Читать книгу Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes - Sergei Põlme - Страница 6

Esimesed sõõmud troopikaõhku ja mitte ainult – nagu võluväel avastan end uuest keskkonnast, mis tervitab mind kohalike kommete kohaselt. Esimesed kohtumised inimestega, kes hakkavad toonima mu järgnevat eluperioodi.

Oodates Prantsuse Guajaana pealinna Cayenne’i lennujaama pagasilindi kõrval, panen tähele, et mind ümbritsevad valdavalt mustanahalised. Silma torkavad rohked kuldehted, mis siin väga moes näivad olevat, moodustades musta naha taustal tugeva kontrasti. Alates Pariisi saabumisest olen juba paar ööpäeva viibinud prantsuskeelses keskkonnas ja enam ei pane tähelegi arusaamatut jutumulinat, mis inimestel suust tuleb. Kaks pea unetut ööd, üks Pariisi lennujaamas ja teine lennukis, on oma jälje jätnud ja hetkeks tundub mulle, nagu kuuleksin kusagilt eesti keelt.

Saan oma kompsud kätte ja sammun ooteruumi. Lasen pilgul üle ootava rahvahulga libiseda – keegi neist peaks olema minu tulevane tööandja Fred, kes lubas mulle lennujaama vastu tulla. Õige pea astub minu poole nooremas keskeas mees ja küsib: „Sergei Poelme?”, venitades ebamääraselt õ-häälikut mu perekonnanimes.

„Jah.”

„Mina olen Fred, tere tulemast Prantsuse Guajaanasse,” ulatab mees naeratades käe. Tegelikult on ta nimi Frédéric, aga varasemas kirjavahetuses kutsus ta ennast inglispäraselt Frediks.

Olin Frediga vaid mõned e-kirjad vahetanud ja kujutasin teda hoopis teistsugusena ette. Villu kirjeldas Fredi ettevõtliku mehena, kes peab keset metsikut vihmametsa kõikvõimalike takistuste kiuste väikest kämpingut, pakkudes loodus­huvilistele turistidele majutusvõimalust. Vaimusilmas kangastus seikleja tüüp, habetunud džunglihunt, kes igapäevaselt looduse katsumustega silmitsi seisab. Tegelikkuses meenutab Fred pintsak­lipslast: triiksärk, viisakas soeng, peente raamide­ga prillid, kerge õllekõht ja väljapeetud prantslaslik olek. Fred on pärit Pariisist, aga viimased 14 aastat elanud koos perega Prantsuse Guajaanas. See on pea kõik, mis ma temast tean.

Fred viipab ühele noormehele, kes on saabunud sama lennuga ja jõuab nüüd ooteruumi ustest sisse. Meenub, et nägin teda lennukis. Pikad rastapatsid, kõrvade kohalt paljaks pöetud pea, suur kõrvarõngas ja kongus nina muutsid ta meeldejäävaks.

Fred tutvustab meid teineteisele. Selgub, et noormehe nimi on Quentin ja ka tema jääb paariks kuuks Prantsuse Guajaanasse Fredi kämpingusse elama. Vahetame viisakusest paar lauset ja tundub, et Quentini inglise keele oskus on suhteliselt kasin. Fred räägib inglise keelt üsna ladusalt, mõnevõrra paremini kui mina. Istume Renault Kangoosse ja sõit kämpingu poole võib alata. Vestleme triviaalsetel teemadel, et piinlikku vaikust vältida, aga suurema osa mu tähelepanust köidab ümbritsev maastik.

Teeme peatuse bensiinijaamas ning kui Fred ja Quentin poodi lähevad, jään oma mõtetega korraks üksi. Jälgin üht rasta­patsidega mustanahalist meest, kes oma rollerit tangib. Tema mootorrattakiiver on lahtiselt ja tagurpidi tõmma­tud suure juuksepuhma otsa ja vaevalt et mingit kaitsvat funkt­sioo­ni pakub. Mingis arusaamatus murrakus, ilmselt kreoolkeeles, hüüab ta poemüüjale valjult paar lauset ja see­järel põristab rolleriga minema, kiiver juuste otsas kõlkumas. Avatud autoaknast voogab sisse niiske ja kuum õhk, justnagu kasvu­hoones. Hal­jastuses kasutatud palmid õõtsuvad kerges troopilises briisis. Tasapisi hakkab kohale jõudma arusaam, et olen oma harjumuspärase keskkonna vahetanud sootuks uue vastu.

Peagi lõppevad inimasulad ja kitsas looklev asfalttee kulgeb edasi läbi tiheda džungli kämpingu poole. Ühe käänaku tagant jookseb metsast maanteele väike ahv, mistõttu Fred on sunnitud järsult pidurdama. Jälgime seisvast autost paarkümmend sekundit looma tegemisi. Paremal pool puuvõrades ootab teda veel terve elavalt häälitsev kari. Ahv jälgib kõhkleva uudishimuga autot ja pöördub seejärel kiirete hüpetega oma liigikaaslaste juurde. Sõit võib jätkuda. Olen Guajaana pinnal viibinud vaevalt pool tundi ja juba tormavad metsloomad teele. „Päris hea algus,” mõtlen endamisi. See teeb mu väsinud ja töntsi meelt veidi rõõmsamaks. Mõnekümne minuti möödudes keerame asfaltteelt mudasele metsarajale, mis viib meid kämpingu hoovi. Fred juhatab meid ühe lähedal asuva bangalo juurde.

„Siin hakkate elama,” näitab ta meile kõrvuti asetsevaid tube. Toad avanevad ruumi, mis on kahest otsast piiratud vaid käsipuudega, lastes õhul vabalt liikuda. Avara ruumi keskel on suur söögilaud ja lae alla kinnitatud televiisor. Üle avatud ruumi, tubade vastas, paikneb sääsevõrguga kaitstud köök-labor, kus on väike gaasipliit, kraanikauss, külmkapp ning suur sügavkülma­kirst putukate hoidmiseks. Köögi kõrval on kokku ehitatud väikene WC ja dušinurk. Kogu hoone on kaetud plekk-katusega, mille ääred ulatuvad laialt üle kämpingu, kaitseks troopiliste paduvihmade vastu.

„Millist tuba keegi tahab?” pöördub Fred minu ja Quentini poole. Viisakalt pakume üksteisele võimalust esimesena vali­da, ehkki näib, et meil eelistused puuduvad. Tõstan oma vana spordi­koti vasakusse tuppa, mis paikneb mulle lähemal, ja sellega on otsus tehtud. Meenub, et peaksin koju helistama ja teatama, et olen turvaliselt kohale jõudnud. Küsin Fredilt helistamis­võimaluse kohta ja Fred juhatab mu üle hoovi välikäimlat meenutava putka juurde. Ust avades paistavad sealt väike tool ja puulaud, millel paikneb IBMi arvuti, mille kõrval on laua­telefon. Putkast jookseb metsa jäme telefonikaabel. Peale tigu­posti kujuneb sellest internetipunktist mu ainuke katkendlik ühendus välismaailmaga. Fred ühendab mingid juhtmed seina peal ümber, ulatab mulle telefonitoru ja teatab, et süsteem peaks nüüd olema helistamiseks küps. Tõepoolest, peale pikka ootamist saan emaga ühendust ja teatan, et olen sihtkohta jõudnud.

Fred laseb meile laua katta ja kui oleme Quentiniga kahekesi jäänud, saan pärida, mis teda õigupoolest Guajaanasse toob.

„Mu vend tunneb Fredi ja tema kaudu sain siia paariks kuuks elama. Mind huvitab fotograafia ja tahaksin siin lihtsalt ringi vaadata,” otsib Quentin ingliskeelseid sõnu olukorra kirjeldamiseks. Räägin, et mina olen siia tulnud tööle, putukaid püüdma.

„Jään siia vähemalt pooleks aastaks, aga võibolla ka aastaks.”

Peale sööki tutvustatakse meid kohalikule personalile. Minu uued kolleegid on suur perekond mustanahalisi, kes pärinevad naaberriigist Surinamest ja töötavad juba aastaid Fredi juures. Lisaks üks brasiillanna, kes aitab kämpingu juures majapidamis­töödel ja kes oli meile laua katnud. Suudan kõigi nimed kohe ära unustada. Ühtlasi saab selgeks, et keegi neist ei räägi inglise keelt. Fredi naine Florence ja poeg Cyrille tervitavad mind ja Quentini. Florence on varases keskeas suurte tumedate silma­dega tõmmu prantslanna, Cyrille on umbes üheksa-aastane tagasihoidlik pikkade ripsmetega poiss.

Terve päev on olnud pilves ja hilisel pärastlõunal algab tugev vihmasadu. Kõik teised on taandunud oma elamistesse, mis paiknevad laiali mööda kämpingut, ja Quentin tegeleb asjade lahti pakkimisega. Mina ei viitsi kotti avada, õigupoolest polegi seal midagi lahti pakkida, need mõned riided ja pardli saan ma igal ajal kotist kätte. See ongi laias laastus kõik, mis mul siinses kliimas järgmise aasta jooksul vaja läheb. Istun ramp­väsinuna laua taga ja vahin mõttelageda pea ja segaste tunnetega katuselt langevat vett.

Kui vihm järele annab, tuleb meie juurde üks mustanahaline, keda Fred on varem tutvustanud. Õige küll, tema nimi on Olivier ja ta räägib kreoolkeelt. Nad vestlevad Quentiniga; Olivier itsitab ja žestikuleerib elavalt kätega ning proovib minuga juttu alustada. Ütlen Olivierile, et saan vaid inglise keelest aru.

„Me english no!”^[1.] võtab ta pead raputades oma inglise keele oskuse kokku. Meie tõlgiks saab Quentin.

Olivier võtab oma katkiste pükste taskust ise keeratud sigareti ja välgumihkli. Nad vahetavad tähendusrikaste pilkudega paar lauset, misjärel Quentin minu poole pöördub.

„Kas sa kanepit tahad?” küsib ta.

„Jah.”

Olivier süütab suitsu, tõmbab paar mahvi ja saadab sigareti ringile. Ninna tungib iseloomulik kanepi lõhn. Kui kord minu kätte jõuab, tõmban teiste eeskujul paar sügavat mahvi ja annan suitsu edasi. Pea otsekohe valdab mind õnnis lõõgastus. Quentin toob külmkapist õlut ja nii me istume hämarduvas bangalos ümber laua. Mehed räägivad kreooli-prantsuse segu, aeg-ajalt minu käest midagi pärides. Saame paremini tuttavaks. Tuleb välja, et Olivier on meist vanim, 25aastane, ja Quentin noorim – 20aastane. Olivier on töötanud Fredi juures aastaid. Tema hobideks tunduvad olevat kanep, rumm, õlu ja vähesel määral ka jahipidamine. Liigväsimus ja segunevad meelemürgid tekitavad eufoorilise enesetunde. „Üsna meeleolukas vastuvõtt,” mõtlen endamisi, „niimoodi võib siin täitsa ära harjuda!”

Siin ma nüüd olen, kusagil Lõuna-Ameerika kirdenurgas, ümberringi vaid võõrad ja tundmatu keskkond. Selline see kämping siis ongi: koht, mis saab mu koduks määramata ajaks. Olen mitu kuud mõelnud oma saabumisest vihma­metsa ja nüüd ühtäkki istungi siin. Mida vähem me endale ettekujutusi loome, seda paremini oleme valmis muutusteks. Õhtupimeduses lendavad helendavad mardikad ja valgus­vihkude piiril eristan nahkhiirte kaootilist lendu. Laetaladel ronivad gekod, kes püüavad valguse peale kohale tulnud putukaid. Džunglist kostab ööhäälte koor, mis seguneb meile valgust andva generaatori mürinaga. Seda kõike on natukene raske kokku panna ja seda peab seedima. Uus maailm näib sõbralik ja sõna otseses mõttes ka soe, ent midagi väga suurt on maha jäänud. Olivier lahkub oma hüti poole ja ööpimedus neelab ta kiiresti endasse. Soovin Quentinile head ööd ja suundun oma tuppa. Jõuan veel hetkeks keskenduda ööhäältele, enne kui vajun sügavasse unne.

1 Mina inglise keelt ei räägi! (vigane inglise k) [ ↵ ]