Читать книгу Ühe tüdruku lugu - Sara Zarr - Страница 4

Kümnenda klassi lõpus kästi meil koolikapid tühjaks teha. Ma rebisin maha ukse siseküljele kinnitatud tunniplaani, mille olin sinna semestri alguses kleepinud, ja viskasin vanapaberisse minevasse hunnikusse, kuhu oli kuhjatud juba üheksakümmend viis protsenti sellest jamast, mille nimel ma olin terve aasta rassinud ja vaeva näinud. Mis on kogu selle niinimetatud õppimise point, kui see kõik lõpuks prügikasti jõuab? Ainsad asjad, mille ma alles jätsin, olid mu edasijõudnute inglise keele tööd. Ma eitaksin seda, kui keegi küsiks, aga ma arvasin, et võib-olla tahaksin kunagi mõnd oma esseed veel korra lugeda. Näiteks oli seal essee ajast, kui me lugesime „Kärbeste jumalat”. See jättis mulle tõesti sügava mulje, see metsikus ja tugevad-jäävad-ellu-värk. Paljudele minu klassikaaslastele ei jõudnudki see kohale. Jeremy Walker küsis: „Miks need poisid seal saarel omavahel läbi ei saanud?”

Ja seepeale ütles Caitlin Spinelli: „Jaa, kas nad siis ei taibanud, et nende ellujäämisväljavaated oleks nagu, noh, nii palju suuremad, kui nad oleksid koostööd teinud?”

Halloo! Jaluta kolm sekundit meie kooli koridoris, Spinelli: me oleme metslased. Pole vaja mingeid ajurünnakuid, et parema mõttega välja tulla. Pole mingit populaarsusepiruka jagamist neile, kellel ei ole nii palju õnne. Pole mingit nõrgemate abistamist, et me kõik koos üle finišijoone jõuaksime. Vähemalt mitte minu jaoks. Caitlin Spinellil võib selles asjas olla teine nägemus, sest ta on rikas kõigi nende asjade poolest, mis liigitaksid tema ellujäävasse hõimu.

Igatahes, härra North kirjutas märkused mu esseele lilla pastakaga. Ta kasutas punast pastakat, et parandada õigekirja või vigast grammatikat ja muud sellist, aga kui ta tahtis teada anda, et talle miski meeldib, kasutas ta lillat pastakat.

Deanna, kirjutas ta, sul on ilmselgelt öelda palju olulisi asju.

Palju olulisi asju.

„Jou, Lambert!”

Rääkides metslastest – Bruce Cowell ja tema jobukakkudest kambajõmmid, kes on kõigist kooli spordimeeskondadest ülbitsemise ja/või keelatud ainete tarvitamise pärast välja visatud, olid kohal täpselt õigel ajal, et täita oma iganädalane jobutsemise norm.

Bruce toetus vastu kappi. „Sa näed täna kuum välja, Lambert.”

„Jaa.” Tucker Bradford, lodev ja punase näoga, astus lähemale ja ütles: „Mu arust kasvasid su tissid sel aastal suuremaks.”

Ma sorteerisin oma asju edasi, rebides ühe eelmistest jõuludest pärit pulgakommi mapi küljest lahti. Ma tuletasin endale meelde, et täna on viimane koolipäev, ja pealegi, need kutid olid abituriendid. Kui ma need järgmised viis minutit vastu pean, ei pruugi ma neid enam kunagi näha.

Aga – viis minutit on pikk aeg ja mõnikord ma lihtsalt ei suuda oma suud kinni hoida.

„Võib-olla,” ütlesin ma sõrmega Tuckeri rinnale osutades. „Aga need pole ikka veel nii suured kui sinu omad.”

Bruce ja tema tallalakkujad, kes seisid mõni meeter kaugemal, naersid, Tucker läks näost veel punasemaks, punasemaks kui üldse võimalik oli. Ta kummardus lähemale ja ütles oma rõvedat Gastorade’i hingeõhku mulle näkku puhudes: „Ma ei tea, kelle jaoks sa end hoiad, Lambert.”

Selles asi ongi: Pacifica on lollakas väikelinn ainult ühe tõelise keskkooliga, kus kõik on kõigi asjadega kursis ja kuulujutud ei lõpe enne, kui mõni tüüp on piisavalt loll, et teha midagi, millest saab veel parema loo. Kuid minu lool oli au olla edetabeli tipus juba teist aastat järjest. Sest lugu, milles abiturient jääb, püksid rebadel, vahele kaheksanda klassi tüdrukuga, kusjuures jääb vahele tüdruku isale („Pole olemas! Tüdruku isale? Ma lihtsalt tapaksin end ära!”), on ikka väga raske üle lüüa. Seda lugu räägiti koridorides ja riietusruumides ja pidudel ja klassi viimastes ridades alates hetkest, kui Tommy järgmisel hommikul kooli jõudis. Ja siis andis ta oma sõpradele täieliku ülevaate koos kõigi üksikasjadega, kuigi teadis, et minu vend Darren võib talle selle eest kere peale anda. (Andis ka.) Kui mina Terra Novasse üheksandasse klassi tulin, arvasid kõik õpilased, et nad teavad Deanna Lambertist kõike, mida on võimalik teada. Iga kord, kui keegi koolis mu näolappi nägi, teadsin ma, millest nad mõtlesid. Ma teadsin seda, sest iga kord, kui peeglisse vaatasin, mõtlesin sellest ka mina.

Nii et kui Tucker oma haisu mulle näkku hingas ja ütles seda, mida ütles, teadsin ma, et see polnud lihtsalt üldine solvang, mis sobib igale tüdrukule. Ta koondas kogu mu eluloo üheks kaheksasõnaliseks rünnakuks. Selle eest pidin ma ta ikka väga stiilselt pikalt saatma. Ma alustasin keskmise sõrmega (klassikaga ei saa ikka naljalt mööda panna). Siis jätkasin mõne tema ema kohta käiva valitud sõnaga ning lõpetasin vihjega, et järsku talle ei meeldigi tüdrukud.

Just umbes sel hetkel tuli mulle pähe ringi vaadata, kas mõni õpetaja või mõni teine vastutav täiskasvanu ka kuskil läheduses on, juhuks kui Tucker ja Bruce ja nende sõbrad otsustavad, et ainult sõnadest ei piisa. Arvatavasti oleksin võinud sellele varem mõelda.

Bruce ütles sõna sekka. „Miks sa vastu ajad, Lambert? Miks sa teed näo, et sa pole narts, kui sa tegelikult oled?” Ta osutas endale ja tema ümber seisvatele kuttidele. „Meie teame seda. Sina tead seda. Ja… ee… sinu isa teab seda, nii et…”

Koridori teisest otsas kõlas hääl: „Kas teil, tüüpidel, pole mõnd kassipoega, keda piinata või midagi?”

Jasoni hääl pole kunagi paremini kõlanud.

„Sa tõesti ei taha end sellesse segada, tatikas,” karjus Tucker üle õla.

Jason lähenes meile oma tavapärase laisa kiiret-pole-kõnnakuga, mustad saapad mööda põrandat lohisemas, nagu oleks jalgade tõstmine liiga suur pingutus. Minu kangelane. Minu parim sõber.

„Kas teil nagu ei olnud eile lõpetamine?” küsis ta kuttidelt. „Kas pole natuke masendav, et te ikka veel siin töllate?”

Bruce rabas Jasoni teksajakist ja virutas ta vastu kappi. Kus põrgu päralt olid kõik inimesed, kes peaks tööl olema? Kas kõik õpetajad olid kohe pärast lõpukella helisemist Bahamale põgenenud?

„Lase ta lahti,” ütlesin ma.

Üks Tuckeri sõpradest ütles: „Kuule, mees, meil pole selle pasa jaoks aega. Me lubasime Maxile, et kella neljaks on õllevaat tema juures.”

„Jajah,” sõnas Tucker, „mu vend on Fast Martis veel nagu mingi kümme minutit. Pärast seda peab dokumente näitama.”

Bruce lasi Jasoni lahti ja vaatas mulle veel viimast korda otsa, otse silma. „Näed, milline ajaraisk sa oled, Lambert?”

Vaatasime, kuidas nad mööda koridori eemalduvad ja siis nurga taha kaovad. Andsin oma vanapaberihunnikule jalaga paraja paugu ja vaatasin, kuidas paberid laiali lendavad.

„On sul kõik korras?” küsis Jason.

Noogutasin. Mul oli alati kõik korras. „Ma pean oma prantsuse keele õpiku ära viima, pärast seda on üheteistkümnes klass ametlikult lõpetatud.”

„Oli ka aeg. Mis nüüd?”

„Denny’s?”

„Lähme.”

Pärast Denny’st läksime plaadipoodi ja naersime kuulamiskeskustest tuleva muusika üle, ja siis jõlkus Jason minuga kaasa, kui ma korjasin töökuulutusi kõigist poodidest ja toidukohtadest Beach Frondis, mis on üks kurb ja väsinud kaubanduskeskus, kus pärast seda, kui Colmas teine Target avati, enam eriti ei käidud. Me ei rääkinud palju. Ma tundsin endiselt näol Tuckeri hingeõhku, kui ta ütles mulle seda, mida arvatavasti mõtles kogu kool.

Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ma võisin terve päeva ka ainult ta nägu vaadata. Tema ema on jaapanlanna ja isa, kes suri üsna varsti pärast Jasoni sündimist, oli valge. Jasonil on täiesti uskumatult läikivad mustad juuksed ja pikad ripsmed ning isalt päritud sinised silmad. (Miks on poistel alati ripsmed, mille nimel tüdrukud oleks nõus tapma?) Kui päris aus olla, siis ei ole ma kunagi aru saanud, miks tüdrukud end talle kaela ei riputanud. Võib-olla sellepärast, et ta oli vaiksemapoolne ja lühike nagu ta emagi. Mind see ei häiri, sest me oleme peaaegu ühepikkused ja sobiksime täiuslikult, kui kunagi peaks sobimiseks mingi võimalus tekkima.

Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, on see, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.

Erinevalt Jasonist, keda ma olen tundnud terve igaviku, saavutas Lee mu parima sõbra staatuse üsna hiljuti, kui San Franciscost siia kolis ja meie kooli tuli ja täiega lahedaks osutus. Ta pole lahe mitte selles õigesti riietumise mõttes või siis sellepärast, et teab muusikast kõike või mida iganes, vaid lahe selles mõttes, et ta on inimene, kes ei püüa olla keegi teine.

Ma juhtusin temaga esimest korda kokku kehalises kasvatuses, kui ta meie täiega nõmedas sportvõimlemisetunnis üle kitse hüpates kõhukat pani. Proua Winch aina kordas: „Kannata ära, Lee, ja siis tee uuesti.” Ma olin nagu et andestust, aga ma ei usu, et ta hingab, ja põrgut, mina end selle asjanduse otsas ära tappa ei kavatse. Saime mõlemad päeva eest nulli ja proua Winchilt loengu meie olematust „söakusest”.

Pärast seda jälgisin Leed mõnda aega kooli peal. Oma lühikeste juustega, mis pole iial nõus soengus püsima, ja rõivastega, mis justkui ütleksid, et ta pingutab liiga kõvasti, aga mitte heas mõttes, on ta pisut sinna nohiku kanti. Ma oleksin arvanud, et meie kooli pisut-sinna-nohiku-kanti rühmitused võtaksid ta üsna avasüli vastu – teate küll, teatrijobud ja ettevalmistuskursustel käivad tüübid –, kuid teda mõnda aega jälginud, nägin, et ta ei käi kellegagi läbi. Mis tähendas, et arvatavasti ei olnud tal selliseid tuttavaid, kes oleksid talle minu loost juba rääkida jõudnud. Nii et ma tegin temaga juttu ja mul tekkis tunne, et ta erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma nõndanimetatud parimatest sõpradest kogu aeg paska ajasid.

Kui me hakkasime rohkem läbi käima, ütles ta mulle, et tema pärisisa oli joodik ja ta ei tea, kus ta on, ja mina ütlesin, et see on okei, sest minu isa vihkab mind. Kui ta küsis, miks, rääkisin talle Tommyst. Oli hea tunne rääkida kellelegi minu versiooni, selle asemel et rääkida Tommy oma, mida teadis kogu kool. Kui ma olin talle oma loo ära rääkinud, hakkasin muretsema, et ma ei meeldi talle enam või et ta hakkab minu läheduses veidralt käituma, aga ta ütles lihtsalt: „Noh, kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, eks?”

Nii et see oli vist minu süü, et Jason temaga käima hakkas. Ma muudkui rääkisin, et Lee seda ja Lee teist ja Jay, sa peaksid Leega tuttavaks saama, ta meeldiks sulle. Ja meeldis ka.

Tegelikult minu jaoks vahet polnud. Kõik teavad, et kui sa hakkad oma sõbraga mehkeldama, võid hüvasti jätta kõige sellega, mis teie sõpruse juures hea oli. Ma püüdsin asja vaadata nii, nagu oleksin võitjapooleks mina, et kui Lee ja Jason lahku lähevad, ei hakka nad enam koos aega veetma, samal ajal kui mina saaksin edasi Jasoni sõber olla.

Kuid aeg-ajalt juhtus mõni väike asi, näiteks tulid nad käsikäes mööda kooli koridori ja mina nägin neid, nemad mind aga mitte, ja mu esimene mõte oli: jummel, nad on koos nii nunnud! Kuid siis oli mul tunne, nagu vaataksin ma midagi üliprivaatset, midagi, mis on Jasonil ainult koos temaga. Ma arvasin alati, et tunnen teda paremini kui keegi teine, aga kui nad käima hakkasid, oli umbes nii, nagu kuuluks Lee mingisse siseringi, kuhu mina ei kuulunud.

Jasonil ja minul olid endiselt ka omaette hetked, nagu see viimane koolipäev, kui olime ainult meie kaks, ja isegi kui see kõlab pooleldi reetlikuna, tegin neil puhkudel näo, nagu poleks Leed olemas.

Kuni Jason temast rääkima hakkas.

„… ma sain neljandas tunnis Leelt sõnumi,” ütles ta. Meie buss venis mööda Crespi Drive’i elurajooni poole, kus me mõlemad elasime. „Nad olid San Luis Obispo rannas.”

Lee oli koos perega sel hommikul Santa Barbarasse sõitnud, et tuua ülikoolist ära tema vend. „Millal ta tagasi tuleb?”

„Ülehomme. Tema kasuisa peab tööle minema.”

„Ah soo.”

Buss jäi minu peatuses õõtsudes seisma, peatuses, kus ma olen kogu elu maha läinud, hallitust meenutavat halli värvi maja ees, mis jäi minu kodust mõne maja kaugusele, kus oli murule pargitud viis autot – need autod olid seal seisnud vähemalt aegade algusest.

„Helista homme,” ütles Jason.

„Jah.”

Päeva kõige hullem osa oli see, kui buss minu peatuses seisma jäi ja ma pidin lahkuma Jasonist, kes ikka edasi sõitis, ikka teel millegi poole, samal ajal kui mina jõudsin oma igapäevasesse tupikusse ehk teise nimega koju.

Seisin ukse ees, kus nagu ikka enne sisenemist kümneni lugesin. Üks, kaks… ära vaata seda, et garaažiuks viltu on… kolm, neli, viis… unusta see katkine lillepott, mis on eelmisest suvest saati murul vedelenud… kuus, seitse… see on okei, kõigil jäävad jõulutuled terveks aastaks maja katuseräästasse rippuma… kaheksa… maja terrass on parim paik vettinud pappkastide kogumiseks… üheksa… ah, unusta ära, lihtsalt ava see uks ja mine juba sisse.

Kümme on kõik muu: kopitusehais, mis kunagi ära ei kao, viis sammu üle rohelise vaiba elutoast kööki, heleroosad köögiseinad ja lõpuks minu vanemad.

„Sa jäid hiljaks.” Isa, konkreetne ja vähese jutuga, oma köögitoolil ligipääsmatu nagu saar, ei tõstnud seda öeldes õhtusöögilt pilkugi. „Parem hakka oma koduseid ülesandeid tegema.”

„Isa, täna oli viimane koolipäev.”

Tema kahvel jäi hetkeks poolel teel seisma, siis ta jätkas. „Ma tean. Ma lihtsalt ütlen, et loodetavasti püüad sel suvel pahandustest eemal püsida.” Nagu oleksin ma kogu aeg sattunud igasugu pahandustesse, kuigi seda polnud juhtunud juba väga pikka aega. „Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin?”

„Jajah.”

Ema rõõmsameelne hääl helises nagu ikka, kui ta nägi, et tuleb jututeemat muuta. „Miks sa ei võiks meiega õhtust süüa?”

„Ma juba sõin.”

„Noh, siis magustoitu,” ütles ta isa taldrikule toitu juurde kühveldades, blondeeritud juuksed näo ette langenud. „Äkki tahad jäätist?”

Ema lemmikfraasid olid:

1. Su isa lihtsalt ei ole nii väljendusrikas. (Võib vabalt asendada: see, et ta ei ütle, et ta sind armastab, ei tähenda, et ta sind ei armasta.)

2. Me lihtsalt peame selle seljataha jätma; ole hea tüdruk ja kõik saab korda.

3. Äkki tahad jäätist?

„Kas Darren on juba kodus?” küsisin ma.

„Stacy läks just tööle ja autot ära viima,” ütles ema. „Või autot võtma. Ma ei mäleta kunagi, kuidas see neil käib.”

Darren elas ikka veel kodus, kuigi keegi ei olnud seda niimoodi plaaninud – ei tema ega meie vanemad. Kui tema tüdruk Stacy rasedaks jäi ja otsustas lapse sünnitada, oli nende ainus variant meie maja keldrikorrusele kolida ja loobuda kõigest, mis vähegi plaani meenutab.

Nad mõlemad töötasid Safeways, Darren päeval ja Stacy õhtul, et üks neist saaks kogu aeg Apriliga, nende beebiga, olla. Mis oli vist hea süsteem, kui välja arvata see, et nad nägid teineteist vaid autovõtmeid üle andes.

„Stacy jäi minekuga hilja peale nagu ikka,” ütles isa. „Tal veab, kui teda lahti ei lasta.”

„Ta on olnud kaks korda kuu parim töötaja,” meenutasin talle, kui ema ulatas mulle kausitäie šokolaadijäätist, mida ma polnud palunud.

Isa lehvitas salvrätikuga. „See pole vabandus.” Talle meeldis Stacy umbes samapalju kui mina.

„Oh, ma ei tea,” ütles ema. „Ma olen kindel, et nad annavad mõned asjad talle andeks, arvestades et ta on ema ja nii…”

Asetasin jäätisekausi lauale ja jätsin nad Stacy karjääri üle arutlema ning läksin otsima selle maja ainsat inimest, kellega ma tõesti tahtsin rääkida.

Ta oli minu vanemate voodis turvatoolis, pärastlõunasest uinakust heatujuline ja rõõsa. „Tšau, April!” ütlesin teda sülle tõstes. Musitasin tema väikest näokest ja viisin ta siis oma tuppa: minu neli korda kolme meetri suurune okupeerimata territoorium, minu riietehunnikud, minu CD-d ja minu kolmandas klassis tehtud tänupühade kalkunit kujutav makaronipilt, mis ikka veel mu voodi kohal rippus. Laotasin teki vaibale, asetasin Aprili kõhuli maha ja istusin tema kõrvale.

Ma olin kohal, kui April sündis. Ega see nüüd mu suurim soov ei olnud. Kõige selle põhjal, mida olin näinud terviseõpetuses ja filmides ja „Kiirabihaiglas”, kogu see karjumine ja surumine ja veri ja lima ja higi, oleksin hea meelega oodanud, kuni beebi on puhas ja kuiv ja toidetud ja, mis kõige tähtsam, magama jäänud. Darren oli see, kes tahtis, et mina ka sünnitustoas oleksin. Ta ütles, et Stacy on endast väljas, sest tema ema keeldus tulemast, ja ta tahtis, et tema kõrval oleks keegi tüdruk. Aga ma teadsin, et Darren on närvis; ta ei tahtnud seal üksinda olla, kui midagi peaks valesti minema.

Midagi ei läinud valesti. Ma tegelikult ei näinud, kui April välja tuli, jumal olgu tänatud! Ma seisin Stacy pea juures ja olin kogu tähelepanu temale suunanud ja püüdsin blokeerida kõiki hääli ja lõhnu. Kui Darren ütles: „Püha perse, ta on siin”, vaatasin üles ja nägin tema käes Aprilit, kes värises üle kere ja ulgus, nagu oleks täiega vihane. See oli imeline, päriselt.

Mul võttis aega, et temaga harjuda. Ta muud ei teinud, kui nuttis ja kakas ja magas, ja kui aus olla, siis oli ta ka üsna inetu. Pealegi oli nii palju reegleid, kuidas teda peab hoidma ja kuidas toitma; ma olin liiga pinges, et seda kõike nautida. Siis hakkas ta muutuma, ta polnud enam nii inetu ja tegi vahvaid häälitsusi ega olnud nii õrnake. Ja kõik muutus siis, kui ta hakkas mu häält ära tundma. Viisis, kuidas ta vaikseks jäi ja pea minu poole pööras, kui ma rääkima hakkasin, oli midagi, mis tekitas minus tunde, et võib-olla ei olegi ma kokkuvõttes nii jube vusserdaja.

Kui olin koos Darreni või Stacy või Apriliga, oli mu vaimusilma ees pilt, kuidas me oleme koos igavesti. Ma kujutasin ette, et tulen koolist koju, kus iganes me siis ka elame – kuigi loomulikult mitte mu vanemate majas –, ja April ärkab lõunauinakust ja Stacy ütleb: tšau, Deanna, jumal tänatud, et sa kodus oled. Ma pean pausi tegema ja sul tuleb Aprili hoidmine nii hästi välja… Kas sa vaataksid teda, kuni ma Darreni töölt koju toon? Ja mina ütleksin: ikka, pole probleemi, käi, kus vaja. Ja ma mängiksin Apriliga näiteks mingeid harivaid mänge, nii et ta saaks hästi targaks, ja Darren ja Stacy jõuaksid koju ja me sööksime õhtust ja ma teeksin koduseid ülesandeid, samal ajal kui me kõik koos telekat vaatame. Tähendab, ma tean, et elu ei oleks kogu aeg täiuslik, aga see oleks kodu.

Minu plaan oli selline.

Ma läheksin tööle, eks, ja töötaksin kogu suve nagu hullumeelne, siis paneksime Darren ja Stacy ja mina raha kokku ja üüriksime korteri. Ma pole seda veel kellelegi rääkinud; õige ajastus on kõige võti. Ma tahtsin oodata, kuni olen kogunud tohutu rahanutsaka. Ma juba teadsin, kuidas ma seda neile ütleksin: ma võtaksin kogu raha pangast välja – kümnelistes ja kahekümnelistes, et jääks mulje, nagu oleks raha tohutult palju – ja läheksin keldrikorrusele seda Darrenile ja Stacyle näitama. Teeksin seda mõnel õhtul, kui isa on tõeliselt üle piiri läinud, meid hulluks ajanud, ja ma viskaksin kogu raha sõnagi lausumata nende voodile.

Stacy läheks õnnest segi ja Darren loeks raha üle ja vaataks mulle otsa nagu: vau, vaat see on minu väike õeraas.

Siis oleks kõik ilmselge. Nad näeksid, kuivõrd kerge oleks elu, kui ma nendega koos elaksin.