Читать книгу Essexi Siug - Sarah Perry - Страница 10

„Ma mõtlen nii: võtame näiteks jasmiini.“ Doktor Luke Garrett lükkas laualt pabereid maha, otsekui võiks ta nende alt leida sealsamas õide popsatavaid pungi, aga avastanud seeasemel tubakapauna, asus sigaretti keerama. „Sellel on nii magus lõhn, et see on korraga meeldiv ja ebameeldiv; inimesed astuvad eemale ja lähemale, eemale ja lähemale; nad ei saa selgust, kas see on ligitõmbav või eemaletõukav. Kui me vaid suudaksime näha valu ja mõnu mitte vastanditena, vaid lahutamatu tervikuna, võiksime viimaks aru saada …“ Ta kaotas mõttelõnga ja üritas seda uuesti kätte leida.

Akna all seisev mees, kes oli sääraste loengutega harjunud, rüüpas õlut ja ütles malbelt: „Alles möödunud nädalal teatasid sa, et kõik valuseisundid on kurjast ja kõik mõnuseisundid head. Ma mäletan su juttu täpselt, sest sa rääkisid seda mitu korda ja lausa kirjutasid selle mulle üles, et ma ei unustaks. Tegelikult võib see olla mul siin …“ Ta kobas pilklikul moel oma taskuid ja punastas siis, sest ei tundnud kuigi hästi südamliku tögamise kunsti. George Spencer oli kõike seda, mida Garrett ei olnud: pikk, rikas, ausameelne, uje, pigem tundesügav kui mõtteväle. Need, kes tundsid mõlemaid nende tudengipäevist saadik, naljatasid, et Spencer on Pahareti parem mina, kes on temast mingil moel irrutatud ja peab aina jooksma, et temaga sammu pidada.

Garrett vajus sügavamale tugitooli. „Loomulikult näib see igas mõttes vasturääkiv ja täiesti õigustamatu, aga eks parimad pead suudavadki mahutada korraga kaht vastandlikku mõtet.“ Ta tõmbas lauba kipra, nõnda et see liigutus peitis ta silmad peagu täielikult mustade kulmude ja veelgi mustema juuksetuka varju, ning kummutas klaasi. „Las ma selgitan …“

„See oleks tore, aga ma pean sõpradega kokku saama, et lõunale minna.“

„Sul ei ole sõpru, Spencer. Sa ei meeldi isegi mulle. Vaata, on mõttetu eitada, et valu põhjustamine või kogemine on kõige vastikum inimlik kogemus. Enne kui me hakkasime patsiente oimetuks tegema, oksendasid kirurgid hirmust selle pärast, mida nad pidid tegema asuma; täie mõistuse juures mehed ja naised elasid pigem kakskümmend aastat vähem, kui et läksid noa alla – ja sinagi teeksid seda, ja mina ka! Aga ükspuha, on võimatu öelda, mis see valu tegelikult on või mida me päriselt tunneme või kas see, mis teeb valu ühele, teeb valu ka teisele – see on rohkem kujutlusvõime kui kehaline küsimus … nii et sa saad ju aru, kui väärtuslik võib hüpnoos olla?“ Ta pilutas Spenceri poole silmi ja jätkas: „Kui sa räägid mulle, et põletasid ennast ja sul on valus, siis kuidas võin ma teada, kas sinu aistingud sarnanevad pisutki nendega, mida tunneksin mina, kui ma kannataksin samasuguse vigastuse käes? Ainus, mida ma võin kindlalt väita, on see, et me mõlemad kogeme mingisugust füüsilist reaktsiooni ühele identsele ärritajale. Tõsi küll, me mõlemad võime kiunatada ja solistada natuke külma vee all ja nii edasi, aga kuidas võin ma teada, et tegelikult ei koge sa sellist tunnet, mis paneks minu, kui ma peaksin seda tundma, kiunuma hoopis teisel toonil?“ Ta ajas hambad korraks hundilikult irvi ja läks edasi: „On seal vahet? Kas see muudaks arsti raviplaani? Kui sa hakkad valu tegeliku olemuse – või mõõdetavuse – kohta küsimusi esitama, siis kuidas saaksid sa hüljata või võtta kasutusele mingi ravimooduse, mille täielikku meelevaldsust sa ise tunnistad?“

Kaotanud asja vastu huvi, küürutas Garrett põrandale kukkunud paberilehti üles korjama ja asus neid korralikult virnadesse sortima. „Sellel pole mingit tähtsust, praktilises mõttes mitte vähimatki. See mõte tuli mulle lihtsalt pähe, ja kõik. Mulle tulevadki mõtted pähe ja mulle meeldib neist rääkida, ja kedagi teist mul pole. Ma peaksin koera hankima.“ Märgates, et sõpra haaras tusk, võttis Spencer sigareti ja istus kella tiksumist eirates leentoolile ning uuris tuba. See oli fanaatiliselt puhas ja parimagi tahtmise juures polnud kitsi talvepäikese käes võimalik leida tolmukübetki. Toas oli kaks tooli ja laud ning kaks pakkimiskasti, mis sobinuks kuhugi mujale. Akna ette naelutatud kangariba oli viledaks pestud ja koltunud ning valge kivikamin läikis. Oli tunda tugevat sidruni- ja antiseptikulõhna ning kaminasimsil olid Ignaz Semmelweisi ja John Snow’ mustas raamis pildid. Väikese laua kohale oli nööpnõelaga kinnitatud joonistus (allkiri: „Luke Garrett, kolmeteistaastane“), millel toika ümber keerdunud madu nilpsab oma kahetipulise keelega õhku – see sümboliseeris tuleriidale viidud ema üsast välja kistud Asklepiost, kellest sai ravitsemisjumal. Ainus söök-jook, mida Spencer oli nonde heledaks nühitud treppide lõpus näinud, oli odav õlu ja Jacob’si kreekerid. Ta vaatas sõpra ja tundis, kuidas temas võitlevad tuttaval moel äng ja lemb, mida too alati esile kutsus.

Spencer mäletas kirkalt nende esimest kohtumist ühes Royal Borough’ õppehaigla auditooriumis, kus Garrett oli osutunud oma juhendajaist nii teoorias kui ka tõsiasjade äratundmises taiplikumaks ja talus õpetamist silmatorkavalt tõrksalt, välja arvatud südame anatoomiat ja veresoonkonda tudeerides, kui ta muutus nõnda poisikeselikuks ja innukaks, et teda kahtlustati nöökamises ja visati tihti loengult välja. Spencer, kes teadis, et ta ise saab oma võimete piire varjata ja ületada ainult õppides, kõvasti õppides, vältis Garrettit. Ta kahtlustas, et Garretti kõrval ei jäta ta kuigi head muljet, ning liiatigi pelgas ta pisut seda sünget sädet tema silmis. Kui nad kord ühel õhtul tühjas laboris, mille uksed pidanuks ammu lukus olema, kokku said, arvas ta esimese hooga, et küllap vaevab Garrettit mingi ränk mure. Too istus longuspäi ühel sälke ja Bunseni lambi põletusjälgi täis pingil ning põrnitses ainiti midagi oma väljasirutatud käte vahel.

„Garrett?“ oli ta küsinud. „Oled see sina? Kas kõik on korras? Mis sa siin nii hilja teed?“

Garrett ei vastanud, aga pööras pead, ja sardooniline muie, mis tavaliselt ta nägu ilmestas, oli kadunud. Seeasemel paistis seal otsekui kellegi teise inimese siiralt õnnelik leebe naeratus ning Spencer arvas, et Garrett pidas teda eksikombel mõneks sõbraks, kuid Garrett viipas ja ütles: „Kuule! Tule siia ja vaata, mida ma tegin.“

Spenceri esimene mõte oli, et Garrett tegeleb tikkimistööga. Selles poleks olnud midagi imelikku: igal aastal toimus kirurgiaresidentide võistlus, et selgitada välja, kes suudab teha valgel siidiruudul kõige täpsemaid pisteid, ja mõni väitis, et on kasutanud harjutamiseks ämblikuvõrku. See, mis nüüd Garretti pilku köitis, oli imeilus, miniatuurset Jaapani lehvikut meenutav asi, mille käepideme küljes rippus äärmiselt peenekoeline tutt. See polnud pöidlast suurem ja selle sini-tulipunasekirju muster tihkel kollakal põhjal oli sedavõrd viimistletud, et ta ei saanud õieti arugi, kuskohas olid lõimed siidi läbistanud. Ta kummardus lähemalt vaatama, pilk teravnes ja keskendus ning ta sai aru, mis see on: vapustavalt täpne inimese mao väljalõige, paberõhukeseks ihutud, täis veresoonte võrgustikku kujutavaid tindijooni, ning kõik see asetatud kahe klaasi vahele. Ükski kunstnik poleks saavutanud nõnda peent pistet ning keerdunud veene ja artereid, mis ei paistnud küll olevat sugugi korrapäraselt paigutatud, ent milles Spencer arvas nägevat kevadiste raagus puude kuju.

„Oh sa!“ Nende pilgud kohtusid ja mõlema ilme lõi särama – ning seda lõimesõlme ei harutanud enam miski lahti.

„Sina tegid selle?“

„Mina jah! Ükskord, kui ma noor olin ja nägin üht pilti umbes millestki sellisest, see oli vist Edward Jenneri oma, ütlesin isale, et kunagi teen ma ise samasuguse, kuigi vaevalt et ta mind uskus – ja siin me oleme, ja siin see on! Ma murdsin morgi sisse. Sa ju ei räägi sellest kellelegi?“

„Ei, mitte mingil juhul,“ vastas lummatud Spencer.

„Ma usun, et enamiku inimeste puhul – minu puhul kindlasti – väärib see, mis on naha all, rohkem vaatamist kui välispidine. Pööra mind pahupidi – ja ma olen täitsa kena inimene!“ Garrett asetas slaidi pappkarpi, mille ta paelaga kinni sidus ja rinnataskusse pani, ise harras nagu preester. „Ma viin selle peentisleri juurde ja lasen eebenipuusse raamida. Kas eeben on kallis? Mänd, või siis tamm … ma loodan kogu hingest, et kunagi õpin tundma kedagi, kes peab seda sama ilusaks kui mina. Kas teeme ühed joogid?“

Spencer oli vaadanud õpikuid, mille ta oli kaasa võtnud, ja siis jälle Luke’i. Spencer taipas esimest korda, et too on hoopis häbelik ja küllap ka üksildane. „Miks mitte,“ ütles ta. „Kui ma juba pean eksamil läbi kukkuma, siis pole mõtet selle pärast muretseda.“

Garrett oli seepeale muianud. „Loodetavasti on sul natuke raha, sest ma pole eilsest saadik söönud.“ Siis kalpsas ta koridori mööda minema, naerdes enda üle, või Spenceri üle, või mingi vana, äsja meenunud nalja üle.

Oli näha, et Garrett ei olnud leidnud inimest, kes mõistnuks tema kätetööd hinnata, sest nüüdki, aastaid hiljem, oli too klaasslaid sessamas karbis kaminasimsil aukohal, valge papp servast tumedaks tõmbunud. Spencer keerutas sigaretti sõrmede vahel ja küsis: „Kas ta on ära läinud?“

Garrett teeskles pilku tõstes arusaamatust, aga teadis, et teda on läbi nähtud. „Cora? Ta läks eelmisel nädalal. Foulis Streetil on aknakatted ees ja mööbel tolmulinadega kinni kaetud. Ma tean, sest ma ise nägin.“ Ta kortsutas kulmu. „Ta oli läinud, kui ma sinna jõudsin. See vana nõid Martha oli seal ega lubanud midagi edasi öelda – ütles, et Cora vajab puhkust ja vaikust ja ma kuulen temast siis, kui see talle endale sobib.“

„Martha on sust aastakese vanem,“ ütles Spencer leebelt. „Ja tunnista, Garrett: rahu ja vaikus on omadused, mida sinuga kuigi tihti ei seostata.“

„Ma olen ta sõber!“

„Jah, aga mitte rahumeelne ega tasane. Kuhu ta läks?“

„Colchesteri. Colchesteri! Mis seal Colchesteris on? Varemed ja jõgi, ja talumatsid, lestad varvaste asemel, ja savi.“

„Seal rannal leitakse fossiile, ma lugesin sellest. Peened naised kannavad hõbedasi haihammastega kaelakeesid. Cora on seal põlvini savis olles õnnelik nagu koolipoiss. Sa näed teda varsti.“

„Mida see varsti aitab? Mida see Colchester aitab? Mida need fossiilid aitavad? Kuud aegagi pole möödas. Ta peaks veel leinama.“ (Siinjuures ei vaadanud kumbki teisele otsa.) „Ta peaks olema inimestega, kes teda armastavad.“

„Ta on Marthaga, ja keegi pole teda kunagi rohkem armastanud.“ Spencer ei maininud Francist, kes oli teda males mitu korda võitnud: miskipärast ei tundunud mõeldav väita, et see poiss oma ema armastab. Ta kella tiks kõlas valjemini ja ta nägi, kuidas Garrettis podiseb allasurutud raev. Mõeldes ees ootavale lõunasöögile ja veinile ning soojale paksude vaipadega majale, ütles ta – otsekui oleks see mõte talle nüüdsama pähe turgatanud: „Ma tahtsin küsida, kuidas su artikkel edeneb.“ Garrettit akadeemilise tunnustuse väljavaatega meelitades võis saavutada umbes sama mõju nagu koerale konti näidates, ning viimasel ajal polnud miski muu tema mõtteid Cora Seaborne’ilt eemale juhtinud.

„Artikkel?“ See sõna lupsas ta suust välja nagu vastik toidupala. Seejärel pisut leebunult: „Aordiklapi asendamise võimalikkusest? Jah, õige küll,“ – peagu pilkugi heitmata tõmbas ta ühe kaustikuvirna keskelt vilunult viis-kuus tihedas mustas kirjas lehte – „pühapäev on tähtaeg. Peaksingi sellega edasi ragistama. Lase nüüd jalga, eks.“ Ta pööras ümber, kummardus laua kohale ja asus habemenoaga pliiatsit teritama. Ta voltis lahti suure paberilehe, millel oli inimsüdame tublisti suurendatud ristlõige ühes musta tindiga tehtud salapäraste märkidega ning läbikriipsutatud, rohkete hüüumärkidega varustatud tekstilõigud. Miski kõrvalmärkuste juures äratas ta tähelepanu, see erutas või ärritas teda – ta vandus ja asus kritseldama. Spencer tõmbas taskust rahatähe, poetas selle vaikselt põrandale, nõnda et sõber võiks seda nähes arvata, et ta on selle ise pillanud ja unustanud, ning sulges enda järel ukse.