Читать книгу Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu - Sergi Plohhi - Страница 2

Sergi Plohhi
Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu

Algupärand:

Serhii Plokhy

Chernobyl

Copyright © 2018 by Serhii Plokhy

Raamat on välja antud koostöös kontserni Hachette Book Group, Inc

(New York, New York, USA) kuuluva kirjastuse Perseus Books, LLC haruga Basic Books.

Kõik õigused kaitstud.

Tõlkija: Ants Pihlak

Toimetaja: Jürgen Tamme

Konsultant: Andi Hektor

Keeletoimetajad: Lyyli Virkus, Piret Veigel

Korrektor: Liivia Anion

Kujundaja: Villu Koskaru

Projektijuht: Piret Veigel

Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:

AS Postimees Grupp, 2019

Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9949-669-35-6

e-ISBN 9789949669707

Trükk: Printon

Tuumaajastu lastele

* Kaardil on kujutatud tänapäevaseid riigipiire.

EESSÕNA

Oleme kaheksakesi teel Tšornobõli. Peale minu on kolm loodus- ja inseneriteaduste tudengit Hongkongist, kes reisivad ringi mööda Venemaad ning Ida-Euroopat. Peale meie, kuivõrd aktsendi järgi saab otsustada, on neli britti – kolm meest ja üks naine, kõik alla kolmekümne aasta vanad. Peatselt saan teada, et mehed ongi britid, ent Amanda nime kandev naine kuulutab uhkelt, et tema on iirlane. Omavahel saavad nad hästi läbi.

Paar nädalat varem, kui Amanda küsis oma britist abikaasalt Stuartilt, mida ta tahaks teha nende peatsel puhkusel, vastas mees, et soovib sõita Tšornobõli. Nad tulidki koos Stuarti venna ja perekonnasõbraga. Reisiks andsid neile innustust kaks arvutimängu. Tulistamis-, ellujäämis- ja õudusmängus „S.T.A.L.K.E.R.: Shadow of Chernobyl” toimub tegevus Tšornobõli eraldustsoonis pärast väljamõeldud teist tuumaplahvatust. Mängus „Call of Duty: Modern Warfare” suundub peategelane kapten Jon Price majajäetud Prõpjati linna vene marurahvuslaste juhti tabama. Stuart ja tema seltsilised võtsid plaaniks näha tegevuskohta oma silmaga.

Elava loomuga noor Ukraina giid Vita viib meid algul 30-kilomeetrise ja seejärel selle sees asuvasse veel suuremate piirangutega kümnekilomeetrise raadiusega eraldustsooni, mille keskel asub endine tuumaelektrijaam. Meile näidatakse nõukogudeaegset Duga- ehk Kaare-nimelist radarit, mis oli vastus Ronald Reagani „Tähesõdade” strateegilisele kaitseinitsiatiivile, kuid tänapäevaste standardite järgi on pelgalt algelise tehnoloogiaga süsteem. See pidi andma märku Ameerika Ühendriikide idakaldalt lähtuvast võimalikust tuumarünnakust. Sealt suundume edasi Tšornobõli linna, selle tuumaelektrijaama ja naaberlinna Prõpjatti, kummituslinna, mis oli koduks peaaegu 50 000 ehitajale ja operaatorile, kes hävinud jaamas töötasid. Vita ulatab meile kiirgusloendurid, mis piiksuvad, kui tase ületab lubatud normi. Mõnel alal, sealhulgas kahjustatud reaktori läheduses, piiksuvad nad ühtesoodu. Vita korjab siis dosimeetrid ära ja lülitab need välja, just nii, nagu tegid tol 1986. aastal avarii tagajärgi likvideerima saadetud Nõukogude töölised. Neil tuli oma töö ära teha, kuigi dosimeetrid andsid märku lubamatust kiirgustasemest. Vita teeb oma tööd. Ta ütleb meile, et kogu päeva tsoonis viibides saame sama kiirguskoguse, mille lennureisija saab ühe tunniga. Me usaldame tema kinnitust, et kiirgustase pole liiga hull.

Kokku vallandus Tšornobõli plahvatuses 50 miljonit küriid kiirgust, mis on võrdne 500 Hiroshimat tabanud pommiga. Katastroofiks piisas vaid sellest, kui alla viie protsendi reaktori tuumakütusest välja pääses. Algul sisaldas see üle 113 kilogrammi rikastatud uraani – sellest piisanuks suurema osa Euroopa saastamiseks ja laastamiseks. Ja kui esimese reaktori plahvatus oleks Tšornobõli jõujaamas tekitanud purustusi ülejäänud kolmele reaktorile, oleks meie planeedil vaevalt säilinud elusorganisme. Pärast avariid ei teadnud teadlased ja insenerid nädalaid, kas Tšornobõli radioaktiivse vulkaani purskele võib järgneda veel mõni hukatuslikum plahvatus. Seda ei juhtunud, kuid esimese plahvatusega tekitatud kahju kestab sajandeid. Tšornobõli plahvatuses vallandunud ja tuultega Rootsini kandunud plutoonium-239 poolestusaeg vältab 24 000 aastat.

Prõpjatti nimetatakse vahel tänapäeva Pompeiks. Nende kahe koha vahel on selged paralleelid, kuid on ka erinevusi, kas või see, et Ukraina linn, selle hoonete seinad, laed ja paiguti isegi aknaruudud on suuresti puutumata. Elusid ei nõudnud ega peatanud seal mitte vulkaani kuumus või magma, vaid nähtamatud kiirgusosakesed, mis sundisid elanikke lahkuma, kuid säästsid suuremat osa taimkattest, võimaldades metsloomadel tagasi pöörduda ning asuda elama piirkonda, mille inimesed olid kunagi täis ehitanud ja asustanud. Linnatänavatel on hulgaliselt märke ammumöödunud kommunistlikust minevikust. Kommunistliku ajastu loosungid on ikka veel alles ja mahajäetud kinoteatris ripub ühe kommunistliku juhi portree. Meie giid Vita sõnab, et praegu ei suuda keegi öelda, keda seal kujutatakse, kuid tunnen ära tuttava näo ajast, mil töötasin noore ülikooliprofessorina Ukrainas – maalil on Viktor Tšebrikov, KGB esimees aastatel 1982–1988. Imekombel on portree elanud üle tervelt 30 aastat ja ainus kahjustus sellel on tilluke auguke Tšebrikovi nina juures. Muidu on maal heas korras. Me liigume edasi.

Kummaline, mõtlen omaette, et kuigi Vita on suurepärane giid, ei suuda ta Tšebrikovi tuvastada. Samuti näib tal olevat raskusi selliste siltide selgitamisega, nagu „liha”, „piim” ja „juust”, mis ripuvad mahajäetud nõukogudeaegse kaubanduskeskuse laest. „Kuidas saab kirjutada, et Nõukogude Liidus nappis peaaegu kõike?” küsib ta. Ma selgitan talle, et Prõpjat oli tänu tuumaelektrijaamale paljuski privilegeeritud koht ning töölisi varustati põllumajandustoodete ja tarbekaupadega paremini kui suuremat osa rahvastikust. Lisaks ei tähendanud sildid „liha” või „juust” ilmtingimata, et need tooted saadaval olid. Nõukogude Liidus ületati lõhe valitsuse propaganda loodud pildi ja reaalsuse vahel naljadega. Üks neist on selline: „Kui sa soovid oma külmiku toiduga täita, lülita külmik raadiole mõeldud pistikupessa.” Kui raadio vestis pidevalt kasvavast elutasemest, siis tühjal külmikul oli rääkida oma lugu.

Reisil Prõpjatti otsustasin, et mul tuleb jutustada Tšornobõli saaga: nende jaoks, kes ise seda toona läbi ei elanud, kuid sooviksid teada ja mõista, mis juhtus saatuslikul ööl 1986. aasta 26. aprillil ning järgnevatel päevadel, kuudel ja aastatel. Hoolimata Nõukogude valitsuse algsetest ponnistustest Tšornobõli katast- roofi varjata ja selle tagajärgi pisendada, sai see tuntuks nii Nõukogude Liidus kui ka läänes, pälvides suurt avalikkuse tähelepanu alates ajakirjanike teadetest esimestel päevadel pärast plahvatust ning lõpetades dokumentaal- ja mängufilmide, uuringute ning romaanidega. Kuigi katastroofi põhjuste, tagajärgede ja õppetundide mõistmise võti peitub nende ajaloolises kontekstis ning tõlgenduses, on seni vaid üksikud ajaloolased selle teema poole pöördunud.

Käesolev raamat käsitleb ajalugu – tegelikult on see esimene kõikehõlmav Tšornobõli katastroofi ajalugu alates plahvatusest tuumareaktoris kuni jaama sulgemiseni 2000. aasta detsembris ja kahjustatud reaktori kohale uue katte rajamise viimaste etappideni 2018. aasta mais. Tšornobõli ajalugu uurima asudes pakkus mulle suurt abi katastroofi puudutavate arhiivikogude hiljutine avamine. Mitu riigile kuuluvat arhiivi paotas varasemast rohkem oma uksi, mis lihtsustas tutvumist katastroofi ajal ja selle järel kommunistliku partei ning valitsusasutuste välja antud dokumentidega. Maidani ülestõus ja Väärikuse revolutsioon Ukrainas 2014. aastal tõid kaasa revolutsiooni ka arhiivinduses, mis võimaldas pretsedenditut juurdepääsu varem suletud KGB toimikutele.

Kirjutan seda raamatut nii ajaloolase kui ka arutluse all olevate sündmuste kaasaegsena. Plahvatuse ajal elasin Ukrainas paigas, mis jäi kahjustatud reaktorist vähem kui 500 kilomeetrit Dneprist allavoolu. Minu perekond ja ma ise ei kannatanud otseselt selle raske katsumuse tõttu. Kuid mõni aasta hiljem ütlesid arstid Kanadas, kus ma olin tol ajal külalisprofessor, et minu kilpnääre oli juba mõnda aega olnud põletikuline, mis on muret tekitav märk kiirguse mõjust. Õnneks olid mu abikaasa ja lapsed hea tervise juures. Kuid kiirgus toimib ettearvamatult: üks mu endistest ülikoolikaaslastest saadeti paar päeva pärast õnnetust miilitsatöötajana Tšornobõli ning ta on sellest ajast peale sunnitud viibima igal aastal vähemalt ühe kuu haiglas. Teine kolleeg ülikoolist, kes viibis pärast plahvatust jaama lähedal, näib terve ja õpetab praegu Ameerika Ühendriikides Nõukogude Liidu ajalugu. Nende ja teiste sündmustes osalenutega vestlemine ning enda katastroofimälestuste korrastamine aitas mul taastada nende inimeste mõtted ja motiivid, kes ohverdasid oma tervise või isegi elu, et vähendada Tšornobõli katastroofi tagajärgi.

Mida kaugemale me ajas katastroofist liigume, seda enam näib see müüdina ning seda raskemaks muutub katastroofi tegelike juurte ja tagajärgede mõistmine. Asetades katastroofi ajaloolisse konteksti, püüan luua paremat arusaama maailma rängimast tuumaõnnetusest. Tänu sellele, et ma sain kasutada vastavatud arhiivimaterjale ja hiljuti trükis avaldatud valitsuse dokumente, samuti intervjuusid pealtnägijatega ning kirjanike, näiteks Svetlana Aleksijevitši ja Juri Štšerbaki jutustusi, suutsin esitada kaugeleulatuva vaate katastroofist ning selle poliitilistest, ühiskondlikest ja kultuurilistest mõjudest. Oma jutustuses liigun kahjustatud reaktori juhtimisruumist eraldustsooni hüljatud küladeni ning võimulolijate kontoritesse Kiievis, Moskvas ja Washingtonis. Tšornobõli õnnetuse rahvusvahelise ajaloo konteksti asetamine pakub ülemaailmse tähtsusega õppetunde.

Tšornobõli ajalugu on lugu tehnoloogilisest katastroofist, mis aitas tõugata pjedestaalilt mitte ainult Nõukogude tuumatööstuse, vaid ka nõukogude süsteemi tervikuna. Õnnetus tähistas Nõukogude Liidu lõpu algust: vaid viie aasta möödudes lagunes see üliriik, mille mõistsid hukatusse nii kommunistliku ideoloogia needus kui ka selle mittetoimiv juhtimis- ja majandussüsteem.

Plahvatus Tšornobõli tuumaelektrijaamas pani vana nõukogude korra proovile ja muutis seda. Glasnost, avalikustamise poliitika, mis andis massimeediale ja kodanikele õiguse arutada poliitilisi ja ühiskonnaprobleeme ning võimu kritiseerida, tärkas Tšornobõli katastroofile järgnenud päevil. Olukorras, kus rahvas nõudis valitsuselt üha enam infot, andis ametlik salastatuse kultuur aegamööda järele. Tšornobõli katastroof sundis valitsust tunnustama keskonnaprobleeme õiguspärase põhjusena, et Nõukogude kodanikud võiksid luua oma organisatsioone, ja see murdis kommunistliku partei monopoli poliitilises tegevuses. Esimesed nõukogude ajastu massiorganisatsioonid ja parteid said alguse Nõukogude Liidu ülisaastatud tööstuskeskustes sündinud keskkonnaliikumistest.

Kuna kiirgus tabas igaüht parteijuhtidest tavakodanikeni, siis suurendas Tšornobõli õnnetus samuti teravalt rahuolematust Moskva ja selle poliitikaga rahvuslikke ning sotsiaalseid jooni pidi.

Kusagil polnud poliitiline mõju sügavam kui Ukrainas, liiduvabariigis, kus asus avariiline reaktor. Kaks Ukrainas omavahel konfliktis olnud poliitilist tegurit – kommunistlik riigikord ja sündiv demokraatlik opositsioon – avastasid ühise huvi vastuseisus Moskvale ja eriti Nõukogude liidrile Mihhail Gorbatšovile. Detsembris 1991, kui ukrainlased hääletasid oma riigi iseseisvuse poolt, heitsid nad ajaloo prügikasti ka võimsa Nõukogude Liidu, mis saadeti ametlikult laiali mõni nädal pärast Ukraina referendumit. Kuigi oleks vale pidada Tšornobõli õnnetust ainsaks põhjuseks, miks Nõukogude Liidus arenes välja glasnost ning Ukrainas ja teistes liiduvabariikides tekkisid rahvuslikud liikumised, ei saa katastroofi mõju neile omavahel seotud protsessidele alahinnata.

Oleks lihtne panna süü Tšornobõli õnnetuse eest kommunistliku süsteemi puudustele ja Tšornobõli-tüüpi reaktori projektivigadele, eeldades vaikimisi, et need probleemid kuuluvad minevikku. Selline enesekindlus oleks aga kohatu. Tšornobõli katastroofi põhjusi on tänapäevalgi küllaga näha. Autoritaarseid võimureid, kes taotlevad tugevamat või suurjõu staatust ja püüavad innukalt kiirendada majandusarengut ning ületada energeetika- ja demograafiakriise, teeseldes samal ajal keskkonnakaitse eestseisjat, on praegu rohkem kui 1986. aastal. Kas viimnepäev nimega Tšornobõl kordab end? Keegi ei oska sellele küsimusele vastata. Kuid ei ole kahtlust, et uus Tšornobõli-taoline katastroof võib juhtuda suurema tõenäosusega, kui me juba toimunust õppust ei võta.