Читать книгу Rooside ja okaste koda - Sarah J Maas - Страница 6

PEATÜKK

Metsast oli saanud lume ja jää labürint.

Jälgisin tihniku mõõtmeid tund aega ja vaatluspunkt ühe puuoksa õnaruses muutus kasutuks. Puhanguline tuul puhus paksude lume­kahludega mu jälgi minema, ent mattis ühes nendega ka iga märgi võimalikust saagist.

Nälg tõi mind kodust kaugemale, kui tavapäraselt riskida julgesin. Aga talv ongi karm aeg. Loomad tõmbuvad tagasi, lähevad sügavamale metsa, kui mina neile järgneda saan. Niisiis pidin piirduma mahajäänute ühekaupa küttimisega ja palvetama, et neid kestaks kevadeni.

Ei kestnud.

Pühkisin kohmetute sõrmedega üle silmade, hõõrusin minema ripsmete külge klammerdunud helbeid. Siin polnud reetlikke puid, kus kooritud tüved tähistaks hirve möödumist – need polnud veel edasi liikunud. Nemad jäävad seni, kuni koor otsa saab ja rändavad siis põhja poole. Huntide aladest mööda ja vahest haldjamaadele, Prythiani – sinna, kuhu ei söandaks astuda ühegi sureliku jalg, kui neil pole just soovi surma saada.

Üks judin sibas selle mõtte peale selga mööda alla ja ma tõukasin selle kõrvale. Keskendusin ümbrusele, eesolevale ülesandele. See oli kõik, mida teha sain. Kõik, mida olin aastaid teha suutnud: keskenduda sellele, et elada üle järgmine nädal, päev, tund. Ja nüüd lume tõttu veab mul, kui märkan üldse midagi – eriti oma asukohast puu otsas, kus nägin vaevu kolme meetri kaugusele. Surudes alla oiet, kui kanged jäsemed liigutamise vastu protestisid, võtsin vibult nööri maha ja libistasin end puult alla.

Jäine lumi krudises hargnevate saabaste all. Kiristasin hambaid. Kehv nähtavus, tarbetu müra – olin ilusti teel järjekordse tulutu jahi lõpetamise poole.

Jäi vaid paar tundi päevavalgust. Kui ma kohe ei lahku, tuleks mul koduteed pimedas otsida. Minu mõtetes kõlasid veel värskelt linnaküttide hoiatused: liikvel on hiigelhundid ja neid on palju. Rääkimata sosinatest selle kohta, et piirkonnas märgati imelikku rahvast, pikakasvulist, kõhedust tekitavat ja surmavat.

Ükskõik kes, aga mitte haldjad, anusid kütid meie ammu ununenud jumalaid. Ja mina palvetasin salamisi nendega kaasa. Kaheksa külas elatud aasta jooksul, kahe päeva tee kaugusel Prythiani surematust piirist, oli meid rünnakust säästetud. Kuigi tõsi, rändkaubitsejad tõid vahel kaasa lugusid kaugetest piirilinnadest, mis jäeti kildude ja luude ja tuhana maha. Need kunagi piisavalt haruldased kirjeldused, et küla vanemad elanikud neid põlastavalt kuulujuttudeks nimetaks, muutusid viimastel kuudel tavapärasteks sosinateks igal turupäeval.

Riskisin palju sellega, et tulin nii sügavale metsa. Paraku lõpetasime viimase leivapätsi eile ja kuivanud liha riismed päev enne seda. Samas oleks ma veetnud pigem veel ühe öö näljase kõhuga kui avastanud, et rahuldan isu mõnel hundil. Või haldjal.

Mitte, et minust oleks erilist rooga saanud. Olin selleks aastaajaks kuivetuks muutunud ja võisin loendada üsna mitut ribi. Võimalikult nõtkelt ja vaikselt puude vahel liikudes surusin käe vastu õõnsat ja tuikavat kõhtu. Teadsin juba ilmet, mis oleks mu kahe vanema õe nägudel, kui tulen taas kord tühjade kätega meie majakesse tagasi.

Paar minutit kestnud hoolika otsingu järel kükitasin lumest raskete okaspõõsaste kobarasse. Läbi okaste avanes üsna korralik vaade lagendikule ja sellest läbivoolavale väikesele ojale. Paar auku jääs vihjasid, et seda kasutati endiselt sageli. Loodetavasti tuleb midagi mööda. Loodetavasti.

Ohkasin läbi nina. Surusin vibuotsa maa sisse ja nõjatusin laubaga puust varre rohmaka kaare vastu. Me ei peaks toiduta enam nädalatki vastu. Ja liiga paljud pered hakkasid juba kerjama lootuses jõukamalt linnarahvalt mingitki almust saada. Nägin oma silmaga väga hästi, kui kaugele nende heategevus ulatus.

Sättisin end mugavamasse asendisse ja rahustasin hingamist. Kikitasin kõrvu, et kuulda metsa üle tuule. Lund muudkui langes ja langes. See tantsis ja kähardus sätendava lainevahuna, valge värvus värske ja puhas selle ilma pruuni ning halli taustal. Ja tahtmatult, kangetest jäsemetest hoolimata, vaigistasin seda järelejätmatut, jõhkrat osa oma mõistusest lumest looritatud metsa silmitsemiseks.

Kord tundus enesestmõistetav nautida tärganud rohu kontrasti tumedal küntud mullal või smaragdrohelise siidi voltides lösutavat ametüstprossi. Kord hingasin ja unistasin ja mõtlesin värvides ja valguses ja kujundites. Vahel läksin isegi nii kaugele, et kujutasin ette päeva, kui mu õed abielluvad ning järele jääme ainult mina ja isa. Toitu oleks küllalt, raha oleks küllalt, et osta veidike värvi. Ka aega oleks küllalt, et neid värve ja kujundeid paberile või lõuendile või majakese seintele kanda.

Polnud tõenäoline, et see kunagi varsti juhtuks. Võib-olla üldse kunagi. Niisiis jäid mulle sellised hetked imetleda kahvatu talvevalguse sätendamist lumel. Ma ei suutnud meenutada viimast päeva, mil seda tegin. Kui vaevusin märkama midagi imetoredat või huvitavat.

Varastatud tunnid Isaac Hale’iga lagunenud küünis ei lugenud. Need ajad olid näljased ja tühjad. Vahel julmad, kuid mitte kunagi imetoredad.

Ulguv tuul rahunes pehmeks ohkamiseks. Lund langes nüüd laisalt suurte, paksude klompidena ja need kogunesid puude igasse õnarusse ning kääru. Hüpnotiseeriv – lume surmav leebe ilu. Varsti pidin tagasi pöörduma küla poristele külmunud tänavatele. Meie majakese kitsukesse kuumusesse. Üks väike killustunud osa minust tõmbus selle mõtte peale tagasi.

Põõsad teisel pool lagendikku kahisesid.

Vibu vinna tõmbamine oli instinkti küsimus. Piilusin läbi okste ja mul tõmbas hinge kinni.

Vähem kui kolmekümne sammu kaugusel seisis väike emahirv. Talvest veel mitte liiga kõhetu, kuid piisavalt meeleheitel, et kiskuda koort lagendikul kasvavalt puult.

Selline hirv toidaks mu peret nädala või enamgi.

Mul jooksis suu vett. Sama vaikselt kui surnud lehtedes sisistav tuul võtsin ma looma sihikule.

Ta jätkas kooreribade maha rebimist. Mälus aeglaselt. Loomal polnud aimugi, et mõne meetri kaugusel varitseb surm.

Võiksin poole lihast ära kuivatada ja ülejäänu sööksime kohe – hõrgutavad hautised, pirukad... Tema naha võib maha müüa või teha mõnele meist rõivasteks. Vajasin küll uusi saapaid, ent Elainile kulus ära uus keep. Ja Nesta kippus ihaldama kõike, mis oli kellelgi teisel.

Mu sõrmed värisesid. Nii palju toitu – milline lunastus. Hingasin rahustavalt sisse ja kontrollisin uuesti sihtimist.

Ent minu kõrval põõsastikus säras paar kuldseid silmi.

Mets jäi vaikseks. Tuul vaibus. Isegi lumi tegi pausi.

Meie, surelikud, ei pidanud enam kummardamiseks jumalaid, ent kui oleksin teadnud nende ununenud nimesid, oleksin nende poole palvetanud. Kõigi nende poole. Tihnikusse varjunud hunt hiilis aeglaselt lähemale, pilk pahaaimamatult emahirvel kinni.

Ta oli tohutu. Ponisuurune – ja kuigi mind hoiatati nende kohalolu eest, tõmbus suu luukuivaks.

Ent tema suurusest hullemgi oli see ebaloomulik hääletus. Isegi siis, kui kiskja põõsas lähemale nihkus, ei kuulnud, märganud emahirv teda. Ükski nii massiivne loom ei saanud olla sedavõrd vaikne. Aga kui ta polnudki tavaline loom. Kui ta pärines Prythianist. Kui ta oli kuidagimoodi haldjas, oli söögiks langemine minu jaoks vähim mure.

Kui ta oli haldjas, oleks ma pidanud juba liduma.

Aga ometi... Ometi oleks see vahest teene maailmale, külale. Ka mulle endale, kui ma tapaks ta ise märkamatuks jäädes. Lasta talle nool silmade vahele poleks mingi tüli.

Ent tema suurusest hoolimata nägi ta välja nagu hunt. Liikus hundina. Loom, kinnitasin ma endale. Lihtsalt üks loom. Ma ei lubanud endal kaaluda alternatiivi. Mitte praegu, kui pidin säilitama külma pead, hoidma hingamist ühtlasena.

Mul oli jahinuga ja kolm noolt. Esimesed kaks tavalised nooled – lihtsad ja tõhusad. Sellise suurusega hundi jaoks tõenäoliselt mitte enamat mesilase nõelamisest. Aga kolmanda noole, selle pikima ja raskeima, ostsin ma suvel ühelt rändkauplejalt, kui meil jagus lisaluksuse jaoks piisavalt vaskmünte. Pihlapuust voolitud nool, relvastatud raudpeaga.

Meie hälli kohal lauldud unelauludest teadsime kõik juba imikupõlvest peale, et haldjad vihkasid rauda. Aga just pihlaka puit pani nende surematu ravimaagia vankuma inimese jaoks täpselt nii kauaks, et anda surmahoop. Vähemalt väitsid nii legendid ja kuulujutud. Ainsaks tõendiks pihlaka tõhususest oli meie jaoks nende haruldus. Olin näinud neist joonistusi, kuid mitte iialgi silmanud neist ise ühtki. Pärast seda, kui suurhaldjad need kõik ammu ära põletasid. Niisiis jäid alles vähesed, enamik neist väikesed ja põdurad ja aadelkonna poolt kõrgete müüridega ümbritsetud salude sisse peidetud. Kulutasin ostu järel nädalaid arutlemisele, kas see ülehinnatud puutükk oli raharaisk või võltsing. Tervelt kolm aastat istus pihlapuust nool kasutult mu nooletupes.

Nüüd tõmbasin selle välja. Hoidsin liigutusi minimaalse ja tõhusana. Tegin kõike, et see koletu hunt minu suunas ei vaataks. Nool oli piisavalt pikk ja raske vigastuste tekitamiseks. Võib-olla ka tapmiseks, kui õigesti sihtida.

Rind tõmbus nii pingesse, et see tegi valu. Ja sel hetkel taipasin, et mu elu taandub ühele küsimusele: kas hunt on üksi?

Pigistasin vibu ja tõmbasin nööri veel rohkem tagasi. Olin korralik laskja, kuid polnud iial seisnud silmitsi hundiga. Arvasin, et seetõttu mul vedaski – olin lausa õnnistatud. Kuid nüüd... Ma ei teadnud, kuhu tabada või kui kiiresti nad liiguvad. Ma ei saanud möödalasku lubada. Mitte siis, kui kasutada on üksainus pihlapuust nool.

Ja kui selle kasuka all kloppis tõesti haldjasüda, siis ongi paras. Paras selle eest, mida nendesugused meiega tegid. Ma ei saanud riskida sellega, et üks sihuke hiiliks pärast meie külasse mõrvama ja sandistama ja piinama. Surgu parem siinsamas ja praegu. Mul on hea meel talle ots peale teha.

Hunt hiilis lähemale ja üks raag praksatas käpa all – igaüks neist mu pihust suurem. Hirv tõmbus kangeks. Ta heitis pilgu kummalegi poole, kõrvad halli taeva all kikkis. Hundi allatuult asukoht tähendas, et hirv ei saanud teda näha ega haista.

Hundi pea laskus. Tema massiivne hõbedane keha – see sulandus nii täiuslikult lume ning varjude sisse – vajus kintsudele. Hirv põrnitses endiselt valele poole.

Heitsin pilgu hirvelt hundile ja tagasi. Vähemalt oli ta üksi. Vähemalt säästeti mind niigi palju. Ent kui hunt hirve minema peletab, ei jää mulle muud kui näljane, liiga suur hunt. Võib-olla koguni haldjas, kes otsib paremuselt järgmist einet. Ja kui hunt tapab hirve ja hävitab väärtuslikku nahka ning rasva...

Kui hindan olukorda valesti, ei lähe kaotsi üksnes minu elu. Aga minu elust polnud jäänudki järele suurt midagi peale riskide neil kaheksal aastal, kui metsas küttisin ja enamikul kordadel õige valiku langetasin. Enamikul kordadel.

Hunt viskus halli ja valge ja musta sähvatusena põõsast välja, kollased kihvad kiiskamas. Ta näis avamaal veelgi hiiglaslikum. Üks imetegu lihastest ja kiirusest ja toorest jõust. Hirvel polnud lootustki.

Lasin pihlapuust noole enne, kui hunt jõudis suurema osa hirvest hävitada.

Nool leidis sihtmärgi tema küljel. Ma oleks võinud vanduda, et isegi maapind judises. Hunt haugatas valust ja lasi hirve kaelast lahti. Lumele pritsis verd – nii rubiinpunast.

Ta keeras vihinal minu poole, kollased silmad suured, karvad turris. Vaikne lõrin kaikus mu tühjas kõhukoopas, kui jalgele kargasin, lumi ümber lendlemas. Ja mul oli uus nool nööril.

Ent hunt üksnes jõllitas mind. Lõuad verega määritud, pihlapuust nool labaselt küljel turritamas. Hakkas taas lund sadama. Vastane vaatas ja see teadlikkus ning üllatus sundiski mind teist noolt laskma. Igaks juhuks. Igaks juhuks, kui see intelligentsus on surematut, nurjatut sorti.

Ta ei üritanudki noole eest põigelda, kui see vihises otse läbi pärani kollase silma.

Ta varises maha.

Värv ja pimedus tiirlesid, kiherdusid silme ees, segunesid lumega.

Tema jalad tõmblesid ja läbi tuule lõikus vaikne vingatus. Võimatu – ta pidi olema surnud, mitte suremas. Nool läbis silma peaaegu hanesulgedest sabani.

Aga hunt või haldjas, vahet polnud. Mitte siis, kui tema külje sisse tungis pihlapuust nool. Ta sureb üsna varsti. Ometi vabisesid mu käed, kui pühkisin lund maha ja lähemale nihkusin. Siiski hoidusin heaga eemale. Verd purskas haavadest ja värvis lume punaseks.

Ta tõmbas käppadega maad, hingamine juba aeglustus. Olid tal suured valud või oli tema kiunatus pelgalt katse surma eemale tõugata? Ma polnud kindel, kas tahtsingi seda teada.

Lund pöörles meie ümber. Põrnitsesin looma, kuni söe ja obsidiaani ja vandli toonides kasukas enam ei tõusnud ega langenud. Hunt – kindlasti ainult hunt, hoolimata suurusest.

Pingul tunne rinnus lõdvenes. Vallandasin ohke ja hingeõhk tõmbus minu ees pilveks. Vähemalt osutus pihlapuust nool surmavaks, ükskõik kelle või mille ta siis maha võttis.

Kiire hirve ülevaatus ütles mulle, et saan kanda vaid üht looma – ja isegi see on katsumus. Samas oli kahju hunti sinna jätta.

Ehkki see kulutas väärtuslikke minuteid. Lühikesi hetki, mille jooksul võis ükskõik milline kiskja haista värsket verd. Nülgisin ta ära ja puhastasin nooled võimalikult hästi.

Vähemalt soojendas see käsi. Mähkisin hundinaha verise poole hirve surmahaavale ja vinnasin viimase õlale. Meie majakeseni jäi mitmeid kilomeetreid ja seda polnud vaja, et iga kihvade ning küünistega loom vererada pidi otse minuni tuleks.

Kaalu käes ähkides haarasin hirvel jalgadest ja kulutasin viimase pilgu auravale hundikorjusele. Allesjäänud kuldne silm põrnitses lumest rasket taevast. Hetkeks tahtsin ma, et mul oleks jagunud võimet surnud olendile kaasa tunda.

Aga me olime metsas ja oli talv.