Читать книгу Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu - Sergi Plohhi - Страница 4

See oli tähtis päev: Moskvas ja terves Nõukogude Liidus uskusid paljud, et see kuulutas uue ajastu koidikut. 1986. aasta 25. veebruari kargel talvehommikul – temperatuur oli eelneval ööl langenud 19 miinuskraadini – suundus peaaegu 5000 soojalt rõivastatud meest ja naist, nende seas kommunistliku partei ja riigi juhtivad ametiisikud, kõrged sõjaväelased, teadlased, suurte riigiettevõtete direktorid ning tööliste ja kolhoosnike („töötavate rahvahulkade”) esindajad Punasele väljakule Moskva kesklinnas, mida kaunistas Vladimir Lenini hiigelsuur portree. Nad olid kommunistliku partei kongressile saabunud delegaadid. See oli järjekorras 27. alates partei asutamisest käputäie idealistlike sotsiaaldemokraatide poolt 19. sajandi lõpul. Delegaatide ülesanne oli panna järgmiseks viieks aastaks riigi jaoks paika uus kurss.²

Kremlisse saabudes liikus rahvahulk moodsa klaasist ja betoonist, valgete marmorplaatidega kaunistatud Kongresside palee poole. See püstitati 1961. aastal kohale, kus kunagi asusid 16. sajandil valitsenud tsaar Boriss Godunovile kuulunud hooned. Tolleaegne Nõukogude liider Nikita Hruštšov soovis võistelda Suure Rahvahalliga, mille Mao Zedong avas Pekingis 1959. aastal. Hiina palee mahutas kuni 10 000 inimest. Kadedad nõukogulased suurendasid istekohtade arvu oma palees 4000-lt kuni 6000-ni, seejuures peaaegu pool ehitisest rajati maa alla, kus asus suurem osa koosolekusaali istmeid, vaid loožidega rõduistmed olid maapinnast kõrgemal. Kui seal hakati iga viie aasta tagant pidama parteikongresse, seadsid Nõukogude juhid osalejate piirarvuks 5000, hoolimata kommunistliku partei liikmeskonna jõudsast kasvust, sest saali viimse võimaluseni täistuupimine oleks tulnud koosviibijate mugavuse arvelt. Nõukogude Liidus ei olnud ühtegi kokkusaamiskohta – peale spordiareenide –, mis oleks suutnud rohkem rahvast mahutada.³

Hruštšov avas uue Kongresside palee pidulikult 1961. aasta oktoobris, kui toimus 22. parteikongress. Kongressil otsustati kõrvaldada Jossif Stalini surnukeha mausoleumist, mida see jagas tol ajal Leniniga. Samuti võttis kongress vastu kommunismiehitamise uue programmi; kommunistliku ühiskonna alused pidid olema paigas 1980. aastate alguseks. Nüüd, 1986. aastal, tuli 27. kongressi delegaatidel teha kokkuvõtteid. Tulemus oli pehmelt öeldes troostitu. Kuigi rahvaarv kasvas, oli majandus aeglustunud ja täieliku kokkuvarisemise võimalus üha tõenäolisem. Rahvatulu kasv, mida Nõukogude majandusteadlased hindasid 1950. aastatel kümnele protsendile, langes 1985. aastal vaid neljale protsendile. Ühendriikide Luure Keskagentuuri hinnang oli veel süngem – kaks kuni kolm protsenti, hiljem vähendati seda hinnangut keskmiselt ühele protsendile.⁴

Olukorras, kus kommunismi eesmärkide täitmist polnud näha, majandus oli kontrolli alt väljas, hiinlased viisid ellu oma sotsialistliku turumajanduse reforme ja ameeriklased tormasid edasi mitte ainult majandusarengus, vaid vääramatult optimistliku Ronald Reagani juhtimisel ka võidurelvastumises, oli Nõukogude juhtkond pea kaotanud. Kommunistlikus eksperimendis üha enam pettunud inimesed olid langenud musta masendusse. Siiski kerkis, kommunistliku religiooni kriisist hoolimata, äkki esile selle uus messias võrdlemisi noore, energilise ja karismaatilise juhi Mihhail Gorbatšovi isikus.

Sellest sai 54-aastase Gorbatšovi esimene kongress partei peasekretärina ja ta oli vägagi teadlik, et partei juhtkonna, Nõukogude kodanike ning kogu maailma silmad olid suunatud talle.

Eelmist kolme aastat tunti Kremli matuste ajastuna. Nõukogude Liitu alates 1964. aastast juhtinud Leonid Brežnev suri haige mehena novembris 1982; tema positsiooni pärinud endine KGB juht Juri Andropov veetis poole oma lühikesest ametiajast haiglavoodis ja suri veebruaris 1984; tema põdurat ametijärglast Konstantin Tšernenkot tabas sama saatus märtsis 1985. Näis, nagu kippunuks juhid riiki endaga hauda kaasa viima. Lisaks majandusraskustele jätkasid nad noorte meeste saatmist Afganistani, kuhu Nõukogude armee oli alates 1979. aastast toppama jäänud, ja valmistumist tuumakonfliktiks läänega. KGB agentidele välismaal anti juhtnöörid kõik muu tagaplaanile jätta ning valvsalt jälgida märke kohe-kohe algavast tuumarünnakust.

Nii partei kui ka ühiskond said tiivustust lootusest, et ideedest pakatav Gorbatšov suudab selle hukatusliku arengu ümber pöörata. Lääneski kasvas vastastikuse lähenemise lootus. Ühendriikide president Reagan, kes oli juba väsinud sellest, et Nõukogude juhid aina surevad, otsis kedagi, kellega ta saaks asju ajada. Tema lähedane liitlane, Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher ütles talle, et Gorbatšov on selline mees. Reagani esimene kohtumine Gorbatšoviga Genfis detsembris 1985 ei möödunud pingevabalt, kuid see avas ukse edasisele viljakamale dialoogile: uutele omavahelistele kohtumistele, suhtlemisele diplomaatiliste kanalite kaudu ja ka avalikele väljaütlemistele. 1986. aasta jaanuaris üllatas Gorbatšov Reaganit, tutvustades talle Nõukogude tuumadesarmeerimise programmi. Oodati, et Gorbatšov esitab parteikongressil peetavas kõnes Ameerika presidendile täiendava väljakutse desarmeerimise küsimuses.⁵

Gorbatšov, kes pidi otsima lahendusi paljudele Nõukogude Liidu kriisidele, mõtles oma aruande kongressile põhjalikult läbi. 1985. aasta hilissügisel kutsus ta kaks lähedast nõunikku – personaliülema Valeri Boldini ja endise Nõukogude Liidu suursaadiku Kanadas Aleksandr Jakovlevi – koosolekule riiklikku puhkekodusse Sotši lähedal Musta mere rannal. Perestroika ehk uutmine ehk põhjalik Nõukogude poliitilise ja majandussüsteemi ümberkorraldamine ootas ikka veel ees, kuid lõpuks sai Jakovlev üldtuntuks selle liikumise vanaisana, nagu teda nimetama hakati. Tol ajal oli tähtis mõiste „uskorenije” ehk kiirendamine. Usuti, et süsteem on põhimõtteliselt terve ning vajab lihtsalt võimendit ja kiirendit läbi „teadusliku ja tehnilise progressi”, mis oli nõukogulik termin tehnoloogilise innovatsiooni jaoks.

Mõni päev enne kongressi sulgus Gorbatšov koju, luges ette oma pikka kõnet ja kohandas selle pikkust. Pausi või katkestustega lugemise korral oleks see väldanud üle kuue tunni. Samal ajal, kui Gorbatšov harjutas kõnemehe oskusi, olid kongressi delegaadid hõivatud pigem Moskva kaupluste kui galeriide ja muuseumide külastamisega. „Kuna nad saabusid kohale kogu riigist, olid nad omaenda asjadega ametis,” kirjutas Gorbatšovi abi Boldin, kes oli kõne kaasautor. „Neil oli vaja osta palju asju endale, perekonnaliikmetele ja tuttavatele, kes olid nii palju tellinud, et isegi rongiga olnuks kõike raske ära vedada.”⁶

Enamik delegaate oli saabunud äärealadelt, kus põllumajandustooted ja tarbekaubad olid defitsiit, millest 1980. aastatel sai nõukogude elu püsiv kaaslane. Partei juhtkond, kes ei suutnud leevendada kogu rahvastiku ees seisnud defitsiidiprobleemi, andis parima partei eliidi varustamiseks. Kongressi delegaatidele määratud hotellides avasid parteiametnikud toidu- ja universaalkaupluste eriosakonnad, kuhu toodi kokku defitsiitseid kaupu kõigist Nõukogude Liidu osadest. Näiteks stiilseid ülikondi ja kleite, kingi, musta kalamarja, vinnutatud liha, vorste ning last but not least banaane – kõike seda soovisid keskmised Nõukogude kodanikud mitte ainult äärealadel, vaid ka palju paremini varustatud keskustes nagu Moskva, Leningrad ja Kiiev. Postkontorite administratsioon avas ka eriosakonna, et käidelda kaupu, mida delegaadid Moskvast kodukohta saatsid.

Neile äärealadelt saabunud kõrgematele parteiametnikele ja suurte ettevõtete direktoritele, kellel oli tänu poliitilisele võimule ning sidemetele kodumaal juurdepääs defitsiitsetele kaupadele, pakkus osalemine kongressil teistsuguseid soodsaid võimalusi. Nad kasutasid aega koridoripoliitikaks, et mõjutada Moskva võimukandjaid ja ministreid, paludes raha ning vahendeid oma oblastitele ja ettevõtetele. Nad töötasid tublisti ka selle nimel, et hoida alal olemasolevat sõprade ja tuttavate võrgustikku ning luua uusi kasulikke sidemeid. Kontaktide loomine tähendas joomist, tihti ülemäärast, mis oli nõukogude juhtimisstiili iseloomulik tunnus ja needus. Gorbatšov, kelles tekitas ärevust alkoholismi kõrge tase rahvastikus, oli aasta varem alustanud alkoholivastast kampaaniat. Partei- ja riigiametnikud võidi joomarluse eest eriti rangelt vastutusele võtta.

Ukraina delegatsiooni juhtinud kõikvõimsa parteibossi Volodõmõr Štšerbõtskõi lähedane abi Vitali Vrublevskõi tuletas meelde episoodi, kui KGB valvurid, kelle ülesanne oli kontrollida kongressi läbipääsulube, tundsid ühe delegaadi juures alkoholilõhna ja teatasid temast kõrgematele ametnikele. Ukraina kaevanduspiirkonna Luganski oblastisekretäri juhtum jõudis parteiaparaadi tippu välja. „Sekretär visati kohapeal parteist välja,” meenutas Vrublevskõi, kellel õnnestus napilt vältida vahelejäämist, sest ta oli eelneval ööl joonud koos paari esimese kosmonaudiga – neid võis pidada Nõukogude vasteks rokitähtedele. „Volodõmõr Štšerbõtskõi, kes istus laua otsas, hoidis oma delegatsioonil pidevalt silma peal,” meenutas Vrublevskõi, „ja õnnetul kombel vajus mu pea pidevalt nõksti norgu.” Vrublevskõi päästis sõber, kes pigistas aeg-ajalt ta põlve, et teda kõnede ajal üles äratada.⁷

Tšornobõli tuumaelektrijaama 50-aastane direktor Viktor Brjuhhanov oli 1986. aastal Ukraina delegatsiooni liige. Kaua lojaalse parteiliikme ja tippjuhina teeninud Brjuhhanovi jaoks oli see esimene kongress. Kolm neljandikku delegaatidest olid seal samuti esimest korda, kuid Brjuhhanovi-suguseid juhte oli delegaatide seas natuke üle 350, mis moodustas umbes seitse protsenti nende koguarvust. Alla keskmist kasvu, sale, sirge selja, tahapoole kammitud lokkis mustade juustega ning mõneti kohmetu naeratusega Brjuhhanov jättis lahke ja õiglase inimese mulje. Tema alluvad hindasid teda hea inseneri ja tõhusa juhina. Alkoholi Brjuhhanov ei pruukinud, kuid teda iseloomustas sõltuvus tööst. Ta tegi pikki töötunde, rääkis vähe ning oli tuntud kui omapärane ja haruldane eksemplar: Nõukogude juht, kes saavutab oma tahte alluvate arvamust arvesse võttes.⁸

Privileeg saada delegaadiks oli tunnustus töö eest, mida Brjuhhanov tegi, juhtides maailma võimsuselt kolmandat tuumaelektrijaama. Ta oli selle nullist üles ehitanud ja nüüd töötas seal neli tuumareaktorit, millest igaüks tootis miljon megavatti elektrienergiat (MWe). Ehitati veel kaht reaktorit ja jaam ületas 1985. aasta plaani, tootes 29 miljardit MWe. Brjuhhanov oli saanud kaks kõrget Nõukogude autasu oma töö eest ja paljud uskusid, et ta on kindel kandidaat veel kõrgema preemia, Lenini ordeni ja sotsialistliku töö kangelase kuldtähe saamiseks. 1985. aasta novembri lõpupoole tähistas Ukraina ülemnõukogu Kiievis tema 50. sünnipäeva aukirjaga. Tema valimine delegaadiks, millega kaasnes vastav reväärimärk, oli omaette autasu, võrdne enamiku riiklike preemiatega või isegi ületas neid.

Kui Brjuhhanovi sünnipäeva eelõhtul saabus Kiievist üks reporter Prõpjatti, kus asus Tšornobõli jaam, et teha Brjuhhanoviga intervjuu tema saavutustest ja tulevikuplaanidest, avas tavaliselt kidakeelne Brjuhhanov külalisele end ootamatult. Ta meenutas külma talvepäeva 1970. aastal, kui ta saabus Tšornobõli ja võttis toa kohalikus võõrastemajas. Tol ajal vaid 35-aastane Brjuhhanov oli määratud direktoriks jõujaama, mis tuli alles rajada. „Tuleb tõdeda, et algul oli see hirmutav,” ütles Brjuhhanov reporterile. See oli nii tol ajal. Nüüd juhtis Brjuhhanov tuhandete kõrgelt kvalifitseeritud juhtide, inseneride ja töölistega ettevõtet. De facto vastutas ta ka ettevõtte linnaku Prõpjati haldamise eest, sinna oli majutatud peaaegu 50 000 ehitustöölist ja jaamapersonali liiget. Ta isegi kaebas reporterile vajaduse üle suunata inimesi ja vahendeid tuumajaamast linna, et tagada linna taristu tõrgeteta toimimine. Peale surutud „linnaisa” staatusega kaasnesid ka kaudsed tulud. Enne kongressi ja selle kestel avaldati kohalikes ning oblasti ajalehtedes, sealhulgas Tšornobõli omas, Brjuhhanovi fotosid ja teda iseloomustavaid kirjatükke.⁹

Kiievi oblasti delegatsioonist kongressi ajal Punasel väljakul ja grupi naasmisel Ukrainasse tehtud fotodel kannab Brjuhhanov ondatranahast karvamütsi ja lühikest lambanahkset kasukat mohäärsalliga ümber kaela. Kõik see oli tol ajal Nõukogude Liidus väärtuslik ja defitsiitne, andes märku omaniku prestiižist ning võimust. Brjuhhanov ei vajanud kongressi readelegaatidele rajatud poode, kuid Moskvas veedetud aeg andis talle soodsa võimaluse kohtuda kolleegidega oma tööstusvaldkonnas ning püüda mõjustada partei keskkomiteed ning energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumi, kelle haldusalla tema jaam kuulus. See ülesanne oli üsna kerge, võttes arvesse, et paljud mõlema asutuse ametnikud olid kunagi töötanud Tšornobõli jaamas, mida Brjuhhanov juhtis.¹⁰

1986. aasta 25. veebruari hommikul võtsid Viktor Brjuhhanov ja tema kaasdelegaadid kohad sisse Kremli Kongresside palees saali keskel asuva presiidiumi ees. Brjuhhanovi ja teiste temasuguste jaoks, kes viibisid oma esimesel parteikongressil, kujutas avamise rituaal huvitavat etendust, mille peamised tunnused pärinesid Stalini ajast.

Kell kümme hommikul sammusid partei poliitbüroo liikmed eesotsas Mihhail Gorbatšoviga presiidiumi. Nii nagu enamik inimesi, tundis Brjuhhanov nad ära portreede järgi, mis olid väljas avalikes hoonetes kõikjal üle Nõukogude Liidu. Nende seas oli ka KGB esimees Viktor Tšebrikov, kelle portree rippus veel aastakümneid hiljem Prõpjati kultuuripalees. Nagu kõik teised, nii tõusis ka Brjuhhanov püsti, et tervitada juhte aplausiga. Kui kiiduavaldused vaibusid, astus Gorbatšov esile. „Seltsimehed delegaadid,” kuulutas peasekretär ja tema häälest kostis erutust. „Liiduvabariikide, piirkondade ja oblastite parteikonverentsid valisid 5000 delegaati osalema Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) 27. kongressil. Kongressil viibib 4993 delegaati. Seitse inimest puudub mõjuval põhjusel. See annab meile õiguse alustada kongressi tööd.” Vastuväiteid polnud. Kongress alustas tööd.¹¹

Päevakorra esimeste punktide seas oli austuse avaldamine pärast eelmist, 1981. aastal toimunud kongressi lahkunud kuuele vanaldasele poliitbüroo liikmele, sealhulgas kolmele peasekretärile – Brežnevile, Andropovile ja Tšernenkole. Kui kadunukesed said austatud, oli tee lahti uueks alguseks – Gorbatšovi poliitiliseks aruandeks kongressile. Koos lõunaoote ja kohvipausidega kestis see kogu ülejäänud päeva. Elukutseliste teadustajate meeskonnal kulus pärast kuus tundi, et see Nõukogude riigiraadios ette lugeda. Gorbatšov jõudis lähedale kommunistlike kõnede rekordile, mille püstitas samal kuul varem Fidel Castro, kes pidas Kuuba Kommunistliku Partei kongressil seitse tundi ja kümme minutit kestnud ettekande. Nüüd, istudes külaliste reas peasekretäri taga, kuulas Castro hoolikalt Gorbatšovi kõne tõlget. See osutus Nõukogude liidri kõige kriitilisemaks pöördumiseks pärast Stalini ajastu lõppu.¹²

„Aastate jooksul on mitte ainult objektiivsete tegurite mõjul, vaid eelkõige subjektiivsetel põhjustel partei- ja riigiorganite tegevus jäänud jalgu aja nõuetele, jäänud maha elust endast,” kuulutas peasekretär. „Probleemid riigi arengus on kuhjunud kiiremini, kui neid on suudetud lahendada. Inerts ja seisak riigihalduse viisides ja meetodites, töö dünaamilisuse alanemine, paberimajanduse suurenemine – kõik see kahjustas märkimisväärselt meie üritust. Ühiskonna elus ilmnesid seisaku elemendid.” Sellist kriitikat Nõukogude Liidus tegelikkuse ja kõrgema juhtkonna pihta ei olnud kuuldud alates Nikita Hruštšovi „salajasest” kõnest 20. parteikongressil 1956. aasta veebruaris. Gorbatšov märkis hiljem, et 1956. aasta kongress ja 27. parteikongress algasid samal kalendripäeval, 15. veebruaril. Sõna „zastoi”, mida ta kasutas seisaku kohta, sai üldtunnustatud terminiks 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse Nõukogude majanduslanguse tähistamiseks.

Gorbatšov tahtis, et partei „ületaks sotsiaalmajandusliku arengu negatiivsed aspektid võimalikult kiiresti, annaks sellele protsessile vajalikku liikuvust ja kiirendust, õpiks maksimaalselt mineviku vigadest”. Ta seadis Nõukogude majanduse ja ühiskonna ette auahne ülesande kahekordistada 15 aastaga sisemajanduse kogutoodangut (SKT), tõstes enne aastatuhande lõppu järsult töö tootlikkust. Selle ülesande lahendamisega panustas ta teaduslik-tehnilisse revolutsiooni, sealhulgas uute tehnoloogiate juurutamisse ning fossiilsetelt kütustelt, eriti söelt, naftalt ja gaasilt tuumaenergiale üleminekusse. „Jooksva viisaastaku plaani järgi lähevad käiku tuumajaamad, mis on kaks ja pool korda võimsamad kui eelmises plaanis ette nähtud, ning suur osa vanadest aegunud plokkidest soojuselektrijaamades vahetatakse välja,” kuulutas Gorbatšov.

Brjuhhanov teadis neid arve, need olid osa valitsuse energeetikaprogrammist, mis valmistati ette ja kuulutati välja enne kongressi. Kuid nüüd andis partei programmile kõlava avaliku heakskiidu. Viie aasta möödudes pidi järgmine parteikongress tulemused läbi vaatama ja partei juhtkond – juhul kui see peaks vajalikuks osutuma – karistama neid, kes vastutavad kavandatud tulemuse saavutamata jätmise pärast. See tähendas, et olemasolevad neli Tšornobõli jõujaama plokki pidid oma normi ületama, kuid peale selle tuli lõpule viia 5. ja 6. ploki ehitustööd ning need elektrivõrku ühendada. Kavandati ka esialgu kahe ja seejärel täiendavalt nelja reaktori ehitamist Prõpjatsi jõe teisele kaldale. Nende uute plokkide tootmisvõimsus pidi märkimisväärselt ületama vanade oma, tootes ühe miljoni asemel 1,5 miljonit megavatti elektrienergiat ploki kohta. Pärast 15 aastat žongleerimist ülesannetega, mida jaama ehitamine ja samal ajal käitamine kaasa tõid, tundis Brjuhhanov end kurnatuna, kuid partei nõudis rohkem tuumaenergiat ning ta pidi parteile vastu tulema.

Oma aruandes pööras Gorbatšov rohkem tähelepanu tuumarelvadele kui tuumaenergiale. Ta kutsus seltsimehi üles mõtlema uuele lähenemisele relvastuskontrollis, osutades, et tuumarelvad, mida olid kogunud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja selle vastas seisva Moskva juhitud Varssavi pakti sõjalise bloki taha koondunud riigid, ähvardasid hävitada elu Maal. Ta pakkus lahenduseks programmi, mis kõrvaldaks kõik tuumarelvad enne sajandi lõppu. Nüüd teatas Gorbatšov kongressile, et sai oma algatusele president Reaganilt vastuse, mis Gorbatšovi hinnangul oli enamjaolt negatiivne. Reagan toetas põhimõtteliselt tuumarelvade hävitamist, kuid pidas vajalikuks säilitada oma strateegilise kaitseinitsiatiivi (SDI) ehk nn Tähesõdade nime all tuntud projekti, mis keskendus kosmoses asuva raketitõrjesüsteemi ehitamisele. „Strateegilise tuumaarsenali vähendamise eeldus on meie nõustumine „Tähesõdade programmiga” ja Nõukogude tavarelvastuse ühepoolse vähendamisega,” ütles Gorbatšov delegaatidele Reagani vastuse kohta, kusjuures tema sõnavõtust ei puudunud kibedus ning pettumus.¹³

Nõukogude liider teadis, et tema riigil pole ressursse ega tehnoloogiat pista rinda SDIga, mis oli ikka veel projekteerimisel, kuid teostatuna tähendanuks järgmist etappi võidurelvastumises, mida Nõukogude Liit ei saanud endale lubada. Gorbatšov vajas raha ning rakettide ja tuumarelvade projekteerijate tehnilisi ekspertteadmisi, et moderniseerida mahajäävat Nõukogude majandust. Põhimõtteliselt oli teadlaste juhtkond tema poolel. Selle liikmed tahtsid rohkem raha ja seda, et kodumaisele oskusteabele saaks loota ka edaspidi, isegi kui selle tulem oli kallim ja madalama kvaliteediga kui lääne turgudel saadaolevad tehnoloogia ning seadmed. Jätkuv külm sõda, mis sundis läänt kehtestama Nõukogude Liidule kõrgtehnoloogia embargo, lisas nende argumentidele kaalu. Riigi rahastatud sõjatööstuskompleks oli innukalt valmis rahvamajandust elavdama, säilitades samal ajal oma monopoli kõrgtehnoloogia tööstustes ja selle toodete puhul. Paljud, teiste seas Gorbatšov, nägid selles riigi majandusprobleemide kõige tõhusamat lahendust.

Nõukogude sõjatööstuskompleksi ja selle taga olevate teadlaste soove, kartusi ja püüdlusi esitas kongressile Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia president Anatoli Aleksandrov. Asjaolu, et ta oli esimene nõukogude intelligentsi esindaja, kes pöördus kongressi poole, toonitas tema positsiooni sümboolset tähendust partei hierarhias, samuti lootusi, et uued liidrid teevad nüüd panuse teadlastele.¹⁴

Aleksandrov oli pikka kasvu, pika näo, suure nina ja munakujulise raseeritud peaga mees, kellel oli samal kuul täitunud 83 eluaastat. Ta oli märksa vanem enamikust poliitbüroo liikmetest ning vanem kui kõik kolme ja poole aasta jooksul lahkunud kolm peasekretäri. Kuid keegi poleks söandanud väita, et Aleksandrov ei sobi oma ametisse või et tema juhitud Tuumaenergia Instituudis või Teaduste Akadeemias valitseb seisak. Ta oli heas vormis, aktiivne ja pakatas ideedest. Nõukogude tuumaprogrammi ühe rajajana austati teda parteis, tööstus- ja teadusasutustes. Gorbatšovi „imerelv” Nõukogude majanduse mahajäämusega võitemisel oli teaduse ja tehnoloogia areng, mille kohta ootasid kõik Aleksandrovi ja tema teadlaste näpunäiteid. Just neilt oodati imetegusid.¹⁵

Aleksandrov osutas Leninile ja väidetavale tähelepanule, mida too pööras Nõukogude teadusuuringute arengule. Kuid enim rõhutas ta Nõukogude tuumaprogrammi ajaloolist arengut eesotsas Igor Kurtšatoviga, kes oli olnud Aleksandrovi juhitud instituudi asutaja. „Kurtšatovi juhtimisel ehitati esimesed aatomipommid ja seejärel enne Ameerika Ühendriike ka vesinikupommid. Nõukogude Liidu julgeolek oli tagatud,” ütles Aleksandrov, jättes targu mainimata osa, mida mängisid esimese Nõukogude tuumapommi loomisel aatomispioonid, kes kandsid Moskvale ette andmeid Ameerika Manhattani projekti edu kohta. „1954. aastal, peatselt pärast aatomirelvade loomist, rajati NSV Liidus esimene tuumaenergiajaam maailmas. Ma soovin tänada selle loojaid,” jätkas Aleksandrov tuumaenergia rahumeelset kasutamist esile tuues. Auditoorium reageeris tormilise aplausiga.

Aleksandrov meenutas ajaloolisi teetähiseid mitte ainult oma eelkäija kiitmiseks ja kaudselt enda rolli äramärkimiseks Nõukogude tuumaprogrammi arengus, vaid samuti selleks, et meenutada kuulajatele läänest lähtuvaid ohte. Ta seisis vastu tehnoloogia ja seadmete välismaalt sisseostmisele, põhjendades oma seisukohta väitega, et lepingud võidakse igal hetkel poliitilistel põhjustel üles öelda. Ta soovis investeerida teadusarengusse kodumaal. Ühe väikese tootmisüksuse automatiseerimine tema enda instituudis oli siin asjakohane näide. „Me kuulutasime kogu ministeeriumile: seltsimehed, kui te soovite osi tellida, tellige neid meilt,” ütles Aleksandrov, vallandades sellega uue aplausilaine.¹⁶

Gorbatšov, kes varem katkestas Aleksandrovi kõnet toetavate ja kinnitavate märkuste tegemiseks, jäi nüüd vakka. Ta ei pärinud, millist ministeeriumi Aleksandrov mõtles. Ta teadis vastust. Aleksandrov viitas ülisalajasele ministeeriumile, mis kandis kohmakat nime keskmise masinaehituse ministeerium. Seda juhtiv minister Jefim Slavski istus presiidiumis Aleksandrovi taga. Tugeva kehaehitusega Slavski, kes oli viis aastat vanem kui Aleksandrov ja temast veel pikem, oli üks võimsamatest Nõukogude valitsuse ministritest. Ta oli üks Nõukogude tuumaprogrammi rajajaid ja hakkas koos Kurtšatoviga selle kallal töötama juba 1940. aastate lõpul. Juba viimased 28 aastat oli Slavski juhtinud keskmise masinaehituse ministeeriumi, hiigelsuurt valitsusasutust, mis vastutas tuumapommide ja hiljem tuumaenergia tootmise eest rahumeelsetel eesmärkidel. Nõukogude juhid tulid ja läksid, Slavski jäi. Mis puudutas poliitilist võimu ja vahendeid, siis kuulusid Aleksandrovi juhitud Tuumaenergia Instituut ja tema kaudu ka Teaduste Akadeemia praktiliselt Slavskile. Aleksandrovi abid koputasid pidevalt Slavski uksele, paludes projektidele raha. Kui Slavski suhtus asjasse soodsalt, siis ta nõustus.¹⁷

Slavski ja Aleksandrov olid kaua olnud liitlased. Mõlemad olid pärit Ukrainast, kus Aleksandrov, Kiievi tuntud oblastikohtuniku poeg, sõdis pärast 1917. aasta revolutsiooni valgete armee ridades bolševike vastu, samal ajal kui kasaka pojast Slavski liitus punaste ratsaarmeega. Asjaolu, et nad võitlesid vastaspooltel, ei takistanud neil luua kestvat liitu. Räägitakse, et 1960. aastate algul kutsus Nikita Hruštšov Slavski ja Aleksandrovi oma büroosse ning nõudis ukraina keelele üle minnes neilt tuumaelektrijaamade ehitamisel Ameerikale järelejõudmist. Inspiratsioon, kuidas rajada uus tuumareaktor, tuli eeldatavalt tuntud Nõukogude koomikult Arkadi Raikinilt, kes televisioonis esinedes viskas nalja, et on kuritegelik lubada baleriinil keerelda sotsialistliku majanduse jaoks energiat tootmata ja seega tuleb tema kehale paigaldada rootor. Slavski ja Aleksandrov otsustasid väidetavalt selle satiiri mõjul kinnitada relvaplutooniumi tootmiseks projekteeritud tuumareaktorile hiiglasliku turbiini ning rootori, et kasutada reaktoris vabanevat kuumust elektri tootmiseks.¹⁸

Milline ka polnud nende inspiratsiooniallikas, sündis uus reaktor, mida kutsuti RBMK (lühend tuleb venekeelsest nimetusest Реактор Большой Мощности Канальный ehk ülivõimas kanalreaktor), koostöös Slavski ministeeriumi ja Aleksandrovi instituudi vahel. Selle peakonstruktor oli Nikolai Dolležal, veel üks ukrainlane, kes lõi läbi Nõukogude tuumatööstuses ja töötas elektroenergeetika uurimis- ja arendusinstituudis. Ta projekteeris ka reaktori, mis tootis plutooniumi esimesele Nõukogude tuumapommile ja töötas seejärel Nõukogude allveelaevadel energiaallikana kasutatud reaktorite kallal. Aleksandrov, kes töötas samuti tuumaallveelaevadega, oli RBMK projekti teaduslik peakonsultant. Esimesi RBMK plokke testis ja käitas Slavski ministeerium. Aleksandrov korrutas pidevalt igaühele, kes viitsis teda kuulata, et tema reaktorid olid ohutud ja veatud. Need olid nagu samovarid, ütles ta, lisades, et need ei saanud kuidagiviisi plahvatada. Väidetavalt ta lausa kuulutas, et tema reaktorid on piisavalt ohutud, et paigutada need Punasele väljakule.¹⁹

Seda ei juhtunud, kuid kui uue reaktori katsetused lõpetati – seda tehti Slavski ministeeriumis –, loeti seda nii ohutuks, et selle võis üle anda energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumile, millel polnud tuumaenergiaga kogemust. Vaid vähesed kahtlesid positiivses mõjus, mida teaduse ja tehnoloogia koostöö riigile avaldab selle tulemusel, et sõjatööstuskompleks hakkab tuumaenergia valdkonda haldama. Aleksandrovi RBMK reaktorid paigaldati kõikjale Nõukogude Liidu Euroopa osasse, kus need tootsid riigile hädavajalikku puhast energiat. Võimsusega miljon megavatti elektrienergiat ploki kohta olid need võimsamad kui nende Nõukogude konkurendid VVERid (lühend tuleb venekeelsest nimetusest Водо-водяной энергетический реактор ehk vesi-vesi tuumareaktor, kus reaktori aeglustiks ja jahutuseks kasutatakse vett), mida toodeti alates 1970. aastate algusest. 1982. aastaks saadi Aleksandrovi reaktoritest üle poole Nõukogude tuumajaamades toodetud elektrienergiast. Kolm neist asusid Leningradi lähedal asuvas tuumajaamas, kaks Kurski jaamas, üks Smolenskis ja kolm Tšornobõlis. Neljanda RBMK ploki käivitas Brjuhhanov seal 1983. aastal.²⁰

Enne Moskvasse tulekut survestati Brjuhhanovit, et ta aitaks lõpule viia viienda ploki ehituse, mis oli 70 protsendi ulatuses valmis. Surve kasvas 1986. aasta jaanuaris, kui kohalik parteikomitee noomis ametlikult Brjuhhanovi asetäitjat ehituse tähtaegade täitmata jätmise pärast. Uudis imbus kohalikku massimeediasse ja Brjuhhanov teadis, et kui olukord ei parane, on tema järgmine, kes saab parteilt noomituse. Oma aruandes kongressile hoiatas NSV Liidu valitsusjuht, ministrite nõukogu esimees Nikolai Rõžkov oma alluvaid edasiste viivituste eest uute reaktoriplokkide käivitamisel. „Võttes arvesse riigi küttebilansi pingelisust ja tuumaenergia kasvavat rolli, on sellised plaanitäitmise nurjamised tulevikus lubamatud,” teatas ta. Janu tuumaenergia järele polnud tohutu mitte üksnes parteipüramiidi tipus, vaid ka jalamil.

Brjuhhanov ei saanud märkamata jätta, et oblastijuhid olid agaralt valmis tuumaree peale ronima, taotledes oma oblastitele tuumarahaga seotud investeeringuid. Volga jõe ääres asuva Gorki (Nižni Novgorodi) oblasti parteisekretär nõudis oma pöördumises kongressi poole kodupiirkonda tuumaelektrijaama ehitamist. Delegaat Siberist ründas Moskva ametiisikuid tema oblastisse uue tuumaelektrijaama ehitamise plaanide külmutamise pärast. Igaüks soovis saada osa tuumapirukast.²¹

Nõukogude tuumaparadiisi väravavaht oli Viktor Brjuhhanovi vahetu ülemus, 56-aastane energia ja elektrifitseerimise minister Anatoli Majorets. Ta oli äsja ametisse nimetatud ning soovis end igal moel tõestada. Ta seisis silmitsi ülesandega suurendada elektrienergia tootmist tuumajaamades järgmise viie aastaga kaks ja pool korda, seega pidi ta leidma võimaluse täita see ülesanne olukorras, kus tuumaelektrijaama kogu ehitustsükliks – alates arhitektuuriprojektist kuni reaktori ehitustööde lõpetamiseni – oli aega seitse aastat. Majorets ütles kongressile, et tsüklit saab vähendada viie aastani, kui projekteerimist ja ehitust ühitada. Brjuhhanov teadis, kui raske on tegelda toorevõitu arhitektuuriprojektidega, mida polnud kohaldatud kohalike tingimustega. Kuna seitsme aasta jooksul oli õnnestunud lõpetada tegelikult vaid mõne üksiku reaktori ehitustööd, näis selle tähtaja viie aastani vähendamine ilmvõimatu. Kuid kui partei nii käskis ja riigijuhid seda nõudsid, ei jäänud jaama juhtidel valikut ning tuli kuuletuda.

„Kinnitan teile, et NLKP 27. kongressi otsustest innustatud elektriinsenerid ja ehitajad täidavad partei suurejoonilised plaanid ning annavad väärika panuse kommunismi materiaalse baasi ehitamisse,” lõpetas Majorets oma ettekande paatoslikult.²² Näis, et tal oli jäänud kahe silma vahele asjaolu, et partei ei ehitanud enam kommunismi, kuid uue ministrina oli tal lubatud üles näidata üliagarust.

Kogu meeleolu kongressil oli väga pidulik. Igaüks soovis mõelda suurelt ja uskuda, et kõik on võimalik. Kõige optimistlikumate delegaatide seas oli Gorbatšov ise. Tema ettekanne võeti väga hästi vastu, tema nägemus majandusarengu kiirendamisest teadusliku ja tehnoloogilise progressi abil sai kongressi heakskiidu ning nüüd valis ka kongress ta peasekretäriks, varem oli seda teinud ainult partei keskkomitee pleenum. Tema positsioon paranes ja tema mandaat viia ellu kiirenduspoliitikat tugevnes.

Peale selle sai Gorbatšov nüüd tuua poliitbüroosse oma inimesi. Nende seas oli energiline Moskva parteijuht Boriss Jeltsin, kes küsis retooriliselt: „Miks me tõstatame ühel kongressil teise järel samu probleeme? Miks sumbuvad isegi nüüd nõudmised radikaalse reformi järele inertsesse parteipiletiga oportunistide kihistusse?” Tema sõnad kajasid pommiplahvatusena auditooriumis, mis oli ikka veel täis Brežnevi määratud isikuid. Gorbatšov mainis küll oma ettekandes kongressile sõna „perestroika”, kuid ta tegi seda vaid korra. Võtmesõna oli ikka veel „uskorenije”, mis viidi ametlikku partei diskursusesse kohe pärast Gorbatšovi võimuletulekut 1985. aasta kevadel. Enamik delegaate uskus, et nad olid õigel teel ja probleem oli Brežnevi ajastu seisak. Lahendus peitus tagasipöördumises Lenini tõelise kommunismi ideaalide juurde.²³

Kongress lõppes 6. märtsil. Viktor Brjuhhanov ja tema kolleegid Ukraina delegatsioonist pakkisid kohvrid kokku ning suundusid koju. Tulevik näis helge mitte ainult tuumatööstusele, vaid ka kogu riigile. Kuid üks asi häiris Tšornobõli tuumaelektrijaama direktorit. Õhtul Moskva hotellis jagas Brjuhhanov telefoniusutluses oma muret Kiievi reporteriga, kes oli teda paar nädalat varem 50. sünnipäeva puhul intervjueerinud. Ootuspäraselt kiitis Brjuhhanov Gorbatšovi ettekannet ja andis ülevaate uutest Nõukogude tuumatööstuse ette seatud ülesannetest. „Tuleb loota, et see eeldab ka suuremat tähelepanu tuumaenergia tootmise töökindlusele ja ohutusele ning eriti meie Tšornobõli jaamas. See küsimus on meie jaoks väga terav,” hoiatas ta samas. Intervjuu Brjuhhanoviga ilmus ajalehes ilma selle hoiatuseta.²⁴