Читать книгу P*rsse, ei! Kuidas lõpetada jah-ütlemine - Sarah Knight - Страница 5

Enne, kui minust sai piiride seadmise rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, olin musternäidis inimesest, kes ütleb jah isegi siis, kui tahab öelda ei, kuni selleni välja, et murran siiamaani pead miks, jumala eest, arvasin ma, et „Muidugi korraldan ma sulle eelkatsikupeo!“ on lihtsam ja parem, kui viisakas keeldumine. (Kui olete mu varasemate töödega tuttav, peaks olema selge, et just see näide osutab, et mu peas ei olnud veel juurdunud praegune, mind-ei-koti mõtteviis.)

Niisiis, oma kolmekümnendates olin ma esmaklassiline pugeja. Ööd ja päevad läbi võisite kuulda mind ütlemas: „Jah, muidugi, pole probleemi!“ ja „Las ma teen selle ära!“

Isegi siis, kui tegelikult oli probleem ja ma ei suutnud seda ära teha.

Või ei oleks pidanud seda tegema.

Või ei tahtnud seda teha.

Vahel tundsin end kaaslaste surve all abituna. Vahel nõudsin endalt ise liiga palju. Liigagi tihti ei kuulanud ma häälekest oma peas, mis hoiatas mind, et jah-ütlemine ei ole hea mõte: ütlesin seda ikkagi ja lootsin, et ehk ei lõpe see nii halvasti.

Kallis lugeja, see lõppes peaaegu alati nii halvasti.

Üks mittetäielik nimekiri asjadest, millega ma oma esimese kolmekümne pluss eluaasta jooksul nõustusin ning nüüd seda kahetsen:

∙ teiste inimeste eest nende koolitööde tegemine,

∙ sõbra kaitseks valetamine,

∙ vastiku inimesega seksimine,

∙ matkamine,

∙ sushi söömine,

∙ tööd tegemine tasu eest, mis polnud minu vääriline,

∙ ette hukule määratud ulmekirjanduse kaubamärgi turule toomine viimases kirjastuses, kus ma töötasin,

∙ see, et lasin kellelgi teisel endale lennupiletid osta, mis lõppes sellega, et pidin reisima Montanast New Yorki läbi SEATTLE’i.

(Sa pole tõeliselt elanud, kui pole veetnud kahte tundi lennates läände, istudes täpsustamata tervisliku seisundiga naise kõrval, kes on paanikas, kuna unustas oma ravimid kaasa pakkida, ainult selleks, et maanduda Sea-Taci rahvusvahelises lennujaamas viietunniseks ooteajaks, et siis öise lennuga Newarki tagasi üle riigi laperdada.)

Lõpuks kumuleerusid kõik siin nimetatud – ning veel tuhanded – kahetsusväärsed jah-id ning viisid mu isikliku murdumispunktini. Ma ei ütleks, et ma just murdusin, kuid loobusin siiski oma viisteist aastat kestnud toimetajakarjäärist New Yorgis, et hakata vabakutseliseks ja kolida miniatuursesse Kariibi linnakesse, kus elab umbkaudu 8,6 miljonit inimest vähem (kes võiksid mult päeval või ööl paluda, et ma neile või koos nendega midagi teeksin.)³ Nende suurte elumuutuste käigus ütlesin nii mõnegi suure ja eksistentsiaalse ei: esmalt pikaajalistele ootustele oma karjääri ja tuleviku suhtes ning suurlinna elutempole ja pingetele, kuid seetõttu ka Esimese Maailma mõnudele ja mugavustele, külmetamisele ja võimalusele, et mul tuleb veel kunagi kanda korrigeerivat aluspesu.

Iroonilisel kombel tabasin alles pärast selle suure ja raske töö tegemist, kui paljudele (vihje: neid on PALJU) väiksematele, kuid mitte vähem olulistele asjadele on võimalik ei öelda.

Võtan endale ühe tarbetu lisakohustuse? Ei.

Panen kalendrisse kirja ürituse, kus ei soovi osaleda? Tänan, ei.

Kulutan üüratu hulga raha selleks, et teha midagi, mida ma isegi ei naudi? Persse, ei!

Üdini aus olles peaksin märkima, et kui oled kuue kuu jooksul loobunud töökohast, kodust ja kodumaast, võid olla mõnevõrra plahvatusohtlik, kuid pean siiski tunnistama, et see lähenemine on väga hästi toiminud. Mitte ainult ei ole mu elu puhastatud igasugusest pasast, millega ma ei suuda, ei peaks või ei taha tegeleda, vaid mul on ka rohkem võimalusi öelda siiras ja entusiastlik „Jah!“ mind huvitavatele, paeluvatele ning tähtsatele ettepanekutele ning nendega rõõmsalt ja hästi tegeleda.

Näiteks – kuna loobusin kontoriroti kindlaksmääratud rangest graafikust, oli mul uues kodulinnas võimalik tegeleda uute sõprussuhete loomise ja hoidmisega, kuna sain pingevaba lõunapausi teha ükskõik millisel hetkel iseenda paika pandud tööpäeva keskel. Kuna mu aju ei pidanud enam tegelema kontorikismadega, oli sellel mahtu hispaania keele õppimiseks. Ning kuna ma ei kulutanud enam raha privileegile elada New Yorgis, olen saanud teha annetusi projektide toetamiseks, mis mulle korda lähevad. Kõik võrratud võimalused.

Ning mis kõige olulisem – pärast personaalset ja professionaalset läbipõlemist 2015. aastal olen avaldanud viis pohhuismikäsiraamatut, kaks märkmikut ja kalendri, kus iga päeva kohta käib värvika keelekasutusega nõuanne, mis näitab kätte tee vaimse tervise ja õnneni. (The Observer tembeldas mu „antiguruks“, mis on minu meelest vägagi sobiv ja meeldiv nimi.) See protsess on olnud minu jaoks nii unistuse täitumine, kui pannud ÜHTLASI proovile mu ei-ütlemise võimed, sest, nagu välja tuleb, peab kogu minu raamatuid avaldava kirjastuse poolt koordineeritud kometitegemine leidma aset üsna piinarikka ajakava raames, mistõttu ei ole mul sugugi vähem kiire, kui New Yorgi karjääriredelil ülespoole ronimiseks taldu lakkudes.

„Ahaaa!“ võid nüüd mõelda. „Sa ütlesid ei ja oled ikkagi alguses tagasi. Mul ei ole mitte mingit võimalust!“

Pea nüüd hoogu, Erki Nool.

Jah, ma kulutan aega asjadele, mida ma tahan ja mida on vaja teha. Vahe on selles, et ma suudan lihtsalt öelda ei kõigele muule, mis muudaks mu elu kiiremaks ja/või vähem nauditavaks.

Muidugi võiksin jätkata ka nii, et süü- ja kohusetunne survestavad mind ütlema jah igale kutsele, mille saan, või igale teenele, mida minult palutakse ajal, kui mul on tähtaeg kuklas, ning saaksin ikkagi oma raamatutega tähtajaks valmis, sest olen A-tüüpi perfektsionist, kelle jaoks ei ole mitte hakkama saamine üldse variant, kuid sellega teeksin ise endale liiga.

Ei, aitäh!

Ja keeldumine ei tähenda vaid seda, et loobud millestki lõbusast või ei pööra tähelepanu teiste inimeste vajadustele, sest nõustumine keeraks su enda elu põhjalikult perse.

See on kõigest algus.

Ei-ütlemine tähendab kõikvõimalike piiride paikapanekut ja hoidmist isegi siis, kui ettepanekuga nõustumine oleks põhimõtteliselt võimalik, kuid sa ei peaks (vt ülal: „Ma saaksin tähtajaks valmis, kuid teeksin sellega endale liiga.“) või siis ausalt öeldes võiksid nõustuda, kuid ei taha.

Just nii, mu prouased ja härrased: ütlen ei kutsetele ja tegevustele ja puhkustele ja objektiivselt võetuna meeldivatele ning ahvatlevatele pakkumistele mitte seetõttu, et mul oleks oma ajaga midagi paremat või kasulikumat peale hakata, vaid seetõttu, et MA. LIHTSALT. EI. TAHA. SEDA. ASJA. TEHA.

Kas tunnen süütunnet näpistamas, kui sõbrad kutsuvad mind õhtusöögile ja nõustumise asemel – sest on nii tore, et nad kutsusid, ja ilmselt oleks meil lõbus ja mul pole midagi targemat teha – ütlen ma ei, sest ausalt öeldes sööksin parema meelega purgitäie hummust ning poeksin poole unerohutableti ning niisutava silmakreemi seltsis kell üheksa voodisse?

Muidugi. Ka antigurud on inimesed.

Kuid nagu kõige muu tahtejõudu nõudvaga, proovin ma keskenduda pikaajalisele kasule, isegi kui see tundub lühemas perspektiivis raske, vale või ebaloomulik. Lisaks ei ole „ei“ minu jaoks enam negatiivse tähendusega (inimestele pettumuse valmistamine, sõprade eemale tõrjumine, lõbust ilmajäämine), vaid ma näen seda positiivsena (lõõgastumine, võimalus olla omaette, leida aega magamiseks või töö tegemiseks – mis iganes vajadused mul on).

Uskuge mind, tegu on tõelise ilmutusega.

Läbi katse-eksitusmeetodi, toeks esialgse edu viljad, treenisin end ületama algset ebamugavust ning ütlema ei, mil iganes seda mu heaolu nimel on vaja, olgu siis põhjuseks see, et ma EI SAA midagi teha, EI PEAKS midagi tegema või LIHTSALT EI TAHA. Sest muidu olen ise süüdi, kui krõmpsutan kolmandat korda selle nädala jooksul Mack Bar-B-Que kuulsaid friteeritud sibularõngaid vaid seetõttu, et kolleegid kutsusid mind soodustundi nautima ja ma ei suutnud välja mõelda, kuidas öelda „Mitte täna, aga aitäh kutsumast!“.

(See oli hüpoteetiline näide, kuna hetkel elan Dominikaani Vabariigi väikeses kalurikülas, kus ei ole ühtegi ketirestorani ning mul ei ole ka kolleege. Küllap mõistate.)

Igatahes on see olnud pikk viis ütlemiseks, et Shonda Rhymes võib oma „Jah-ütlemise aasta“ endale jätta. Mina olen oma eitava eluga rahul.

Ka sina võid olla.