Читать книгу Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse - Seppo Saario - Страница 6

1. Jõukus kasvab säästes

Teadmisi võib saada kolmel viisil: mõeldes – see on õilis viis; ettevõtmise ja eksimise kaudu – see on ränk tee; või matkides – see on lihtne viis.

Kong Fuzi (551–479 eKr), Hiina filosoof

Soomlaste säästmise, investeerimise ja jõukuse kasvu kohta on tehtud mitu uurimust. Järeldus on alati üks: suurem osa säästudest on pangahoiustel. Olenemata tootlusest ei kasva hoiustajate jõukus ja üldine ostujõud väheneb võrreldes aktsiainvestoritega. Jõukuse kasvatamise tee­konnal on esmatähtis hakata investeerima. Jõukaks saavad need, kes otsivad infot ja investeerivad; vaesena püsivad need, kes hoiavad raha hädavaevu inflatsiooniga võrdset tootlust pakkuval pangakontol.

Investeerides börsiaktsiatesse, kasvab jõukus aeglaselt, aga suure tõenäosusega. Aktsiainvestorid on valmis välja kannatama ebakindlust. Äritegevuse kasumlikkus on kandev jõud. See annab tootluse. Olenemata sellest, kas su sissetulek on väike või suur, tasub osa sellest kõrvale ja enda kasuks tööle panna. Ameeriklastel on tabav ütlus „Don’t only work for money. Put money also work for you“ ehk „Ära ainult teeni raha, vaid las raha teenib ka sind“. Alusta investeerimist võimalikult noorelt ja muuda see oma eluviisiks. Investeerimine on kestvusala, mis nõuab pikaajalist pühendumist. Võtmesõna on püsivus.

Milline on olnud börsiaktsiate tootlus viimaseil aastakümneil? Helsingi börsi kõiki ettevõtteid hõlmav tootlusindeks OMX Helsinki Cap asutati 28. detsembril 1990 algväärtusega 1000 punkti. Ligemale 30 aastat hiljem, kui ma neid ridu kirjutan, on see tootlusindeks koos reinvesteeritud dividendidega jõudnud 19 950 punktini, mis tähendab ligikaudu kahekümnekordset tõusu ning teeb keskmiseks aastatootlusmääraks 10,9 protsenti. Iga toona investeeritud 100 eurot on nüüd väärt 2000 eurot. Kapital on kahekordistunud iga seitsme aasta tagant. Börsiaktsiad on niisiis pakkunud suurepärast tootlust.

Paljud imestavad, kuidas on see võimalik, kui selle kolmekümne aasta sisse mahub ometi kolm suurt börsilangust aastail 1989–1992, 2000–2001 ja 2008–2009, mil aktsiahinnad kukkusid üle 50 protsendi. Neil jääb aga kahe silma vahele, et langustele on järgnenud ka peadpööritavad tõusud. Börsikrahhid ületavad uudisekünnise, tõusud mitte.

Börs on eriline väärtuse allikas. Rikkaks saavad need, kes investeerivad pikaks ajaks börsiaktsiatesse. Intresse teeniv säästja vaesub seda rohkem, mida pikem on säästuaeg. Marimekko pakkus 2019. aasta kevadel optsiooniprogrammi raames kõigile töötajatele võimalust märkida 50 uut aktsiat tükihinnaga 11,45 eurot. Nende aktsiatega kaasnes ühe aasta pikkune müügikeeld. Kõige vähem sai märkida 20 aktsiat, mis maksid 229 eurot. Alates 51. aktsiast oli märkimishind 20,60 eurot.

Märkimise lõppedes oli Marimekko börsihind 22,89 eurot. Kui märgitud aktsiad paar kuud hiljem kontole laekusid, oli aktsia turuhind juba 26 eurot, seega need, kes märkisid aktsiaid 11,45 euro eest, kasvatasid oma investeeringu väärtust otsekohe 127 protsenti. Ostuhinnaga (20,60 eurot) aktsiaid soetanute vahetu väärtusekasv oli 26 protsenti ehk oht kahjumisse jääda oli üsna väike. Pool aastat hiljem oli Marimekko hind 37 eurot, mis tähendab, et kõige odavama variandiga aktsiaid soetanute kasum oli juba kolmekordne! Optsiooniprogrammis osales alla poole Marimekko töötajatest, see tähendab, et tasuta raha ei kõlvanud ettevõtte palgalistest rohkem kui pooltele!

Indeksi OMX Helsinki Cap arvestusse on kaasatud välja makstud dividendid, aga mitte kulusid, makse ega inflatsiooni mõju. Aktsiate emissioonid ja muud sündmused on kajastatud nende arvestusliku väärtuse järgi. Ettevõtete osakaalu määrab indeksis nende turuväärtus. Teisisõnu on suuremal ettevõttel indeksis suurem osakaal ja väiksemal ettevõttel väiksem osakaal.

Üks mu sõber läks pärast ajateenistuse läbimist 1971. aastal tööle. Saanud marga-ajastul oma esimese kuupalga väärtuses 353 eurot, ostis ta kogu raha eest Kone aktsiaid. Teenitud dividendidega on ta alati Kone aktsiaid juurde ostnud, kuid uut raha pole sellesse ettevõttesse paigutanud. Nüüd, ligemale viiskümmend aastat hiljem, on tema investeeringu väärtus üle kahe miljoni euro!

Paljudel soomlastel on aktsiatesse investeerimisest moonutatud ettekujutus, mida tekitab aktsiahindade aeg-ajalt üsnagi tugev kõikumine. Lühiajaliste investeeringute puhul võib ostude halva ajastamisega palju kaotada. Seetõttu peavad paljud inimesed börsiaktsiaid riskialtiks investeerin­guks ega vaevu asjasse süvenema, kuigi turusituatsioon on parajasti soodne.

Majandusteaduse põhitõde on, et rikastuda saab ainult tulust osa säästmise teel. Kogu tulu ära tarbimine viib ummikusse, kust ei saa kusagile edasi. See tõsiasi kehtib nii kogu rahvamajanduse kui ka üksikisiku puhul. Kahjuks areneb Soome majandus ebatavaliselt aeglaselt. Riigi oskus investeerida on hääbunud ning tulud suunatakse kulutusteks. Ka üksikisikute säästmine on vähenenud, kuna sissetulekuid maksustatakse karmi käega. Säästmiseks jääb järele vähem vara. Nõnda jääb rahvamajanduse kasvuks Soomes vähem raha kui teistes Euroopa riikides. Viimasel aastakümnel oleme muude Põhjamaade majandusarengust maha jäänud ja Baltimaade elatustase läheneb Soomele, kuigi on praegu veel madalam.

Kui oled tootlikult investeerinud, siis hakkab sinu majanduslik olukord ajapikku paranema. Jõukuse kasv loob võimaluse elu planeerida ning jõuda mõnele omal jõul saavutatavale eesmärgile. Jõukus annab sõltumatuse, et planeerida omaenda töid ja tegemisi.

Akadeemik Eino Jutikkala suri 2006. aastal vallalisena kõrges vanuses 99-aastase­­na. Ta pärandas oma vara, 22 miljonit eurot, testamendiga Soome Teaduste Akadeemiale. Kuidas oli võimalik, et riigi palgalehel olnud, ajaloo uurijana elutöö teinud mees suutis koguda nii suure varanduse?

Eino Jutikkalal oli ihnsa mehe maine. Börsiaktsiaid ta teadaolevalt ainult ostis, ei müünud. Surres oli tema varanduse põhiosa Soome börsiaktsiates. Ajakirja Arvopaperi andmeil kuulus Jutikkalale muu hulgas Fortumi, Huhtamäki, Kemira, Kesko, Metso, Neste, Orioni, Outokumpu, Sanoma, UPM-Kymmene ja Wärtsilä aktsiaid.

Tee nagu Eino Jutikkala. See on kindlaim viis, kuidas võrdlemisi väikese sissetulekuga jõukaks saada. Eino Jutikkala toimis alljärgnevalt.

 Ta säästis järjepidevalt osa oma sissetulekutest. Ta ei kulutanud kogu palka ära.

 Ta investeeris börsiaktsiatesse, sest need toovad pikemal ajavahemikul kõige rohkem tulu.

 Ta ostis ettevõtteid otse börsilt, hoides niiviisi kulu väikese. Pika aja jooksul kujuneb kulu osakaal tunduvalt suuremaks, kui paljud arvavad. Uuringute kohaselt võtavad varahaldajate kulud ja tasud koguni pool investori varade tootlusest. Varade väärtus kasvab niiviisi aeglaselt.

 Ta tegi oste süstemaatiliselt, enamasti siis, kui hind oli madal. Ajapikku kogunes tema portfelli palju odava hinnaga ostetud aktsiaid. Selline tegutsemisviis on investeeringute ajaline hajutamine.

 Ajalise hajutamise kõrval hajutas ta ka riske, ostes eri tegevusalade ettevõtteid.

 Ta investeeris suurtesse turuliidritesse. Suure ettevõtte aktsiaid omades on kaotuserisk väiksem kui väikeste ettevõtete puhul.

 Ta investeeris sellistesse suurtesse börsiettevõtetesse, mis teenivad kasumit ja maksavad igal aastal dividende.

 Ta ei müünud börsiaktsiaid. Ta ainult ostis. Kui ei müü, ei pea maksma ka tulumaksu ja jõukus kasvab.

 Ta mõistis liitintressi teguri tähtsust. Kui vara on investeeritud tootlikult, siis sünnib aja jooksul tähelepanuväärselt palju uut vara. Aktsiainvestorile on aeg raha. Viimaseil eluaastail küündis Eino Jutikkala iga-aastane dividenditulu ühe miljoni euroni!

Siin on välja toodud aktsiainvesteeringute iva. Võtmeküsimus on investeerimisstrateegia valik. Edu ei nõua suurt ajakulu, majanduselu nähtuste või üksikasjade tundmist. Kui käia investor Eino Jutikkala jälgedes, võib olla jõukaks saamises kindel.

Olen tähele pannud, et oma investeerimisstrateegia võib kujundada selle järgi, kui palju aega tahaks pühendada börsiga tegelemisele. Eino Jutikkala moodus ei võtnud palju aega, kuid nõudis seda enam püsivust ja valitud investeerimisstrateegiast kinnihoidmist ka rasketel aegadel.

Börsil osalemise lihtsaim viis on finantsvara paigutamine investeerimisfondidesse, ent siis peab investor loovutama osa tootlusest mitmesuguste tasudena fondi haldavale ühingule. Omaniku jõukus kasvab sel juhul aeglaselt või ei kasva üldse. Kulude osatähtsust alahinnatakse. Tasub olla kuludest teadlik, kui investeerimisperiood on aastatepikkune. Kulud ja maksud on investori suurimad vaenlased. Neid tuleb vältida viimase võimaluseni.

Väärtpaberibörs ja börsiaktsia

Börsilt aktsia ostmisega saad omandiõiguse aktsiaseltsis, mille aktsiad on börsil vabalt kaubeldavad. Börs on kauplemiskoht, kus väärtpaberid vahetavad omanikku läbipaistvalt, kiiresti ja väikese kuluga. Börsi vahendusel kauplevad investorid omavahel ja kasvavad firmad saavad emiteerida uusi aktsiaid, finantseerimaks tegevust laenukapitali asemel omakapitali tingimustel. Börsil noteeritud ettevõtted kuuluvad üldjuhul majanduselus parimate hulka. Konkurentsivõimetud ettevõtted kaovad börsilt varem või hiljem.

Ostetud aktsia annab õiguse saada osa ettevõtte teenitud kasumist. Aktsionärina võid osaleda üldkoosolekul ja osa võtta otsuste langetamisel ettevõtte tegevuse kohta. Üldkoosolekul saad näiteks aktsiaga kaasnevat hääleõigust kasutada aktsiaseltsi nõukogu valimisel.

Kui seltsi tegevus lõpetatakse ning tema vara võlgade tasumise järel aktsionäride vahel jaotatakse, siis saaksid omandiõiguse alusel endale kuuluvale osale vastava määra. Nii juhtub haruharva. Börsiettevõtted on põhimõtteliselt igavesed. Siiski võib teine ettevõte või kes tahes muu mingil ajal teha kogu ettevõttele ostupakkumise, mille vastuvõtmisel saad oma osa müügihinnast. Börsile tuleb pidevalt uusi ettevõtteid ja vanu ostetakse välja, pakkudes nende aktsionäridele piisavalt raha või ostva firma aktsiaid.

Börsiindeksi arengusuund väljendab kõige paremini ühiskonna tuleviku­ootusi. Kallinev hind peegeldab helge tuleviku ootust. Kui hind odavneb, siis on usk tulevikku nõrgenenud. Investorid hääletavad oma rahaga iga päev ilma suurema kärata. Soome olukord on karm. Soomest on kadunud suurem osa välisinvestoreid ja kodumaised investorid hajutavad riske, investeerides välismaale. Börsiindeksi peasuund annab kõige usaldusväärsemat teavet inimeste meeleolude ja ootuste kohta.

Miks börsiindeksid tõusevad kiiremini SKP kasvust?

Maailma tuntuim börsiindeks, mis näitab aktsiahindade liikumist, on USA Dow Jones Industrial Average (DJIA) ehk Dow Jonesi tööstusindeks. Seda arvutatakse alates 1896. aastast. Indeks hõlmas esialgu New Yorgi börsi 12 tähtsamat aktsiat. 1916. aastal suurendati aktsiate arvu 20-le. 1928. aastast alates kuuluvad indeksi koosseisu 30 tähtsama ettevõtte aktsiad.

Indeksi koosseisu muudetakse aeg-ajalt, et see vastaks ühiskonnas toimuvatele muutustele: arvatakse välja taanduvate tegevusalade ettevõtteid ning võetakse asemele kasvavate tegevusalade ettevõtteid. Nii järgitakse pidevalt kaasaja tugevamate ettevõtete aktsiahinna liikumist. Sellest johtuvalt on börsiindeksi areng kiirem rahvamajanduse keskmisest kasvust. Aastail 1995–2017 kasvas Ameerika Ühendriikide sisemajanduse kogutoodang keskeltläbi 4,5 protsenti aastas. Samal ajal oli börsiaktsiate keskmine tootlus 8,7 protsenti aastas.

Dow Jonesi indeksi koosseisu kuuluvad ettevõtted vahetuvad tihti, mis kõneleb ühiskonnas aset leidvatest muutustest. Globaliseerumine, kliimamuutused, internet, sotsiaalmeedia ja tehisintellekt muudavad maailma. Oma valdkonna turuliidrite positsioon on konkurentide suhtes varasemast tugevam ehk „Winner takes it all“.

Esialgu Dow Jonesi indeksisse kuulunud ettevõtetest kukkus leiutajageeniuse Thomas Alva Edisoni asutatud General Electric viimasena sellest välja 2018. aastal. Viimase kahekümne aasta jooksul on indeksi koosseisu kuulunud ettevõtetest vahetunud üle poole. Maailm muutub kiiresti. Viimaseil aastail on indeksist välja langenud teiste seas alumiiniumitootja Alcoa, kindlustusselts AIG, telefonifirma AT&T, Citigroupi pank, auto­tootja General Motors ning tehnoloogiaettevõtted Hewlett Packard ja Honeywell. Asemele on võetud muu hulgas tehnoloogiaettevõtted Apple, Cisco ja Microsoft, pangandus- ja finantsettevõtted Goldman Sachs, JP Morgan Chase ja Visa ning tuntud spordivarustuse tootja Nike. Jaekaubandusettevõtted Home Depot, Walgreen ja Walmart Stores on konkurendid kõrvale tõrjunud ja indeksi osalisteks tõusnud.

New Yorgi börsiga konkureeriv NASDAQ hõlmab valdavas osas tehnoloogiaettevõtteid. Börsiindeksist NASDAQ 100 moodustavad kiire kasvuga tehnoloogiafirmad 54 protsenti. Sellesse indeksisse kuuluvad ka soomlastele tuntud Amazon, Alphabet (Google), Apple, Broadcom, Cisco, Facebook, Intel ja Microsoft. Nagu näeme, on Dow Jonesi indeksisse kaasatud kolm NASDAQ-i börsi tehnoloogiaettevõtet.

Helsingi börsi (www.omxgroup.com/nordicexchange) aktsiahindade arengut näitav OMX Helsinki (varem HEX-index) hõlmab aktsiaid nende turuväärtuse põhjal. Kui aktsia väärtus suureneb, siis tema osakaal indeksis kasvab. Taanduva ettevõtte väärtus indeksis vastavalt kahaneb. Teisiti öeldes, kiiresti arenevad ning kasvava väärtusega ettevõtted lükkavad börsiindeksit aina ülespoole.

Ameerika Ühendriikides lõtvadel tingimustel antud eluasemelaenudest aastail 2008–2009 lahvatanud finantskriis avaldas mõju ka Soomele. Kui meie ettevõtete käibed järsult kukkusid, sattusid need finantsraskustesse. Pankade laenukraanid olid suletud, sest ka pangad ise maadlesid probleemidega. Paljude Soome ettevõtete päästerõngas oli börsinoteering. Helsingi börsil noteeritud ettevõtted hankisid kriisiaastal 2009 esmastelt turgudelt (ehk uute väärtpaberite emiteerimisega, omakapitali vahendite ja muude võlakirjadega) omakapitali aktsionäridelt ja teistelt investoritelt kokku üle kahe miljardi euro, mis võimaldas rasked ajad üle elada.

Börsi teine ühiskondlik kasutegur seisneb selles, et ta võimaldab kapitali suurt liikuvust. Kapital voolab efektiivsetel turgudel madala tootlusega objektidelt sujuvalt sinna, kus tootlikkus on kõrgem. Björn Wahlroos on öelnud, et börs on toru, mida mööda kapital otsib kõige tootlikumat objekti. Soomes pärsib aktsiate omamise ja kauplemisega kaasnev suurem maksukoormus tootlikumate objektide otsingut. Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1990. aastate algul mõjutas tublisti asjaolu, et kapital oli poliitilise otsustamise tulemusena suundunud viletsa tootlikkusega objektidele ning lõpuks vajus kogu ühiskond kokku.

Oma ettevõtteid, mis igal aastal jaotavad aina suuremat kasumit

Aktsiate omandamises on kesksel kohal see, et sa saad osa võimalikust kasumijaotamisest dividendidena. Aktsiatessse investeerimisel ostad endale aastate jooksul kasvava tuluvoo.

Investeerimise tuum on selles, et sinu osalusega ettevõtte äritegevus ning tulusus kasvavad nii, et suudetakse kasvatada jaotatavat kasumit ilma ettevõtte perspektiivseid kasvuvõimalusi piiramata. Võistlus käib kasumi jaotamise ümber. Dividendide suurenemine paneb varem või hiljem aktsia väärtuse kasvama. Kui börsiettevõte ei suuda dividende kasvatada, siis aktsia hind börsil üksnes kõigub üldise konjunktuuri ja investorite meeleolude mõjul edasi-tagasi. Börs ei mõõda ettevõtte väärtust, vaid börsiturg loob üksmeele kasumi oodatava suuruse suhtes.

Börsi vähe tundvad inimesed teevad börsitabeli veeru „Efektiivne dividenditootlus protsentides“ põhjal sageli järelduse, et jaotatav dividend moodustab ainult mõne protsendi aktsia hinnast. See on tõsi. Kui ettevõte on aga vahetevahel või koguni mitu aastat järjest suurendanud dividende, siis võib pikaaegse investori dividenditootlus aktsia ostuhinnaga võrreldes olla 20, 40 ja isegi sadu protsente aastas!

Kui vara oleks aga hoitud mõne aasta jooksul deposiidina pangas või valitsuse võlakirjades? Tootlus olnuks ühtviisi 1, 2 või 3 protsenti aastas. Tavalise hoiustaja vara ei kasva kuidagi. Kui inflatsioon on 1–2 protsenti aastas, siis püsib hoiuse reaalväärtus hädavaevu endine, samal ajal kui üldine rikkus kasvab. Deposiiti paigutatud vara väärtus kahaneb soodsa majanduskasvu aastail pidevalt ning hämmastavalt kiiresti. Intressitulu võib teenida ka nn high-yield bond’idega. Pangad ja investeerimisfirmad on asutanud fonde, mis paigutavad raha sellistesse suure riskiga ärilaenudesse. Kui fondil on kümneid sääraseid laene, väheneb risk hajutamise tulemusena märkimisväärselt. Aastatootlus on olnud vahemikus 5–10 protsenti. Kui madala intressimääraga laenude intress on väike, tekib suur huvi suure riskiga laenude vastu.

Eriti võib vanemaid inimesi sageli kuulda rääkimas „turvalistest ja stabiilsetest“ investeeringutest aktsiatesse. Sellega viidatakse ette­võtetele, kes maksavad aktsia hinnaga võrreldes suurt dividendi. Nad ei ole aga tähele pannud seda, et aktsia dividenditootlusmäär on kõrge seetõttu, et investeerimisturul ei peeta ettevõtet lähiaastail võimeliseks aktsia kohta makstavat dividendi suurendama, mistõttu aktsia hind on jäänud madalaks.

2000. aastate algus oli suurtele puidutööstusettevõtetele raske aeg. Stora Enso käive oli 2006. aastal 14 miljardit ja nüüd kolmteist aastat hiljem veel ainult 11 miljardit eurot. UPM-Kymmene ületas 11 miljardi piiri aastal 2002. Seitseteist aastat hiljem on see näitaja endiselt sama. Meie kolmanda börsil noteeritud puidutööstusettevõtte Metsä Board tootevalikut on hoopistükkis muudetud. Käive on kahanenud 2001. aasta seitsmelt miljardilt vähem kui kahe miljardi euroni, kuid ärirentaablus on silmapaistvalt paranenud. Nii Stora Enso kui UPMKymmene maksid seitse aastat järjest peaaegu ühesugust dividendi – vastavalt 45 ja 75 senti aktsia kohta. Seejärel nende dividendimäär langes. UPM ületas 2000. aasta dividendimäära alles 2016. aastal ja Stora Enso veel aasta hiljem. Pole raske märgata, et sellise ettevõtte käekäik börsil ei saa olla soodne, kui börsiettevõtete paremik on dividende peaaegu igal aastal suurendanud.

Minu investeerimistegevus muutus otsustavalt tulusamaks, kui ma keskendusin sellele, et otsida niisuguseid ettevõtteid, kes tõenäoliselt suurendavad väljamakstavaid dividende jooksval ning eelolevail majandusaastail. Kui jälgida üksnes aktsiahinna arengut ja langetada otsuseid selle järgi, siis kujuneb investeerimine kergesti rabedaks ja aktsionäri suhe ettevõttega jääb hapraks.

Minu aktsiatest on parima tootlusega olnud 1980. aastal ostetud toonase Sanoma OY aktsiad. 22 aastat kestnud hoidmise järel sain ettevõttelt 2002. aasta eest dividendidena seitsmekordse summa võrreldes aktsiate ostuhinnaga. Lugeja võib kergesti aimata, et sellise aktsia väärtus on mõistagi kasvanud enam-vähem samas suhtes kui ettevõtte makstud dividendid.

Ettevõtte väärtuse moodustab tema poolt tulevikus makstavate dividendide nüüdisväärtus. Edukas investor püüab hinnata ettevõtte võimet dividende maksta ja prognoosida selle kujunemist jooksval ning järgmistel aastatel. Siis ei tarvitse aktsia päevahindade pärast muretseda. Oluline on, et aktsionär saab järgmisel kevadel jälle suurema summa kui eelmisel. Üksnes kindlalt kasumlik ja kasvav ettevõte maksab varasemast suuremaid dividende.

Turujõud on määravad

Investori igavene probleem on aktsia väärtuse hindamine. Selle pähkli katkihammustamiseks on mitu hindamisviisi olenevalt sellest, millisele aspektile rõhku pannakse. Aktsia väärtuse määramise kindlad viisid on „ostja ja müüja kokkuleppehind“ või „hind, mida ostja on nõus aktsia eest maksma“.

Ostja ja müüja võivad käsitada aktsia hinda eri lähtekohtadest. Ettevõtte väärtuse määramine põhineb sellel, millised on ärikasum, varad ja turupositsioon ning millist kasu toob ostetav ettevõte ostjale. Teooria järgi kajastub jooksvas aktsiahinnas kogu olemasolev informatsioon ettevõtte kohta. See väide on aga liialdatud.

Aktsia väärtus börsil kujuneb nõudluse ja pakkumise põhjal. Positiivsed uudised suurendavad nõudlust ja aktsia hind tõuseb. Negatiivsed uudised panevad investorid liikvele ja nad tahaksid aktsiatest loobuda kas või viimasest tehinguhinnast odavamalt. Lühemal ajavahemikul mõjutavad aktsiate hinna kujunemist tugevasti tunded, pikemal ajavahemikul on otsustav üldine majanduslik areng ja börsifirma edukus dividendimaksjana.

Börsid kasutavad aktsiahindade jälgimiseks hinnaindekseid, mis näitavad aktsiate väärtuse liikumise suunda. Helsingi börsi (asutatud aastal 1912 kui Helsingi Väärtpaberibörs – Helsingfors Fondbörs) keskne indeks on OMX Helsinki (varem HEX-indeks). See indeks hõlmab kõiki Helsingi börsil noteeritud ettevõtteid. Ettevõtte osakaal indeksis põhineb tema aktsiate turuväärtusel (aktsiate arv x aktsia hind).

Nokia osakaal indeksis oli kõige kõrgem 2000. aastal – üle 60 protsendi. Kümme aastat hiljem moodustas Nokia indeksist veel kõigest kümnendiku. Kuna Nokiast kuulub neli viiendikku välismaalastele, siis võivad soomlased Nokia aktsia hinna arengut ainult kõrvalt jälgida. Meie suuremate börsiettevõtete arengu ja seega ka börsiindeksi liikumise suuna määravad valdavalt välismaised omanikud. Lugeja õpib börsi­indeksit jälgides mõistma, kuidas börs tuksub ning millised tegurid mõjutavad aktsiahinna tõusu ning langust.

Helsingi börsil noteeritud ettevõtetest kuulub soomlastele üle viiendi­­ku. Soomlaste osa börsi päevakäibes on Helsingi Kaubandus­ülikoolis 2003. aastal avaldatud Juhani Linnainmaa väitekirja järgi keskmi­selt ainult 3,3 protsenti. Hiljem on see suhtarv robotite automatiseeritud kauplemise tõttu veelgi kahanenud ning jääb praegu ühe protsendi piirimaile.

Soome börsiturul valitseb nn näota kapital, mis liigub sujuvalt ühest kohast teise. Suuremad kauplejad on kodu- ja välismaa investeerimisfondid ja teised varahaldajad. Investeerimisfondid ei maksa oma kasumilt makse. See suurendab käivet, mis on aktsiate likviidsuse aspektist positiivne. Investeerimisfondide osakuomanikud maksavad võimalikust kasumist makse siis, kui lunastavad osakuid ja võtavad fondist raha välja.

Tähelepanuväärne uus turujõud on tekkinud 2000. aastail. Näiteks New Yorgi ja Stockholmi börsi käibest moodustavad suurema osa tehingud robotite vahel. Tegemist on automaatse arvutipõhise aktsiakauplemisega. Robotid tunnevad algoritmide abil ära ostu- ja müügisurve ning hakkavad selle põhjal iseseisvalt, ilma konkreetseid käsklusi ootamata tehinguid sooritama. Arvutite automaattehingud võimendavad börside võnkeid eriti allapoole.

On teada, et aktsiahinnad langevad äkilisemalt, kui tõusevad. Kui arvutid tunnevad ära müügisurve, hakkavad nad suuri börsiettevõtteid ehk hõlpsamini rahaks muudetavaid aktsiaid nii-öelda lühikeseks müüma. Lühikeseks müügil aktsiad kõigepealt müüakse ja seejärel ostetakse tagasi. Müümine on võimalik, kui börsivahendaja on soeta­nud mõnelt aktsiaomanikult kompensatsiooni vastu aktsiaid laenuks. Teatud aja pärast tagastatakse aktsiad nende algsele omanikule. Arvutipõhise aktsiakauplemise puhul arvutid ostavad ja müüvad pelgalt aktsiahindu. Arvutite mängumaa on likviidsete aktsiate hinnad. Milliste ettevõtetega kaubeldakse, ei oma tähtsust. Kogu tegevus on lihtsalt edasi-tagasi loksutamine.

Soomes oli 2019. aastal 803 000 investorit, kelle otsesesse omandisse kuulus börsiaktsiaid. Erainvestorite hulk ei ole 21. sajandil üldse muutunud. Suhteliselt kõige rohkem oli investoreid Ahvenamaal. Informatsioonipuudus, vähene säästmine, kapitalitulu karmim maksustamine ja aktiivsete fondide võimas turundus kahandavad huvi otseste aktsiainvesteeringute vastu. Aktsiaportfelli mediaan (keskmine) on umbes 4200 eurot. Ligi pooltel investoritest on portfellis ainult ühe ettevõtte aktsiaid. Võib arvata, et suur osa neist on telefonifirmade aktsiad. Kui telefonikooperatiivide osakud muudeti telefonikompaniide (näiteks Elisa ja DNA) aktsiateks, tekkis Soomes kümneid tuhandeid uusi aktsionäre.

Dividendide maksustamist peetakse halvaks asjaks. Varem maksid ettevõtted maksu kasumilt. Nüüd maksustatakse sama tulu kaks korda. Esmalt maksab maksu ettevõte ja seejärel tema jagatavatelt dividendidelt veel saaja. Aktsiainvesteeringute maksukeskkond meid ei soosi. Soome aktsionärid on koduväljakul halvemuses, sest suurem osa Soomesse raha paigutavatest välismaistest investoritest ei maksa Soomest saadud dividendidelt tulumaksu – vähemasti mitte Soomes.

Investeerimisfondid on populaarsed. Investeerimine fondidesse on lihtne ja kerge. Pankadele, investeerimisfirmadele ja kindlustusseltsidele on finantssuhted fondidega riskivaba ja tulus äri. Nad koguvad oma tasud sellest olenemata, kas hinnad liiguvad alla või üles. Seepärast turustatakse fonde tõhusalt. Seevastu otseinvesteerimise eestkõnelejad on kadunud, olgugi et investeeringud aktsiatesse on investorile tulusam valik oma vara tootluse suurendamiseks.

Teadmised, oskused ja võidutahe on edu võtmetegurid

Börsiväärtpaberid moodustavad omaette põneva maailma. Edu saavutamine nõuab investorilt väärtpaberituru ja ettevõtluse põhitõdede mõistmist, järjekindlust ja kannatlikkust.

Võtmeküsimus on väärtpaberitehingute ajastamine. Tootliku investeeringu nurgakivi: osta odavalt! Suurte varanduste sünnile paneb aluse soodsa hinnaga tehtud investeering. Võib-olla on tingimused surunud varasema eduka ettevõtte väärtuse alla või asub hiilgava äriideega ettevõte just kasvu algstaadiumis, misjärel selle olemus börsifirmana muutub täielikult. Investorina ole julge! Kui sind saadab edu, aga investeeringud on sinu jõuvarusid arvestades väikesed, siis oled jätnud kasutamata võimaluse teenida korralik varandus.

Börsiaktsiaid tasub omada siis, kui trend on tõusev. Hindade odavnedes tuleb aktsiaomandust vähendada. Pikemas perspektiivis vaadatuna on tõusuaega umbes kaks kolmandikku. Kolmandiku ajast on hinna põhitrend langev. Üldjuhul on tõusud loiumad ja langused järsemad.

Börsi üldise trendi äratundmine on eduka investeerimise võtmetegur. Teiseks on vaja ära tunda huviobjektiks oleva börsifirma tegevusala trend. Alles seejärel hakkab rolli mängima valitud ettevõtte edukus. Kui börs üldiselt ja ka antud tegevusala on langustrendis, siis pole tõenäoline, et valitud aktsia hind võiks areneda tõusvas joones. Valitseva trendi vastu ei tasu võidelda. Erandeid on, kuid nende esinemise tõenäosus on väike.

Börsidel esineb suuri kõikumisi, mis tähendab võimalust raha kaotada ehk teisisõnu riski. Eduka investori iseloomuomaduste hulka kuuluvad niisiis ka riskivalmidus ja ebakindluse talumine. Temalt nõutakse iseseisvat otsustusvõimet, et ta ei tormaks koos karjaga hävingusse kaasa. Üks mu tuttav edukas investor kõneleb: „Eri aegadel ostetud börsiaktsiad olen pannud keldrisse luku taha seisma.“ Teda ei häiri aktsiahindade kõikumised. Korra aastas kogub ta saaki dividendidena.

Aktsiatesse investeerimisel on sarnasusi kalastamisega. Üks saab kala pidevalt ükskõik millistes tingimustes, teine aga jääb samas kohas aina ilma saagita. Määravad on teadmised, oskused ja võidutahe. Nii on ka investeerimisturul.