Читать книгу Rooside ja okaste koda - Sarah J Maas - Страница 8

PEATÜKK

Päike jõudis selleks ajaks loojuda, kui metsast väljusin, põlved värisemas. Hirvejalgade kramplikust hoidmisest kanged käed muutusid juba kilomeetreid tagasi täiesti tundetuks. Isegi korjus ei suutnud süvenevat külmatunnet eemal hoida.

Maailm oli uhutud tumesinise toonidesse, mida katkestasid vaid meie lagunenud majakese aknaluukide vahelt pagevad võise valguse kiired. Nagu kõnniks läbi elava maali – põgus liikumatuse hetk, sinised moondumas kähku tihkeks pimeduseks.

Kui vantsisin rada mööda üles, igat sammu käigus hoidmas ainult vaat et peadpööritav nälg, pääsesid hubinal välja minuga kohtuma tulnud õdede hääled. Mul polnud vaja nende sõnu eristada. Teadsin, et suurima tõenäosusega vadistasid nad külas märgatud noormehest või säravatest paeltest, kui oleks samal ajal pidanud hoopis tegelema puude lõhkumisega. Naeratasin siiski veidike.

Lõin saapaid kivist uksepiida vastu, et neilt lund raputada. Majakese hallidelt kividelt vabanenud jäätükid paljastasid läve ümber uuristatud kuhtunud kaitsemärgid. Mu isa veenis kord üht läbi rännanud petturit, et too vahetaks haldjate pahategude eest kaitsvad nikerdused ühe tema puukujukese vastu. Seda, mida mu isa iial meie heaks suutis teha, oli nii vähe. Sestap polnud mul südant talle öelda, et nikerdused on kasutud... Ja kahtlemata võltsid. Surelikel pole võluvõimet – nagu ka haldjate või suurhaldjate ülimat tugevust ja kiirust. Mees, kes väitis, et tema sugulusliinis voolab suurhaldja verd, uuristas lihtsalt ukse ja akende ümber mingeid pööriseid ja keeriseid ja ruune. Pobises paar tähenduseta sõna ja vantsis oma teed.

Sikutasin puitukse lahti. Külmunud rauast käepide salvas rästikuna nahka. Sisse lipsates pimestasid mind kuumus ja valgus.

„Feyre!” Elaini vaikne ahhetus kraapis mu kõrvadest mööda ja pilgutasin erksa tule käes silmi. Avastasin enda ees vanuselt teise õe. Kuigi viledaks kulunud tekki mähkunud, olid tema kuldpruunid juuksed – kõigile meile kolmele anti sellised – täiuslikult pea ümber punutud. Kaheksa aastat vaesust ei suutnud riisuda temalt ihalust ilusa välimuse järele. „Kust sa selle said?” Nälja allhoovus ihus tema sõnu teravusest, mis muutus viimastel nädalatel liigagi tavaliseks. Ei mingit märkust vere kohta mu peal. Loobusin ammu lootusest, et nad üldse märkaks, kas tulen igal õhtul ikka metsast tagasi. Vähemalt seni, kuni neil taas nälg tekib. Aga samas ei sundinud mu ema neid midagi tõotama, kui õed ta surivoodi kõrval seisid.

Hingasin rahustavalt sisse ja heitsin hirve õlgadelt. Jahisaak tabas puust lauda mütsatusega ja pani teises otsas keraamilise tassi tärisema.

„Mis sa arvad, kust ma selle sain?” Mu hääl oli muutunud kähedaks. Iga sõna põletas väljudes. Isa ja Nesta soojendasid endiselt vaikides kolde ees käsi ning Nesta eiras tavapäraselt isa. Koorisin hundinaha hirve kehalt maha. Kui saapad ära võtsin ja ukse äärde asetasin, pöördusin Elaini poole.

Tema pruunid silmad – minu isa silmad – püsisid naelutatult hirvel. „Läheb sul selle puhastamisega kaua?” Minul. Mitte temal, mitte teistel. Ma polnud ainuski kord näinud nende käsi verest ja karvast kleepumas. Minagi õppisin saaki puhastama ja kasutama vaid tänu teiste juhistele.

Elain surus käe vastu kõhtu – see korises ilmselt samamoodi nagu minul. Ega Elain polnudki julm. Tema polnud nagu Nesta, kes ilmselt sündiski põlgliku irvega. Elain teinekord... ei tabanud asja. See polnud õelus, mis takistas tal abi pakkumast. Talle lihtsalt ei tulnud pähegi, et võiks suuta küll oma käsi määrida. Ma ei suutnud iial otsustada, kas ta tõesti ei mõistnud, et me olimegi päriselt vaesed või pelgalt keeldus sellega leppimast. See ei takistanud mul samas osta seemneid tema lilleaia jaoks, mida Elain leebematel kuudel pidas. Kui ainult sain seda lubada.

Ja see ei takistanud tal osta mulle kolme väikest värvipurki – punast, kollast ja sinist. See juhtus samal suvel, kui mul oli piisavalt raha pihlapuust noole ostmiseks. Ainus siiani mulle tehtud kink. Ja meie maja kandis endiselt selle märke, isegi kui värv oli nüüd hääbumas ja täkitud: akende ja lävede ja esemete äärtes jooksid väikesed väädid ning lilled. Ahjukividel tibatillukesed tuleleegid. Igat vaba hetke selle küllusliku suve jooksul kasutasin ma selleks, et katta meie maja värvidega. Peitsin vahel nutikaid ilustusi sahtlite sisse, viledate kardinate taha, toolide ja laua alla.

Nii lihtsat suve polnud meil sellest ajast saati olnud.

„Feyre.” Isa madal mürin tuli ahju juurest. Tume habe ilusti pöetud. Ja nägu veatu – nagu mu õdedel. „Anti sulle alles täna õnne. Tõid meile sellise pidusöögi.”

Nesta turtsatas isa kõrval. Polnud üllatav. Ükskõik milline kiitus ükskõik kellele – mulle, Elainile, teistele külaelanikele – tõi tavaliselt tulemuseks tema põlguse. Ja iga sõna meie isalt tõi tavaliselt kaasa mõnituse Nestalt.

Ajasin end sirgeks. Olin seismiseks liiga väsinud, kuid toetasin käe hirve kõrvale lauale. Heitsin Nestale pahase pilgu. Kõigist meist elas just Nesta meie õnne kaotust kõige raskemalt üle. Ta põlastas vaikselt isa samast hetkest peale, kui põgenesime oma mõisast. Isegi pärast seda jubedat päeva, kui üks võlausaldajatest tuli näitama, kui rahulolematu ta oma investeeringu kaotuse üle on.

Ent vähemalt ei täitnud Nesta erinevalt isast meie päid kasutu jutuga kaotatud varanduse taastamisest. Ei, tema lihtsalt kulutas seda raha, mida ma tema eest ei peitnud, ja vaevus harva üldse tunnistama mu isa lonkavat kohalolu. Mõnel päeval ei osanud mina ka öelda, kes meist kõige õnnetum ja kibestunum on.

„Võime poole lihast sel nädalal ära süüa,” ütlesin pilku hirvele nihutades. Loom võttis enda alla kogu kipaka laua, mis teenis meid söögiala, tööpinna ja köögina. „Teise poole saame ära kuivatada.” Teadsin samas, et ükskõik kui ilusasti ma seda ka ei sõnasta, pean ikkagi ise suurema töö ära tegema. „Ja homme lähen turule uurima, kui palju saan nende nahkade eest,” lõpetasin jutu. Rääkisin pigem enda kui nendega. Keegi ei vaevunud nagunii kinnitama, et nad üldse mind kuulasid.

Isa sirutas rikutud jala ette, tule kuumusele võimalikult lähedale. Külm, vihm või temperatuurimuutus halvendasid alati jõhkraid, väändunud haavu haige põlve ümber. Lihtsasti nikerdatud kepp toetus tooli vastu – selle valmistas ta ise. Ja see oli just see abimees, mille Nesta vahel tema haardest nimme kaugele jättis.

Isa leiaks tööd, kui ei tunneks sellist häbi, väitis Nesta alati, kui selle kohta sisistasin. Ta vihkas isa ka vigastuse eest – et too ei hakanud vastu, kui võlausaldaja koos jõmmidega majakesse paiskus ja papsi põlve pihta ikka ja jälle virutas. Nesta ja Elain põgenesid magamistuppa ning tõkestasid ukse. Mina jäin paigale. Anusin ja nutsin läbi iga isa karje, iga luu raksatuse. Tegin püksi – ja siis oksendasin otse ahju ees olevatele kividele. Alles pärast seda läksid mehed minema. Enam ei näinud me neid kunagi.

Kasutasime massiivse tüki säästudest selleks, et maksta ravitsejale. Isal läks kuus kuud, et üldse kõndima hakata. Aasta enne, kui suutis käia üle kilomeetri. Koju toodud vaskmündid selle eest, kui keegi teda piisavalt haletses ja puukujukesi ostis, polnud meie toitmiseks piisavad. Viis aastat tagasi, kui raha lõplikult otsa sai… Kui mu isa ei suutnud, ei kavatsenud endiselt end eriti liigutada, ei vaielnud ta ka vastu, kui teatasin soovist jahile minna.

Ta ei vaevunud kerkima istmelt tule ees. Ei vaevunud tõstma pilku puuskulptuuri kohalt. Lasi mul lihtsalt nendesse surmavatesse, kõhedatesse metsadesse jalutada, mida pelgasid isegi kõige rohkem karastatud kütid. Nüüd oli ta muutunud veidi rohkem teadlikumaks. Vahel pakkus märke tänutundest, vahel lonkas kogu tee linna oma nikerdusi müüma – aga mitte eriti.

„Mulle meeldiks väga uus keepmantel,” teatas Elain viimaks ohates. Samal hetkel tõusis Nesta ja kuulutas: „Mina vajan uusi saapaid.”

Pidasin suu. Teadsin, et pole mõtet end nende vaidlusse segada. Samas heitsin pilgu Nesta endiselt läikivale saapapaarile ukse ees. Tema jalavarjude kõrval lagunesid mu liigväikesed käimad õmblustest lahti – neid hoidsid koos üksnes hargnevad paelad.

„Aga ma külmun vana mantliräbalaga ära,” anus Elain. „Ma judisen surnuks.” Ta kinnitas suurte silmade pilgu minule ja ütles: „Palun, Feyre.” Ta venitas mu nime kaks silpi – fei-ri – kõige jälgimaks vingumiseks, mida olin iial kuulnud. Ja Nesta laksutas valjusti keelt enne, kui käskis õel vait jääda.

Summutasin nende hääled oma peas, kui nad kukkusid kisklema selle üle, kes saab raha peagi turule viidavast nahast. Avastasin, et isa seisab nüüd laua ääres. Üks käsi kaalu toetamiseks laual, teine hirve uurimas. Isa tähelepanu libises hiiglaslikule hundinahale. Endiselt siledad ja härrasmehelikud sõrmed keerasid naha teisipidi ja joonistasid triibu verisele alusküljele. Tõmbusin pingesse.

Isa tumedad silmad vilksasid minule. „Feyre,” ümises isa ja tema suu tõmbus tihedaks kriipsuks. „Kust sa selle said?”

„Samast kohast, kus hirve,” vastasin võrdse tasasusega. Mu sõnad olid jahedad ja teravad.

Isa pilk rändas üle vibu ja nooletupe mu seljal ning puust käepidemega jahinoale mu puusal. Tema silmad tõmbusid niiskeks. „Feyre... see risk...”

Nõksatasin lõuaga naha poole ega suutnud hoida nähvakat oma häälest: „Mul polnud ju teist valikut.”

Tegelikult oleks tahtnud ma öelda: „Sina ei viitsi isegi enamikul päevadel majast lahkuda. Kui poleks mind, sureks me nälga. Kui poleks mind, oleks me surnud.”

„Feyre,” kordas isa silmi sulgedes.

Mu õed olid vait jäänud. Vaatasin just õigel ajal üles, et näha, kuidas Nesta nuhutas ja nina kirtsutas. Ta sikutas mu keepmantlit. „Sa haised nagu siga omaenda sita sees. Kas sa ei võiks vähemalt proovida teeselda, et pole juhm talunik?”

Ma ei lasknud torkel ja valul välja paista. Olin siis liiga noor, et õppida enamat kui algtõdesid kommetest ja lugemisest ja kirjutamisest, kui meie pere õnnetusse langes. Ja Nesta ei lasknud mul seda iial unustada.

Ta astus tagasi ja tõmbas sõrmega üle kuldpruunide juuste põimitud keerdude. „Viska need jälgid kaltsud seljast.”

Võtsin aega ja neelasin alla sõnu, mida oleks tahtnud talle vastu haukuda. Kuigi ta oli minust kolm aastat vanem, paistis ta kuidagi minust nooremana. Kuldsed põsed lokkasid alati õrnast kirkast roosast. „Kas saaksid võta poti kuuma veega ja tulle halge lisada?” Ent juba selle küsimuse ajal märkasin ma halukuhja. Sinna oli jäänud üksnes viis halgu. „Arvasin, et lõhud täna puid.”

Nesta nokkis pikki ja puhtaid küüsi. „Ma vihkan puude lõhkumist. Saan alati pinde.” Ta vaatas mind tumedate ripsmete alt. Meist kõigist meenutas just Nesta kõige enam kadunud ema. Eriti siis, kui midagi soovis. „Pealegi, Feyre,” ütles ta mossitades, „oskad sina seda nii palju paremini! Sul võtab see ainult poole sellest ajast, mida see võtab minult. Sinu käed sobivad selleks nii hästi. Need juba on nii karedad.”

Mu lõug tõmbus pingesse. „Palun,” ütlesin ma hingamist rahustades. Teadsin, et vaidlus on viimane asi, mida vajasin või tahtsin. „Palun tõuse koidikul, et neid puid lõhkuda.” Nööpisin kuue ülevalt lahti. „Muidu sööme külma hommikueinet.”

Nesta kulmud tõmbusid kokku. „Mina seda küll ei tee!”

Mina kõndisin aga juba väikese kõrvaltoa poole, kus ma koos õdedega magasin. Elain pomises vaikse palve Nestale, mis teenis vastuseks sisina. Heitsin üle õla pilgu isa poole ja osutasin hirvele. „Pane noad valmis,” ütlesin ma ega viitsinud kõlada meeldivalt. „Tulen varsti välja.” Vastust ootamata sulgesin enda järel ukse.

Ruum oli piisavalt suur. See mahutas kipakat riidekappi ja tohutut raudpuust voodit, kus me magasime. Meie kunagise jõukuse ainsaks jäänuseks olev voodi oli tellitud mu isalt emale pulmakingiks. Selles voodis me sündisime ja seal suri ka mu ema. Kõigi nende maalingute jooksul, mida ma viimastel aastatel meie majas tegin, ei puutunud ma seda iial.

Heitsin üleriided kössi vajunud riidekapile. Kortsutasin kulmu kannikeste ja rooside peale, mille maalisin Elaini sahtlinuppude ümber. Praksuvate leekide peale, mille tegin Nesta omade ümber. Ja öötaeva peale – valgete asemel kollaste tähtede pöörised – minu omade ümber. Tegin seda muidu pimeda ruumi elavdamiseks. Nemad ei öelnud selle kohta iial midagi. Ega ma teagi, miks ma seda üldse ootasin.

Ägasin ja andsin endast kõik, et mitte voodile variseda.

w

Sel õhtul auras laual hirvelihast ahjupraad. Kuigi teadsin, et see on rumalus, ei vaielnud ma vastu, kui kõik meist natuke juurde võtsid. Seejärel kuulutasin, et liha enam ei puututa. Järgmise päeva kavatsesin kulutada hirve ülejäänud osade tarbimiskõlblikuks muutmisele. Ja siis jätaks paar tundi mõlema naha puhastamisele enne nende turule viimist. Tundsin paari müüjat, kes võiks sellisest ostust huvituda – kuigi kumbki ei annaks mulle tõenäoliselt vääritud tasu. Aga raha on raha ja mul polnud aega ega sääste, et reisida lähimasse suuremasse linna paremat pakkumist otsima.

Imesin oma kahvli harusid ja nautisin metalli katnud rasva riismeid. Keel libises üle kõverate haarade – kahvel oli osa armetust komplektist, mille isa suutis teenijate tiivast päästa samal ajal, kui võlausaldajad mõisa rüüstasid. Ükski söögiriistadest ei sobinud kokku, aga see oli parem kui oma sõrmi kasutada. Mu ema veimevakast pärit lauariistad müüdi juba ammu ära.

Mu ema. Kõrk ja külm oma lastega. Rõõmus ja sädelev teiste aadlike seas, kes meie kunagist mõisa sageli külastasid. Hellitav minu isa suhtes. Selle ühe inimese suhtes, keda ta tõeliselt armastas ja austas. Aga lisaks armastas ta tõeliselt pidusid. Koguni nii palju, et tal polnud üldse aega minuga koos midagi teha. Noh, kui jätta kõrvale mõtisklused selle üle, kuidas mu tärkavad visandamise ja maalimise võimed aitaks ehk tulevast abikaasat võita. Elanuks ta piisavalt kaua, et näha meie jõukuse murenemist, oleks see ta purustanud – isast rohkemgi. Vahest oli see halastus, et ta suri.

Vähemalt jättis see meile rohkem süüa.

Emast ei jäänud majakesse muud kui raudpuust voodi – ja minu antud vanne.

Iga kord silmapiiri vaadeldes või mõtiskledes, kas peaksin lihtsalt minema ja minema ning enam iial mitte tagasi vaatama, kuulsin ühte lubadust. Andsin selle üksteist aastat tagasi, kui ema surivoodil hääbus. Püsige koos ja hoolitse nende eest. Nõustusin. Olin liiga noor, et küsida, miks ema ei anunud seda mu vanematelt õdedelt või isalt. Kuid ma tõotasin talle seda, ja siis ta suri. Ja meie näruses inimilmas, mida kaitses ainult suurhaldjate viis sajandit tagasi antud lubadus… Meie ilmas, kus jõudsime unustada oma jumalate nimed, oli lubadus seaduseks. Lubadus oli valuuta. Lubadus oli sinu võlakiri.

Oli aegu, kus ma vihkasin ema selle palutud vande eest. Vahest ei teadnud ema palavikudeliiriumis isegi, mida nõudis. Või andis siis saabuv surm talle mingi selguse oma laste, oma abikaasa tõelise olemuse kohta.

Panin kahvli ära ja vaatasin nigela tule leeke allesjäänud halgude peal tantsimas. Sirutasin tuikavad jalad laua all välja.

Pöördusin õdede poole. Nagu alati kaebles Nesta külaelanike üle. Neil pole kombeid. Neil pole sotsiaalset graatsiat. Neil pole aimugi kanga kehvast materjalist, kuigi teesklevad, et see on sama peen kui siid või šifoon. Pärast seda, kui oma varanduse kaotasime, eirasid nende kunagised sõbrad neid kohusetundlikult. Niisiis patseerisid mu õed ringi nii, nagu oleks linna noored talunikud moodustanud teisejärgulise sotsiaalse ringkonna.

Rüüpasin tassist lonksu kuuma vett, sest me ei suutnud neil päevil endale isegi teed lubada. Nesta jätkas Elainile räägitud lugu.

„Noh, mina ütlesin talle: „Kui arvate, et võite seda minult niivõrd lihtlabaselt küsida, söör, pean mina vastama eitavalt!”” Nesta pööritas silmi ja jätkas: „Ja tead, mida Tomas ütles?” Elain toetas käsivarred lauale, ajas silmad pärani ja raputas pead.

„Tomas Mandray?” segasin vahele. „Puuraiduri teine poeg?”

Nesta sinakashallid silmad ahenesid. „Jah,” ning pöördus taas Elaini poole.

„Mida tema tahab?” Heitsin pilgu isale. Ei mingit reaktsiooni. Ei vihjetki ärevusest või märki sellest, et ta üldse kuulas. Isa, kes kadus mis iganes mäluudusse, mis üle tema hiilis. Paps naeratas leebelt kalli Elaini suunas. Too vaevus ainsana temaga üldse kõnelema.

„Tahab Nestaga abielluda,” lausus Elain unistavalt. Pilgutasin silmi.

Nesta kallutas pea viltu. Olin varem näinud, kuidas kiskjad seda liigutust kasutavad. Vahel mõtlesin, kas järeleandmatu teras temas oleks aidanud meil paremini ellu jääda. Isegi õilmitseda. Kui ta poleks mõelnud lakkamatult meie kadunud staatusele. „Kas on mingi probleem, Feyre?” Nesta lennutas mu nime nagu solvangut. Mu lõuapärad valutasid sellest, kui kõvasti ma need kokku surusin.

Isa nihkus toolil ja pilgutas silmi. Ja kuigi ma teadsin, et oli rumal mõte Nesta õrritustele vastata, ütlesin siiski: „Sa ei saa meile puid lõhutud, aga tahad abielluda puuraiduri pojaga?”

Nesta ajas õlad sirgu. „Arvasin, et sa ei taha muud, kui meid majast välja saada. Panna mind ja Elaini mehele, et sul oleks piisavalt aega vaimustavate meistriteoste maalimiseks.” Ta irvitas sõrmkübara õierea peale, mille lauaäärele maalisin. Värvid olid liiga tumedad ja sinist sai liiga palju. Õietupe sees polnud üldse valgeid täpikesi, aga ma andsin endast parima. Isegi kui mind vaevas see, et mul polnud valget värvi. Et tegin midagi nii puudulikku ja püsivat.

Uputasin tungi maaling omaenda käega kinni katta. Võib-olla kraabiks selle homme üldse laualt maha. „Usu mind. Sel päeval, kui tahad abielluda kellegi väärilisega, marsin ise tema maja juurde ja annan su üle. Aga sa ei abiellu Tomasega.”

Nesta sõõrmed paisusid delikaatselt. „Sina ei saa midagi teha. Clare Beddor ütles mulle sel pärastlõunal, et Tomas teeb mulle lähipäevil ettepaneku. Ja siis ei pea ma enam iial neid raasukesi sööma.” Nesta lisas kerge muigega: „Vähemalt ei pea mina laskuma nii madalale, et kiimlen heintes Isaac Hale’iga nagu mõni loom.”

Isa lasi kuuldavale kohmetu köhatuse ja vaatas aseme poole ahju kõrval. Ta polnud iial Nestale ühtki sõna vastu öelnud. Kas siis hirmust või süütundest. Ilmselt ei kavatsenud seda teha ka nüüd. Isegi, kui see oli esimene kord, mil ta Isaacist kuulis.

Toetasin peopesad lauale ja põrnitsesin Nestat. Elain võttis oma käe sealt lähedalt ära, justkui võiks mustus ja veri mu sõrmeküünte alt kuidagi tema portselannahale karata. „Tomase perel läheb vaevu paremini kui meil,” ütlesin ma. Üritasin mitte uriseda. „Sa oleks lihtsalt järjekordne suu, mida toita. Kui tema seda ei tea, siis tema vanemad teavad kindlasti.”

Aga Tomas teadis – olime metsas varem kohtunud. Olin näinud meeleheitliku nälja läiget tema silmades, kui ta märkas paari küülikut mu käes. Ma polnud iial tapnud teist inimest, kuid sel päeval mõjus jahinuga mu küljel koormana. Hoidsin sellest ajast peale temast eemale.

„Me ei saa kaasavara lubada,” jätkasin. Kuigi mu toon oli kindel, jäi mu hääl vaiksemaks. „Teie kummagi jaoks.” Kui Nesta tahab lahkuda, tore. Väga hea. Ma oleks ühe sammu võrra lähemal sellele vaimustavale, rahulikule tulevikule. Vaiksele majale, piisavale söögile ja ajale, et saaks maalida. Aga meil polnud midagi. Absoluutselt mitte midagi, et ahvatleda ükskõik millist kosilast kumbagi õde mu kaelast koristama.

„Oleme armunud,” kuulutas Nesta. Elain noogutas nõusolekuks. Ma peaaegu naersin. Mis ajast hakkasid nemad sakste järele õhkamise asemel talunikele silmi volksutama?

„Armastus ei toida tühja keret,” vaidlesin vastu ja hoidsin pilku võimalikult kindlana.

Nesta kargas oma kohalt nagu ussist nõelatu. Nagu oleks ma teda löönud. „Sa oled lihtsalt kade. Ma kuulsin neid rääkimas, et Isaac kavatseb tubli kaasavara nimel mingi Greenfieldi küla plikaga abielluda.”

Ka mina kuulsin seda. Isaac jauras sellest meie viimasel kohtumisel. „Kade?” ütlesin aeglaselt ja kaevusin sügavale alla, et oma maruviha matta. „Meil pole neile midagi pakkuda – ei kaasavara ega isegi kariloomi. Tomas võib ju tahta sinuga abielluda, aga... sa oled tülikaks koormaks.”

„Mida sina sellest tead?” kähistas Nesta. „Sa oled ainult üks poolmetsik elajas, kellel jätkub jultumust igal päeva- ja öötunnil käsklusi kärkida. Jätka samas vaimus ja ühel päeval… Ühel päeval, Feyre, pole sul kedagi, kes sind mäletaks või üldse sellest hooliks, et kunagi olemas olid.” Nesta tormas toast minema, Elain kaastundest kõõrutades kannul. Nad põrutasid magamistoa ukse kinni piisavalt kõvasti, et nõud kliriseks.

Olin neid sõnu varemgi kuulnud. Nesta kordas solvanguid ainult seepärast, et võpatasin esimesel korral, kui ta neid sülitas. Need põletasid ikka veel.

Võtsin täkitud kruusist pika sõõmu. Puust pink isa all ägas, kui ta end nihutas. Võtsin veel ühe lonksu ja ütlesin: „Peaksid talle veidi mõistust pähe panema.”

Isa uuris laual üht põletusjälge. „Mida ma saan öelda? Kui see on armastus…”

„See ei saa olla armastus. Mitte see mees. Mitte tema nurjatut peret arvestades. Ma olen näinud, kuidas ta külas käitub. On vaid üks asi, mida ta Nestalt tahab – ja see pole tema käsi.”

„Me vajame lootust sama palju kui leiba ja liha,” segas isa vahele. Tema silmad olid harukordseks hetkeks selged. „Me vajame lootust või muidu me vastu ei pea. Nii et jätame talle selle lootuse, Feyre. Las ta kujutab ette paremat elu. Paremat maailma.”

Tõusin lauast. Sõrmed tõmbusid rusikateks, kuid meie kahetoalises majakeses polnud kuhugi pageda. Vaatasin valet värvi sõrmkübara õisi lauaäärel. Välised õietuped olid juba tükati kadunud ja hääbunud, varre alumine osa täielikult maha hõõrutud. Paari aastaga on see kadunud – ei jää mingit märki, et see iial seal oli. Et mina iial seal olin.

Kui vaatasin isa, oli mu pilk karm. „Sellist asja pole olemas.”