Читать книгу Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp - Sergi Plohhi - Страница 6

Tegemist oli jõulukingiga, millest poleks osanud unistadagi. Moskva tumeda õhtutaeva taustal, Punasel väljakul uitavate turistide peade kohal, Lenini mausoleumi poole marssiva auvahtkonna püssidest kõrgemal, teisel pool Kremli telliskivimüüre, laskus senatihoone – Nõukogude valitsuse asupaiga ning veel hiljutise ajani ülemaailmse kommunismi sümboli – lipuvarrast mööda allapoole Nõukogude Liidu punane lipp. Kümned miljonid televaatajad üle kogu maailma, kes 1991. aasta esimesel jõulupühal seda vaatepilti jälgisid, ei suutnud oma silmi uskuda. Samal päeval tegi CNN Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi tagasiastumiskõnest otseülekande. Nõukogude Liitu ei olnud enam.

Mis siis õieti juhtus? Esimesena andis sellele küsimusele vastuse USA president George H. W. Bush. 25. detsembri õhtul, varsti pärast seda, kui CNN ja teised televõrgud olid edastanud Gorbatšovi kõne ja pildi sellest, kuidas punane lipp Kremlis langetati, läks Bush telestuudiosse ning selgitas oma kaasmaalastele, mis tähendus oli hiljutisel vaatepildil, värskel uudisel ja kingitusel, mille nad kõik äsja saanud olid. Tema tõlgenduses tähendasid Mihhail Gorbatšovi tagasiastumiskõne ja Nõukogude lipu langetamine võitu sõjas, mida Ameerika oli pidanud kommunismi vastu rohkem kui nelikümmend aastat. Veelgi enam, Bush seostas kommunismi kokkuvarisemist külma sõja lõpuga ning õnnitles Ameerika rahvast ameerikalike väärtuste võidu puhul. Ta kasutas sõna „võit” kolmel korral kolmes järjestikuses lauses. Mõni nädal hiljem mainis Bush oma iga-aastases kõnes kongressile Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, öeldes, et mööduv aasta oli olnud tunnistajaks „peaaegu piibellike mastaapidega muutustele”, et „Ameerika võitis Jumala abiga külma sõja” ning kuulutas, et sündinud on uus maailmakord. Senati ja esindajatekoja ühendatud koosseisule teatas Bush, et „maailm, mis kunagi oli jagunenud kahte relvastatud leeri, tunnistab nüüd ühteainsat ja esileküündivat võimu, Ameerika Ühendriike.” Tema kuulajad hakkasid maruliselt plaksutama.^[1.]

Rohkem kui neljakümne aasta vältel olid USA ja Nõukogude Liit tõepoolest olnud haaratud ülemaailmsest heitlusest, mis vaid puhta juhuse läbi ei lõppenud tuumakatastroofiga. Mitu põlvkonda ameeriklasi sündis maailma, mis näis olevat igavesti jagunenud kahte vaenutsevasse leeri, millest ühte sümboliseeris punane plagu Kremli kohal ja teist tähelipp Kapitooliumi katusel. Neil, kes käisid koolis 1950. aastatel, on endiselt meeles õppehäired tuumalöögi puhuks ja nõuanne peituda aatomiplahvatuse korral koolipingi alla. Sajad tuhanded ameeriklased võitlesid ja kümned tuhanded neist surid sõdades, mis pidanuks peatama kommunismi edasitungi esmalt Korea mägedes ja seejärel Vietnami padrikuis. Mitme põlvkonna jagu vaimuinimesi ei suutnud omavahel kokku leppida selles, kas Alger Hiss^(1*.) siis ikkagi oli Nõukogude spioon või mitte, ning Hollywood ei suutnud aastakümnete vältel toibuda nõiajahist kommunistidele, mille vallandas senaator Joseph McCarthy. Vaid mõni aasta enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist olid New Yorgi ja teiste suuremate USA linnade tänavad tunnistajaks ägedatele meeleavaldustele, milles osalenud toetasid tuumarelvitustumist, tõmmates eraldusjoone isade ja poegade vahele, nii et aktiivne noorpoliitik Ron Reagan sattus vastamisi oma isa president Ronald Reaganiga. Ameeriklased ja nende liitlased Läänes pidasid nii kodu- kui ka välismaal maha arvutul hulgal lahinguid sõjas, millel ei paistnud lõppu tulevat. Nüüd aga langetas hambuni relvastatud vastane, kes polnud veel kordagi kaotajaks jäänud, oma lipu ja lagunes kümmekonnaks väiksemaks riigiks, ilma et oleks tulistatud ainsatki lasku.

Põhjust pidutsemiseks oli piisavalt, ent samas tekitas üksjagu segadust või mõjus koguni häirivalt presidendi valmidus kuulutada külm sõda võidetuks samal päeval, kui oma tagasiastumisest teatas Mihhail Gorbatšov, Bushi ja Ronald Reagani peamine liitlane selle sõja lõppemiseni viinud tegevustes. Gorbatšovi samm tegi Nõukogude Liidule sümboolse, kuigi mitte juriidilise lõpu (ametlikult oli see moodustis lakanud olemast liidus osalenute otsuse põhjal neli päeva varem, 21. detsembril), kuid külma sõda polnud peetud NSV Liidu lagunemise nimel. Peale selle läksid president Bushi 25. detsembril 1991 ameeriklastele peetud kõne ja tema esinemine Kongressile 1992. aasta jaanuaris vastuollu USA valitsuse eelmiste avaldustega selle kohta, et külma sõja lõpetas mitte vastasseis Gorbatšoviga, vaid koostöö temaga. Varaseimad sedalaadi seisukohad jõudsid avalikkuse ette kahe riigijuhi Malta tippkohtumise ajal 1989. aasta detsembris. Viimati kasutati sellist retoorikat Valge Maja pressiteates, mis avaldati vaid mõni tund enne Bushi jõulukõnet. Selles kiideti Gorbatšovi koostöö eest: „Töötades koos president Reagani, minu ja teiste liitlasriikide juhtidega, tegutses president Gorbatšov julgelt ja otsustavalt, et kaotada külma sõja aegsed teravad eriarvamused, ning panustas Euroopa tervikuks ja vabaks muutmisse.”^[2.]

Bushi jõulukõne oli oma sisult hoopis midagi muud kui see, kuidas president ise ja tema administratsiooni liikmed olid suhtunud oma kunagisse Nõukogude partnerisse ja hinnanud tema võimet mõjutada arenguid Nõukogude Liidus. Olukorras, kus Bush ja tema rahvusliku julgeoleku nõunik kindral Brent Scowcroft olid peaaegu kogu 1991. aasta vältel avalikult kinnitanud, et nende mõju toimuvale on piiratud, panid nad nüüd järsku tolle kõige drastilisema sündmuse Nõukogude sisepoliitikas enda arvele. Taoline uus tõlgendus, millega tuldi lagedale keset Bushi tagasivalimiskampaaniat, käivitas laia vastuvõttu leidnud, et mitte öelda tooniandva seletuse külma sõja lõpu kohta, millega seoses USA-d hakati pidama maailma ainsaks ülivõimuks. Too suuresti müüdil põhinev seletus seostas külma sõja lõpu otseselt kommunismi kokkuvarisemise ja Nõukogude Liidu lagunemisega. Mis veelgi tähtsam – tänu sellisele arusaamale peeti neid mõlemaid USA poliitika otseseks tulemuseks ning seega Ameerika Ühendriikide üheks tähtsamaks võiduks.”^[3.]

Käesolev raamat vaidlustab võiduka teesi sellest, et Nõukogude Liit lagunes tänu USA võidule külmas sõjas. Seejuures toetutakse osalt hiljuti avalikku kasutusse lubatud dokumentidele George Bushi presidendiraamatukogust, sealhulgas tema nõuandjate märgukirjadele ja tema poolt maailma riigijuhtidega peetud telefonikõnede üleskirjutustele, mis varem olid salastatud. See äsja kättesaadavaks tehtud materjal tõestab erakordse selgusega, et president ise ja mitmed tema nõunikud Valges Majas tegid palju, et Nõukogude Liidu kestmist pikendada, tundsid muret tulevase Vene presidendi Boriss Jeltsini esiletõusu ja teiste Nõukogude vabariikide juhtide iseseisvuspüüdluste pärast, ning kui Nõukogude Liitu enam ei olnud, tahtsid, et Venemaa jääks Nõukogude tuumaarsenali ainuvaldajaks ja säilitaks postsovetlikus ruumis, eriti Kesk-Aasia vabariikides, oma mõju.

Miks pidi ühe riigi juhtkond, kes väidetavalt pidas surmaheitlust oma külma sõja vastasega, võtma kasutusele sellise poliitika? Valge Maja dokumendid koos muude allikatega annavad käesolevas raamatus vastuse nii sellele kui ka paljudele teistele asjasse puutuvatele küsimustele. Neist nähtub, kuidas külma sõja aegne poliitiline retoorika läks vastuollu realpolitik’aga, kui Valge Maja üritas päästa Gorbatšovi, keda ta pidas oma peamiseks partneriks maailma-areenil. Valge Maja oli valmis sallima kommunistliku partei ja Nõukogude impeeriumi jätkuvat olemasolu, et seda eesmärki saavutada. USA valitsus ei muretsenud mitte niivõrd võidu pärast külmas sõjas, mis oli nagunii sisuliselt lõppenud, kuivõrd võimaluse pärast, et Nõukogude Liidus puhkeb kodusõda. See oleks ähvardanud muuta kunagise tsaaririigi „tuumapommidega Jugoslaaviaks”, kui kasutada väljendit, mille mõtlesid välja tolleaegsed ajakirjanikud. Aatomiajastu oli muutnud suurriikidevahelise rivaalitsemise olemust ning andnud sõnadele „võit” ja „kaotus” uue tähenduse, kuid sõdalase-eetos ja kollektiivne teadvus olid jäänud endisteks. Bushi administratsioon pidi toime tulema lahendamatuna näiva ülesandega ning ühitama külma sõja ajastu keelekasutuse ja mõtlemise vahetult sellele sõjale järgnenud geopoliitilise reaalsusega. Selles suhtes andis Valge Maja oma parima, kuid ameeriklaste teod jätsid nende vastuolulise kõnepruugi kaugelt varju.

On kerge mõista inimesi (ja koos nendega vaimustuda), kes olid 1991. aasta lõpu sündmustes tegevad ja nägid, kuidas mööda Kremli lipuvarrast laskus allapoole punane lipp, ning kes meenutasid ohvreid, mida Ameerikal oli tulnud kanda globaalses vastasseisus Nõukogude Liiduga. Kuid tänapäeval, peaaegu veerand sajandit pärast mainitud sündmusi pole sugugi vähem tähtis vaadata seda, mis tegelikult toimus, pisut erapooletuma pilguga. Nõukogude Liidu lagunemise kuulutamine USA võiduks aitas luua liialdatud ettekujutust Ameerika mõju ulatusest maailmas, seda ajal, mil taoline ettekujutus oligi kõige tähtsam, kümnendil, mis viis 11. septembri terrorirünnakuteni ja üheksa aastat kestnud Iraagi sõjani. Kujutades USA rolli Nõukogude Liidu lagunemises suuremana, kui see tegelikult oli, anti tahtmatult ainet praegusel Venemaal levivatele marurahvuslaste vandenõuteooriatele, mille järgi oli NSV Liidu kokkuvarisemine Luure Keskagentuuri salaplaani tulemus. Selliseid tõlgendusi ei kohta mitte üksnes äärmuslaste internetilehekülgedel, vaid neid edastavad ka suuremad Vene telekanalid.^[4.]

Minu kirjutatu pakub välja palju keerulisema ning võimalik, et ka vastuolulisema pildi sellest, mis tegelikult juhtus Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisele eelnenud kuudel, kui seda teeb too populaarne kuvand, mis tänapäeval eksisteerib mõlemal pool külma sõja eraldusjoont. Käesolevas raamatus väidetakse ühtlasi, et ameerikalik maailm, mis asendas maakera külma sõja aegse jaotumise kaheks vaenutsevaks leeriks, sündis samavõrra juhuse tahtel kui kellegi kavatsuse tulemusena. Tähtis on käia taas selle maailma alglätete juures ning uurida tema loojate arusaamu ja tegusid, nii tahtlikke kui ka tahtmatuid, seejuures mõlemal pool Atlandi ookeani, kui tahame mõista, mis on selle maailma juures viimase, rohkem kui pooleteise aastakümnega valesti läinud.

RAAMAT KERGITAB AJAKARDINA neilt dramaatilistelt sündmustelt, mis viisid Nõukogude lipu langetamise ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Mõistel „impeerium”, mille ma olen kaasanud selle raamatu pealkirja, on oluline koht minu tõlgenduses 1991. aasta pöördelistest sündmustest. Ma kuulun nende politoloogide ja ajaloolaste hulka, kes väidavad, et kuigi võidurelvastumine, majanduse allakäik, tärkavad demokraatiailmingud ja kommunistlike ideaalide pankrot andsid kõik oma panuse Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisse, ei olnud need Nõukogude Liidu lagunemise puhul siiski määravad. Lagunemise põhjused olid selle riigi impeeriumlikud aluspõhimõtted, paljurahvuseline koosseis ja pseudoföderaalne ülesehitus, tegurid, mille tähtsust ei hoomanud täielikult ei Ameerika poliitikategijad Washingtonis ega ka Gorbatšovi nõuandjad Moskvas.

Kuigi Nõukogude Liidu puhul kasutati sageli nimetust „Venemaa”, oli siiski tegemist rahvaste konglomeraadiga, mida Moskva kontrollis nii toore jõu kui ka kultuuriliste möönduste abil ning juhtis Nõukogude ajajärgu vältel valdavalt raudse käega. Venelased olid de jure juhtrahvus ülekaalukalt suurimas vabariigis, Venemaa Föderatsioonis, kuid oli veel neliteist liiduvabariiki. Arvuliselt 150 miljonilise rahvana moodustasid venelased kogu Nõukogude Liidu elanikkonnast kõigest 51 protsenti. Järgmine suurem rahvusrühm olid ukrainlased, neid oli üle 50 miljoni inimese ja nad moodustasid liitriigi rahvastikust ligi 20 protsenti.

Tänu sellele, et bolševikud saavutasid Vene revolutsiooni käigus võidu, õnnestus neil Vene impeerium säilitada, muutes selle mingisuguseks kvaasiföderaalseks riiklikuks moodustiseks, vähemalt põhiseaduslikku ülesehitust silmas pidades. See hädaabinõu pikendas Venemaa kui impeeriumi ajalugu, kuid pikas perspektiivis ei aidanud vältida teiste impeeriumide saatust. 1990. aastaks oli enamikul Nõukogude vabariikidest oma president, välisminister ning rohkem või vähem demokraatlikult valitud parlament. Alles 1991. aastal saadi maailmas lõpuks aru, et Nõukogude Liit ei ole Venemaa.^[5.]

Ma paigutan Nõukogude Liidu kokkuvarisemise samasse kategooriasse teiste 20. sajandi suuremate impeeriumide, sealhulgas Austria-Ungari, Osmanite, Briti, Prantsuse ja Portugali impeeriumi kokkuvarisemisega. Ma nimetan Nõukogude Liitu viimaseks impeeriumiks mitte sellepärast, et minu arvates ei saa tulevikus enam impeeriume olema, vaid sellepärast, et tegemist oli viimase riigiga, mis kandis edasi uusaja Euroopa ja Euraasia „klassikaliste” impeeriumide pärandit. Minu lähenemisel Nõukogude süsteemi lakkamise ajaloole on peamiseks eelduseks see, et impeeriumlik riigikord on kokkusobimatu valimistel põhineva demokraatiaga ning et konflikt nende kahe vahel viiski maailma viimase impeeriumi langemiseni. Kui Gorbatšov juurutas 1989. aastal Nõukogude poliitikasse mõningaid valimisdemokraatia elemente, siis said äsja valitud poliitikud Venemaal äkki võimaluse öelda, kas nad soovivad jätkata impeeriumi koorma kandmist, samas kui mittevene vabariikide poliitikud seisid silmitsi küsimusega, kas nemad tahavad jääda impeeriumi valitsemise alla. Lõpuks vastasid mõlemad rühmad neile küsimustele eitavalt.

Esimesed, kes kasutasid võimalust „ei” öelda, olid poliitikud Balti riikides ja Lääne-Ukrainas, neis Nõukogude Liidu osades, mis olid selle riigiga jõuga liidetud 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel. Järgmised olid nende ametikaaslased Venemaal ja Ida-Ukrainas, mis olid kuulunud Nõukogude Liitu juba enne Teist maailmasõda. Balti riikides, Georgias ja Armeenias püüdlesid uued demokraatlikud juhid iseseisvuse poole. Ülejäänud vabariikides klammerdus võimu külge vana ladvik, kuid kuna Gorbatšov loobus oma piirkondlikke asevalitsejaid keskusest toetamast ning nende poliitiline eksistents hakkas sõltuma demokraatlikest valimistest, siis hakkasid nad esile kerkinud demokraatlike jõududega tehinguid sõlmima – taoline areng viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemiseni mööda selle viieteistkümne vabariigi vahelisi piire.^[6.]

Minu jutustus keskendub viiele kuule – 1991. aasta juuli lõpust detsembri lõpuni –, mis muutsid sõna otseses mõttes maailma, kuna siis langetati Nõukogude Liidu saatuse seisukohalt määravad otsused. Just juuli lõpul, mõni päev enne George H. W. Bushi ajaloolist visiiti Moskvasse, mille eesmärk oli kirjutada alla ajaloolisele relvastuse piiramise leppele, jõudis Nõukogude president saatuslikule kokkuleppele Boriss Jeltsiniga Nõukogude Liidu reformimise küsimuses – see kokkulepe kutsus viimaks esile 1991. aasta augustiputši. Gorbatšovi tagasiastumine detsembri lõpul osutus Nõukogude Liidu kokkuvarisemise lõppakordiks. Kuigi Nõukogude Liidu lagunemisest on kirjutanud paljud akadeemilised ja mitteakadeemilised autorid, on peaaegu kõik neist jätnud tähelepanuta üliolulise ajavahemiku augustiputši ja Gorbatšovi tagasiastumise vahel detsembris. Mõned neist autoreist toetavad – otseselt või kaudselt – teesi, mille kohaselt kommunistliku partei tegevuse peatamine pärast putši tähendas automaatselt Nõukogude Liidu lõppu – see on ekslik oletus, nagu ma siin raamatus tõestan. Augustiputši ajaks ei suutnud see partei enam mitte midagi koos hoida, sealhulgas iseennast. Nõukogude Liitu tekkisid putši ajal ja selle järel tugevad mõrad, kuid ta püsis veel neli kuud. Just käesolevas raamatus vaatluse all olev ajavahemik – sügis ja 1991. aasta varatalv – määras ära, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidu osadega – ning, mis sama tähtis – mis saab Nõukogude tuumaarsenalist.^[7.]

Stephen Kotkin pöörab oma sügavapilgulistes uurimustes Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise ja Ida-Euroopas kommunistide valitsemise lõpu kohta teravdatud tähelepanu „mittetsiviilühiskonnale” – kommunistlikule ladvikule, kes valitses Nõukogude sise- ja välisimpeeriumi, enne kui otsustas kommunistlikust eksperimendist loobuda. On väidetud, et Nõukogude Liit hakkas sarnaselt Romanovite impeeriumiga kokku varisema ülalt ning et Nõukogude riigi lagundamisele pani alguse ja viis läbi selle riigi ladvik, nii keskuses kui ka mujal. Tõepoolest, tänavatel ei olnud näha vihaseid rahvahulki, kes oleksid nõudnud Nõukogude Liidu laialisaatmist. Samuti osutus kunagise ülivõimu kokkuvarisemine üllatavalt rahulikuks, eriti neljas tuumarelva omavas vabariigis: Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis. Viimaste analüüside põhjal otsustati Nõukogude Liidu saatus tähtsates kabinettides. Otsus langetati keset poliitilist võitlust, millega olid seotud olulised poliitikategelased nii Idas kui ka Läänes – see oli närvide sõda ja diplomaatiliste oskuste proovilepanek. Panused olid tohutud, kaalul oli selles protsessis osalejate poliitiline ja mõnel juhul ka füüsiline ellujäämine.^[8.]

1991. aasta sündmuste keskmes oli mitu isikut, keda mina pean kõige enam vastutavaks selle maailmaajaloo dramaatilise, kuid ühtlasi ka rahulikult toimunud pöörde eest. Minu jutustus ei ole unipolaarne nagu maailm, milliseks see kujunes pärast 1991. aastat, ega ka mitte bipolaarne, nagu oli maailm külma sõja aastatel, vaid pigema multipolaarne, nagu on olnud maailma valdav seisund kogu tema ajaloo vältel ja milliseks ta arvatavasti jälle kujuneb, arvestades Hiina esiletõusu ning Ameerika Ühendriikide poliitilisi ja majanduslikke probleeme. Ma pööran tähelepanu otsustele, mis võeti vastu mitte ainult Washingtonis ja Moskvas, vaid ka Kiievis, Almatõs (varem Alma-Ata, mis 1993. aastal ümber nimetati), ning teiste, peatselt iseseisvaks saanud Nõukogude vabariikide pealinnades. Minu peategelasteks on neli juhtivpoliitikut, kellel väidetavalt oli suurim mõju sellele, mis juhtus Nõukogude Liiduga ja pärast selle lagunemist maailmaga üldisemalt.

Ma jutustan oma lugu, jälgides Ameerika Ühendriikide presidendi ning läänemaailma ettevaatliku ja sageli silmapaistmatu liidri tegusid, püüdes päevavalgele tuua tema motiive, kuna just Bushi toetus Nõukogude presidendile Mihhail Gorbatšovile ja nõue, et tuumarelvad oleksid kindlalt kontrolli all, pikendas Nõukogude impeeriumi kestmist, kuid tagas ühtlasi ka selle rahumeelse hääbumise; vaatlen Boriss Jeltsinit, Venemaa mühaklikku ja mässumeelset juhti, kes tegi peaaegu ainuisikuliselt putšile lõpu ja keeldus seejärel käimast Serbia presidendi Slobodan Miloševići jälgedes ega üritanud murenevat impeeriumi ei päästa ega ka selle tolleaegseid piire muuta; Leonid Kravtšukki, kavalat inimest Ukraina eesotsas, kelle visadus oma riigile iseseisvuse nõudmisel kuulutas Nõukogude Liidule lõppu; ning viimasena, kuid mitte vähem tähtsana Mihhail Gorbatšovi, meest sündmuste keskel, kellel oli sellest, millise pöörde need võtavad, kõige rohkem võita või kaotada. Ta kaotas kõik – maine, võimu ja riigi. Gorbatšovi isikudraama – lugu juhist, kes tiris oma maa välja selle totalitaarsest minevikust, avas maailmale, juurutas demokraatlikke elemente ja käivitas majandusreformi, muutis tema kodumaad ja maailma selle ümber niisugusel määral, et talle endale ei jäänud enam kohta – see draama on mu jutustuse keskmeks.

Minu peamine argument on otseselt seotud teesiga, et Nõukogude Liidu saatus otsustati selle riigi eksisteerimise viimasel neljal kuul, 19. augustil alanud putši ja 21. detsembril Almatõs toimunud liiduvabariikide juhtide nõupidamise vahelisel ajal. Ma väidan, et kõige tähtsam tegur Nõukogude Liidu tuleviku seisukohalt ei olnud ei USA poliitika, ei konflikt liidu keskorganite ja Venemaa vahel (mida esindasid vastavalt Gorbatšov ja Jeltsin) ega ka pinged Moskva ja teiste liiduvabariikide vahel, vaid kahe suurima Nõukogude vabariigi, Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted. Just nende vabariikide poliitilise ladviku soovimatus leida võimalust kooseksisteerimiseks ühe riikliku moodustise raamides lõi viimase naela Nõukogude Liidu kirstu.

Pärast luhtunud katseid jõuda 8. detsembril Valgevenes Belovežje metsas kokkuleppele Gorbatšovi malli järgi moodustatavas uues liidus, otsustasid Jeltsin ja Kravtšuk Nõukogude Liidu laiali saata ja luua selle asemel hoopis Sõltumatute Riikide Ühenduse. Valgevene juhid, kes kaht liidrit Belovežjes võõrustasid, ei kujutanud uut liitu ette ilma Venemaata. Seda ei suutnud ette kujutada ka Kesk-Aasia vabariikide presidendid, kel polnud muud valikut kui teistele takka kiita. Gorbatšovi juhitud liit ilma Venemaa või Ukrainata ei olnud kellelegi meele järgi. George H. W. Bush aitas maailma viimase impeeriumi lagunemisele kaasa peamiselt sellega, et aitas tagada, et selle protsessiga ei kaasneks suuremat konflikti või tuumarelvade levikut.

Nõukogude Liidu kadumisest möödunud kahekümne aasta jooksul on paljud minu jutustuse osalised avaldanud memuaare. Teiste hulgas on seda teinud George H. W. Bush, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin ja Leonid Kravtšuk, ent mälestusi on ilmunud ka nende nõuandjatelt ja teistelt sündmustes osalenutelt. Kuigi pealtnägijate ja asjaosaliste räägitud lood sisaldavad hulgaliselt informatsiooni ja mõnda neist on huvitav lugeda, ei suuda need tihti pakkuda laiemat pilti ja selgitada kirjeldatava täit tähendust. Ajakirjanduslikud ülevaated, mis ilmusid siis, kui salastatud dokumendid olid veel avalikkusele kättesaamatud ja kõige tähtsamad isikud olid tõrksad rääkima, on asendamatud aja vaimu hoomamiseks ning neist aimub, mida tundsid toimuva peategelased ning inimesed tänavalt. Ma olen ületanud paljude oma eelkäijate piiratuse, ühendades need reportaažid materjaliga, mis kogunes sündmuste võtmeisikutega tehtud intervjuudest, ning mis kõige tähtsam, arhiividokumentidega, millele juurdepääs avanes alles hiljuti.

Nagu eespool öeldud, on raamatu eelis see, et siin kasutatakse salastatuse minetanud Ameerika dokumente, millega uurijad saavad tutvuda George Bushi presidendiraamatukogu vahendusel. Nende hulka kuuluvad Rahvusliku Julgeolekunõukogu toimikud, presidendi välisreiside eest vastutavate Valge Maja ametnike kirjavahetus, samuti koosolekute protokollid ja president Bushi telefonivestluste üleskirjutused, millest mõned ma omandasin, esitades infovabaduse seadusele (FOIA)^(2*.) viitava taotluse. Koos teiste esmaste allikatega, mis pärinevad Washingtoni Rahvusarhiivist, Princetonis asuvast James A. Bakeri dokumentide kogust ning Gorbatšovi fondist Moskvas, võimaldavad need materjalid mul jutustada lugu Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisest küllalt üksikasjalikult, milleni pole küündinud varasemad autorid. Mul vedas ja ma sain intervjueerida mõnda neis sündmustes vahetult osalenutest, sealhulgas Leonid Kravtšukki Ukrainast ja Stanislav Šuškevitšit Valgevenest.

Ajalooallikad, mida ma raamatut kirjutades kasutasin, aitasid vastata paljudele „kuidas”-küsimustele ja üsna mitmele „miks”-küsimusele. „Miksidele” vastama hakates alustasin ma üldjuhul sellest, et püüdsin hoomata oma jutustuse keskmes olevate juhtpoliitikute ideoloogilisi, kultuurilisi ja isiklikke motiive ning ammutada seda infot, mille põhjal nad otsuseid langetasid. Ma loodan, et mu arutlused nende mõlema küsimusterühma üle aitavad mitte üksnes heita valgust Nõukogude Liidu kokkuvarisemise põhjustele, vaid ka selgitada, mis oli too ületamatu komistuskivi, mis takistas liidu kahel peamisel tugisambal, Venemaal ja Ukrainal, kompromisskokkuleppele jõudmast. Ühtlasi loodan ma, et raamatust on kasu neile lugejaile, kes üritavad teada saada, mil määral oli USA seotud Nõukogude süsteemi kokkuvarisemisega ning milline peaks olema Ameerika roll maailmas, mis paljuski omandas oma praeguse näo 1991. aastal langetatud otsuste tagajärjel. Rivaalitseva impeeriumi lagunemise põhjuste mittemõistmine võib kergesti anda tulemuseks mitte ainult impeeriumliku ülbuse, vaid viia allakäigule ka teise impeeriumi, pidagu see teine end siis ametlikult impeeriumiks või mitte.

1 Alger Hiss (1904–1996) – Ameerika jurist, valitsusametnik, kirjanik ja õppejõud, keda alates 1948. aastast hakati süüdistama Nõukogude Liidu kasuks luuramises. 1950. aastal mõisteti ta süüdi ning ta määrati 10 aastaks vangi. Tegelikku vabaduskaotuslikku karistust kandis ta kolm ja pool aastat. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.[ ↵ ]

2 Freedom of Information Act. [ ↵ ]