Читать книгу Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu - Sergi Plohhi - Страница 5

1986. aasta 6. märtsi õhtul, kui elevil Mihhail Gorbatšov võttis Kremli palees vastu kongressi väliskülalisi – enamik neist olid kommunistlike parteide esindajad, kes saabusid Moskvasse Nõukogude Liidu kulul –, lahkusid Nõukogude delegaadid Moskvast lennukite, rongide ja sõiduautodega. Viktor Brjuhhanov ja teised Kiievi delegatsiooni liikmed suundusid öise rongiga Ukraina pealinna.

Järgmisel hommikul olid nad Kiievis, kus neid võtsid vastu kohalikud parteitegelased. Neid emmati, neil suruti kätt ja delegatsiooni kuulunud naistele kingiti lilli, sest järgmine päev, laupäev, 8. märts oli rahvusvaheline naistepäev, mida Nõukogude Liidus kõikjal tähistati. Kiievi pearaudteejaamas 7. märtsi hommikul tehtud uudisfotol ümbritsesid karvamütsi ja lambanahkse kasukaga Brjuhhanovit kaasdelegaadid, teiste seas nelgikimbuga naine. Brjuhhanovil tuli veel hankida lilli oma naisele Valentinale. Kuid kojusõit Kiievist 150 kilomeetri kaugusele Prõpjati linna kestis üle kahe tunni.²⁵ Brjuhhanovi ametiauto juht tuli talle raudteejaama vastu ja sõitis mööda Moskva puiesteed maanteele P02. See viis Kiievist põhja poole 1960. aastatel rajatud Dnepri hüdroelektrijaama veehoidla äärt mööda, pööras seejärel kirdesse Ivankivi linna poole, läbi kasesalude sõites jõuti Tšornobõlile lähenedes männimetsade tsooni.

Brjuhhanov sõitis esimest korda mööda Kiiev-Prõpjati maanteed bussiga 1970. aasta talvel, kui Prõpjati linna veel polnud. Ta oli siis noor ja täis indu. Tuumaelektrijaama direktoriks saamine selles vanuses oli omaette saavutus, kuid esialgu ei olnud jaama veel olemaski. Brjuhhanovil tuli see alles ehitada, nii jaam, kontor kui ka kodu oma perekonnale, kuhu peale tema naise Valentina kuulusid ka nende üheksa-aastane tütar Lilia ja aastane poeg Oleg. Ta võttis toa kehvas võõrastemajas väikeses Tšornobõli linnas – vene keeles Tšernobõl –, mis andis hiljem nime ka jõujaamale, mida Brjuhhanovil tuli ehitama hakata. Ta laotas paberid voodile laiali ning hakkas uurima uuele jaamale ja uuele linnale valitud asukohta rajatavate esimeste ajutiste hoonete ehitusplaanide eskiise ja lepinguid. Ehitus pidi algama aasta pärast.²⁶

Vahepeal jäi Brjuhhanovi noor perekond Slovjanskisse, tol ajal 125 000 elanikuga linna Donbassi oblastis Ida-Ukrainas, kus ta oli varem töötanud. Linn sai tuntuks 2014. aastal kohana, kus algas Vene-Ukraina relvakonflikt ja said surma esimesed inimesed. Võitlus oli seal karm, kuna Slovjansk on kohalik maantee- ja raudteesõlm ning suur tööstuskeskus. Brjuhhanov oli just selle tõttu sinna 1966. aastal pidama jäänud – ta töötas jõujaamas, kus elektrienergiat toodeti kohalikku sütt põletades.

Brjuhhanovi esimene jõujaam asus Angrenis, mitte kaugel Usbekistani pealinnast Taškendist, kus ta 1935. aasta 1. detsembril sündis. Brjuhhanov oli sinna Saratovi linnast Volga ääres kolinud suure vene töölisperekonna vanim poeg. Ta ei mäletanud palju Teise maailmasõja aastatest, välja arvatud seda, et oli pidevalt näljane. 24-aastaselt lõpetas ta kohaliku polütehnilise instituudi ja alustas karjääri lähedalasuvas Angrenis. Seal kohtas ta Valentinat, kes samuti töötas jõujaamas ning õppis õhtuti kohalikus tehnikumis. Naise silmad paelusid teda, hiljem meenutas Brjuhhanov, et tal oli tunne, nagu võiks ta neisse uppuda.

Kui Valentina sattus esimest korda kohalikus ajakirjas Viktori perekonnanimele, siis oli mees juba tuntud kvalifitseeritud ja kohusetundliku insenerina. Ta sai ühe aastaga oma allüksuse juhiks ja Valentina mõtles omaette: „Jumal hoidku, selline nimi” – nimi „Brjuhhanov” tuleneb venekeelsest sõnast „vats”. Ta unustas oma eelarvamuse niipea, kui kohtas nime kandjat – noort, saledat ja energilist Viktorit. Mees võitis ta südame, näidates oma armastust naist lilledega üle külvates. Autod, mis saabusid lähedalasuvatest Kurama mägedest, tõid müügiks vabas looduses kasvavaid tulpe ja Viktor tassis neid koju nii palju, et aknalauad olid neid täis. Aasta möödudes nad abiellusid ja olid eluga Angrenis rahul.

Brjuhhanovite tulbiparadiisile saabus lõpp 1966. aasta 26. aprilli varahommikul, täpselt 20 aastat enne Tšornobõli katastroofi. Sel teisipäeval hävitas võimas maavärin enamiku kesklinnast Taškendis, Brjuhhanovi kodulinnas, mis asus Angrenist 112 kilomeetri kaugusel. Üle 230 administratiivhoone ning rohkem kui 700 poodi ja sööklat hävisid täielikult või muutusid kasutuskõlbmatuteks. Imekombel hukkus maavärinas vaid kaheksa inimest, kuid paljud said viga ja peaaegu 300 000 inimest, kolmandik linna elanikest, ärkasid katuseta pea kohal. Nende hulgas olid ka Brjuhhanovi vanemad, kelle telliskivist maja pragunes ja ähvardas kokku variseda. Valentina Brjuhhanova läks ähmi täis: mis siis, kui järgmine maavärin laastab Angrenit nii nagu Taškenti? Mis saab siis nendest ja nende väikesest tütrest? Ta nõudis, et perekond koliks kuhugi mujale. Viktor hakkas kuuleka mehena otsima töökohta teistes Nõukogude Liidu jõujaamades. Selgus, et Ukrainas otsitakse temasugust inimest. Brjuhhanovid panid asjad kokku ja sõitsid Slovjanskisse, kus Viktor tõusis ametiredelil ja sai peatselt turbiinide osakonna ülemaks ja siis jaama peainseneriks.²⁷

Kui Brjuhhanovid 1966. aastal Slovjanskisse saabusid, siis sealset jaama endiselt laiendati. Ehitati uut plokki, suurimat omataolist Nõukogude Liidus, nagu Viktor hiljem meenutas. Ta võttis selle väljakutse vastu ning näitas end varsti jälle võimeka inseneri ja organisaatorina. Uute plokkide käivitusfaas oli eriti probleemne, kuid Brjuhhanov ei lasknud stressil end rivist välja lüüa ning tegeles samal ajal ehitusbrigaadidega, kes tihti olulistest tähtaegadest ja elektrienergia tootmiseks määratud töönormidest kinni ei pidanud. Tööka, kompetentse, rahuliku ja napisõnalise mehena näis Brjuhhanov olevat sündinud selliste olukordade jaoks. Tänu sellele jäi ta Kiievis silma ja 1970. aasta kevadel pakuti talle tööd, mis nõudis sedalaadi omadusi, nagu ta oli üles näidanud Slovjanskis, kuid palju suuremas ulatuses. Võimud soovisid panna ta juhtima uue jõujaama ehitust ja seejärel selle käitamist Tšornobõli lähedal, kaugel Usbekistani ja ka Ukraina söekaevandustest. Uus jaam ei vajanud sütt. See pidi toimima tuumakütusel.

See oli noorele insenerile raske otsus. Ta küsis nõu Valentinalt. Naine pelgas: see oli ikkagi tuumaelektrijaam, aga Viktor oli spetsialist turbiinide alal ega teadnud midagi reaktorist ja tuumaenergiast. Kuid jõujaam on jõujaam, öeldi mehele Kiievis. Moskva ülemused nõustusid. Tuumainsenere, kes suudaksid ehitada jaamu, ei olnud eriti kusagilt võtta ja tuumaenergia tööstus hakkas just jalule tõusma. Brjuhhanov oli nõus end proovile panema. Kuid enne tuumaenergia eksperdiks saamist pidi ta selgeks tegema ehitusasjad, mis oli raske ülesanne ja alguses tänamatu töö. Esiotsa ta kahetses valikut, kuid muutis hiljem meelt. „Ma ei kahetse midagi,” ütles ta korrespondendile oma 50. sünnipäeva eel 1985. aasta detsembris.²⁸

1986. aasta märtsis oli veel vähem põhjust midagi kahetseda, kui Brjuhhanov naasis Moskvast parteikongressilt ja istus Kiievi raudteejaamas ametiautosse, et sõita koju Prõpjatti. Kiievi-Prõpjati maantee oli kitsas kahe sõidurajaga tiheda liiklusega tee. Sellest sõltus paljuski nii tuumajaama kui ka satelliitlinna varustamine.

Brjuhhanovi autojuht tundis Kiievi-Prõpjati teed nagu oma viit sõrme – tema ülemus pendeldas pidevalt nende kahe linna vahel. Parteibossid, ministrid ja osakonnajuhatajad töötasid kõik Kiievis ja direktor pidi sinna sageli koosolekutele sõitma. Peale selle oli tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid lubasid ja muid dokumente, mis vajasid allkirju ning pitsereid, mida sai vaid Kiievist. Pärast peaaegu kahetunnist sõitu läbi metsakasvanud maakoha, kus ikka veel leidus lund, lähenes Brjuhhanovi auto lõpuks Tšornobõlile. Vasakul seisid betoonkonstruktsioon linna nimega ja Vladimir Lenini kuju. Ees oli keskväljak, mis oli päris suur linna jaoks, kus elas vaid 14 000 inimest.

Hoolimata tuumaelektrijaama ehitamisest ja sellest, et tosina kilomeetri kaugusel põhjas kasvas kiiresti Prõpjati linn, oli Tšornobõlil õnnestunud jääda peaaegu samasuguseks kui kümme, 20 või isegi 30 aastat enne seda, kui linn andis jaamale oma nime. Kui Prõpjatist oli saanud industrialiseeritud sotsialistliku tuleviku sümbol, siis Tšornobõl jäi maakoha sotsialismieelse mineviku kehastuseks. Prõpjatsi jõe ääres asuvas linnas ja sadamas, mis oli andnud põlvkondade viisi elatist oma elanikele, asus palju hooneid, mis pärinesid Nõukogude Liidu eelsest ajast.

Tšornobõli asundust mainiti esimest korda Kiievi kroonikas 1193. aastal. See paiknes Kiievi vürstide jahimaadel, kes valitsesid hiiglaslikku keskaegset riiki, mis laius Karpaatidest läänes kuni Volga linnadeni idas. Kroonikad ei seletanud linna nime päritolu, kuid õpetlased on osutanud tavalise koirohu või hariliku puju ehk Artemisia vulgaris’e küllusele selles piirkonnas. Põõsastiku võib ära tunda okste musta või tumepunase värvi järgi. „Чорний” on ukraina keeles „must”. Seega sai linn põõsa järgi nime Tšornobõl või Tšernobõl, mis lubas tulevastel põlvkondadel siduda Tšornobõli katastroofi piibelliku prohvetliku ennustusega tähest, mida kutsuti Koirohuks.

„Kolmas ingel puhus pasunat,” kirjutatakse Ilmutuse raamatus. „Taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja veeallikate peale. Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks.” Tavaline koirohi, mille järgi nimetati Tšornobõli linn, pole täpselt sama põõsas kui piiblis mainitud koirohi (Artemisia absinthium), kuid see oli paljudele, teiste seas president Ronald Reaganile, sellele piisavalt lähedane järeldamaks, et piibel ennustas Tšornobõli õnnetust.

Oli selle piibli prohvetliku ennustusega, kuidas oli, aga Tšornobõl jäi kauaks Põhja-Ukraina kõnnumaa pealinnaks. Varauusajal läks võim regioonis Kiievi vürstidelt üle Leedu suurvürstide kätte ja seejärel Poola kuningatele. Kasakad hõivasid territooriumi 17. sajandi keskel, kuid mõne aasta pärast pidid nad selle poolakatele loovutama. Linn sai kohalike aadlike ja magnaatide eraomandiks. Peavoolu ajalugu on unustanud enamiku Tšornobõli võimuritest ja elanikest, välja arvatud ühe noore naise, Rozalia Lubomirska, linna omaniku tütre, kes õnnetu juhuse tõttu sõitis Prantsuse revolutsiooni ajal Pariisi. Maximilien de Robespierre tõi ta kohtu ette tihedate sidemete pärast kuningakojaga, samuti süüdistati teda vandenõus revolutsiooni vastu. Rozalia suri giljotiinil Prantsusmaa pealinnas 1794. aasta juunis. Ta oli 26 aastat vana. Rozalia kujutis on säilinud seinaplaadil tema vanas Tšornobõli palees, mis hiljem muudeti kohaliku haigla neuroloogiaosakonnaks.²⁹

Samas kui Prantsuse revolutsioon mõrvas Tšornobõli rahvusvaheliselt tuntuima linlase, koristas bolševike 1917. aasta revolutsioon ära suure osa linna reakodanikest. Linna 10 000 elanikust umbes 60 protsenti olid õigeusklikud hassiidi juudid, keda kutsusid sinna 17. sajandi lõpupoole linna poolakatest valitsejad. Enne revolutsiooni sai Tšornobõl tuntuks ühe hassidismi keskusena Ukrainas. Tšornobõli juutide vaimsed juhid pärinesid hassiidi dünastiast, mille rajas 18. sajandi teisel poolel rabi Menachem Nachum Tverski, hassidismi rajaja Baal Shem Tov’i õpilane, kes oli ise üks selle liikumise algatajaid. Rabi Tverski raamatust „Me’Or Einayim” („Valgus silmis”) sai klassikaline hassiidi tekst ning tema pojad ja pojapojad said rabideks paljudes Ukraina linnades.

Tšornobõli rabid kogusid agaralt heategevuslikeks üritusteks raha. 20. sajandi algul oli Tšornobõlis mitu juudi palvemaja, kool juudi tütarlastele ja vaestemaja. Tšornobõli juute tabasid suured kannatused revolutsiooni ajal ja sellele järgnenud kodusõjas, neid ei kimbutanud mitte ainult linna läbivad sõjaväeüksused, vaid ka marodööritsevad jõugud, mille liikmeid värbasid kohalikud sõjapealikud tihti piirkonnas asuvatest Ukraina ja Valgevene küladest.³⁰

Päris paljud kohalikud juudi noorukid lõid ühte bolševikega – poliitilise ja sõjalise jõuga, kes suhtus kõige sõbralikumalt vaestesse juudi rahvahulkadesse ning pakkus neile lühimat teed emantsipatsiooniks. Üks revolutsioonilise ümberkorralduse juhtidest, Stalini parem käsi Lazar Kaganovitš pärines Tšornobõli oblastist. 1920. aastate keskel sai Kaganovitšist kõige kõrgem kommunistlik võimur Ukrainas, ta juhtis korenizatsija’t ehk põlismaistamise poliitikat, mis peatas ajutiselt kohaliku rahvastiku kultuurilise venestamise, edendades ukraina ja juudi kultuuri arengut.

Kui muutus Stalini poliitika, muutus ka roll, mida Kaganovitš Ukrainas täitis. 1930. aastate algul sai temast peamine suure Ukraina näljahäda holodomori arhitekt, mis nõudis elu peaaegu neljalt miljonilt revolutsiooni ja kodusõja üleelanult ning lastelt, kes neile olid vahepeal sündinud. Ainuüksi Kiievi oblastis suri miljon inimest. Kaganovitši kodurajoonis Habnes suri tuhande elaniku kohta 168 inimest, mis tähendas, et piirkond suri suuresti välja. Kümned tuhanded inimesed ei elanud näljahäda üle ega näinud oma silmaga, kuidas 1934. aastal nimetati Habne ümber Kaganovitši-1-ks ja Kabanõ küla, kus parteiboss oli 1893. aastal sündinud, sai uueks nimeks Kaganovitši-2, mis tõenäoliselt oli märk kohaliku poja lojaalsusest mitte oma kodumaa, vaid Kremli bossi ees.³¹

Siis saabusid Teise maailmasõja õudused. Sakslased sisenesid Tšornobõli 1941. aasta 25. augustil. Vähem kui kolm kuud hiljem, 19. novembril käskisid okupatsioonivõimud umbes neljasajal linna jäänud juudil koguneda sünagoogi juurde. Nad konvoeeriti juudi kolhoosi Uus Maailm territooriumile. Seal lasti nad automaatidest maha tankitõrjetranšees, mida nad ise olid aidanud kaevata, kui Punaarmee komandörid tegid asjatu katse sissetungijad peatada. See tegi juudi kogukonnale Tšornobõlis peaaegu lõpu. Selleks ajaks, kui Brjuhhanov võttis seal 1970. aasta talvel võõrastemajas toa, oli kunagi juudi enamusega linnas vaid 150 juudi perekonda. Üks nende sünagoogidest oli muudetud kohaliku sõjakomissariaadi staabiks.

Tšornobõli juudid, kes holokausti üle elasid, leidsid pelgupaiga ümbritsevates metsades tegutsenud partisaniüksustes. Kommunistide organiseeritud partisanisalgad, kellega liitusid kohalikud ukraina ja valgevene talupojad, olid oblastis aktiivsed alates 1941. aasta sügisest. Kuid madala intensiivsusega sõda kommunistide toetatud partisanide ja sakslaste organiseeritud politseiüksuste (kuhu kuulusid ka kohalikud) vahel muutus veriseks vendetaks. Partisanide ja sõjaõnne pöördumise järel ka politseinike hukkamised toimusid avalikult ning andsid hoobi kohaliku rahvastiku moraalile. Arveteõiendamine konflikti kaasatute sugulaste seas jätkus veel kaua pärast sõja lõppu.³²

Punaarmee vallutas Tšornobõli ja selle ümbruskonna sakslastelt tagasi 1943. aasta sügisel. Võitlus oli pikk ja verine. Panuseks oli Tšornobõli sadam Prõpjatsi jõel, linna majandustegevuse sõlmpunkt, samuti üle jõe viivad sillad ja lähedalasuv raudteejaam. Punaarmee kandis raskeid kaotusi. Langes kümme selle vapraimat – riigi kõrgeima autasu, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe pälvinud sõdurit ja ohvitseri. Kohalike seas põhjustas kauaoodatud vabanemine natsidest veel rohkem surma ja raskusi. Niipea kui Punaarmee oblastit kontrollima hakkas, kutsuti välja kohalikud meessoost elanikud ning võeti nad armeesse. Paljud neist, kes okupatsiooni üle elasid, heideti lahingusse relvade, väljaõppe ja isegi mundrita oma külade ning linnade lähedale surema.

Kui Brjuhhanovi auto Tšornobõli linna piiridest möödus, märkas ta tuttavat siluetti teest paremal. See oli Nõukogude sõduri kuju, püstitatud sinna sõjas hukkunud Kopatši küla elanike ja lahingus küla eest 1943. aastal langenud Punaarmee sõdurite mälestuseks. Esimene loetelu oli märgatavalt pikem kui teine. Sõdurid, kes langesid kuue nädala pikkuses lahingus Tšornobõli eest, maeti kohta, mis hiljem nimetati Igavese Au pargiks. Selle juurde kuuluv Kangelaste allee viis obeliskini, mille jalamil põles igavene tuli. „Sõjameestest vabastajatele Tšornobõli rajooni töötavatelt rahvahulkadelt, mai 1977,” kuulutab kiri ühel pargi monumentidest. Kirja kõrval on tahvlid Punaarmee kindralite nimede ja lahingus linna pärast nende juhitud üksuste nimedega.³³

Aastate jooksul käis Brjuhhanov korduvalt 9. mail, Nõukogude Liidu võidupühal, Tšornobõli Igavese Au pargis mälestustseremoonial. Suure Isamaasõja – nagu hakati Nõukogude Liidu ja Saksamaa konflikti aastatel 1941–1945 nõukogude kõnepruugis nimetama – kangelaste kultuses mälestati vaid neid, kes langesid Punaarmee mundris. Ülejäänud vajusid suures osas unustusse. Puudusid monumendid holokausti või holodomori ohvritele. Mõlemad hirmutööd jäid tähelepanuta.

Paar minutit pärast seda, kui direktori auto möödus sõjakangelaste monumendist, võis Brjuhhanov juba näha horisondil hiiglaslikku valget Tšornobõli jaama jahutustorni. Vastavalt ametlikule Nõukogude narratiivile kadusid seal mineviku varjud, sest tehnoloogilise progressi ime oli toomas helget tulevikku. Paremal pool kanalit, mille kaldapealset mööda auto sõitis, ilmusid nähtavale 5. ploki seinad, mis olid ikka veel ehitusjärgus ja kõrgetest võimsatest kraanadest ümbritsetud. Siis ilmusid nähtavale töötavate üksuste valged seinad: 3. ja 4. plokk said kokku ühes määratu suures ehitises, 1. ja 2. plokk paiknesid eraldi.

Ala Kopatši küla lähedal valiti tuumaelektrijaama ehitusplatsiks 1966. aasta detsembris. Õige koha otsimine algas aasta enne seda, kui Ukraina ministrite nõukogu asejuht Oleksandr Štšerban saatis märgukirja Ukraina Kommunistliku Partei keskkomiteele. Endine Ukraina Teaduste Akadeemia asepresident ja tuumaenergia varane entusiast Štšerban mõistis hukka elektrienergia tootmiseks vajalike rajatiste puudumise Ukrainas, ennustades liiduvabariigi majandusarengu võimalikku aeglustumist, kui uusi energiaallikaid kiiresti ei leita.

Štšerban teadis, et 1964. aastal käivitati Venemaal kaks tuumaelektrijaama ja ta taotles kolme sellise jaama ehitust Ukrainas: üks lõunas, teine läänes ja kolmas Kiievi ümbruses. Teda hakkas varsti toetama ka tema ülemus, Ukraina ministrite nõukogu juht Volodõmõr Štšerbõtskõi ja Štšerbõtskõi ülemus, kommunistliku partei esimene sekretär Petro Šelest, kes oli ka üleliidulise poliitbüroo liige. Šelest kirjutas Moskvasse, nõudes, et Štšerbani ettepanek lisataks uute tuumaelektrijaamade ehitusplaanidesse Nõukogude Liidus. NSV Liidu ministrite nõukogu kinnitaski ühe tuumaelektrijaama ehitamise Ukrainas. Kiiev polnud eriti pettunud jaamade arvu vähendamise pärast, tähtis oli see, et liiduvabariik sai tuumareele ja võimaluse omandada tolleaegse tehnoloogia viimane sõna.³⁴

1966. aasta sügisel andis Volodõmõr Štšerbõtskõi välja korralduse, milles käskis alustada ettevalmistavat uurimistööd „Kesk-Ukraina tuumajõujaama” ehituseks, nagu seda tol ajal nimetati. Kiievis sama aasta novembris moodustatud komisjon tuli varsti järeldusele, et jaama ehitamiseks ei olnud Kopatši ümbrusest paremat kohta. See oli päris suur elurajoon üle tuhande elanikuga, kuid seda ümbritses hõreda asustusega ala. Asula jäi küllalt kaugele suurtest linnadest, samuti puhkerajoonidest – üks teine võimalik asupaik oli tagasi lükatud just liigse läheduse tõttu sellistele aladele. Läheduses voolas Prõpjatsi jõgi, mis oli vajalik tuumaelektrijaama tööks, kusjuures piirkond polnud soine. Vähem kaalukas polnud ka asukoha lähedus raudteejaamale – raudtee ehitati sinna esimese Nõukogude viisaastaku plaani järgi ja selle ehitust alustati Tšornobõli piirkonna kohaliku poja Lazar Kaganovitši juhtimisel.

Tõsi, asukohaga oli probleeme. Põhjavesi oli maapinnale liiga lähedal ja oli vaja vedada juurde palju pinnast, et tagada hoonele tugev aluspind. Kopatši oli kaugel kohtadest, kust saanuks ehitusmaterjali, muuhulgas kivi ja graniiti, vaid liiva sai kohapealt. Kuid geodeedid hindasid neid probleeme lahendatavateks. Kuna ala polnud põllumajanduslikult eriti tootlik, siis polnud selle tööstusmaaks muutmisel mõju kohalikule majandusele. Plaanitava jaama jahutusjärv – veehoidla, mis oli vajalik jaama töös hoidmiseks – võttis enda alla suurima tüki jaama ja satelliitlinna ehitamiseks eraldatud territooriumist, hõlmates kokku üle 1400 hektari karjamaad, 130 hektarit metsa, 96 hektarit haritud maad ja 50 hektarit kohaliku rahva aiamaad.

Komisjon, mis kaalus 16 asukohta, hindas Kopatšit kõige paremaks. Rajatise nimi muudeti lõpuks Kesk-Ukraina jaamast Tšornobõli jaamaks. „Kesk-Ukraina” oli liikunud põhja Valgevene piirini. Miski ei viita, et valgevenelastega selle üle ka kunagi nõu peeti.³⁵

Jaama ehitus algas Brjuhhanovi silma all. 1970. aasta suvel kolis ta oma peakontori üüritud võõrastemajatoast teisaldatavasse tööliste soojakusse, kus põrandapinda oli alla kuue ruutmeetri. Sealt käsutas ta oma kasvavat inseneride salka, kontrollis ehitusbrigaadide tööd ning külastas kõrgeid asutusi Kiievis ja Moskvas. Grigori Medvedevil, kes saabus Tšornobõli jaama 1971. aasta talvel peainseneri asetäitja ametisse, olid Tšornobõlist ehituse algusest idüllilised mälestused: „Ümberringi kasvas noor hõre männimets, joovastava atmosfääriga, mida ei leidunud kusagil mujal. Kõikjal võis näha võssa kasvanud liivakünkaid ja puhta kollase liiva laike sügavrohelise sambla taustal. Lund polnud märgata. Päikese käes kasvasid rohelised rohututid. Vaikus ja ürgse maailma loomise tunne.”³⁶

Vaikus ei kestnud aga kaua. Ööpäev läbi töötavad ekskavaatorid kaevasid peatselt üles 700 000 kuupmeetrit pinnast uue ploki vundamendi jaoks. 1972. aasta augustis külastas NSV Liidu energeetika ja elektrifitseerimise minister Pjotr Neporožni isiklikult ehituspaika, et jälgida, kuidas hakati betooni valama. Peeti kõnesid ja anti lubadusi, kuid ehituse lõpetamise ning reaktori tööle hakkamisega läks kauem, kui võimud ootasid. Reaktor pidi eelduste järgi hakkama tööle 1975. aastal, kuid selle osade ja asjakohaste seadmete tarnimisega oli probleeme. 1975. aasta aprillis, kui algne tähtaeg oli juba peaaegu möödas, pöördus Volodõmõr Štšerbõtskõi, kes oli edutatud valitsusjuhi ametist Ukraina parteibossiks, abi saamiseks otse Moskva poole. Lõpuks hakkasid asjad liikuma ja saabusid vajalikud seadmed. 1977. aasta augustis laeti tuumakütus reaktori südamikku. Septembris alustas reaktor tööd ja ühendati võrku ning detsembris kirjutas Brjuhhanov alla dokumentidele, mille järgi oli reaktor täielikult töös.³⁷

Alles siis sai Brjuhhanovist, kes juhina oli seni vastutanud peamiselt jaama ehituse eest, nüüd eelkõige selle töö eest vastutav direktor. „1977. aasta läheb Nõukogude aatomienergia ajalukku Prõpjati energiahiiglase sünniaastana,” kirjutas ta rahulolevana ühes Ukraina juhtivas ajalehes aasta lõpul. Oli tõesti alanud uus ajastu. 1978. aasta detsembris ühendati võrku 2. plokk. Kolm aastat hiljem, 1981. aasta detsembris, tootis 3. plokk esmakordselt elektrit, 4. plokk tegi sama 1983. aasta detsembris.³⁸

See, et plokid said valmis või ühendati võrku detsembris, polnud juhuslik. Surve käivitada reaktor enne aasta lõppu oli suur, sest parteijuhid ja ministeeriumiametnikud soovisid näidata oma aastaaruannetes saavutusi ning ehitusbrigaadid ja jaama töötajad ei oleks saanud priskeid preemiaid, kui plaanitud ülesanded oleksid jäänud aasta lõpuks täitmata. „Huvitaval kombel ei saanud keegi kõva häälega rääkida sellest, et elektritootmist ei ole võimalik alustada enne sama aasta 31. detsembrit,” meenutas tuumainsener Anatoli Djatlov, kes saabus Prõpjati linna 1972. aastal.

Ühtegi plokki ei saadud õigeks ajaks valmis. Saabumisel märkas Djatlov söögisaali sissekäigu kohal loosungit, mis kutsus ehitustöölisi ja insenere üles käivitama esimest reaktorit 1975. aastal. Kui 1975. aasta möödus reaktorit käivitamata, siis vahetati number viis kuuega ja seejärel seitsmega. Igal aastal tulid esindajad ministeeriumist ja nõudsid tungivalt uut ebarealistlikku tähtaega, mille kohta kõik teadsid, et seda ei saa täita. „Algul olid kõik ähmi täis range nõudmise pärast järgida graafikut, mis oli ebareaalne juba selle loomise hetkel,” meenutas Djatlov. „Sellega kaasnesid karmid tootmiskoosolekud ja nõudmine töötada öösiti. Viivitused pikenesid, valvsus nõrgenes ja algas normaalne töö. Kuni järelevalve järgmise külaskäiguni.”³⁹

Brjuhhanov mäletas selgesti iga järgmise ploki käivitamist. Ta oli tihti ehitusbrigaadide suhtes kriitiline. Prõpjati linna parteikomitee koosolekul noomis ta neid. „Ebapädevus jaama tsehhides tehtud töös annab ennast tunda ehitusplatsil ebakvaliteetsete osade ja kehva tööna. Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu nurga arvutamine. Viltu asetsevad ukse- ja aknaavad, valesti naelutatud viimistluselemendid, ekslikud nurgad torutöödes,” loetles ta. Brjuhhanov oli keerulises olukorras. Tal tuli allkirjastada dokumendid, mis kinnitasid, et tööd olid rahuldavalt tehtud. Kui ülemused soovisid raporteerida plaanide täitmisest ja ehitustöölised tahtsid oma preemiaid, vastutas Brjuhhanov plokkide töökindluse ning ohutuse eest. Probleem seisnes selles, et valitsus oli ühtaegu töövõtja ja tellija. Nii jaama- kui ka ehitusdirektoraat andsid aru samadele ülemustele partei keskkomiteedes Kiievis ja Moskvas. Kui Brjuhhanov oleks liiga palju kaevanud ehitusdirektoraadi töö üle, oleks ta kergesti võinud oma ametikoha kaotada.⁴⁰

Lõpuks lähenes Brjuhhanovi auto Prõpjatile, linnale, mis ehitati tema silme all ja aktiivsel osalusel. Vahel mõtles Brjuhhanov, et tal on sellest kohast juba kõrini. Siis tundis ta väsimust ja soovis proovida teha midagi muud. Moskvas oli Brjuhhanovilt päritud, kas ta oleks huvitatud välismaale sõitmisest, näiteks aidata ehitada tuumaelektrijaama Kuubas, kus Nõukogude arhitektid ja insenerid alustasid riigi esimese tuumareaktori ehitust 1983. aastal. Kuid need olid nõrkuse hetked. Brjuhhanov jäi Prõpjatti.

Linn jäi kolm ja pool kilomeetrit jaamast põhja poole. Tee jaamast pööras Prõpjati peatänavale, laiale Lenini puiesteele, mille linna peaväljakule viivate laiade sõiduradade vahel eraldusribal kasvasid puud ja lilled. Seal asus administratiivhoone, kus paiknesid parteikomitee ja linnahall, kultuuripalee „Energiatöötaja” ja hotell „Polõssja”, mis tähendab „põlismetsa”, viide hiigelsuurele Polesje loodusalale, mis hõlmab suurt osa Põhja-Ukrainast, ulatudes Dneprist idas kuni Poola piirini läänes. Peaväljakul ristus linna kaks suurt puiesteed, millest üks kandis Lenini ja teine Nõukogude tuumaprogrammi looja Igor Kurtšatovi nime. Kahe puiestee nurgal, fassaadiga väljaku poole, asus linna Valge maja, üheksakorruseline kortermaja, mis majutas linna nomenklatuuri.⁴¹

Brjuhhanovi korter paiknes neljandal korrusel. See oli tema teine kodu Prõpjatis. Esimene asus kaugemal, mööda Lenini puiesteed allapoole liikudes esimeses kortermajas, mis Prõpjatis 1971. aastal ehitati. Tol ajal oli tal sinna kolimiseks vaja luba parteisekretärilt Kiievis, sest linnas oli esimesel aastal sedavõrd vähe majutusvõimalusi ja ettevaatlik partei ei tahtnud solvata töölisklassi, jättes mulje, et eelistab kauba ning privileegide jagamisel juhte töölistele. Uus linn pidi olema sotsialismi kehastus, eramaju sinna ei lubatud. Planeerijad nägid ette, et 1975. aastaks majutatakse sinna ligemale 12 000 jaama- ja ehitustöölist. 1980. aastaks, kui kolmas ja neljas reaktor pidid hakkama andma toodangut, oodati linnaelanike arvu kasvu 18 000 inimeseni, misjärel pidi elanike arv langema natuke üle 17 000 ja sel tasemel järgmised viis aastat pidama jääma. Tegelikkuses kasvas Prõpjat palju kiiremini – 1986. aastal elas seal peaaegu 50 000 inimest. Korteriprobleem püsis.⁴²

Komsomoli ehk komnoorte ehk kommunistliku partei noorteharu juhid andsid Prõpjati linnale ja Tšornobõli jaamale komsomoli löökehituse staatuse, värvates tööle noori inimesi kõikjalt Nõukogude Liidust. Kuid enamik neist, kes tulid Prõpjatti tööle, ei vajanud erilisi soodustusi. Korteriprobleemid olid Nõukogude linnades tavalised ning Prõpjatis ehitati kortereid kiiremini ja paremini kui kusagil mujal. Linnal oli liiduvabariigis eristaatus tarbekaupade ning põllumajandustoodetega varustamises, kuna tuumatööstus seisis siiski väga lähedal sõjatööstuskompleksile koos selle eriõigustega.

1980. aastate keskel muutus enamikus Nõukogude Liidu linnades võimatuks osta juustu või vorsti, kuid need tooted olid Prõpjatis vabalt saadaval. Vastavad sildid kohalikes kaubamajades ei valetanud. Raskem oli olukord värske lihaga, millele tihti lisati rasva ja konte, kuid linna ümbruse küladest sai liha ja piima osta. Elu oli Prõpjatis üsna hea ja paljud, eriti naaberasulate elanikud, soovisid sinna ümber kolida. Kui nad – sageli ehitustöölistena – linna sisse said, tahtsid nad kõik töötada tuumaelektrijaamas, kus määratud töönormide täitmise ja ületamise eest võis teenida preemiat.

Enamik uude linna tulnud inimesi olid noored, paljud neist vallalised. Prõpjati elanike keskmine vanus 1986. aastal oli 26 aastat. Linnas oli 18 ühiselamut vallalistele ja enamik kortereid olid projekteeritud noortele peredele. Noored polnud üksnes enamus elanikest, vaid ka nende lapsed, juhul kui neil neid oli. Viies kohalikus algkoolis oli tervenisti 15 paralleelklassi, igas vähemalt 30 õpilast. Enamikus maakoolides oli seevastu vaevu ühe klassi jagu õpilasi ja linnakoolides kõige rohkem kolm paralleelklassi, mida jõuti vaevu käigus hoida. Polnud märke selle suundumuse aeglustumisest: linnas tuli igal aastal ilmale üle tuhande vastsündinu.⁴³