Читать книгу Ühe tüdruku lugu - Sara Zarr - Страница 6

Need minu peas tekkivad lood ühest lainetel seilavast tüdrukust, see lugu, mida alustasin tol ööl Tommyga, ei jõudnud paberile enne, kui minu inglise keele õpetajaks sai härra North. Ükskord ütles ta tunnis, et me võiksime hakata päevikut pidama, ja mina mõtlesin, et ei, aitäh, kogu see „tere, kallis päevik” värk on nii neljas klass. Siis ütles ta, et päevik võib koosneda millest iganes, näiteks joonistustest või luuletustest või loeteludest või ükskõik millest, ükskõik kuidas sa millegi kohta oma arvamust avalda tahtsid, ja mitte keegi ei näe seda mitte kunagi. Jeremy Walker küsis: „Aga milles point on? Kas te tahate öelda, et me selle eest hinnet ei saagi?”

„Point,” lausus härra North üht halli juuksesalku laubalt lükates, „on selles, et te saaksite väljendada oma isiklikke tundeid. Teil ju on isiklikud tunded, või kuidas, Jeremy?”

Kõik naersid, ha-ha-ha, ja härra North ei maininud päevikuid enam vaat et kordagi, aga ma ostsin Walgreenist kahe dollari eest kaustiku ja hakkasin kirjutama üles väikseid asju sellest tüdrukust, täiesti suvalisi asju. Tüdruk surfilaual, tüdruk koos oma perega, tüdruk rannas, igasuguseid asju.

Ühel päeval lugesin üle, mida olin kirja pannud, ja mõtlesin, et jeerum, see on täielik jama, rebisin lehed välja ja viskasin minema. Tähendab, härra North ütles ju: „Väljendage oma isiklikke tundeid.” Ta ei öelnud: „Kirjutage mingit igavat mõttetut jampsi mingist väljamõeldud inimesest, kes teeb mõttetuid asju.”

Mis oli kõige veidram kogu selle asja juures, pärast seda, kui olin need lehed välja rebinud? Ma igatsesin teda. Ma igatsesin seda tüdrukut. Nii et alustasin uuesti, sel korral hoidsin eemale nendest „elas kord” värkidest ja püüdsin jääda „isiklike tunnete” juurde.

Need isiklikud tunded, mida ma tunda ei tahtnud, andsin ma talle.

Näiteks kui mu isa ühel järjekordsel õhtul mind eiras ja mina muudkui mõtlesin, kuidas ma olin teda lapsena imetlenud, kirjutasin:

Tüdruk mäletas, kuidas ta mööda sissesõiduteed tema poole jooksis, betoon ta väikeste jalgade all külm.

Ta oli oodanud, alati oodanud tema kojutulekut. See oli päeva parim hetk.