt kordki kuulas neiu sõna. „Tahad sellest rääkida?”

Jah. Ei. Kui leidus aga üldse keegi, kes mõistaks süüd ja raevu, millega ta Caini tapmisele mõteldes maadles, pidi see olema Celaena. „Kui sageli,” küsis Chaol hingetõmmete vahel, „mõtled sina inimestele, kelle oled tapnud?”

Celaena pilk nähvas mehe poole ja ta aeglustas sammu. Chaol ei tundnud vajadust peatuda ja oleks ehk jooksmist jätkanud, kuid Celaena rabas tal küünarnukist ning sundis seisatama. Naise huuled moodustasid õhukese joone. „Kui arvad, et minu üle on enne hommikueinet kohut mõista kuidagimoodi hea mõte…”

„Ei,” hingeldas Chaol raskelt. „Ei – ma ei mõelnud seda nii...” Ta neelas paar hingetõmmet alla. „Ma ei mõistnud kohut.” Kui ta oma pagana hingeõhu tagasi saaks, oleks ta selgitanud, mida selle all mõtles.

Celaena silmad olid sama külmunud kui park Chaoli ümber, kuid siis kallutas neiu pea küljele. „Kas see puudutab Caini?”

Selle nime kuulmine neiu suust ajas Chaoli hambad risti, kuid ta suutis noogutada.

Jää Celaena silmades sulas täielikult. Chaol vihkas kaastunnet ta silmis, tema mõistvust.

Chaol oli kaardiväe kapten – ükskord ta lihtsalt pidi kellegi tapma. Ta oli kuninga nimel näinud ja teinud juba küllalt, ta võitles meestega, vigastas neid. Niisiis poleks tal üldse pidanud olema neid tundeid. Ja kindlasti poleks ta pidanud rääkima neist temale. Nende vahel jooksis piir, kusagil see oli. Ja Chaol uskus üsna kindlalt, et oli viimasel ajal sellele üha lähemale nihkunud.

„Ma ei unusta iial inimesi, kelle olen tapnud,” vastas Celaena. Tema hingeõhk kähardus õhku nende vahel. „Isegi neid, kelle tapsin selleks, et mina saaksin elada. Näen endiselt nende nägusid, mäletan ikka veel konkreetset lööki, mida vajasin nende surmamiseks.” Ta silmitses luiseid puid. „Mõnel päeval tundub, nagu tegi seda keegi teine. Ja enamiku elude puhul on mul hea meel, et ma need lõpetasin. Aga pole vahet, mis põhjusel – see röövib iga kord tükikese endast. Ei usu, et ma neid iial unustan.”

Ta pilk leidis taas Chaoli, mees noogutas.

„Aga, Chaol,” ütles Celaena ja tugevdas haaret Chaoli käsivarrel. Haaret, mille mees jõudis juba unustada. „See, mis juhtus Cainiga, polnud palgamõrv ega isegi külmavereline tapmine.” Chaol üritas tagasi astuda, kuid Celaena hoidis kõvasti kinni. „See, mida sina tegid, polnud autu tegu – ja ma ei ütle seda üksnes seepärast, et see oli minu elu, mille sa päästsid.” Ta vaikis pika hetke jooksul. „Sa ei unusta iial Caini tapmist,” lausus ta viimaks. Kui neiu pilk Chaoli silmadega kohtus, prõmmis mehe süda nii kõvasti, et ta tundis seda üle keha. „Kuid ma ei unusta iial ka seda, et tegid seda minu päästmiseks.”

Kiusatus vajuda naise soojusesse lõi Chaoli peaaegu tuikuma. Ta sundis end Celaena haardest sammu tagasi astuma ja uuesti noogutama. Nende vahel oli piir. Kuningas ei mõtleks võib-olla suurt midagi nende sõprusest, kuid selle viimase piiri ületamine võis nende mõlema jaoks surmavaks osutuda. See paneks kuninga kahtlema tema ustavuses, ametis, kõiges.

Ja kui Chaol pidi iial valima oma kuninga ja Celaena vahel... Ta palvetas Wyrdi poole, et ei peaks kunagi selle otsusega silmitsi seisma. Jääda kindlameelselt siiapoole piiri on loogiline valik. Ja ka õilis valik, sest Dorian... Ta ju näeb, kuidas Dorian endiselt Celaenat vaatab. Ta ei reeda oma sõpra sel moel.

„Nojah,” nentis Chaol sunnitud kergusega, „ilmselt võib tõesti kunagi kasulikuks osutuda, kui Adarlani Palgamõrvar sulle teene võlgu jääb.”

Celaena kummardas. „Teie teenistuses.”

Sedapuhku oli Chaoli naeratus ehtne.

„Tulge nüüd, kapten,” ergutas Celaena aeglast sörki alustades. „Mul on kõht tühi ja ma ei kavatse siin oma tagumiku otsast külmetada.”

Chaol itsitas omaette ja nad jooksid edasi läbi pargi.

Lõpetamise järel tudisesid Celaena jalad ja kopsud olid külmast ning pingutusest nii hellad, et võisid tema arust vabalt ka veritseda. Nad aeglustasid reipa kõnnakuni, kui võtsid suuna palee soojendava sisemuse – ja hiiglasliku hommikueine poole, mille Celaena plaanis vägagi enne oma osturetke alla kugistada.

Nad sisenesid lossiaeda ja põiklesid kruusaradade ning kõrguvate hekkide vahel. Celaena hoidis käelabasid kaenla all. Isegi kinnastega kaitstud sõrmed olid kangeks külmunud. Ja kõrvad lausa valutasid. Võib-olla tuleb hakata pea ümber salli kandma, kuigi Chaol narriks teda selle tõttu halastamatult.

Ta kiikas kõrvale kaaslase poole. Chaol hakkas rõivastuse väliskihte maha koorima ja paljastas kehale liibunud higist läbiimbunud särgi. Nad keerasid ümber ühe heki ja Celaena pööritas silmi, nähes teerajal ootavat vaatepilti.

Igal hommikul leidis üha enam daame ettekäändeid, et jalutada aias täpselt pärast koidikut. Esmalt promeneeris seal vaid paar noort naist. Nad heitsid ühe pilgu Chaolile ja tema higistele, liibuvatele riietele ning aeglustasid sammu. Celaena võinuks vanduda, et nende silmad tungisid peast välja ja keeled plartsatasid maha.

Järgmisel hommikul ilmusid nad jälle rajale ja kandsid aina ilusamaid kleite. Päev pärast seda sugenes juurde veel tüdrukuid. Ja siis veel. Ja nüüd patrullis igal jahipargist otse lossi viival teel vähemalt üks komplekt näitsikuid ootuses, et Chaol mööda kõnniks.

„Oh, palun,” sisistas Celaena kahest naisest möödudes. Daamid tõstsid karusnahast muhvidelt pilgu, et Chaoli poole ripsmeid volksutada. Nad pidid küll enne koitu ärkama, et endid nii kaunilt riietada lasta.

„Mis on?” küsis Chaol kulme kergitades.

Celaena ei teadnud, kas ta lihtsalt ei märganud või ei tahtnud midagi öelda, kuid... „Aed on ühe talvehommiku kohta päris rahvarohke,” poetas ta ettevaatlikult.

Chaol kehitas õlgu. „Mõned lähevad täitsa lolliks, kui on pidanud terve talve sees sitsima.”

Või nad lihtsalt naudivad kaardiväekapteni ja tema lihaste vaatepilti.

Ent Celaena ei öelnud muud kui: „Ahah,” ja klõpsas suu kinni. Polnud vajadust näpuga näidata, kui Chaol oli niivõrd tuhm. Eriti seetõttu, et mõned daamid olid erakordselt ilusad.

„Sa lähed täna Riftholdi Archeri järele nuhkima?” küsis Chaol vaikselt, kui rada kihistavatest, punastavatest plikadest meeldivalt tühjaks jäi.

Celaena noogutas. „Tahan tema ajakavast aimu saada, niisiis ilmselt jälitan teda.”

„Miks ma ei võiks sind aidata?”

„Sest mul pole sinu abi vaja.” Celaena teadis, et Chaol tõlgendab seda tõenäoliselt ülbusena. Ja osaliselt see nii oligi – aga... kui mees sellesse sekkub, ajab see asjad keeruliseks, kui tekib vajadus Archer ohutusse kohta toimetada. Muidugi pärast seda, kui Celaena on temalt tõe välja pigistanud – ja kuulnud seda, mis plaane kuningas silmas pidas.

„Ma tean, et sa ei vaja mu abi. Lihtsalt mõtlesin, et äkki tahad...” Chaoli hääl hääbus ja seejärel raputas ta pead, nagu noomiks end. Celaena avastas, et oleks tahtnud teada, mida mees öelda plaanis, kuid kõige parem oli lasta sel teemal minna.

Nad keerasid ümber järgmise heki. Lossi sisemus oli nii lähedal, et Celaena peaaegu ägas selle hõrgu soojuse peale mõtlemisest, kuid siis…

„Chaol.” Doriani hääl lõikas läbi krõbekülma hommiku.

Nüüd ägas Celaena tõesti vaevukuuldavalt. Chaol heitis talle hämmeldunud pilgu enne, kui nad pöördusid ja nägid Doriani nende poole sammumas, sabas mingi blond nooruk. Celaena nägi seda peenelt riietatud noormeest esimest korda. Kutt paistis olevat umbes sama vana kui Dorian, ent Chaol tõmbus jäigaks.

Nooruk ei paistnud endast ohtu kujutavat, kuigi Celaena oli piisavalt tark, et sellises õukonnas mitte kedagi alahinnata. Mees kandis puusal ainult pistoda ja tema kahvatu nägu näis hommiku kargusest hoolimata üpris joviaalne.

Celaena avastas, et Dorian vaatas teda kerge naeratusega, silmas lõbus kuma, mis tekitas tahtmise talle vastu kõrvu anda. Seejärel kiikas prints Chaoli poole ja mugistas naerda. „Ja mina veel mõtlesin, et kõik need daamid tulid nii vara Rolandit ja mind vaatama. Kui nad kõik nüüd koledasti külma saavad, annan nende isadele teada, et süüdi oled sina.”

Chaoli põsed värvusid õige pisut jumekamaks. Ta polnudki siis nii taipamatu nende hommikupubliku osas, kui ta Celaenat uskuma pani. „Lord Roland,” ütles ta Doriani sõbrale napilt ja kummardas.

Blond noormees kummardas vastu. „Kapten Westfall.” Tema hääl kõlas piisavalt meeldivana, kuid midagi selles pani Celaena mõtlema. See polnud lõbusus ega kõrkus ega viha... Ta ei osanud sellele nime anda.

„Lubage tutvustada oma nõbu,” ütles Dorian talle ja patsutas Rolandit õlale. „Lord Roland Havilliard Meah’st.” Ta sirutas Celaena poole käe. „Roland, see on Lillian. Töötab mu isa heaks.”

Nad kasutasid endiselt varjunime, kui Celaena ei saanud vältida õukonnaliikmetele otsa jooksmist. Paraku teadis enamik mingil määral, et neiu ei viibinud palees haldustotruste või poliitika pärast.

„Rõõm,” ütles Roland vöökohast kummardades. „Saabusite õukonda alles hiljuti? Ma ei usu, et olen teid varasematel aastatel näinud.”

Juba tema kõneviis andis Celaenale piisavalt palju teada noormehe taustast naiste juures. „Saabusin sel sügisel,” ütles Celaena veidi liiga vaikselt.

Roland naeratas talle õukondlase naeratust. „Ja mis tööd te siis mu onu heaks teete?”

Dorian niheles. Chaol jäi täiesti liikumatuks, kuid Celaena vastas Rolandi naeratusele: „Matan kuninga vastaseid sinna, kust keegi neid iial ei leia.”

Tema üllatuseks kõkutas Roland naerda. Celaena ei söandanud Chaoli poole vaadata, sest sealt tuleb hiljem kindlasti peapesu. „Olen kuninga kangelasest kuulnud. Ei arvanud, et selleks osutub keegi nii... kaunis olevus.”

„Mis teid lossi toob, Roland?” nõudis kapten. Kui Chaol Celaenat niimoodi vaatas, jooksis neiu tavaliselt vastassuunas minema.

Roland naeratas jälle. Ta naeratas liiga palju – ja liiga sujuvalt. „Tema Majesteet pakkus mulle kohta oma nõukogus.” Chaoli silmad vihisesid Doriani poole, too kehitas kinnituseks õlgu. „Saabusin eile öösel. Alustan täna.”

Chaol naeratas – kui seda võis nii nimetada. See oli pigem hammaste välgutamine. Jah, Celaena kohe kindlasti jookseks, kui Chaol teda niimoodi vaataks.

Dorian luges samuti pilgu läbi ja kõkutas meelega kaasa. Ent enne, kui prints jõudis suu lahti teha, uuris Roland Celaenat edasi, pisut liiga usinalt. „Vahest saame tulevikus üksteisega tööd teha, Lillian. Teie amet erutab mind.”

Celaenal polnud midagi selle vastu, et temaga tööd teha… Kuid mitte nii, nagu seda mõtles Roland. Celaena töövahenditeks on pistoda, labidas ja tähistamata hauakalm.

Justkui neiu mõtteid lugedes pani Chaol talle kukla peale suunava käe. „Oleme hommikusöögile hilinemas,” kummardas ta pead Doriani ja Rolandi poole. „Õnnitlused ametisse nimetamise puhul.” Ta kõlas nii, nagu oleks rääsunud piima alla neelanud.

Ja kui Celaena lasi Chaolil end lossi talutada, taipas ta, et vajab hädasti vanni. Aga sellel polnud midagi pistmist higiste riietega, sellel kõigel oli pistmist Roland Havilliardi õlise irve ja hulkuva pilguga.

Dorian vaatas, kuidas Celaena ja Chaol hekkide taha kadusid, kapteni käsi endiselt naise turjal. Ja Celaena ei teinud midagi, et seda maha raputada.

„Ootamatu valik sinu isalt, isegi sellise võistluse puhul,” arutles Roland tema kõrval.

Dorian surus enne vastamist ärrituse alla. Talle polnud nõbu kunagi eriti meeldinud, kellega pidi lapsepõlves vähemalt kaks korda aastas kohustuslikus korras seltsima.

Chaol lausa vihkas Rolandit ja millal iganes viimane vestluses teemaks tuli, saatsid seda väljendid nagu „sepitsev närakas” ja „vingerdav, hellitatud eesel”. Vähemalt nii Chaol kolm aastat tagasi möirgas, kui andis Rolandile näkku sellise obaduse, et noorukil pilt silme eest kadus.

Aga Roland vääris seda. Vääris piisavalt, et see ei seganud Chaoli laitmatut mainet ega hilisemat ülendamist kaardiväekapteniks. Kui üldse, tõstis see Chaoli staatust teiste valvurite ja väheldasemate aadlike seas.

Kui ta piisavalt julgust kogub, kavatseb kindlasti isalt uurida, mida too küll mõtles, kui Rolandi nõukokku määras. Meah oli väike, ehkki jõukas rannikulinn Adarlanis, kuid reaalset poliitilist võimu sel polnud. Sellel puudus isegi püsiv sõjavägi, kui linnavalvet mitte arvestada. Roland oli isa nõbu poeg, võib-olla tundis kuningas, et nõukogu saalis peab rohkem Havilliardi verd nägema. Samas oli Roland kogenematu ja näis alati huvituvat rohkem plikadest kui poliitikast.

„Kust su isa kangelane pärineb?” küsis Roland Doriani tähelepanu olevikku tagasi tõmmates.

Dorian pööras lossi poole ja suundus sissepääsu juurde, mida Chaol ja Celaena ei kasutanud. Ta mäletas veel seda, kuidas see paistis, kui astus kaks kuud tagasi pärast duelli sisse ja nägi neid embamas.

„Lillian võib oma lugu ise rääkida,” valetas Dorian. Tal polnud lihtsalt tahtmist nõole võistlust selgitada. Niikuinii oli see halb, et isa käskis tal hommikul Rolandiga jalutama minna. Ainsaks kirkaks hetkeks osutus see, kui Celaena kaalus nii ilmselgelt viise, kuidas noort lordi maha matta.

„On Lillian su isa isiklikuks tarbeks või palkavad teda ka teised nõukogu liikmed?”

„Sa oled siin olnud vähem kui päeva ja juba on sul vaenlasi, keda kõrvaldada, nõbu?”

„Me oleme Havilliardid, nõbu. Meil on alati vaenlasi, kes vajavad kõrvaldamist.”

Dorian kortsutas kulmu. Samas tõsi. „Tema leping seob teda ainult mu isaga. Aga kui tunned end ohus olevat, saan lasta kapten Westfallil määrata…”

„Oh, muidugi mitte. Lihtsalt uudishimu.”

Roland oli tüütusehunnik ja liigagi teadlik mõjust, mida tema välimus ja Havilliardi nimi naistele avaldas, kuid ta oli kahjutu. Oli ju?

Dorian ei teadnud vastust – ja polnud ka kindel, kas ta üldse tahaks seda teada.

Celaena palk kuninga kangelasena oli märkimisväärne ja ta kulutas sellest iga viimase kui vaskmündi. Kingad, kübarad, tuunikad, kleidid, ehted, relvad, kulinad juuste jaoks ja siis raamatud. Raamatud ja raamatud ja raamatud. Nii palju raamatuid, et Philippal tuli tuua tema tuppa veel üks raamaturiiul.

Kui Celaena sel pärastlõunal oma kambrisse naasis, käes kübarakarbid, värviküllased kotid täis parfüüme, magusaid hõrgutisi ning pruunides paberümbristes raamatuid, mida ta absoluutselt pidi kohe lugema hakkama, pillas ta peaaegu kogu kupatuse põrandale ees avaneva vaatepildi peale – tema esikus istus Dorian Havilliard.

„Jumalad küll,” ütles mees kogu ostetud kraami silmitsedes.

Ta ei teadnud veel midagi. See oli ainult see osa, mida Celaena jõudis ise kanda. Tellitud sai rohkemgi ja varsti pidi saabuma lisa.

„Noh,” ütles Dorian, kui Celaena laadungi lauale laadis ja peaaegu ise sellesse ümbrispaberi ja paelte kuhilasse kukkus, „vähemalt ei kanna sa täna seda jubedat musta.”

Celaena heitis talle sirgu ajades pahase pilgu üle õla. Täna kandis ta sirelilillat ja vandlikarva rüüd – talve lõpuks ehk pisut kirgas, kuid kantud lootuses, et varsti tuleb kevad. Pealegi tagas kaunilt riietumine seda, et ta sai parima teeninduse mis iganes poes. Tema suureks üllatuseks mäletasid paljud poepidajad teda aastate tagant – ja jäid uskuma tema valet pikast külaskäigust lõunamandrile.

„Ja millele mina selle rõõmu võlgnen?” Ta sidus lahti valge karusnahkse keebi – järjekordne kink iseendale – ja viskas selle ühele toolile fuajeelaua taga. „Kas ma juba ei näinud sind hommikul aias?”

Dorian jäi istuma, näol see tuttav, poisilik irve. „Kas sõbrad ei tohi siis üksteist külastada rohkem kui kord päevas?”

Celaena põrnitses teda. Sõprus Dorianiga polnud päriselt see, mille puhul ta oleks kindel, et sai seda endale lubada. Mitte siis, kui mehe safiirsilmades hiilgas alalõpmata see sädelus – ja mitte siis, kui ta isaks oli mees, kes hoidis Celaena saatust kõvasti oma kätes. Aga nende kahe kuu jooksul pärast seda, kui Celaena lõpetas selle, mis iganes nende vahel oli, avastas ta sageli, et tunneb printsist puudust. Mitte suudlemisest ja flirtimisest, vaid temast.

„Mida sa tahad, Dorian?”

Ärritusvärelus sähvas üle mehe näo ja ta tõusis. Celaena pidi talle otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama. „Sa ütlesid, et soovid siiski sõpradeks jääda.” Printsi hääl oli vaikne.

Celaena sulges korraks silmad. „Seda mõtlesingi.”

„Ole siis mu sõber,” ütles Dorian ja kergitas hääletooni. „Einesta minuga, mängi minuga piljardit. Räägi, mis raamatuid sa loed või ostad,” lisas ta Celaena pakkide poole silma pilgutades.

„Ah nii,” nentis Celaena ja sundis end talle põgusalt naeratama. „Ja sul on neil päevil nii palju vaba aega käes, et saad seda jälle tundide kaupa minu peale kulutada?”

„Noh, mul on mu tavapärane daamikari, keda valvata, aga sinu jaoks leian alati aega.”

Celaena volksutas tema poole ripsmeid. „See teeb tõeliselt au.” Tegelikult tekitas mõte Dorianist teiste naiste juures tahtmise mõni aken kildudeks lüüa, kuid seda poleks olnud õiglane Dorianile reeta. Ta heitis pilgu kellale väikesel laual. „Tegelikult pean kohe praegu tagasi Riftholdi minema,” ütles ta. See polnud vale. Tal oli jäänud veel paar tundi päevavalgust. Piisavalt aega Archeri elegantse linnamaja uurimiseks ja jälitama asumiseks. Ta peab mehe tavapärastest käikudest sotti saama.

Dorian noogutas ja naeratus hääbus.

Laskus vaikus, mida segas ainult lauakella tiksumine. Celaena pani käed risti. Talle meenus, kuidas Dorian lõhnas, mis maitse oli ta huultel. Ent see vahemaa nende vahel, see hirmus lõhe suurenes iga päevaga... nii oli parem.

Dorian astus sammu lähemale ja paljastas tema poole oma peopesad. „Sa tahad, et ma võitleks sinu pärast? Seda tahad või?”

„Ei,” lausus Celaena vaikselt. „Ma tahan lihtsalt, et sa mind rahule jätaks.”

Mehe silmad värelesid ütlemata jäetud sõnadest. Celaena jõllitas teda liikumatult, kuni ta hääletult lahkus.

Üksi fuajeesse jäänud Celaena ajas käsi rusikasse ja lahti ning tundis järsku tülgastust kõiki nende kenade pakkide vastu laual.