Читать книгу Essexi Siug - Sarah Perry - Страница 8

Trööstitu päev, kell oli üks pärastlõunal ning ajakera Greenwichi observatooriumi tornitipus oli alla langenud. Algmeridiaan oli jääs, nagu olid jääs ka toimekal Thamesil sagivate pargaste peelid ja trossid. Kiprid arvestasid aega ja loodeid ning sättisid härjaverepunased purjed kirdetuule järgi; üht raualasti lossiti Whitechapeli valukoja juures, kus vasaralöögid kõlasid viimsepäeva kellahelinana, justkui oleks aeg otsa saamas. Oma aega istusid vangid Newgate’i müüride taga ja aega lõid surnuks filosofeerijad Strandi kohvikuis; seda raiskasid need, kes ihkasid möödanikku tagasi, ja kiirustasid takka nood, kes ootasid olevikku mööduvat. Clementi kiriku kellad laulsid oma vana liisusalmi, Westminsteri kell oli tumm.

Aeg oli raha börsil, kus inimeste lootus ajada kaamel läbi nõelasilma pärastlõuna edenedes aina vähenes, ja Holborni kontorihoones andis pikahambuline emakell elektrilöögi, et panna oma kaksteist orikella helisema. Nagu üks mees tõstsid ametnikud silmad arveraamatult, ohkasid ja langetasid siis jälle pilgu. Charing Cross Roadi tornis kõrguva kaarikukuju alla tõi aeg tuhisevad omnibussid ja troskad ning Bartsi ja Royal Borough’ palateis muutis valu minutid tundideks. Wesley kirikus kõlas laul „Elulaevuke on sõudnud“ ja lauljad lootsid, et see sõuaks rutemini, ning kaugemal Bunhill Fieldsi kalmudel sulas jää.

Lincoln’s Innis ja Middle Temple’is silmitsesid advokaadid kalendrit ja nägid aegumistähtaegu saabumas; Camdeni ja Woolwichi toakestes õelutses aeg armastajatega, kes panid imeks tundide tormakat möödumist, hiljem aga mõõtis neile tavapärased haavad. Üle kogu linna, ridamajades ja üürikorterites, peenes seltskonnas ja põhjakihis ja keskklassis aega veedeti ja lasti käest, võideti ja kaotati – ja kogu see aeg sadas aina jäist vihma.

Euston Square’i ja Paddingtoni metroojaam ahmisid endasse reisijaid, keda valgus sisse nagu külluslikku toorainet, mida töödelda ja valutoodeteks pressida. Circle Line’il läände liikuva vaguni katkendlik valgus lasi näha, et Timesil pole midagi head teada anda ja et ühest kotist on vahekäiku pudenenud riknenud puuvilju. Lõhnas vihmamantlite vihma järele ning keset reisijaid korrutas doktor Luke Garrett ülestõstetud krae varjus endamisi inimsüdame osade nimetusi. „Vasak vatsake, parem vatsake, ülemine õõnesveen,“ loetles ta sõrmedel, lootes, et see litaania rahustab ta enda ärevalt pekslevat südant. Mees tema kõrval tõstis hämmeldunult pilgu ja pööras selle siis õlakehituse saatel ära. „Vasak koda, parem koda,“ ütles Garrett pominal – ta oli võõraste uurivate pilkudega harjunud, aga ei näinud põhjust neist ülemäära välja teha. Tema hüüdnimi oli Paharet, sest enamasti küündis ta vaevu teise mehe õlani ja tal oli silmatorkav kappav kõnnak, mis jättis mulje, nagu võiks ta ühtäkki täiesti ootamatult aknaeendile kablutada. Isegi läbi mantli võis aimata ta jäsemetes pakitsevat jõudu ja otsmik ta silmade kohal oli kummunud, justnagu suudaks see hädavaevu ohjeldada tema mõistuse haaret ja tarmu. Tal oli uhkeldav pikk must juuksetukk, mis meenutas rongatiiba, ja selle all tumedad silmad. Ta oli kolmekümne kahe aastane januse ja talitsematu vaimuga kirurg.

Valgus kustus ja süttis taas ning Garretti sihtpunkt lähenes. Ta pidi tunni aja pärast olema ühe patsiendi matustel, ja mitte kunagi polnud keegi tundnud end leinarõivais sedavõrd lahedalt. Michael Seaborne oli surnud kuue päeva eest kõrivähki ning ta oli talunud võrdselt ükskõikselt nii toda õgivat tõbe kui ka arsti tähelepanu. Ent Garretti mõtted ei olnud pidama jäänud lahkunul, vaid hoopiski tolle lesel, kes (nagu ta naeratades kujutles) võis parasjagu kammida oma sasipead või avastada, et ta kenal mustal kleidil on üks nööp puudu.

Cora Seaborne’i lein oli veidraim, mida Garrett iial näinud oli – aga eks oli ta ju kohe esimesel külaskäigul nende Foulis Streeti koju aru saanud, et miski on seal valesti. Neis kõrge laega tubades oli valitsenud vaibumatult pinev õhustik, mil ei näinud olevat haigusega suurt pistmist. Patsient oli toona olnud veel võrdlemisi kõbus, ehkki tavatses justkui kõrimähisena kanda kahekordset kaelasidet. Side oli alati siidist, alati hele ja tihti õige pisut plekiline – oli võimatu kujutleda, et säherdune tähenärija oleks teinud seda kogemata, ja Luke kahtlustas, et ta tahab panna oma külalisi ennast halvasti tundma. Seaborne’il oli õnnestunud jätta mulje pikast kasvust, sest ta oli äärmiselt kiitsakas, ja ta kõneles nii vaikselt, et tema kuulmiseks pidi talle lähedale minema. Tal oli sisisev kõnemaneer. Ta oli kombekas ja tema küünepõhjad olid sinised. Esimesel visiidil oli ta end üleval pidanud rahulikult ja keeldunud soovitatud lõikusest. „Ma kavatsen lahkuda siitilmast samasugusena, nagu ma siia tulin,“ ütles ta, patsutades siidrätti oma kaelal. „Armideta.“

„Pole vaja kannatada,“ sõnas Luke tarbetut lohutust pakkudes.

„Kannatada!“ See mõte lõbustas teda päevselgelt. „Õpetlik kogemus kahtlemata.“ Siis oli ta küsinud, otsekui oleks üks mõte teisest loomulikuna välja kasvanud: „Öelge mulle, kas te olete mu naisega tutvunud?“

Garrett meenutas oma esimest kohtumist Cora Seaborne’iga sageli, ehkki õigupoolest ei saanud tema mälu selles asjas usaldada, sest kogu järgnenu oli seda vorminud. Naine oli ilmunud sesse hetke nagu kutse peale ja peatunud lävel, et külalist uurida. Seejärel oli ta sammunud üle vaiba, kummardunud suudlema abikaasa otsmikku ja jäänud seisma tema tooli taha, käed välja sirutatud. „Charles Ambrose väidab mulle, et ükski teine arst ei sobi. Ta andis mulle teie artikli Ignaz Semmelweisi elust – kui te lõikate sama hästi, kui kirjutate, elame me kõik igavesti.“ See sundimatu meelitus oli vastupandamatu ja Garrett ei suutnud naeratusele vastu panna ning koogutas talle ulatatud käe kohal. Naisel oli sügav, ent mitte vaikne hääl ja esiti tundus Garrettile, et tal on mingi ränduri aktsent nagu inimestel, kes ei ole kunagi elanud pikalt ühel maal, kuid tegelikult oli tal pelgalt kerge kõnehäire, mis avaldus mõne kaashääliku venitamises. Ta hall kleit oli lihtsa lõikega, aga selle kangas läikles nagu tuvikael. Ta oli pikk, ent mitte kleenuke, ja tal olid hallid silmad.

Järgmiste kuude jooksul oli Garrett hakanud pisut aru saama sellest pinevusest, mida võis Foulis Streetil sandlipuu- ja joodilõhna kõrval haista. Isegi kõige rängemates valudes avaldas Michael Seaborne mingit pahelist mõju, millel oli vähe pistmist vigase inimese tavapärase võimuga. Tema naisel olid jahutavad rätikud ja hea vein alati valmis pandud, ta oli sedavõrd innukas õppima, kuidas libistada nõela veeni, et ta oleks võinud kehastada naiselike kohustuste õpikut. Ent Garrett ei märganud Cora ja tema abikaasa vahel kunagi vähimatki kirge. Puhuti kahtlustas ta naist koguni soovis mehe eluküünal ära kustutada: mõnikord kartis ta süstalt ette valmistades, et naine kutsub ta kõrvale ja ütleb: „Andke talle rohkem, andke talle natuke rohkem.“ Kui naine kummardus padja kohale toda kuivetunud pühakunägu suudlema, tegi ta seda ettevaatlikult, otsekui arvaks, et mees võib end püsti ajada ja vihaga ta nina hammustada. Põetajad, kes palgati meest riietama ja puhastama ja tema voodiriideid pesema, pidasid harva nädalatki vastu, viimane neist (üks pühendunud Belgia neiu) oli läinud Luke’iga koridori ja sosistanud: „Il est comme un diable!“ ja näidanud talle oma rannet, ehkki seal polnud midagi näha. Üksnes nimetu koer – ustav, kärnas, alati voodi läheduses – ei kartnud oma isandat või oli temaga lihtsalt ära harjunud.

Aja jooksul tutvus Luke Garrett Seaborne’ide vaikse tumedapäise poja Francise ja tema hoidja Marthaga, kel oli ebameeldiv komme hoida Cora Seaborne’i kõrval seistes justkui omanikuna kätt naise piha ümber. Õige varsti ei pööratud patsiendi põgusalegi läbivaatamisele mingit tähelepanu (ja mis mõte sel lõppude lõpuks olnuks?), vaid Luke kutsuti uurima fossiilset hammast, mille Cora oli postiga saanud, või selgitama põhjalikult oma püüdlusi südamekirurgia arendamisel. Ta praktiseeris naise peal hüpnoosi, selgitades, kuidas seda oli kunagi kasutatud sõjaajal, et kergendada sõdurite käte-jalgade amputeerimist; nad mängisid malet, kus partii lõpuks avastas Cora kurvastades, et vastane oli rivistanud kõik oma jõud tema vastu. Luke diagnoosis endal armumise, ei otsinud aga selle tõve vastu mingitki rohtu.

Ta tajus naise juures alati isesugust tarmu, mis oleks justkui tallele pandud ja ootaks vallapääsu; Michael Seaborne’i lõpu lähenedes tundus talle, et naise jalad võiksid sillutisel siniseid sädemeid lüüa. Lõpp saabuski, ja Luke oli olnud kohal ka viimse hingetõmbe aegu, mis oli vaevane, kärane, otsekui oleks patsient viimasel hetkel hüljanud ars moriendi ja ihanud üksnes elada veel viivukese. Ja kõige tipuks oli Cora jäänud muutumatuks: ei leina, ei kergendust; kord ta hääl murdus, kui ta teatas, et koer oli leitud surnult, polnud ent selge, kas see ajas teda nutma või naerma. Pärast seda kui surmatunnistus oli kinnitatud ja kõik, mis oli Michael Seaborne’ist alles jäänud, paiknes mujal, ei olnud Garrettil ühtki mõistlikku põhjust Foulis Streetil edasi käia, aga igal hommikul ärgates täitis ta mõtteid üksainus siht, ja raudvärava juurde jõudes avastas ta, et teda oodatakse.

Rong peatus ja ta kandus ühes rahvamassiga mööda platvormi edasi. Sel hetkel valdas teda kurbustunne, ehkki mitte Michael Seaborne’i ega tema lese pärast; kõige rohkem muretas teda mõte, et see võib olla tema viimane kohtumine Coraga – et ta võib näha naist viimast korda ja üksnes vilksamisi, leinakellade helina saatel. „Ikkagi pean ma seal olema,“ ütles ta, „kasvõi ainult selleks, et näha kirstukaane kinnikruvimist.“ Teisel pool piletiväravaid sulas kõnniteedel jää, kahkjas päike oli loojumas.

Riides nagu niisugusele päevale kohane, istus Cora Seaborne peegli ees. Pärlripatsiga kuldkõrvarõngad olid teinud kõrvanibud hellaks, sest need oli olnud vaja jälle läbi naha torgata. „Kuni need mind nutma ajavad,“ ütles ta, „pean nendega leppima.“ Ta nägu oli kahvatuks puuderdatud. Must kübar ei sobinud talle, aga sel oli nii loor kui ka must suletutt ja see jättis sündsalt leinava mulje. Musta värvi käisenööbid olid lahti ning varrukaserva ja kinda vahelt paistis valge nahariba. Kleidikaelus oli pisut madalamal, kui talle oleks meeldinud, paljastades rangluul pöidlapikkuse ja ­laiuse lillekujulise armi. Sel olid täpselt samad piirjooned nagu tol ornamendil ühel neist hõbedastest küünlajalgadest, mis olid ääristanud hõberaamiga peeglit; tema abikaasa oli pressinud selle tema nahasse, justkui oleks ta vajutanud pitserisõrmuse vahasse. Ta oli mõelnud selle ülevärvimisele, aga see oli talle meeldima hakanud ja ta teadis, et mõnes seltskonnas peeti seda kadestades tätoveeringuks.

Ta pööras pilgu peeglilt ära ja uuris tuba. Iga külaline oleks uksel hämmingus seisma jäänud, nähes ühelt poolt rikka naise kõrget pehmet voodit ja damastkardinaid ning teiselt poolt teadlase töötuba. Kaugem nurk oli täis botaanikaalaseid trükiseid ja atlastest rebitud kaarte ning paberilehti, millele ta oli suurte mustade tähtedega kirjutanud tsitaate („Ära kunagi unele rooliratta taga! Ära keera kompassile selga!“). Kaminasimsile oli suuruse järgi paigutatud kümmekond ammoniiti, nende kohal oli kuldraamis pilt, mil paleontoloog Mary Anning ja tema koer uurivad Lyme Regise pankrannikul üht kivitükki. Kas see kõik – vaip, toolid, kristallklaas, millest ikka veel õhkus veinilõhna – oli nüüd tema oma? Nii ta arvas, ja selle mõtte peale haaras ta jalgu iseäralik kergus, justnagu oleks ta pääsenud Newtoni seaduste lõa otsast ja avastanud, et ulatub laeni. See tunne oli küll siivsalt hillitsetud, aga ometigi ta tajus seda: mitte lausa õnnelikkus ega isegi rahulolu, vaid kergenemine. Kurbustki oli hinges, kahtlemata, ja ta oli selle eest tänulik, sest kui tahes vastumeelne oli mees lõpus ka olnud, oli ta teda kujundanud, vähemalt jaolt – ja kas enesepõlgus muudaks siis midagi paremaks?

„Jah, tema tegi minust selle, kes ma olen,“ ütles ta, ja meenutused tuprusid nagu suits ärapuhutud küünla kohal. Seitseteist, ta elas koos isaga mäe otsas majas, ema oli ammu surnud (tõsi, ta oli jõudnud enne lahkumist hoolt kanda, et tütart ei lämmatataks tikkimistöö ja prantsuse keelega). Isa – kes ei teadnud õieti, mida oma mõõduka varandusega peale hakata ja keda ta üürilised üleolevalt sallisid – oli läinud välja asju ajama ning naasnud üheskoos Michael Seaborne’iga. Ta oli esitlenud tütart uhkusega – ise paljajalu, aga teab puha ladinakeelseid asju – ja külaline oli võtnud ta käe ning seda imetlenud, aga ka tõrelnud temaga katkise küüne pärast. Ta tuli veelgi külla, ja veel, kuni teda hakati ootama; ta tõi kaasa oma õhukesi raamatuid ja täiesti tarbetuid kivikesi. Mees kiusas teda, pani oma pöidla ta peopessa ja surus, kuni hakkas nii valus, et tundus, nagu koonduksid kõik ta meeled ja teadvus sesse pakitsevasse punkti. Hampsteadi tiigid, kuldnokad videvikutunnil, lammaste sõrajäljed pehmes poris – kõik see tundus tema juuresolekul huvitu, tühine. Ta hakkas neid häbenema, hakkas häbenema oma lohakat lotakat riietust, oma palmitsemata juukseid.

Kord ütles mees: „Jaapanis hakatakse padasid parandama sulakulla abil. Oleks see vast põnev: murraksin su katki ja siis parandaksin haavad kullaga.“ Aga ta oli seitseteist ja rüütatud noorussoomusega ega saanudki tunda lihasse lõikuvat tera; ta naeris, ja mees naeris vastu. Üheksateistkümnendaks sünnipäevaks oli ta vahetanud linnulaulu sulglehviku vastu, kõrges heinas askeldavate ritsikate asemel oli putukatiibadega täpitatud pihtkuub; ta taljet pitsitas vaalaluu, tema küljes rippus vandlit, ta juuksed olid pletitud kilpkonnakilbist nõelaga. Ta hakkas vestlema raugelt, et varjata oma kõnekonarusi, tema jalutuskäigud viisid eikuhugi. Mees kinkis talle kuldsõrmuse, mis oli liiga väike, ja aasta pärast veel ühe – see oli eelmisestki väiksem.

Unelema jäänud lese äratasid ülevalt kostvad sammud, mis olid aeglased ja sama täpselt mõõdetud nagu kella tiksumine. „Francis,“ ütles ta. Ta istus vaikselt ja ootas.

Aasta enne isa surma ja vahest pool aastat pärast seda, kui isa haigus oli hommikusöögi ajal endast esimest korda märku andnud (klomp kurgus, mis takistas kuiva toidu läbipääsu), koliti Francis Seaborne maja neljandale korrusele koridori kaugeimasse otsa.

Ta isa poleks tundnud koduste asjatoimetuste vastu kübetki huvi isegi juhul, kui ta poleks toona olnud hõivatud parlamendis, kus aitas vastu võtta eluasemeseadust. Kolimisotsuse tegid üksnes ema ja Martha, kes oli palgatud lapsehoidjaks, kui Francis oli veel väike poiss, ja kes enda sõnutsi ei jõudnudki kuidagi lahkumiseni. Seni oli usutud, et kõige parem on hoida last ligiduses, sest ta magas öösiti rahutult ja oli tihti ilmunud uksele ning kord või paar isegi akna alla. Ta ei küsinud kunagi juua ega lohutust, nagu lapsed ikka teevad, seisis lihtsalt lävel, hoides käes mõnd oma paljudest talismanidest, kuni rahutustunne sundis magaja pead tõstma.

Peagi pärast kolimist ülatuppa, nagu Cora seda nimetas, kaotas poiss öiste rännakute vastu huvi, rahuldudes sellega, et kogus (keegi ei rääkinud kunagi varastamisest) kõike, mis talle meeldis. Need asjad paigutas ta oma toas keerulise ja arusaamatu plaani järgi, mis oli muutunud iga kord, kui Cora tegi oma emalikku ringkäiku; selles oli ilu ja kummalisust, mida ta oleks imetlenud, kui seda teinuks kellegi teise poeg.

Kuna oli reede ja isa matusepäev, oli ta ennast ise riidesse pannud. Üheteistaastasena oskas ta särki õigetpidi selga panna ja õigesti kinni nööpida. See, et isa oli surnud, näis talle saatuselöögina, ent mitte hullemana kui tõik, et ta oli eelmisel päeval ühe oma aarde ära kaotanud (tuvisule, üpris tavalise, aga selle sai painutada ringiks, ilma et vars oleks murdunud). Kui talle oli asjast räägitud – ja ta oli tähele pannud, et ema ei nuta, vaid on jäik, aga ka kuidagi lõkendav, otsekui piksevalguses –, oli ta esimene mõte: ma ei saa aru, miks sellised asjad minuga juhtuvad. Ometi oli sulg kadunud, isa oli surnud ja paistis, et ta peab kirikusse minema. See mõte oli talle meeltmööda. Ta ütles, ise teades, et kõlab asjaolusid arvestades ülearu muretult: „Muutus on sama hea kui kõik muu.“

Kõige suurem kannataja Michael Seaborne’i surnukeha leidmisele järgnenud päevil oli koer. Ta niutsus haigetoa ukse taga ja oli lohutamatu; paitamine oleks ehk aidanud, aga kuna keegi ei suvatsenud oma kätt tema võidunud kasukale langetada, saatis surnukeha kordasättimist („Pane üks pennine ta silmale“, mille peale Martha kostis: „Ma ei usu, et Peetrus vaevaks võtab …“) seesama kõrge kiun. Koer on nüüd muidugi lõpnud, mõtles Francis, patsutades rahulolevalt üht koerakarvatutti, mille ta oli võtnud isa varrukalt, ja nõnda oli ainus leinaja nüüd ise leinatav.

Ta ei teadnud täpselt, mis rituaalid kuuluvad surnu ärasaatmise juurde, aga ta uskus, et tasub olla korralikult ette valmistatud. Ta kuuel oli palju taskuid, milles sisalduvad esemed ei olnud just lausa pühalikud, aga tema arvates sobisid need ees ootavaks ettevõtmiseks hästi. Praguline prilliklaas võimaldas vaadata asju nihkes; karvatutt (ta lootis, et seal on ikka veel mõni kirp või puuk, ja selles – kui tal tõesti peaks nii palju õnne olema – üks veretilk), rongasulg, tema parim, otsast sinakas; kangariba, mille ta oli rebinud Martha kleidisiilust, kui oli märganud, et sellel on Wighti saare kujuline pestamatu plekk; ning täpselt keskele uuristatud auguga kivi. Taskud täis laadinud ja sirgu patsutanud ning üle lugenud, läks ta alla ema otsima ja iga sammu juures neist kolmekümne kuuest, mis viisid ema toani, posis ta sõnu: „Siin – täna – läinud – homme; siin – täna – läinud …“

„Frankie …“ Kui väike ta on, mõtles naine. Poisi nägu, mis kummalisel kombel ei meenutanud kumbagi vanemat, kui välja arvata ehk isa ilmetuna näivad tumedad silmad, oli osavõtmatu. Ta oli juukseid kamminud ja silunud need tihedalt vastu pead, ning see, et poeg oli võtnud vaevaks ennast üles viksida, tegi emal südame soojaks ja ta sirutas käe välja, aga lasi sel siis sülle langeda. Poiss seisis, patsutas järgemööda taskuid ja küsis: „Kus ta praegu on?“

„Ta ootab meid kirikus.“ Oleks ta pidanud poja oma embusse võtma? Tuleb tunnistada, et too ei paistnud just erilist lohutust vajavat.

„Frankie, kui sa tahad nutta, siis selles pole midagi häbeneda.“

„Kui ma tahaksin nutta, siis nutaksin. Kui ma tahaksin midagi teha, siis teeksingi.“

Ta ei hakanud pojaga sõitlema, sest too ei teinud õieti muud, kui tõdes fakti. Poiss patsutas uuesti iga taskut ja ema ütles: „Sa võtad oma aarded kaasa.“

„Ma võtan oma aarded kaasa. Mul on aare sulle (pats), aare Marthale (pats), aare isale (pats) ja aare mulle (pats-pats).“

„Aitäh Frankie …“ – rohkem polnudki midagi öelda; aga viimaks saabus Martha, kirgastades tuba, nagu talle alati omane, hajutades pelgalt oma kohalolekuga kerge pinge, mis oli võimust võtnud. Ta puudutas möödaminnes Francise pead, otsekui oleks too laps nagu iga teinegi, ta tugev käsi libises ümber Cora piha; ta lõhnas sidruni järele.

„Hakkame minema,“ ütles ta. „Ta pani alati pahaks, kui me hilinesime.“

Kell kaks lõi Martini kirik matusekella, mille kõla kaikus üle Trafalgari väljaku. Francis, kelle kuulmine oli halastamatult terav, surus kindais käed kõrvadele ja keeldus enne sisse astumast, kui viimane hela oli vaibunud, nõnda et kirikulised pöördusid hilja peale jäänud leske ja ta poega vaatama ning ohkasid rahulolevalt: kui kahvatud nad on! Kui kombekas! Ja vaadake vaid seda kübarat!

Cora jälgis pärastlõunast talitust erapooletu huviga. Löövis lebas altarit varjavas kirstus, mis paiknes millelgi lihunikupukki meenutaval, tema abikaasa keha, mida ta ei olnud enda mäletamist mööda kunagi üleni näinud – ainult põgusad ja taoti paanilised pilgud väga valgele ihule, mis kattis õhukese kihina ilusaid luid.

Teda jahmatas arusaam, et tegelikult ei teadnud ta midagi mehe ühiskondlikust elust, mida too veetis (tema kujutluses) alamkoja ühetaolistes ruumides ja Whitehalli seltskonnas ja klubis, kuhu tema ei pääsenud, sest oli õnnetul kombel sündinud naiseks. Võib-olla käitus ta mujal südamlikult – jah, võib-olla just nii oligi –, võib-olla oli naine olnud omamoodi piksevarras, mis maandas mujal kogunenud julmust. Selles oli midagi õilsameelset, kui järele mõelda; ta langetas pilgu oma kätele, otsekui arvates, et võib seal näha stigmajälgi.

Tema pea kohal kõrgel musta värvi rõdul, mis hämaruse tõttu näis hõljuvat mitme jala kõrgusel seda kandvaist sambaist, istus Luke Garrett. Paharet, mõtles ta, vaata nüüd teda! ning tundus peagu, et süda tahab ennast vastu roideid surudes sõbra poole liikuda. Mehe mantel oli selleks puhuks sama sobimatu, nagu olnuks see kirurgipõll, ja ta oli kindel, et mees oli enne kohalejõudmist joonud ja et neiu ta kõrval oli äsjane tuttav, kelle püsiv kiindumus ei oleks mahtunud ta eelarve piiresse; ent hoolimata pimedusest ja kaugusest kandis üks tume pilk temani naerukehutuse. Marthagi tajus seda ja näpistas teda seepeale reiest, nõnda et hiljem, kui Hampsteadis ja Paddingtonis ja Westminsteris valati veini välja, räägiti: „Seaborne’i lesk ahastas valust, kui preester kuulutas: „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb“; see oli ju omamoodi ilus.“

Francis tema kõrval muudkui sosistas, pöial suule surutud, silmad kõvasti kinni pigistatud – nõnda nägi ta välja nagu väikelaps, ja ta pani käe poja käele. See oli seal täiesti liikumatu ja väga soe ning mõne aja pärast tõstis ta oma käe jälle ära.

Pärastpoole, kui pinkide vahel laperdas musti pihtkuubi nagu vareseid, seisis Cora kirikutrepil ja tänas lahkuvaid kirikulisi, kes olid äärmiselt südamlikud, äärmiselt hoolitsevad: ta peab meeles pidama, et tal on linnas sõpru, et ta on üheskoos oma kena pojaga alati õhtusöögile oodatud, et nad on oma palvetes temaga. Ta ulatas Marthale edasi nii palju nimekaarte ja nii palju väikseid lillekimpe ja nii palju mälestusraamatuid ja mustaservalisi albumeid, et mõni mööduja oleks võinud pidada seda eksikombel pulmapäevaks, olgugi mõnevõrra süngeks.

Polnud veel õhtugi, aga külm õhk tihenes trepiastmeil lambivalguses sätendavaks härmatiseks ja udu mähkis linna kahkjasse palakasse. Cora võdises ja Martha tuli talle pisut lähemale, nõnda et ta võis tunda soojust, mida see tihke kere läbi ühe oma parima mantli kiirgas. Francis seisis natuke eemal, vasak käsi tuhnimas kuuetaskus, parem rahutult juukseid silumas. Ta ei paistnud olevat kuigivõrd vaevatud, muidu oleks emb-kumb naine ta nende kahe vahele tõmmanud, pomisedes samal ajal lohutussõnu, mida olnuks nii lihtne öelda, kui neid vaid oodatud oleks. Seeasemel näis ta olevat vaoshoitult leppinud, et tema kallist rutiini oli rikutud.

„Olgu issand meile armuline!“ ütles viimase matuselise lahkudes musta kaabuga doktor Garrett kergendunult, et kõik on möödas ning nüüd saab jätkata õhtuse meelelahutuse ja hommikuste tööasjadega. Seejärel, minnes sujuvalt üle tõsisemale toonile, mis oli tema juures nõnda vastupandamatu, haaras ta Cora kinnastatud käest. „Väga tubli, Cora, sa olid tubli. Kas ma võin su koju saata? Luba, ma saadan. Ma olen näljane. Aga sina? Ma võiksin terve hobuse ühes varsaga ära süüa.“

„Sa ei saa endale hobust lubada.“ Martha rääkis arstiga üksnes ärritust väljendades; Paharetiks oli Cora kutsunud teda, ehkki keegi seda enam ei mäletanud. Mehe käimised Foulis Streeti majja – esiti tööülesannete, hiljem kiindumuse tõttu – vihastasid Marthat, kes uskus, et tema enda kiindumusest piisab küllaga. Mees oli oma kaaslannast vabanenud ja pannud rinnataskusse musta äärisega taskuräti.

„Miski ei meeldiks mulle rohkem kui üks pikk jalutuskäik,“ ütles Cora. Francis, otsekui märgates ema äkilist kurnatust ja nähes selles kauplemisvõimalust, astus ruttu ta juurde ja nõudis, et nad läheksid koju metrooga. Nagu ikka ei kõlanud see lapsiku nuiamisena, millega nõustumine oleks talle heameelt valmistanud, vaid pelga tõsiasja sedastamisena. Garrett, kes ei olnud veel õppinud poisi murdumatut tahet pehmeks rääkima, ütles: „Mulle piisab tänaseks päevaks Hadesest,“ ja viipas mööduva troska poole.

Martha võttis poisi käe, ja suurest üllatusest ei tõmmanudki too seda ära. „Ma viin su koju, Frank, seal on soe, ja mina ei tunne oma varbaid … aga Cora, kindlasti ei suuda sa kogu maad jalutada – see on vähemalt kolm miili.“

„Kolm ja pool,“ kostis arst, nagu oleks ta isiklikult sillutisekive paigaldanud. „Cora, las ma jalutan sinuga.“ Voorimees viipas kannatamatult ja sai vastuseks siivutu žesti. „Sa ei tohiks seda teha. Sa ei saa üksi minna …“

„Ei tohiks? Ei saa?“ Cora võttis kindad, mis ei pakkunud külma eest rohkem kaitset kui ämblikuvõrk, käest. Ta sirutas need Garretti poole. „Anna mulle enda omad … ma ei taipa, miks selliseid tehakse või miks naised neid ostavad … ma saan jalutada ja jalutangi. Vaadake, ma olen jalutamisriietes.“ Ta kergitas mantlisiilu ja näitas saapaid, mis sobinuks paremini koolipoisile.

Francis oli emale selja keeranud, tundmata enam huvi, millise pöörde võiks õhtu veel võtta; tal oli oma ülakorruse toas palju teha, ja tal olid mõned uued asjad (pats-pats), mis nõudsid ta tähelepanu. Ta tõmbas käe Martha peost ja hakkas linna poole sammuma. Martha, heitnud Garrettile kahtlustava ja oma sõbrannale kahetseva pilgu, jättis hüvasti ja libises uttu.

„Las ma lähen üksi,“ ütles Cora, sikutades kätte laenatud kindaid, mis olid nii viledaks kulunud, et polnud ta enda omist suurt soojemad. „Mu mõtted on nii puntras, et nende harutamiseks kulub miil või rohkemgi.“ Ta puudutas mustaservalist taskurätti Garretti taskus. „Tule homme hauale, kui tahad. Ma ütlesin, et lähen üksi, aga võib-olla selles ongi asi: võib-olla me oleme alati üksi, isegi kui oleme teiste seltsis.“

„Sinu järel peaks käima keegi ametimees, kes su tarkused üles tähendab,“ ütles Paharet pilklikult, lastes naise käel langeda. Ta kummardus liialdatult ja kadus troskasse, mürtsatades ukse naise naeru saatel kinni.

Pannes imeks, et ta suudab oma meeleolu nii järsult muuta, ei pööranud Cora esimese hooga läände, koju, vaid Strandi poole. Ta tahtis leida selle koha Holbornist idas, kus Fleeti jõgi voolab maa all – seal oli üks rest, mille alt võis vaiksel päeval kuulda, kuidas jõgi mere poole virdab.

Fleet Streetile jõudes uskus ta, et kui ta piisavalt pingutaks, kuuleks ta läbi halli õhu, kuidas jõgi vulab oma pikas kalmusängis, ent kõlas ainult töine ja lõbus linnalärm, mida ei suutnud vaigistada ükski pakane ega udu. Liiatigi oli talle kord räägitud, et too jõgi oli nüüdseks vaevalt solgioja, mida ei paisutanud Hampstead Heathilt valguv vihmavesi, vaid kaldailt sorisevad inimsaadused. Ta seisis seal pisut, kuni käed hakkasid külmast valutama ja läbitorgatud kõrvanibud tuikama. Ta ohkas ja asutas end kodu poole minema, avastades, et see rahutustunne, mis oli kunagi Foulis Streeti kõrge valge majaga kaasas käinud, on kadunud, langenud kuhugi mustade kirikupinkide alla.

Martha, kes oli oodanud ärevalt Cora naasu (veidi üle tunni hiljem, tedretähnid valge puudri all kumamas ja must kübar viltu vajunud), hindas kõrgelt söögiisu kui terve mõistuse tunnismärki ja vaatas nüüd rahulolevalt, kuidas sõbranna sööb praemuna ja röstleiba. „Ma olen rõõmus, kui see kõik mööda saab,“ ütles ta. „Kõik need kaardid, kõik need käepigistused. Ma olen etiketist surmani tüdinud.“

Ema äraolekul oli metroosõidu mõjul rahunenud laps läinud klaasitäie veega ülakorrusele ja uinunud, õunasüdamik käes. Martha oli seisnud ta uksel ja märganud, kui tumedad on ta ripsmed ta valge palge taustal, ning poissi vaadates oli tal süda soojaks läinud. Koeraniru karvatuust oli leidnud koha padjal; kujutledes, et seal vohab täiu ja kirpe, küürutas ta poisi kohale, et see ära võtta ja tal rahulikult magada lasta. Aga küllap puudutas ta käsi padjapüüri, sest poiss oli silmapilk ärkvel, ja näinud ta käes karvatutti, tuli ta huulilt otsekui sõnatu raevukarje, nõnda et Martha pillas räpase nutsaku käest ja pages toast. Allkorrusele jõudes mõtles ta: „Miks ma teda ometi kardan? Ta on kõigest üks isatu poiss“ ning oli juba valmis tagasi minema ja nõudma, et too annaks selle ilge meenekese ära, ning võib-olla koguni leppima põsemusiga. Siis oli võti raginal lukuauku torgatud, ja seal oligi olnud Cora, nõudes tulesooja, visates kindad põrandale ja sirutades käed embuseks välja.

Hilisõhtul enne magamaminekut seisatus Martha Cora ukse taga – tal oli paar viimast aastat olnud kombeks end rahustada teadmisega, et sõbrannaga on kõik korras. Cora uks oli poikvel, kaminas põles praginal üks halg. Martha küsis lävel: „Kas sa magad? Kas ma tohin sisse tulla?“ ja astus vastust saamata paksule heledale vaibale. Kaminasimss oli täis nimekaarte ja tihedas kirjas mustaservalisi kaastundekaarte, musta paelaga seotud kannikesekimp oli kukkunud koldesse. Martha küünitas lilli üles tõstma, näis peagu, nagu tõmbuksid need tema ees tagasi ja peidaksid end oma südamekujuliste lehtede varju. Ta pani need väikesesse veeklaasi ja sättis nii, et sõbranna näeks neid ärgates kohe, ning kummardus teda suudlema. Cora pomises ja niheles, aga ei ärganud, ja Marthale meenus, kuidas ta oli esimest korda Foulis Streetile tööle saabunud, oodates kohtuvat mõne upsaka emandaga, kelle vaim on keelepeksust ja moeklatšist nõtrunud, ja mäherdusse kimbatusse oli teda ajanud too heitlik olevus, kes oli uksele tulnud. Ühtaegu vihase ja võlutuna avastas Martha, et vaevalt jõudis ta ühe Coraga ära harjuda, kui juba ilmus teine: ühel hetkel neiu, justkui oma intelligentsist ülbe üliõpilane, järgmisel kauane südamesõbranna; stiilsete ekstravagantsete õhtusöökide emand, kes otsemaid pärast viimase külalise lahkumist laseb end lõdvaks, kukub vanduma ja andub kamina ees lesides naerule.

Isegi ta hääl kutsus esile kimbakat imetlust: pooleldi laulev, väsimuse korral konarlikuvõitu, ja mõni konsonant oli talle raske. See, et tema intelligentse sarmi taga (mille Martha tabava tähelepaneku järgi võis nagu vannikraani kinni ja lahti keerata) olid nähtavad armid, muutis ta veelgi armsamaks. Michael Seaborne kohtles Marthat samasuguse ükskõiksusega, mille oleks talt ära teeninud esiku kübaravarn: naine oli täiesti tähtsusetu, ta ei pälvinud pilku isegi trepil vastu tulles. Ent valvsal Marthal ei jäänud miski märkamata – ta kuulis kõiki lihvitud solvanguid, täheldas igat varjatud sinikat – ning üksnes suure pingutusega hoidus ta plaanitsemast mõrva, mille eest ta oleks rõõmsal meelel võlla läinud. Kõigest aastake pärast Martha saabumist Foulis Streetile oli Cora ühel öötunnil – kui keegi ometigi ei maganud – tema tuppa tulnud. Mida talle ka oli tehtud või öeldud, igal juhul oli see pannud ta ägedasti vappuma, ehkki öö oli soe; ta tihe sakris juus oli märg. Sõnagi lausumata oli Martha linad kõrvale lükanud ja võtnud Cora kaissu, tõmmanud ta tihedalt enda vastu ja hoidnud teda tugevasti, nõnda et naise värin kandus talle endalegi. Cora pitsitavast korsetist ja riietest valla päästetud keha oli suur, tugev; Martha tundis abaluid ta kitsal seljal, pehmet kõhtu, mis liibus ta käsivarre vastu, sitkeid reielihaseid – see oli olnud nagu klammerduda mõne looma külge, kes ei ole sugugi nõus rahulikult lebama. Nad olid ärganud õrnas embuses, täiesti lõtvunud, ja lahkudes teineteist hellitanud.

Nüüd oli talle julgustav näha, et Cora ei olnud läinud leinates magama, vaid oli vana tava kohaselt vaadanud üle oma uurimistöö, nagu ta seda nimetas, justkui oleks ta kolledžieksamiks tuupiv poiss. Voodis ta kõrval oli vana, ta emale kuulunud nahkköide, mille monogrammi kullakiht oli ära kulunud ja mis Martha kinnitusel lõhnas samamoodi nagu too loom, mis see oli kunagi olnud. Seal olid ka tema märkmikud, väikse selge käekirjaga servani täis kirjutatud, järjehoidjaiks rohukõrred ja ­lehed, ning ühe rannikuäärse maa-ala kaart, mida oli punase tindiga täiendatud. Kõikjal ta ümber lebas paberilehti ja suikudes oli talle pihku jäänud ta Dorseti ammoniit. Ent ta oli kivistist läbi une liiga tugevasti pigistanud: see oli tükkideks lagunud ja ta käe ära määrinud.