Читать книгу Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes - Sergei Põlme - Страница 5

Ühel sombusel veebruarihommikul 2004. aastal leidsin meili­kastist omapärase töökuulutuse. Ebamäärane pealkiri „Pak­kuda seiklus suveks” äratas mõõdukat tähelepanu, kuid peale sisu lugemist hakkas mõte kiiremini tööle.

Pakuti võimalust elada keset metsikut vihmametsa Prant­suse Guajaanas, mis on Prantsuse asumaa Lõuna-Ameerika kirde­nurgas. Tööpakkumine oli üsna ebaharilik: otsiti putukapüüdjat Eesti bioloogiatudengite seast. Võimalus elada keset metsikut vihmametsa kõlas väga intrigeerivalt, võib öelda, et olin sellest passiivselt unistanud kogu oma teadliku elu. Pakkumine, mis tundus liiga hea, et tõsi olla, oli siinsamas käeulatuses! Kirja autor oli tollane bioloogiamagistrant Villu, kes oli Prantsuse Guajaanas veetnud pool aastat tänu samalaadsele internetist leitud töökuulutusele. Sealne tööandja jäi Villuga rahule ja nii otsitigi uut eestlasest putukakütti.

Pikemalt mõtlemata kandideerisin ning peale mõne­nädalast kirjavahetust naeratas mulle õnn ja osutusin valituks. Kohtusin Villuga, kes näitas mulle enda tehtud fotosid ja rääkis põhjalikumalt kohalikust eluolust. Minu põhitööks pidi saama troopiliste putukate püüdmine, valdavalt öise valguspüünisega, mis pimeduses putukaid ligi meelitab.

Mõeldud, tehtud. Sain kollapalavikuvastase vaktsiini, ostsin lennupileti Pariisi (üle ookeani lennu lubas tööandja tagada) ja mõne kuu möödudes koitis lahkumise päev. Ehkki ees tõotasid oodata põnevad seiklused ja seni tundmatu maailm, lahkusin mõnevõrra kurvalt 13. juuni varahommikul oma Pärnu ema­kodust, et õigel ajal Tallinna–Pariisi lennule jõuda.

Kuigi ma ise ei võtnud enne minekut vaevaks tausta­uuringut teha ja minu teadmised kujunesid kohaloleku ajal, peaks lugejale selguse huvides Prantsuse Guajaanast põgusa ülevaate andma. Esimene asi, mis paljusid eksitab, on eksootiline nimi. Esimese hooga on raske seostada Guajaanat Euroopaga, ometi kehtib Prantsuse Guajaana pinnal täielikult Euroopa Liidu õigusruum ja seda juba euroliidu algaastatest. Kui meie alustasime eurodes arveldamist alles 2011. aastal, siis seal võeti need kasutusele juba 1999. aastal, paralleelselt emamaaga. Kui nüüd lugeja viitsib oma rahakotist otsida kasvõi viieeurose rahatähe, siis kupüüri tagaküljel võib märgata, et peale suure Euroopa kaardi on all vasakul nurgas eraldi välja toodud Prantsuse Guajaana.

Guajaana nimi tuleb põliselanikelt ja tähendab tõlkes „paljude vete maad”, tähistades kogu maa-ala Orinoco ja Amazonase jõe vahel. Tänapäeval asub seal kolm erinevat riiki: Guajaana, Suriname (endise nimega Hollandi Guajaana) ja Prantsuse Guajaana. Indiaanlaste kohta, kes territooriumile ilmselt esimesena jõudsid, pole suurt midagi teada. Esimesed eurooplased külastasid Prantsuse Guajaana piirkonda juba Kolumbuse kolmandal ekspeditsioonil 1498. aastal. Kolumbus ei arvanud sellest kohast suurt midagi ja möödus üle kahesaja aasta, enne kui piirkond sattus itaallaste huviorbiiti. Neil õnnestus organiseerida paar edukat ekspeditsiooni, lootuses rajada tänapäeva Cayenne’i lähedale koloonia, mis varustaks renessansiaja Itaaliat troopilise puidu ja muude eksootiliste kaupadega. Kui Toscana suurhertsogi Ferdinando I elutee aga ootamatult katkes, lõppesid sellega itaallaste ainukesed püüdlused Ameerikaid koloniseerida, sest hertsogi mantlipärijal puudus piirkonna vastu huvi.

Sellest ajast peale hakkasid teised Euroopa riigid omavahel tihedamalt sealse territooriumi pärast nügima. Portugal, Hol­land, Prantsusmaa ja Suurbritannia pistsid vahelduva eduga omavahel rinda, lisaks panid vastu põliselanikud. Vahelduv kemplemine kestis 19. sajandi alguseni, edasi jäi kontroll püsivalt prantslastele.

Tänapäeval on enamik 250 000pealisest elanikkonnast mustanahalised orjade järeltulijad, järgnevad eurooplased, sekka ehk veidi ootamatult kodusõja põgenikud Laosest ja teised asiaadid, kes moodustavad eraldi kommuune. Umbes samas suurusjärgus ehk 3–4% on järele jäänud põliselanik­ke, kellest enamik on linnadesse kolinud. Domineerivad prantsuse ja kreoolkeel, viimane on kunagiste orjade moonutatud prantsuse keel, ikka selleks, et peremehed nende kõnet ei mõistaks. Palju on seaduslikke ja vähem seaduslikke immigrante naaberriikidest Brasiiliast ja Surinamest ning sisserännanuid Kariibi regioonist. Elanikkond on koondunud valdavalt ranni­ku äärde, sisemaal on inimasustus üks maailma hõredamaid ning suure­mat osa umbes 83 000 ruut­kilomeetrist katab ürgne vihma­mets.

Kuid läheme nüüd 2004. aasta juunikuusse.