Читать книгу P*rsse, ei! Kuidas lõpetada jah-ütlemine - Sarah Knight - Страница 9

Kui kõik takistused, ebakindluse allikad ja pisimasohhismid olid mu uurimusega kenasti pinnale ujunud ja kommuuni moodustanud, koostasin neli kategooriat, mis moodustavad läbi kogu selle raamatu jooksva enesediagnostika selgroo. Need kategooriad on:

sariabistaja

ülepingutaja

pannilakkumispaniköör

sabassörkija

Need on jaatajad. Milline neist oled sina?

Järgnev osa raamatust on pühendatud selle väljaselgitamisele ning ülejäänud raamat õpetab, mida sellega ette võtta. Kuid järgnevatel lehtedel olevaid kirjeldusi lugedes püüa eirata oma esmast äratundmisrõõmu ning soovi teistest kirjeldustest silmad kiirelt üle libistada. Me kõik oleme mitmekihilised.

Näiteks mina isiklikult olen sariabistajast ülepingutaja (teel paranemise poole, kui nüüd täpsustada). Ma pole kunagi samastanud end sabassörkijatega, kuid kõigeks on esimene kord, seega ei välista ma midagi. Ning mis puutub pannilakkumise hirmu (FOMO – fear of missing out – ehk hirm millestki ilma jäämise ees, mis tavapäraselt tähendab seda, et ilma jäädakse millestki ägedast), olen ma täiesti rahul, kui teised inimesed lähevad pidudele ja üritustele ilma minuta. Mul on oma diivaniga suurepärane suhe. Kuid siiski kihvatab minus vahel see „ma peaksin ütlema jah, kuigi tegelikult tahan keelduda“ teistel põhjustel, näiteks kui jutuks on mõnest ärivõimalusest eemale jäämine. Kardan, et kui üks kord ettepanekust keeldun, sulgen mõne potentsiaalselt tulutoova ukse igaveseks: asi pole mitte selles, et ma tahaksin seda võimalust praegu, vaid selles, et ma kardan jääda ilma võimalusest tahta seda tulevikus.

(Kummalisel kombel on nii, et kuigi suudan meenutada mitmeid kordi, kui oleksin pidanud ütlema ei „võimalusele“, mis hiljem osutus täielikuks ajukepiks, ei suuda ma meenutada ühtegi korda, mil oleksin keeldumist kahetsenud. Hmm. Huvitav.)

Aga sobitame siis jaatajatega tutvust, eks ole?