Читать книгу Rooside ja okaste koda - Sarah J Maas - Страница 10

PEATÜKK

Kinni trambitud lumi kattis külla viivat teed ja oli mööduvate vankrite ning hobuste tõttu pruuni- ja mustalaiguline. Elain ja Nesta laksutasid keelt ja grimassitasid, kui seda mööda edasi liikusime, ning põiklesid eriti rõvedatest kohtadest eemale. Ma teadsin, miks nad kaasa tulid – vaid põgus pilk kotti volditud nahkadele ja juba haarasid õekesed oma keepmantlid.

Ma ei vaevunud nendega vestlema. Ka nemad ei soostunud pärast eilset õhtut minuga kõnelema, kuigi Nesta ärkas koidikul ja kukkus puid lõhkuma. Ilmselt teadmisest, et müün täna turul nahku ja tagasi tulles oleks mul taskus raha. Nad tulid minu järel mööda ainsat teed, mis väänles lumega kaetud põldude vahel terve tee meie armetu külani.

Sealsed kivimajad olid tavalised ja ilmetud ning talve kõledus muutis neid vaid süngemaks. Ent parajasti koitis turupäev. See tähendas aga, et keskel asuv tibatilluke väljak on pungil täis mis iganes müüjaid, kes tulevad krõbedat hommikut trotsima.

Kvartali kauguselt hoovas kuuma toidu hõngu – vürtsid sikutasid äärtest mu mälu, viipasid kutsuvalt. Elain minu taga ägas vaikselt. Vürtsid, sool, suhkur – niigi haruldased kaubad suurema osa külaelanike jaoks, meie jaoks aga välistatud.

Kui mul turul hästi läheks, oleks mul ehk piisavalt, et meile midagi hõrku osta. Avasin suu, et seda välja pakkuda, kuid ümber nurga pöörates koperdasime peaaegu üksteisele otsa. Jäime korrapealt seisma.

„Paistku Surematu Valgus teie peale, sõsarad,” ütles kahvatu rüüga noor naine otse meie teel.

Nesta ja Elain laksutasid keelt, mina surusin alla oige. Täiuslik. Just täpselt see, mida vajasin. Et Õndsate Lapsed oleks turupäeval kohal, segaks kõiki ja ajaks närvi. Külavanemad lubasid neil tavaliselt jääda vaid mõneks tunniks, kuid juba pelgalt nende endiselt suurhaldjaid kummardavate fanaatikutest tobude kohalolu ajas inimesed tigedaks. Ajas mind tigedaks. Kunagi ammu olid suurhaldjad meie käskijad – mitte jumalad. Ja kohe kindlasti polnud nad siis leebed.

Noor naine sirutas kuuvalged käed tervituseks välja. Randme ümber kõlises käevõru hõbedaste kellukestega – ehtsast hõbedast. „On teil hetk aega, et võiksite kuulata Õndsate Sõnumit?”

„Ei,” muigas Nesta põlglikult, eiras tüdruku käsi ja müksas Elaini edasi kõndima. „Ei ole.”

Noore naise köitmata juuksed kiiskasid hommikuvalguse käes. Tema puhas klaar nägu kumas, kui ta kenasti naeratas. Tema taga oli veel viis akolüüti, nii noori mehi kui ka naisi, juuksed pikad ja pügamata. Kõik uurisid taga olevat turgu, et leida noorukeid, keda tüüdata. „See võtaks vaid minuti,” lausus naine Nesta teele astudes.

Oli tõeliselt muljetavaldav näha, kuidas Nesta pulksirgeks tõmbus, õlad taha ajas ja üle oma nina noore akolüüdi poole vaatas. Tõeline troonita kuninganna. „Mine ja pritsi oma fanaatikuloba mõnele ohmule. Siit ei leia sa ühtki usku pöörajat.”

Tüdruk tõmbus tagasi, tema pruunides silmades virvendas vari. Ohjeldasin oma võpatust. Polnud vahest parim viis nendega toime tulemiseks, sest nad võisid muutuda tõeliselt tüütuks, kui neid ärritada…

Nesta tõstis käe ja langetas seeläbi mantli varruka, et näidata selle all olevat rauast käevõru. Samasugust, nagu kandis Elain. Nad ostsid need ühesugused ehted juba aastaid tagasi. Akolüüt ahhetas, silmad pärani. „Seda näed?” sisistas Nesta ja astus sammu ette. Akolüüt taganes sammu. „Seda peaksid sa kandma. Mitte mingeid hõbekellukesi, et neid haldjakoletisi ligi meelitada.”

„Kuidas te julgete kanda seda rõvedat solvangut meie surematute sõprade jaoks…”

„Mine ja jutlusta mõnes teises linnas,” heitis Nesta põlglikult.

Kaks prisket ja kena talunaist jalutas üksteise käevangus teel turule meist mööda. Kui nad akolüütidele lähenesid, moondusid mõlema näod ühesuguste jälestusilmetega. „Haldjalembene hoor,” viskas üks neist noorele naisele. Ma ei saanud sellega mitte nõustuda.

Akolüüdid olid endiselt vait. Teine külaelanik – piisavalt jõukas, et kanda kurgu ümber tervet põimitud rauast kaelakeed – kissitas silmi ja tema ülahuul tõmbus hammastelt tagasi. „Kas te, idioodid, ei taipa, mida need koletised nende sajandite jooksul meile tegid? Mida nad ikka veel teevad. Oma lõbuks, kui saavad seda lubada? Te vääritegi seda lõppu, mis teid haldjamaadel ootab. Lollid ja hoorad, teie kõik.”

Nesta noogutas nõusolevalt naistele, kes oma teed jätkasid. Pöördusime tagasi endiselt meie lähedal püsiva neiu poole ja isegi Elain kortsutas tülgastusest kulmu.

Ent noor naine hingas sisse ja tema nägu muutus taas tüüneks: „Ka mina elasin sellises teadmatuses, kuni kuulsin Õndsate Sõnumit. Kasvasin üles külas, mis oli sellega nii sarnane – nii kõle ja sünge. Ent vähem kui kuu aega tagasi läks ühe mu nõo sõbranna meie andamina Prythianile – ja teda pole tagasi saadetud. Nüüd elab ta suurhaldja mõrsjana rikkuses ja heaolus, nagu võiks elada teiegi, kui võtaksite hetke aega…”

„Ilmselt söödi ta ära,” torkas Nesta. „Seepärast ei tulnudki tagasi.”

Või veel hullem, mõtlesin mina, kui üks suurhaldjas tõesti mingi inimese Prythiani toimetas. Ma polnud iial kohanud neid julmi, inimnäolisi suurhaldjaid, kes valitsesid Prythiani ennast. Ega ka nende maadel elavat haldjarahvast, kellel olid soomused ja tiivad ja pikad kiitsakad käsivarred, mis võisid lohistada su sügavale-sügavale mõne unustatud tiigi pinna alla. Ma ei teadnudki, kummaga oleks hullem kohtuda.

Akolüüdi nägu tõmbus pingule. „Meie heatahtlikud isandad ei teeks meile iial halba. Prythian on rahu ja külluse maa. Kui nad õnnistaks teid oma tähelepanuga, elaksite rõõmuga nende keskel.”

Nesta pööritas silmi. Elain heitis pilke meie ja eesoleva turu vahel – nüüdseks ka pealt vaatavate külaelanike poole. Aeg minna.

Nesta avas taas suu, kuid ma astusin nende vahele ja lasin pilguga üle tüdruku kahvatusinise rüü, hõbedaste ehete, üleni puhta naha. Polnud ühtki märki ega plekki, mida leida. „Võitlete olude kiuste,” sõnasin talle.

„Õilis eesmärk.” Tüdruk säras pühaklikult.

Andsin Nestale kerge tõuke, et ta astuma hakkaks, ja ütlesin akolüüdile: „Ei ole.”

Võisin endiselt tunda akolüütide tähelepanu meie peal, kui tegusale turuplatsile jalutasime. Aga ma ei vaadanud selja taha. Pidime nende vältimiseks lahkuma külast pikemat teed pidi. Kui jõudsime piisavalt kaugele, heitsin üleõlapilgu õdede poole. Elaini ilme oli endiselt kinni võpatuses, Nesta silmad aga tormised, huuled õhukesed. Imestasin, kas ta kavatseb tagasi plika juurde marssida ja tüli norida.

Pole minu probleem – mitte praegu. „Kohtun teiega siin tunni aja pärast.” Ma ei andnud neile aega minu külge klammerduda ja lipsasin rahvarohkele väljakule.

Mul kulus kümme minutit kolme valiku kaalumiseks. Olid mu tavapärased ostjad: parkunud kingsepp ja terava pilguga riidekaupleja, kes tuli turule lähedal asuvast linnast. Ja siis tundmatud: üks mäesuurune naine istus meie katkise platsipurskkaevu äärel ilma ühegi vankri või letita, kuid tõmbas siiski tuntavalt tähelepanu. Tema armid ja relvad tähistasid teda kergesti. Palgasõdur.

Tundsin endal kingsepa ja riidekaupleja silmi. Tajusin nende teeseldud ükskõiksust, kui nad mu kotti vaatasid. Hea küll – järelikult tuleks siis üks selline päev.

Lähenesin palgasõdurile, kelle paksud tumedad juuksed olid lõua juurest ära nüsitud. Jumekas nägu näis olevat tahutud graniidist ja mustad silmad ahenesid pisut mind nähes. Kui huvitavad silmad – mitte lihtsalt üks musta toon, vaid... mitu. Varjude vahel veikles pruune varjundeid. Tõukasin tagasi selle kasutu osa oma mõistusest, need instinktid, mis panid mind mõtlema värvi ja valguse ja kuju peale. Hoidsin õlgu taga, kuni ta mind potentsiaalse ohu või värbajana hindas. Tema küütlevad ja koledad relvad olid piisavad, et panna mind neelatama. Ja peatuma paari sammu kaugusel.

„Ma ei võta oma teenuste eest vahetuskaupa,” ütles ta, hääl järsk ja selge mingist aktsendist, mida ma polnud kunagi varem kuulnud. „Võtan vastu ainult münte.”

Paar mööduvat külaelanikku andsid endast parima, et mitte mõjuda meie vestlusest liigselt huvitatuna. Eriti siis, kui ma teatasin: „Sellisel juhul pole teil seda sorti paigas küll õnne.”

Ta oli massiivne isegi istudes. „Mis asja sul minu juurde on, plika?”

Ta ise võis olla kahekümne viie või kolmekümne vahel, aga eks ma mõjusin rõivakihtide ja näljast põhjustatud kiitsakuse tõttu plikana. „Mul on müügiks hundi ja emahirve nahk. Äkki olete nende ostmisest huvitatud.”

„Varastasid need?”

„Ei.” Pidasin pilgule vastu. „Küttisin ise. Vannun seda.”

Ta libistas taas tumedate silmadega üle minu. „Kuidas.” Polnud küsimus – see oli käsk. Vahest oli ta keegi, kes kohtas oma elus neid, kelle jaoks vanded polnud pühad, sõnad polnud sidemed. Ja ta karistas neid vastavalt.

Niisiis rääkisin talle, kuidas ma nad maha võtsin. Kui ma lõpetasin, vibutas ta käega mu koti poole. „Las ma vaatan.” Tõmbasin mõlemad hoolikalt volditud nahad välja. „Sa ei valetanudki hundi suuruse koha pealt,” ümises ta. „Aga ei paista olevat haldjas.” Ta uuris neid eksperdi pilguga, libistas käsi üht ja teist külge mööda. Nimetas oma hinna.

Pilgutasin silmi, aga surusin alla tungi teha seda ka teist korda. Ta maksaks üle – kõvasti.

Ta vaatas minust mööda – minu selja taha. „Eeldan, et need kaks tüdrukut, kes teiselt poolt väljakut vahivad, on su õed. Teil kõigil on see vasekarva juus – ja näljane pilk.” Tõsi, nad üritasid endiselt anda endast parimat, et kuulata pealt vahele jäämata.

„Mul pole vaja teie haletsust.”

„Ei, aga sa vajad mu raha ja teised kauplejad on kogu hommiku ihnsad olnud. Kõigi tähelepanu tõmbavad liigselt need vasikasilmsed usuhullud, kes väljaku teisel küljel määgivad.” Ta osutas lõuaga Õndsate Laste poole, kes kõlistasid endiselt hõbekellukesi ja kargasid ette igale möödakäijale.

Palgasõdur muigas pisut, kui ma tema poole tagasi pöördusin. „Sinu otsus, plika.”

„Miks?”

Ta kehitas õlgu. „Kunagi tegi keegi sama minu ja mu omaste jaoks just siis, kui vajasime seda kõige rohkem. Mõtlesin, et on aeg võlg tagasi maksta.”

Vaatasin teda uuesti ja kaalusin asja. „Mu isal on puukujukesi, mida võiksin ka sulle anda – et oleks ausam kaup.”

„Ma reisin kerge kaaluga ja ei vaja neid. Need aga,” patsutas ta nahku oma kätel, „säästavad mulle tapmise vaeva.”

Noogutasin. Mu põsed kuumenesid, kui ta raske mantli all asuva mündikukru poole küünitas. See oli täis – ja kõlksumise järgi otsustades tekitas kaalu vähemalt hõbe, kui mitte kuld. Palgasõduritele kiputi meie territooriumil hästi maksma.

Meie territoorium oli liiga väike ja vaene, et pidada püsiarmeed, mis valvaks müüri Prythiani piiril. Ja meie küla elanikud said toetuda ainult viissada aastat tagasi sepistatud rahuleppe tugevusele. Ent ülemklass sai palgata endale mõõgakandjaid, nagu seda naist, et need valvaks nende valdusi surematute maa kõrval. See oli lohutuse illusioon, täpselt nagu märgid meie piitadel. Me kõik teadsime sisimas, et haldjate vastu ei saanud millegagi. Meile kõigile räägiti seda seisundist või auastmest hoolimata. Ja juba sünnihetkest peale. Neid hoiatusi lauldi meile juba hällis kõikudes, neid riime manati kooliõuedel. Üksainus suurhaldjatest võis su kondid tuhaks muuta lausa saja meetri kauguselt. Mitte et mu õed või mina oleks iial ühtki neist näinud.

Aga me ikkagi üritasime uskuda, et miski võiks nende vastu töötada, kui me kunagi mõnd sellist kohtaks. Turul teenindasid selliseid hirme kaks letti, mis pakkusid amulette ja kulinaid ja loitse ja rauajuppe. Mina ei saanud neid endale lubada. Ja isegi kui need töötaks, võidaks need meile ainult paar minutit enda ette valmistamiseks. Põgenemine on tulutu, nagu ka võitlemine. Ent Nesta ja Elain kandsid endiselt rauast käevõrusid alati, kui majakesest lahkusid. Koguni Isaacil oli ühe randme ümber raudvõru, mis alati tema varruka alla peitus. Kord pakkus ta, et ostab mulle sellise, aga mina keeldusin. Mõjus liiga isiklikuna. Liiga palju nagu tasu. Liiga... püsiv meenutus sellest, mis iganes me olime ega olnud üksteise jaoks.

Palgasõdur kandis mündid mu ootavasse pihku ja mina toppisin need kohe oma taskusse. Nende kaal oli sama suur kui veskikivil. Polnud mingit võimalustki, et mu õed raha ei märganud. Polnud võimalustki, et nad juba selle üle ei mõtisklenud, kuidas mind veenda seda ka neile andma.

„Aitäh,” ütlesin palgasõdurile. Üritasin tulutult häält salvamast hoida, kui tajusin õdesid lähenemas nagu korjuse ümber tiirlevaid raisakotkaid.

Palgasõdur silitas hundinahka. „Väike nõuanne. Ühelt kütilt teisele.”

Kergitasin kulme.

„Ära mine sügavale metsa. Mina ei läheks ligilähedalegi sinna, kus sa eile käisid. Sellise suurusega hunt on vähim su probleemidest. Kuulen üha enam lugusid sellest, kuidas need olevused läbi müüri lipsavad.”

Külmavärin ukerdas ämbliku kombel selga mööda alla. „Kas nad – kas nad kavatsevad rünnata?” Kui see olnuks tõsi, tuleb mul leida viis, kuidas meie pere siit õnnetult, rõskelt territooriumilt minema toimetada. Peame suunduma lõunasse – suunduma kaugele sellest nähtamatust müürist, mis jagas meie maailma kaheks. Veel enne, kui nad jõuavad selle ületada.

Kunagi ammu-ammu ja veel tuhandeid aastaid enne seda olime suurhaldjatest valitsejate orjad. Kunagi ehitasime neile oma vere ja higiga nende hiilgavaid ulatuslikke tsivilisatsioone. Ehitasime nende metsistunud jumalustele templeid. Kunagi tõusime üles igal maal ja territooriumil. Sõda oli nii verine ja laastav, et vaja läks kuut surelikku kuningannat. Nemad meisterdasid rahuleppe, mis peataks veresaunad mõlemal poolel ja ehitaks üles müüri. Meie maailma põhjaosa loovutati suurhaldjatele ja haldjarahvale, kes võtsid oma maagia endaga kaasa. Lõunas olime aga meie, kössitavad surelikud, kes sunniti igaveseks endale maapinnalt elatist kraapima.

„Keegi ei tea, mida haldjad plaanivad,” ütles kivistunud näoga palgasõdur. „Me ei tea, kas vürstide lõõg oma elajate küljes on lahti libisemas või on need sihilikud rünnakud. Ma valvasin üht vana aadlimeest ja tema väitel on viimasel viiekümnel aastal asjad hullemaks läinud. Tema läks kaks nädalat tagasi lõunasse suunduvale laevale ja ütles mulle, et peaksin ka lahkuma, kui mul vähegi oidu peas on. Enne minema seilamist tunnistas ta, et üks sõpradest teatas talle ööpimeduses müüri ületanud martaksitest. Need rebisid poole tema külast lõhki.”

„Martaksid?” kähistasin ma. Teadsin, et haldjaid on erinevat tüüpi. Et nad on sama mitmekesised kui ükski teine loomaliik. Nimepidi teadsin ma vaid aga mõningaid.

Palgasõduri öömustad silmad värelesid. „Kere suur nagu karul, pea natuke nagu lõvil. Ja kolm rida hambaid, mis teravamad kui hail. Ja tige. Tigedam kui kõik kolm kokku. Pärast neid oli küla sõna otseses mõttes ribadeks tõmmatud, rääkis aadlimees.”

Mu kõhus keeras. Meie taga mõjusid mu õed nii habrastena – nende kaame nahk nii lõputult õrn ja lõhki käristatav. Millegi sellise nagu martaksi vastu poleks meil iial lootustki. Need Õndsate Lapsed on lollakad – fanaatilised lollakad.

„Seega ei tea me, mida need rünnakud tähendavad,” jätkas palgasõdur, „peale selle, et palgatakse rohkem minusuguseid ja sina hoiad müürist heaga eemale. Eriti siis, kui kohale hakkavad ilmuma suurhaldjad. Või veel hullem – vürstid. Nendega võrreldes on martaksid nagu penid.”

Uurisin ta armistunud ja külmast kohmetuid käsi. „Olete kunagi mõne teist sorti haldjaga kohtunud?”

Tema silmad tõmbusid kinni. „Sa ei taha teada, plika. Kui sa just ei soovi hommikusööki välja visata.”

Mind valdas tõesti kehv tunne – kehv ja närviline. „Oli see martaksist surmavam?” söandasin küsida.

Naine tõmbas paksu jaki varruka tagasi ja paljastas päevitunud ning lihaselise käsivarre. Seda täkkisid jubedad, väändunud armid. Nende kaar tundus nii sarnane. „Polnud martaksi toorest jõudu või suurust,” ütles ta, „aga hammustus oli mürki täis. Kaks kuud. Vaat nii kaua olin ma pikali maas. Neli kuud läks aega, kuni mul oli jõudu, et jälle kõndida.” Ta tõmbas üles püksisääre. Imeilus, mõtlesin ma samal ajal, kui mu sisikonnas vähkres õudus. Tema päevitunud naha peal olid mustad sooned – üleni mustad, ämblikuvõrgu moodi ja hiilinud laiali nagu härmatis. „Ravitseja ütles, et polnud midagi teha. Mul vedas, et üldse kõnnin, kui mürk on veel jalgades. Võib-olla tapab see mu ühel päeval, võib-olla sandistab. Aga vähemalt lahkun teadmisega, et mina lõin selle esimesena maha.”

Veri mu soontes näis tarduvat, kui naine püksisääre langetas. Kui keegi väljakul seda nägigi, ei söandanud ükski sellest igatahes kõnelda. Või lähemale tulla. Ja minul oli selleks päevaks saanud juba küll. Niisiis astusin sammu tagasi ja rahustasin end tema poolt öeldu ning näidatu osas. „Aitäh hoiatuste eest.”

Naise tähelepanu vilksas minu taha ja ta heitis mulle kergelt lõbustatud muige. „Soovin edu.”

Seejärel klammerdus mu käsivarre ümber sale käsi ja lohistas mu minema. Nesta. Teadsin seda juba enne, kui tema poole vaatasin.

„Nad on ohtlikud,” sisistas Nesta. Õe peened sõrmed kaevusid mu käsivarde, kui ta mind jätkuvalt palgasõduri juurest minema tiris. „Ära mine enam nende lähedale.”

Põrnitsesin teda hetke. Ja siis Elaini, kelle nägu muutus kaameks ning pingsaks. „Kas on midagi, mida ma peaks teadma?” küsisin vaikselt. Ma ei suutnud meenutada viimast korda, kui Nesta üritas mind ükskõik mille eest hoiatada, Elain oli ainus, kelle eest ta üldse vaevus hoolitsema.

„Nad on jõhkardid ja võtavad iga viimase kui vaskmündi, kas või jõuga.”

Heitsin pilgu palgasõdurile, kes endiselt uusi nahku uuris. „Ta röövis sinult midagi?”

„Tema mitte,” pomises Elain. „Mingi teine rändur. Meil oli ainult paar münti. Ta sai vihaseks, aga…”

„Miks te temast ei teatanud ja mulle ei öelnud?”

„Mida sa oleks teinud?” irvitas Nesta põlglikult. „Kutsunuks ta oma vibu ja nooltega välja? Ja kes selles linna nime kandvas rentslis üldse hooliks, kui meie millestki teataks?”

„Aga sinu Tomas Mandray?” küsisin jahedalt.

Nesta silmad välkusid, kuid mingi liikumine minu taga tõmbas ta pilgu eemale. Ta heitis mulle millegi, mis oli tema arust vist magusa naeratuse katse. Ilmselt meenus talle raha, mis mul nüüd taskus kõlises. „Sinu sõber ootab sind.”

Pöördusin ümber. Tõepoolest, Isaac vaatas meid väljaku teisest äärest. Poiss nõjatus ühe hoone seinale, käed risti. Kuigi meie küla ainsa jõuka taluniku vanim poeg, oli ta ikkagi talvest sale. Ja pruunid juuksed kahuseks muutunud. Suhteliselt nägus, vaikse jutuga ja vaoshoitud, kuid kõige selle all jooksis mingi pimedus. See meid üksteisele ligi meelitaski. Ühine arusaam sellest, kui viletsad olid meie elud ja kuidas need võivad alatiseks selliseks jääda.

Tundsime üksteist aastaid – sellest ajast, kui meie pere külasse kolis. Siiski polnud ma tema peale suurt eriti mõelnud enne, kuni ühel pärastlõunal koos mööda peateed kõndima sattusime. Rääkisime ainult turule viidavatest munadest. Ja mina veel imetlesin värvide mitmekesisust korvis, mida ta kandis. Pruunid, kollakad, kõige kahvatumad sinised ja rohelised toonid. Lihtne, lahe. Võib-olla veidi kohmetu, aga kui ta minust majakese ees lahkus, ei tundnud ma enam end nii üksi. Nädala pärast tõmbasin ta sellesse lagunenud küüni.

Isaac oli minu esimene ja ainus armuke nende kahe aasta jooksul. Vahel kohtusime nädal otsa igal ööl, teinekord läks mööda terve kuu nii, et meie pilk ei langenud üksteise peale. Aga iga kord läks samamoodi: kiire riiete heitmine, ühised hingetõmbed ja keeled ja hambad. Vahel rääkisime. Või õigemini rääkis Isaac survest ja koormusest, mille isa tema õlule pani. Sageli ei öelnud me kogu selle aja sõnagi. Ma ei saaks öelda, et meie armatsemine oli eriti osav. Aga see oli ikkagi kergendus, leevendus, veidike isekust.

Meie vahel polnud mingit armastust, polnud iial olnudki. Vähemalt ma eeldasin, et seda inimesed mõtlesid, kui nad armastusest rääkisid. Ent ometi vajus osa minust alla, kui Isaac peatsest abiellumisest rääkis. Ma polnud veel piisavalt meeleheitel, et paluda tal pärast abiellumist minuga kohtama tulla.

Isaac kallutas tuttava liigutusega pead ja vantsis tänavat mööda minema. Külast välja iidsesse küüni mind ootama. Me ei varjanud kunagi oma tegemisi. Küll aga hoolitsesime selle eest, et need poleks liiga ilmselged.

Nesta laksutas keelt ja pani käed risti. „Loodan, et te kaks kasutate ettevaatusabinõusid.”

„Natuke hilja selleks, et hoolida,” ütlesin ma. Aga me olime ettevaatlikud. Kuna mina ei saanud seda endale lubada, tarbis viljastumisvastast jooki hoopis Isaac. Ta teadis, et muidu poleks ma teda puutunud. Sirutasin käe taskusse ja tõmbasin välja kahekümnelise vaskmündi. Elain imes õhku sisse. Ma ei viitsinud kummalegi õele otsa vaadata, kui selle talle pihku surusin. „Näeme kodus.”

w

Pärast järjekordset hirvelihaeinet, kui me kõik enne voodisse minekut vaikseks tunniks tule ümber kogunesime, vaatasin ma sosistavaid ja itsitavaid õdesid. Nad kulutasid ära iga neile antud vaskmündi. Millele, seda ma ei teadnud. Kuigi jah, Elain tõi isale nikerdamiseks uue peitli. Mantel ja saapad, mille pärast nad eelmisel ööl vingusid, osutusid liiga kalliks. Aga ma ei noominud neid selle eest. Eriti sel põhjusel, et Nesta läks teist korda vabatahtlikult puid lõhkuma. Õnneks vältisid nad ka uut kokkupõrget Õndsate Lastega.

Mu isa tukkus toolil, kepp üle pahkliku põlve laotatud. Miks mitte lahata just praegu Nestaga Tomas Mandray teemat? Pöördusin tema poole ja avasin suu.

Ent siis kostis möire, mis pooleldi mu kurdistas. Õed kriiskasid, kui tuppa paiskus lund ja lävele ilmus hiigelsuur urisev kogu.