Читать книгу Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp - Sergi Plohhi - Страница 8

TIPP ON MÄE ÜLEMINE OTS. Sõna „tipp” on kasutatud ka mingi ülima saavutuse puhul, kuid alles 1953. aastal leidis see sõna endale koha diplomaatia keeles. Aastal, mil kaks vaprat mägironijat vallutasid lõpuks Džomolungma, rääkis Winston Churchill Briti parlamendile, et „riikide tippjuhid” soovivad rahu. Kaks aastat hiljem, kui seda sõna kasutati Nõukogude ja Lääne liidrite Genfi kohtumise kohta, läks see moodi. Rahvusvaheline poliitikamaailm vajas hädasti mingit uut mõistet kõrgeima tasandi diplomaatiliste kokkusaamiste kohta, mis alates 1930. aastatest olid saanud rahvusvaheliste suhete tähtsaks osaks. „Tippnõupidamine” sobis selleks hästi. Kuigi valitsejad olid omavaheliste suhete üle arutamiseks kohtunud mäletamatutest aegadest peale, olid taolised kokkusaamised enne lennureiside ajastu saabumist üpris harvad. Lennukid tõid pöörde mitte ainult sõjapidamisse, vaid ka diplomaatiasse, mille eesmärk oli ära hoida sõda. Ja nii saigi diplomaatia endale tiivad.

Tänapäevased tippnõupidamised said alguse 1938. aasta septembris, kui Briti peaminister Neville Chamberlain lendas Saksamaale, et püüda veenda Adolf Hitlerit Tšehhoslovakkia ründamisest loobuma. Teise maailmasõja ajal andsid Winston Churchill, Franklin D. Roosevelt ja Jossif Stalin uue tõuke isikute diplomaatiale, millel polnud veel õiget nime. Tippnõupidamiste haripunkt jõudis kätte külma sõja ajal, kui Nikita Hruštšovi kohtumine John F. Kennedyga ja seejärel Leonid Brežnevi kohtumine Richard Nixoniga pälvisid maailma meedia tähelepanu, kuid Nõukogude Liidus võeti see Lääne termin kasutusele alles omavahelise vastasseisu päris lõpus. 1990. aasta suvel toimus dramaatiline nihe, mis oli tunnuslik suurtele poliitilistele ja ideoloogilistele muutustele Moskvas ja kogu maailmas ning Nõukogude ajalehed loobusid seni nende kasutatud väljendist „kohtumine kõige kõrgemal tasemel” ja asendasid selle ingliskeelse sõnaga summit^(1*.). Mõiste jaoks, mis järgmise kümnendi jooksul rahvusvahelistest suhetest kadus, oli see Pyrrhose võit.^[1.]

Too „kohtumine kõige kõrgemal tasemel”, mille puhuks Nõukogude pool oli oma poliitilise terminoloogia ümber teinud, pidi kava kohaselt toimuma 30. ja 31. juulil ning kohtuma pidid USA neljakümne esimene president George Herbert Walker Bush ja Nõukogude Liidu esimene president Mihhail Sergejevitš Gorbatšov. Tippkohtumist valmistati ette kaua, kuid selle lõplik kuupäev pandi paika vaid mõni nädal enne sündmust ennast. Kuni viimase hetkeni olid Nõukogude ja Ameerika eksperdid raskustes, püüdes välja töötada kõiki üksikasju ajaloolises lepingus, millele kaks presidenti pidid Moskvas alla kirjutama. Bush tahtis seda teha nii ruttu kui võimalik. Mitte keegi ei teadnud, kui kauaks Gorbatšov veel Kremlisse jääb ja kui pikalt säilib võimalus kokkuleppele jõuda.

Valge Maja serveeris Bushi-Gorbatšovi Moskva kohtumist meediale kui esimest külma sõja järgset tippkohtumist. Leping, millele George H. W. Bush pidi koos Mihhail Gorbatšoviga alla kirjutama, tõotas kava kohaselt juhtida kaks ülivõimu uude vastastikuse usalduse ja koostöö ajastusse ning esimese asjana tuli lahendada tundlik tuumarelvade küsimus. START I ehk strateegilise relvastuse vähendamise leping, mis oli pärast üheksa aastat kestnud läbirääkimisi lõpuks allkirjastamiseks valmis, määras ära, et kogu tuumaarsenali tuli vähendada umbes 30 protsendi võrra, kusjuures Nõukogude Liit pidi loobuma pooltest mandritevahelistest rakettidest, mis enamikus olid sihitud Ameerika Ühendriikidele. Selle neljakümne seitsme lehekülje paksuse lepinguga, millega kaasnes veel sadu lehekülgi protokolle, soostusid kaks presidenti mitte ainult aeglustama võidurelvastumist, vaid ühtlasi andma sellele tagasikäigu.^[2.]

Vastasseis, mis algas maailma kahe võimsaima riigi vahel veidi pärast Teist maailmasõda ja viis meie planeedi napilt tuumakatastroofi äärele, oli peaaegu läbi. Kuna Berliini müür langes 1989. aasta novembris ja Saksamaa läbis taasühinemisprotsessi, Mihhail Gorbatšov aga oli hakanud rakendama „Sinatra doktriini”, mis lubas Moskva Ida-Euroopa vasallidel „talitada oma tahtmist mööda” ja lõpuks Kremli embusest vabaneda, oli külma sõja peapõhjus leidnud lahenduse. Nõukogude väed hakkasid lahkuma Ida-Saksamaalt ja teistest selle piirkonna riikidest. Ent taoline poliitilise kliima muutus tuumaarsenali peaaegu ei puudutanudki. Kuulus Vene näitekirjanik Anton Tšehhov ütles kunagi, et kui esimeses vaatuses on laval püss, siis järgmises vaatuses tehakse sellest pauku. Kaks ülivõimu olid loonud maailma palju tuumarelvi. Varem või hiljem pidi algama teine vaatus, teiste näitlejatega, kellel võis pähe tulla mõte need relvad käiku lasta.

Tuumarelvad olid külma sõja oluline koostisosa, nende tõttu võttis sõda vahel väga ohtliku kuju ning samas ei astunud kaks ülivõimu, kes need relvad esimestena oma valdusse said, kunagi otsesesse, avalikku konflikti – totaalse hävingu risk oli selleks liiga suur. Kuna külma sõja geopoliitilises keskmes oli lõhenenud Saksamaa, tundsid 1945. aasta suvel tuumarelva valdajaks saanud Ameerika Ühendriigid end ohutult, seistes vastamisi Nõukogude tavarelvajõudude tohutu ülekaaluga Kesk- ja Ida-Euroopas, mille Jossif Stalin oli esmalt okupeerinud ning seejärel kommunistide valitsemisele allutanud. Ent kui Ameerika tundis end ohutult, siis Nõukogude Liiduga oli vastupidi. Selles riigis suurendati jõupingutusi aatomipommi loomiseks ning 1949. aastal, kasutades USA-lt varastatud salajasi tehnoloogiaid, sai ka Nõukogude Liit oma tuumarelva.

Nüüd oli maailmas kaks tuumariiki ning kui Korea sõda pidada tuleviku ennustajaks, liikusid need riigid kokkupõrkekursil. Nad püüdsid teineteist uute tuumarelvade väljatöötamises üle trumbata. 1950. aastatel omandasid mõlemad vesinikupommi, mis oli tunduvalt võimsam ja raskemini kontrollitav kui aatomipomm. Kui Nõukogude Liit saatis 1957. aasta sügisel orbiidile Maa esimese tehiskaaslase sputniku, näidates, et neil on olemas raketid, mis suudavad kanda tuumalaenguid USA-ni, astus maailm kahe ülivõimu vahelise rivaalitsemise uude ja hoopis ohtlikumasse faasi. Pärast Stalini surma 1953. aastal ilmutasid tema järeltulijad dialoogi suhtes Läänega positiivsemat meelestatust, kuid arvestades Nõukogude Liidu hiljutist edu raketitehnoloogia alal (nemad saatsid esimesena orbiidile mehitamata ja seejärel ka mehitatud satelliidi), oli nende käitumine tihti ettearvamatu ning seega veel ohtlikum kui nende eelkäija oma.

Valitsetuna vastavalt Hruštšovi ja Kennedy poolt, jõudsid kaks riiki tuumasõja äärele, põhjuseks Nõukogude rakettide paigutamine Kuubale 1962. aasta oktoobris. Tolleks ajaks võistlesid USA ja Nõukogude Liit omavahel juba kogu maailmas.

Võistlus oli alanud Ida-Euroopa pärast, mille Nõukogude Liit oli endale haaranud ega kavatsenud enam lahti lasta, ning levinud Aasiasse, kui Hiina muutus 1949. aastal kommunistlikuks ja Korea mõni aasta hiljem jäädavalt poolitati. Briti ja Prantsuse impeeriumide lagunemine 1950. aastal avas suurriikidevahelisele rivaalitsemisele ka ülejäänud Aasia ja Aafrika, ning kui Fidel Castro juhitav Kuuba pöördus sõjalise abi ja ideoloogilise innustuse saamiseks Nõukogude Liidu poole, muutus lahinguväljaks ka Ladina-Ameerika.

Kuuba kriis lahendati 1962. aasta oktoobris kompromissi teel – Nõukogude Liit soostus oma raketid ära viima Kuubalt ja ameeriklased oma raketid Türgist –, ent nii Hruštšovile kui ka Kennedyle mõjus üleelatu rängalt. Pinge leevendamiseks ja tuumasõja ohu vähendamiseks tuli midagi ette võtta. 1963. aastal kirjutasid kaks riigijuhti alla esimesele kokkuleppele, mille eesmärk oli võidutuumarelvastumine kontrolli alla saada – tuumarelvakatsetuste osalise keelustamise lepingule. Sellise dokumendini jõudmiseks oli läbirääkimisi peetud kaheksa aastat ja see oli tõepoolest tagasihoidlik algus, ent tegemist oli sammuga õiges suunas. Ning kuigi omavaheline võistlus maailma tasandil jätkus ja kõikjal – Vietnamist Angolani – peeti „volitatud” sõdu, jätkasid kaks ülivõimu sestpeale läbirääkimisi oma tuumaarsenalide vähendamiseks, leides lohutust vastastikuse kindla hävitamise (MAD)^(2*.) doktriinist, mille kohaselt kummalgi riigil oli piisavalt tuumarelvi, et teine maamunalt minema pühkida, mistõttu oldi sunnitud ellujäämiseks läbi rääkima.

1972. aasta mais lendas Nixon Moskvasse, et koos Brežneviga alla kirjutada SALT I-le – strateegilise relvastuse piiramise lepingule; Jimmy Carter aga lendas 1979. aastal Viini, kus ta – samuti koos Brežneviga – kirjutas alla SALT II-le. Mõlemad lepingud piirasid tuumarelvade tootmist. Kuid SALT II-le järgnes peatselt Nõukogude Liidu sissetung Afganistani 1979. aastal ning veel aasta hiljem boikoteeris USA Moskva suveolümpiat. Järgmine Ameerika president Ronald Reagan tahtis oma maa vaimu ja rahvusvahelist mainet pärast läbikukkumist Vietnamis taastada. Nõukogude Liidus vallandas Leonid Brežnevi surm 1982. aastal Kremli ladvikus mitu järjestikust kriisi. Rahvusvaheline pinge kasvas, ähvardades esimest korda pärast 1960. aastate algust muuta külma sõja kuumaks.^[3.]

1. septembril 1983 tulistas Nõukogude hävitaja Sahhalini lähedal alla Lõuna-Korea reisilennuki 269 inimesega pardal, kelle hulgas oli ka üks USA Kongressi toonase koosseisu liige. Seejärel asuti ootama ameeriklaste kättemaksu. Sama kuu lõpu poole märkas alampolkovnik Stanislav Petrov Nõukogude õhutõrjevägede staabis Moskva lähedal oma radariekraanil täpikest, mis viitas sellele, et Nõukogude Liidu poole on teel rakett. Seejärel nägi ta, et samas suunas lähenevad veel neli raketti. Arvutiriket kahtlustades ta sellest oma ülemaid ei teavitanud. Teinuks ta seda, oleks tuumasõda kahe riigi vahel võinud kergesti tegelikkuseks saada. Nagu selgus, oli päikesevalguse ja pilvede harvaesinev koosmõju põhjustanud Nõukogude ründeennetussüsteemis tõrke. Hiljem hakati Petrovi kangelaseks pidama. Ent teda sundis maailma tuumasõjast päästma mitte oletus, et ameeriklased ründavad esimesena, vaid veendumus, et kui nad seda teevad, siis sadade rakettidega, mitte ühe või neljaga. Pärast Petrovi intsidendi nime all tuntuks saanud vahejuhtumit elati Nõukogude Liidus edasi USA rünnaku ootuses.^[4.]

Sama aasta novembris pidas Nõukogude Liit NATO õppusi Euroopas koodnimetusega Able Archer ekslikult tuumasõja ettevalmistusteks. Kõigile Nõukogude luurekeskustele välismaal anti häire ja nõuti peatsele katastroofile viitavatest märkidest teadaandmist. Tolsamal kuul jälgisid 100 miljonit televaatajat USA-s telefilmi „The Day After” esilinastust; filmis kujutati, kuidas Kansases asuva Lawrence’i elanikud püüavad toime tulla tuumarünnaku tagajärgedega. Paljud nägid selles filmis viidet president Reagani Nõukogude-suunalise retoorika muutumisele. Kui 1983. aasta märtsis oli Reagan rääkinud Nõukogude Liidust kui „kurjuse impeeriumist”, siis 1984. aasta jaanuaris pidas ta oma kuulsa „Ivani ja Anja” kõne, milles teatas, et Nõukogude ja Ameerika rahvad soovivad elada rahus. 1984. aasta jaanuaris ütles president üllatunud ameeriklastele: „Kujutage koos minuga hetkeks ette, et Ivan ja Anja satuvad mingisse ooteruumi või lähevad vihma või tormi eest pakku varjualusesse, ning seal on juba ees Jim ja Sally, ja pole keelebarjääri, mis takistaks neid omavahel tutvumast. Kas nad hakkavad siis arutama selle üle, kui erinevad on nende valitsused? Või hoopis võrdlema oma lapsi ja rääkima sellest, millega nad elatist teenivad?”^[5.]

LÄKS VAJA ROHKEMAT KUI RETOORIKA MUUTUS, et Nõukogude-Ameerika suhete keskmesse satuksid ülivõimude huvide asemel tavalised inimesed. George H. W. Bush teadis seda paremini kui keegi teine. Suurel osal külma sõja ajast oli ta aidanud kujundada USA Nõukogude-suunalist poliitikat, töötades sageli ülimalt vastutusrikastel ametikohtadel. 1924. aasta juunis USA kirdeosas senaatori perekonnas sündinud Bush astus noorelt mereväkke, kui oli kuulnud uudist Pearl Harborist^(3*.), lükates edasi õpingud Yale’i ülikoolis. 19-aastaselt sai temast noorim mereväelendur USA relvajõududes ning ta sooritas sõja jooksul viiskümmend kaheksa lahingulendu. Teenides 1945. aasta jaanuaris Vaikse ookeani sõjatandril, abiellus ta puhkusel olles üheksateistkümneaastase Barbara Pierce’iga, kellest sai tema kuue lapse ema. Nende esimene laps, tulevane USA president George Walker Bush sündis 1946. aastal, ajal, mil George seenior õppis Yale’i ülikoolis majandust. Pärast seda, kui ta oli läbinud nelja-aastase programmi kahe ja poole aastaga, tegi Bush tema päritolu ja kasvatust arvestades ootamatu sammu ning kolis oma perekonna Texasese, asudes tegutsema sealses naftatööstuses. Selleks ajaks, kui ta 1960. aastate keskpaiku poliitikasse siirdus, oli temast saanud juba ühe mandrilavapuurimistele spetsialiseerunud naftakompanii miljonärist president.

George Bushi rahvusvaheline karjäär algas siis, kui Nõukogude-Ameerika suhetesse ilmusid esimesed märgid pingelõdvendusest. 1971. aastal määras president Nixon Houstonist pärit neljakümne kuue aastase endise vabariiklasest kongresmeni USA esindajaks Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Kuna tema soosija pidi pärast Watergate’i skandaali ametist loobuma, avastas Bush end ootamatult USA ja Hiina taasleppimise peaarhitekti rollis – selle protsessi oli algatanud Nixon. Bush oli aasta ja kaks kuud Pekingis asuva USA koordinatsioonibüroo eesotsas, aidates sepistada liitu, mis oli toona sihitud peaasjalikult Moskva vastu. 1976. aastal naasis Bush Washingtoni ja asus juhtima Luure Keskagentuuri, kureerides isiklikult USA salaoperatsioone Angolas, mille eesmärk oli sealse esimese presidendi, Kuuba poolt toetatud Agostinho Neto valitsuse õõnestamine. Töötades aastatel 1977–1979 USA välissuhete nõukogu direktorina, sai Bushist vahetu tunnistaja Nõukogude-Ameerika suhete halvenemisele Jimmy Carteri presidendiks oleku viimastel aastatel.

1981. aastal sai George Bushist Ameerika Ühendriikide neljakümne kolmas asepresident. Paarisrakendi tähtsam mees Ronald Reagan tõstis Nõukogude-vastase retoorika Washingtonis täiesti uuele tasemele. Ta suurendas USA sõjalist võimekust ja turgutas ameeriklaste moraali, mis oli Vietnamis lüüasaamise ning 1970. aastate lõpu majanduskriisi tõttu kannatada saanud. Ent samas lootis Reagan leida ka sellist Nõukogude riigijuhti, kellega ta saaks mõlema maa tuumaarsenali vähendamise üle läbi rääkida. See oli nörritav ootus, sest Nõukogude juhid surid üksteise järel. Varsti pärast seda, kui Reagan oli tulnud välja ettepanekuga vähendada strateegilist relvastust, suri 1982. aasta novembris Leonid Brežnev. Tema järglane, endine KGB ülem Juri Andropov suri 1984. aasta veebruaris. Viimane lahkuja oli Andropovi järglane Konstantin Tšernenko, keda surm tabas 1985. aasta märtsis. Esindades oma riiki Nõukogude juhtide matustel, sai Bushist 1980. aastatel Moskvas sage külaline. Kodumaal räägiti temast kui inimesest, kelle moto on: „Teie surete, mina lendan kohale.” Just Tšernenko matustel 1985. aasta märtsis kohtus Bush esimest korda ja vahetas tervituse Nõukogude Liidu uue juhi, viiekümne nelja aastase Mihhail Gorbatšoviga.^[6.]

Presidendina sõitis Bush esimest korda Moskvasse 1991. aasta juulis – ta oli valitud sellesse ametisse 1988. aastal. Seekord ei saabunud ta järjekordsele matusele, vaid oma elujõulise ja energilise Nõukogude kolleegiga läbi rääkima. Vahepealsetel aastatel oli Nõukogude Liidus palju muutunud. „Minu viimasest, 1985. aasta külaskäigust peale oleme olnud tunnistajaks Euroopa avanemisele ning olemast on lakanud umbusust lõhestatud maailm,” oli kirjas kõnes, mille presidendi personal tuumarelvade arvukuse vähendamiseks mõeldud uue lepingu allkirjastamise puhuks ette valmistas. „Tol aastal asus Nõukogude Liidu etteotsa Mihhail Gorbatšov ja algatas paljud tohutu suured muudatused. Ta alustas reforme, mis muutsid oluliselt kogu maailma. Ja Ameerika Ühendriikides teavad nüüd kõik vähemalt kahte venekeelset sõna: „glasnost” ja „perestroika”. Ning siin peavad kõik lugu ingliskeelsest sõnast demokraatia.^[7.]

George Bushi saatis reisil Moskvasse tema naine Barbara, kes oli kuuskümmend kuus aastat vana, hõbedaste juustega ja kuulus presidendi personali hulka. Nagu ida poole suunduvate üleatlandiliste lendude puhul alati, kaotavad reisijad nii unes kui ka ajas. Moskva aeg on Washingtoni omast kaheksa tundi ees. Lennu ajal püüdis Bush kaotatud aega, kuigi mitte und tagasi teha ja luges dokumente, mida abid olid tema jaoks tippkohtumisele eelnenud päevadel ette valmistanud. Pärast maandumist 29. juuli soojal õhtupoolikul Moskva Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas tervitas George ja Barbara Bushi Mihhail Gorbatšovi äsja ametisse määratud asepresident Gennadi Janajev. See oli Bushi ja Janajevi esimene kohtumine ning selle lühikese, kolm päeva väldanud külaskäigu ajal hakkas USA presidendile meeldima tema tagasihoidlik ja pretensioonitu võõrustaja, kelle puhttseremoniaalsed kohustused ja otsuste langetamisest kõrvale jätmine tuletasid Bushile meelde tema üksildasi aastaid teise numbri mehena Reagani juhitud Valges Majas. Selleks ajaks, kui Bushi autokorteež Moskva südalinnale lähenes, oli hakanud pimenema. „Mõned inimesed lehvitasid ja me lülitasime sisse auto paraadtuled (mis valgustavad sisemust, nii et väljast on selgelt näha, kes sees istub),” on Bush meenutanud. „Välja peaaegu ei näinud ja paaril korral lehvitasime laternapostidele, mis meid kõiki naerma ajas.”^[8.]

Läbi pimedate Moskva tänavate kulgev protsessioon oli eelseisva tippkohtumise ideaalne võrdkuju. USA välispoliitika eredad paraadtuled olid sisse lülitatud ja lootused kõrgel, aga hääbuva Nõukogude Liidu videvikus oli raske midagi näha. Pärast pikka ebaluse ja kõhkluste perioodi näis Gorbatšov olevat kindlalt asunud reformide jätkamise ja Nõukogude-Ameerika koostöö teele. Jäi mulje, et ta nõuab Ameerikalt järjest tungivamalt rahalist abi. Mõned Gorbatšovi lähimad nõuandjad, sealhulgas peaminister Valentin Pavlov ja KGB ülem Vladimir Krjutškov olid USA-lt abi palumise vastu ja kaldusid selgelt autoritaarse valitsemise poole, eemale Gorbatšovi reformide demokraatlikest saavutustest. Olid veel sõjaväelased, kelle arvates läks Gorbatšov Nõukogude armee võitlusvõime vähendamisel liiga kaugele, saades Ameerikalt vastu vähe või üldse mitte midagi.

Ja lõpuks olid olemas ka liiduvabariikide – Nõukogude Liidu osade – järjest enesekindlamad juhid. Üks neist, Venemaa eesotsas seisev värvikas Boriss Jeltsin pidi Bushiga Moskvas kohtuma. Seejärel seisis USA presidendil ees lennureis Kiievisse, kus teda ootas veel üks tõusev täht, suuruselt teise Nõukogude vabariigi Ukraina juht. Võim polnud Nõukogude Liidus enam koondunud ühe inimese kätte ning seda ei teostatud enam ainult Moskvas. Võim muutus järjest hajutatumaks ning tippkohtumise programm, mis nägi ette kohtumisi liiduvabariikide juhtidega, kajastas tegelikkust. Et tulevikku näha, pidi Bush üritama vaadata Nõukogude poliitilise fassaadi Potjomkini külade taha. Presidendil oli olnud palju võimalusi neid küsimusi oma nõunikega arutada. Nüüd oli käes aeg ise Nõukogude reaalsuse üle otsustada. Bushi jaoks oli esmatähtsaks küsimuseks, kuidas aidata Gorbatšovil võimul püsida ning lasta Nõukogude-Ameerika suhete mesinädalatel kesta.

MIHHAIL GORBATŠOV LÄKS MOSKVA tippkohtumisele vastu suurte lootustega. See oli tema jaoks juba kolmas kokkusaamine Bushiga pisut rohkem kui ühe aasta jooksul. 1990. aasta mai lõpul ja juuni algul oli ta ise Ameerika presidendil Washingtonis külas käinud ning 1991. aasta juuli keskel pidasid nad omavahel läbirääkimisi maailma rikkaimate riikide ühenduse (G7) kohtumisel. Iga kord esitas Gorbatšov Bushile palve Ameerikalt majandusabi saamiseks. Kuid Nõukogude juhti ei huvitanud ainult raha. Ta vajas hädasti turgutust oma hääbuvale populaarsusele kodumaal, ja ainus koht, kust ta võis seda saada, oli rahvusvaheline areen. Tippkohtumine pidi Nõukogude kodanikele meelde tuletama, et Gorbatšov on maailmatasandi riigijuht.

Sündinud 1931. aasta märtsis ning olles seega Bushist seitse aastat noorem, oli Gorbatšov esimene Nõukogude liider, kes oli sündinud ja üles kasvanud pärast 1917. aasta bolševistlikku revolutsiooni. Sarnaselt Bushiga oli Gorbatšov „lõunalane” – ta pärines Stavropoli kraist, mis asub otse rahutu Põhja-Kaukaasia kõrval. Sarnaselt Bushiga sai ta parima võimaliku hariduse, lõpetades prestiižse Moskva ülikooli õigusteaduskonna, ning asus esmalt tööle väljaspool pealinna. Kuid siin sarnasused lõpevad. Bush põlvnes USA poliitilise aristokraatia hulgast, Gorbatšovi vanemad aga olid Venemaalt ja Ukrainast ümber asunud talupojad. Ta ei õppinudki vene keelt puhtalt hääldama, rääkides lõunavene aktsendiga, mida on tugevasti mõjutanud ukraina keel – see tunnus andis tema kriitikutele Moskva vaimueliidi hulgast põhjuse pidada teda kõigest mingiks provintsitõusikuks. Moskvas abiellus noor Mihhail Raissa Titarenkoga, kes oli tema kaastudeng ja veel ühe Nõukogude propageeritud rahvaste sõpruse tulem: Raissa isa oli raudteelane Ukrainast ja ema pärit Siberi vene talupoegade hulgast; Raissa sündis ja kasvaski üles Siberis. Erinevalt Bushidest, kellel oli kuus last, oli Gorbatšovidel ainult tütar Irina.

Pärast Moskva ülikooli lõpetamist pöördus Gorbatšov tagasi oma kodukanti Stavropoli, kus ta tegi sealses kommunistliku partei aparaadis silmapaistvat karjääri. Kui uskuda tema lühielulugu, mis oli lükitud Bushi Moskva-visiidi ettevalmistava materjali hulka, siis „tegi Gorbatšov esmalt karjääri komsomolis ja töötas Stavropolis mitmel parteilisel ametikohtal. 1970. aastal, kui ta oli kõigest 39-aastane, sai temast Stavropoli krai parteikomitee esimene sekretär, ning sellel kohal töötas ta kuni oma arvamiseni NLKP Keskkomitee sekretäride hulka”. Stavropolis pälvis Gorbatšov tähelepanu ja toetuse brežnevliku valitseva ladviku kahelt mõjukalt liikmelt, kel olid siinse kandiga otsesidemed. Üks neist oli Nõukogude ideoloogiline valvekoer Mihhail Suslov, teiseks aga KGB juht ja tulevane kompartei peasekretär Juri Andropov. Need kaks liitlast korraldasid Brežnevi valitsemise viimastel aastatel Gorbatšovi üleviimise Moskvasse.^[9.]

Kuni saabumiseni Moskvasse 1979. aastal Keskkomitee põllumajanduse eest vastutava sekretärina polnud Gorbatšov välissuhetega peaaegu kokku puutunud, kui jätta kõrvale harvad välisreisid madala- ja kesktasemeliste parteidelegatsioonide koosseisus. Ent kui ta Andropovi lühikese võimuloleku ajal edutati tähtsamatele kohtadele riigitüüri juures ja valiti seejärel 1985. aasta märtsis riigi kõrgeimasse ametisse, Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäriks, selgus, et ta õpib kiiresti. Liberaalse poliitika pooldajad Moskvas leidsid temas lõpuks ometi tippjuhi, kes oli valmis kuulama ja riskima, et teha katset muuta status quo’d nii kodu- kui ka välismaal. Paljud neist igatsesid Nikita Hruštšovi suhteliselt vabade aegade ja Brežnevi esimeste valitsusaastate pingelõdvendusperioodi poliitika järele. Samuti imetlesid nad salamisi 1968. aasta Praha Kevadet – Tšehhi kommunistide katset (mis Nõukogude sõjalise jõuga maha suruti) luua „inimnäolist” sotsialismi. Gorbatšov, keda oli mõjutanud Stalini terrori hukkamõistmine 1950. aastate keskel (stalinlikud repressiivorganid olid vahistanud tema mõlemad vanaisad) ning kes Moskva ülikoolis õppides elas ühes toas Praha Kevade ühe eestvedaja Zdene˘k Mlynárˇiga, oli hea kuulaja, ning mis veel tähtsam, teoinimene.

Sisepoliitikas algatas Gorbatšov perestroika (otsetõlkes „ümberehitamine”), mis leevendas partei kontrolli tsentraliseeritud majanduse üle ja tõi sisse turumajanduse elemendid. Samuti tegi ta algust glasnostiga (avalikustamisega), laenates selle mõiste Nõukogude dissidentide sõnavarast; seeläbi vähenes partei kontroll meedia üle ja hakati lubama mõningast ideoloogilist pluralismi. Välispoliitikas pöördus Gorbatšov tagasi ideede juurde, mis meenutasid Brežnevi pingelõdvenduspoliitikat, ning loobus lõpuks Ida-Euroopas poliitilise ja sõjalise vahelesegamise Brežnevi doktriinist. Gorbatšovis olid Reagan ja Bush lõpuks leidnud Nõukogude juhi, kes mitte ainult ei kavatsenud elama jääda, vaid oli ka valmis tuumarelvitustamise üle läbi rääkima. Vähem kui kuu aega pärast ametisse saamist peatas Gorbatšov Nõukogude keskmaarakettide Ida-Euroopasse paigutamise; mõni kuu hiljem kutsus ta Ühendriike üles vähendama Nõukogude ja USA strateegilist tuumaarsenali poole võrra.

1986. aasta novembris Islandil Reykjavíkis toimunud tippkohtumise ajal olid Reagan ja Gorbatšov – oma nõunike õuduseks – peaaegu kokku leppimas tuumarelvade täielikuks kaotamiseks. Kokkuleppe saavutamist takistas üksnes see, et Reagan taotles visalt oma strateegilise kaitseinitsiatiivi (SDI) ehk raketitõrjeprogrammi jätkamist. Gorbatšovi arvates jätnuks SDI, juhul kui ameeriklased selle ellu rakendavad, Nõukogude Liidu halvemasse olukorda. Tippkohtumine lõppes tulemusetult ja näis, et maailm naaseb külma sõja süngeimate päevade juurde. Ent lõpuks dialoogi jätkati. Nõukogude vesinikupommi looja ja silmapaistev poliitiline teisitimõtleja Andrei Sahharov aitas Gorbatšovi veenda, et SDI on kõigest Reagani ettekujutuse vili. Nõukogude riigijuht lendas 1987. aastal Washingtoni, et kirjutada alla kokkuleppele, mille eesmärk oli piirata USA ja Nõukogude Liidu tuumaarsenali ning kõrvaldada Euroopast keskmaatuumarelvad. Nüüd, 1991. aasta juulis kavatsesid Gorbatšov ja Bush kasutada „eurorakettidest” tehtud sulepäid, et kirjutada alla uuele lepingule, millega pidi vähendatama kaugmaarakettide arvu, mis ühelt poolt Atlandi ookeani olid sihitud Washingtonile, New Yorgile ja Bostonile ning teiselt poolt Moskvale, Leningradile ja Kiievile.^[10.]

Moskva tippkohtumisele eelnenud kuudel tuli Nõukogude riigijuhil hakata võitlema oma poliitilise ellujäämise eest. Kuigi Nõukogude president ja tema nõunikud ning heasoovijad nii kodu- kui ka välismaal uskusid kindlalt, et Nõukogude süsteemi reformimine on ilma ühiskonna demokraatliku ümberkujundamiseta võimatu, ei tahtnud majandusreform ja demokraatia tegelikkuses hästi koos toimida. Perestroika lõhkus vana majandussüsteemi enne, kui turumehhanismid oleksid jõudnud rakenduda ja tulemusi anda. Parteiaparaadi ajas vihale glasnost, sest see lõpetas tema monopoolse kontrolli meedia üle ja andis avalikkusele esimest korda pärast 1917. aastat võimaluse arvamust avaldada. Kuna majandusraskused kasvasid ja elatustase langes järsult, asusid Gorbatšovi ründama nii parteiaparatšikud kui ka reformimeelsed, kes kutsusid üles viima majanduses ja ühiskonnas ellu radikaalseid muudatusi Poola ja teiste endiste Nõukogude Ida-Euroopa satelliitide eeskujul.

Eelteade Bushi-Gorbatšovi tippkohtumise puhul Moskvasse saabunud Lääne ajakirjanikele, mille koostas Gene Gibbons Reutersist, rääkis kasvavast lõhest Kremli ja lihtsate moskvalaste vahel. „USA Moskva saatkonna sissekäigu kohal asuvale sildile on kirjutatud Fort Apache, mis iseloomustab väga täpselt elu majanduslanguse käes kannatavas Nõukogude pealinnas,” öeldi teates. „Sel ajal kui George Bushi autokorteež läbib seda 8,8 miljoni elanikuga linna, näeb ta pikki poejärjekordi, tühje kaupluseaknaid, katkisi autosid tänavate ääres ja kümneid seisvaid ehituskraanasid. Kremlis torkab talle silma teine äärmus: sädelev kuld ja kristall-lühtrid, imelised maalid, kaunid puuparketiga kaetud põrandad ja nii palju marmorit, et sellest saaks ehitada tuhandeid monumente.”^[11.]

Tavaliste Nõukogude kodanike halvenev elujärg – inimesed olid järjest rahulolematumad mitte ainult oma olukorra, vaid ka valitseva ladviku privileegide pärast – muutis Gorbatšovi ebapopulaarseks rahva hulgas, kellele ta tahtis anda vabaduse. Teatades tippkohtumise ajal Moskvast, rääkis Peter Jennings, üks Ameerika „kolmest suurest” uudisteankrust, ABC televõrgu vaatajatele, et Gorbatšovi populaarsusreiting oli langenud ohtliku 20 protsendini (Bushi populaarsusreiting küündis samal, Lahesõjale vahetult järgneval ajal üle 70 protsendi). Ent vesteldes Lääne ajakirjanikega ilmutas Gorbatšov optimismi ja näitas, et tal on huumorisoont. Osutades sõbralikule rahvasummale Kremli juures, ütles ta Jenningsile: „Näete, mõnele inimesele ma meeldin.” Ta lisas: „Ma olen inimene, kes tegi kõige sellega algust. Kui keegi kavatseb Gorbatšovi maha kanda, siis see on ennatlik hinnang.” Esimest korda mitme kuu jooksul tundis Gorbatšov, et saab olukorra lõpuks kontrolli alla, ohjeldades konservatiivset opositsiooni, ja tema soov oli kasutada tippkohtumist selleks, et tagada oma sisepoliitikale rahvusvaheline toetus.^[12.]

MOSKVA TIPPKOHTUMISE ESIMENE ametlik kokkusaamine toimus 1991. aasta 30. juulil Kremli Suure palee Katariina saalis. „Gorbatšov oli imetlusväärne,” kirjutas George Bush, meenutades oma muljeid tippkohtumise esimesest kokkusaamisest, „ja ma tõesti ei tea, kuidas ta suutis kogu seda vastaste survet taluda.” Nõukogude riigijuhti pigistati tõepoolest kõvasti ning delegatsiooni koosseis, kelle ta Bushiga kohtumise tarvis kaasa tõi, peegeldas tema kahanenud rolli Nõukogude poliitikas. Gorbatšovi saatis kokkusaamisel ühe liiduvabariigi, Kasahstani juht Nursultan Nazarbajev. Teine, Venemaa eesotsas seisev Boriss Jeltsin, oli samuti kutsutud, kuid ta jättis tulemata – teades, et Bush sama päeva õhtul ise tema ametiruumidesse saabub. Kohale ei ilmunud ka kaitseminister Dmitri Jazov, kes saatis end esindama oma asetäitja.^[13.]

Gorbatšovi jaoks oli tippkohtumise-eelne aeg kõike muud kui meeldiv. See, mida ta ise pidas oma uue välispoliitika hetketriumfiks, oli valitseva ladviku mõne kõige mõjukama liikme arvates Nõukogude huvide mahamüümine. Kui Nõukogude sõjaväeline juhtkond oli alati nurisenud eelarvekärbete üle, siis Gorbatšovi lahkhelid oma sõjalis-tööstusliku kompleksiga olid suuremad kui ühelgi tema eelkäijal, kaasa arvatud Nikita Hruštšov, keda sõjaväelased meenutasid ikka veel vihkamisega selle eest, et 1960. aastate alguses kärpis ta tugevasti Nõukogude tavarelvajõude. Aga rahulolematute hulka, kelle meelest ameeriklastele oli tehtud liigsuuri järeleandmisi peaaegu igas tähtsamas tuumarelvalepinguga seotud valdkonnas, ei kuulunud mitte ainult Nõukogude sõjaväelased. Seda tunnet jagas ka üks juhtivaid USA välispoliitikavaatlejaid Strobe Talbott, kes 1990. aastate teisel poolel oli Ameerika Ühendriikide Venemaa-suunalise välispoliitika peakujundaja.

Artiklis, mis ilmus ajakirjas Time vahetult pärast Moskva tippkohtumist, kirjutas Talbott: „Peaaegu igas START-leppega seotud tähtsamas küsimuses käisid ameeriklased peale ja said oma tahtmise. ... START-lepinguga nõustub Gorbatšov kokkuvõttes vaikimisi allajääja positsiooniga, nii võib igatahes öelda, sest ta loobub vastupanuta suurest osast sellest, milles seisneb Nõukogude Liidu peamine jõud – maa peal paiknevatest ballistilistest rakettidest, lubades samal ajal Ühendriikidel säilitada eelisseisundi pommitajate, tiibrakettide ja allveelaevade relvastuse näol.” Talbott nimetas asja õige nimega. Ent miks oli Gorbatšov valmis alla kirjutama nii tasakaalustamata lepingule, mis ärritas mitte ainult tema kaitseministrit, vaid tekitas küsimusi ka Ameerika poliitikavaatlejate seas? Talbott pakub välja vastuse: „Nõukogude Liit on loobunud nii paljust ja USA vastu andnud nii vähe ühel lihtsal põhjusel: Gorbatšovi revolutsioon on ajaloo suurim hädamüük. Sellistel puhkudel on hinnad alati väga madalad.”^[14.]

Gorbatšov oli andnud oma kaitseministrile raske, kui mitte võimatu ülesande veenda kindralstaapi ja sõjalis-tööstuslikku kompleksi nõustuma lepingu tingimustega, mis vähendasid mõlema poole rakette, kuid jätsid puutumata lennuväe, andes seega ameeriklastele tuumalõhkepeade kohaletoimetamise osas selge eelise – raskepommitajatest rääkides oli neil tõepoolest suur ülekaal. Lõpuks jäid Nõukogude sõjaväejuhid nõusse.^[15.]

Viimane selle lepingu raske probleem leidis lahenduse vähem kui kaks nädalat enne Moskva tippkohtumise algust. See puudutas ameeriklaste õigust jälgida Nõukogude raketi SS-25 lennukatsetust. Esimene Nõukogude mandritevaheline ballistiline rakett SS-25, mille sealne koodnimetus oli Pappel ja mida ameeriklased kutsusid Sirbiks, oli värskeim täiendus Nõukogude tuumaarsenalile. Raketi katsetused viidi lõpule 1987. aasta detsembris ja 1991. aasta juuliks oli Nõukogude Liidu käsutuses 288 USA-le sihitud Paplit, ameeriklastel aga polnud neile võrdväärseid ballistilisi rakette vastu panna. Paplid kujutasid endast 1,7 meetri laiusi ja 20,5 meetri pikkusi „vorste”, mis olid paigutatud neljateistkümnerattalisele vedajale-tulistamisalusele, mis muutis nad erakordselt kergesti transporditavaks ja võrreldes teiste sama klassi relvadega raskemini avastatavaks. Kolmeastmeline rakett oli varustatud ühe tuumalõhkepeaga, mis kaalus tuhat kilo ja oli plahvatusjõult võrdne 550 kilotonniga, seega võrreldav umbes neljakümne Hiroshimale heidetud pommiga.

Ühes külma sõja järgses uurimuses 550-kilotonnise pommi võimalikust mõjust New Yorgile väidetakse, et plahvatuse tagajärjeks oleks 5 miljonit hukkunut, pooled Manhattani kesklinna elanikud jääksid kokkuvarisevate hoonete rusude alla ja ülejäänute osaks oleks surmav kiiritusdoos. Hiigeltulekahjud hävitaksid kõik, mis jääb plahvatuskohast 6,4 kilomeetri raadiusse ja radioaktiivne pilv katab kogu Long Islandi. Ameerika läbirääkijaid ei heidutanud ei SS-25 ega selle hävitusjõud, kuna nende arsenalis oli sellele vastamiseks relvi rohkem kui piisavalt. Pigem tegi neile muret see, et Paplid olid piisavalt võimsad, et kanda rohkem kui üht lõhkepead, mis oleks kõik arvutused kohe uppi löönud. Veendumaks, et Paplid on selleks tõepoolest võimelised, taotles rahvusliku julgeoleku nõunik Brent Scowcroft – kes keskendus tegelikkusele, mitte plaanidele – koos oma meeskonnaga, et neil lubataks jälgida katset lennutada Pappel üheteistkümne tuhande kilomeetri kaugusele. Nõukogude meelest oli niisugune nõudmine vastuvõetamatu, arvestades ameeriklaste ülekaalu muudes tuumarelvades. Lõpuks nõustusid nad tegema katse kümne tuhande kilomeetri pikkusel trajektooril, mida kasutati teiste ballistiliste rakettide puhul, kuid keeldusid „kõnnitamast” raketti veel tuhatkond kilomeetrit.^[16.]

Gorbatšov oli tahtnud, et kõik lahkhelid Ameerika ja Nõukogude läbirääkijate vahel oleksid lahendatud enne seda, kui ta 16. juulil 1991 Londonisse G7 kohtumisele sõidab. Järgmisel päeval kavatses ta kohtuda president Bushi ja teiste G7 juhtidega, et esitada kaudne taotlus rahanappuse käes vaevlevale Nõukogude Liidule finantsabi andmiseks. 17. juulil 1991, mõni tund enne Gorbatšovi kavatsetud kohtumist Bushiga, oli marssal Jazov vastutahtsi kirjutanud alla dokumendile, millega ameeriklaste nõudmine rahuldati. Tee Moskva tippkohtumisele oli viimaks ometi avatud. Gorbatšov kutsus Bushi ametlikult Moskvasse ja president nõustus külla sõitma niipea kui võimalik, pidades silmas juuli lõppu, aega enne oma puhkust, mille ta kavatses veeta Maine’i ääres.^[17.]

Esimese kohtumise ajal Bushiga Moskvas 30. juulil kutsus Gorbatšov oma külalist üles kiirendama Nõukogude Liidu vastuvõtmist Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) liikmeks, millel oleks olnud Nõukogude majandusele elustav mõju. Londonis oli Gorbatšov keeldunud sidumast START-leppe allakirjutamist oma palvega Nõukogude Liit IMF-i vastu võtta ja Ameerikalt finantsabi saada, püüdes vältida muljet, et ta müüb oma riigi strateegilised huvid Ameerikale sularaha eest maha. Kuid Moskvas ta oma rahaliste lootuste koha pealt enam nii häbelik polnud. „Ma esitan delegatsiooni siin olles veel kord palve, et president teeks neile ülesandeks kaaluda [Nõukogude Liidu] IMF-i liikmeks võtmist,” lausus Gorbatšov. „Ma seisan järgmise ühe-kahe aasta jooksul silmitsi suurte probleemidega. Nimetage meid, kuidas tahate – assotsieerunud liikmeks, poolassotsieerunud liikmeks. Meie jaoks omab tähtsust selle fondi kasutamine.” Bush ei tahtnud anda lubadusi täisliikmelisuse ja seega ka täieliku rahalise toetuse kohta, nagu ta oli teinud sama kuu algul Londonis G7 kohtumisel. „Me rääkisime just sellest, mida te soovite, ilma täisliikme koormata,” vastas ta.^[18.] Pärast lõunat kutsus Gorbatšov oma Ameerika aukülalise jalutuskäigule mööda Kremlit. Otsekohe asusid neile kannule kümmekond reporterit. „KGB agendid olid sunnitud inimesed kahte lehte lööma, et meie grupp saaks edasi liikuda,” meenutas Bush. „Juhtus, et personali liikmed ja pressifotograafid löödi jalust ja mõni kaamera läks katki – aga „tank” veeres edasi ja Gorbatšov käskis lõpuks korraloojail endil teelt eest kaduda.” Moskvasse oli saabunud tuhandeid korrespondente, et kajastada kauaoodatud tippkohtumist, ning kõik nad tahtsid korraks näha ja pildistada maailma kõige võimsamate riikide juhte.

Mõnel inimesel oli tunne, et midagi niisugust on juba toimunud. Kolm aastat varem oli Moskvas käinud Ronald Reagan, et osaleda keskmaatuumarelvade lepingu ametlikul kinnitamisel; leping oli saanud allkirjad eelmisel aastal Washingtonis. Ka tookord olid Gorbatšov ja Reagan vestelnud Punasel väljakul tavaliste nõukogude inimestega. Reagani visiidiga Moskvasse kaasnes rohkem sümboolikat kui sisu. Praegune Bushi külaskäik oli puhtalt sisuline – Bush pidi koos Gorbatšoviga allkirjastama uue lepingu, mitte vana ratifitseerima. Ent kui uskuda David Remnickit, tulevast New Yorkeri toimetajat ja toonast Washington Posti Moskva korrespondenti, ei sarnanenud Moskva „töine” tippkohtumine üldsegi Ronald Reagani visiidiga, mis oli olnud dramaatiline ja erutav. Nõukogude pealinnast saadetud sõnumis kirjutas Remnick: „Bush rääkis inimestega nii, nagu ta oleks mõnel Yale’i ülikooli kokteiliõhtul. „Nii et teie olete siis kõik Siberist?” ütles ta väikesele vene turistide salkkonnale. Glamuuri, mida oli loodetud, polnud ollagi.^[19.]

Üks põhjus, miks välise sära puudumine oli tuntav, oli George Bushi enda isiksus. Kui rääkida karismast, siis pädeva administraatori ja ettevaatliku, vastutustundliku riigijuhina polnud temast oma eelkäijale võistlejat. Selles mõttes ületas teda isegi tema Nõukogude võõrustaja. Gorbi, nagu avalat Nõukogude liidrit oli Lääne meedias alates 1987. aasta detsembrist, mil ta oma USA-visiidi käigus võitis ameeriklaste südamed, kutsuma hakatud, tõmbas endale kogu tähelepanu. Usaldusväärne, kuid mitte millegagi silma torkav Bush ei saanud talle lähedalegi. „Kuvandite sõjas purustab Mihhail Gorbatšov George Bushi isegi tõlkes,” kirjutas Walter Goodman New York Timesist. Ning ometi, ehkki Gorbatšov oli külma sõja kahest hauakaevajast selgelt pilkupüüdvam, oli kõigile arusaadav, et Bushi poliitiline kaal on suurem. Goodmani sõnul rääkis Moskva tippkohtumine vastu televisiooni esimesele seadusele, mis ütleb, et kuvand jätab tegelikkuse varju.”^[20.]

SEL AJAL KUI KAKS RIIGIJUHTI arutlesid elavalt Nõukogude Liidu liikmelisuse üle Rahvusvahelises Valuutafondis, kasutasid nende naised Barbara Bush ja Raissa Gorbatšova tippkohtumise pakutud võimalust ja reklaamisid mitte ainult uut ettekujutust Nõukogude-Ameerika suhetest, vaid ka oma abikaasade isiklikke poliitilisi programme. Eriti lõikas meedia tippkohtumisele pööratud tähelepanust kasu Barbara Bush, esinedes mitmes Ameerika hommikuses jutusaates ja tõrjudes kuulujutte, nagu ei tahaks ta, et tema mees teist korda presidendiks kandideerib, põhjuseks Bushi tervis. Tõepoolest, oma teleesinemistega algatas Barbara Bush sisuliselt tagasivalimiskampaania, väites, et tema mehe kandideerimine oleks riigi huvides. Moskva tippkohtumise edu lõi valimiskampaania alustamiseks sobiva õhustiku ning George Bush ise tegi vastava avalduse otsekohe pärast Moskvast tagasi pöördumist.

Vaatamata erinevale vanusele ja kasvatusele (Raissa oli Ameerika presidendi abikaasast umbes seitse aastat noorem) said kaks esimest leedit äärmiselt hästi läbi. See oli suur muutus võrreldes Raissa ja Nancy Reagani pingelise vahekorraga; proua Reagan oli teinud avalikult probleemi Raissa märkusest, et Valge Maja on pigem ametiasutus ja muuseum kui koht, kus elada. Sarnaselt paljudega, kes Raissat tundsid, väitis Nancy Reagan, et too eelistab vestlusele loengu pidamist. Küllap hõljus Nancy Reagani vaim 1991. aasta juuli lõpul Moskva taevas, kui Raissa Gorbatšova vastas ühe ajakirjaniku küsimusele, mida ta parajasti oma mehele kõrva oli sosistanud, nii: „See polnud mina, kes rääkis mu mehele kõrva sosistamisest. Vahest oli see keegi teine.” Tegu oli vihjega ühele Nancy Reagani varasemale märkusele, et Raissa olevat sosistanud oma abikaasale kõrva sõna „rahu”. Raissa lõi kaks kärbest ühe hoobiga, andes Nancy Reaganile õppetunni ja tõrjudes Nõukogude kriitikute süüdistusi selle kohta, et tal on oma mehe üle poliitikaküsimustes ja ameteisse määramistes ülemäärane mõju.^[21.]

Raissa Gorbatšova ja Barbara Bushi vahel olid tekkinud head suhted Gorbatšovide 1990. aasta juunis toimunud Washingtoni visiidi ajal. Sel ajal kui nende mehed pidasid läbirääkimisi kaubandusküsimustes, käis Raissa koos Barbara Bushiga Massachusettsi osariigi naisühingus Wellesley kolledžis pidulikul lõpuaktusel. Algselt oli olnud kavas, et Barbara esineb seal kõnega, kuid 150 tudengit kirjutasid alla pöördumisele, millega protestisid peaesineja vastu, kes oli ise pärast ühte õpiaastat ülikoolist välja langenud, et abielluda ja veeta oma elu koduperenaisena. Et meeleolu parandada, kutsus kolledži juhtkond Raissa Gorbatšova kaasesinejaks. Oli ta ju mitte ainult ülikooli õppejõud – kandidaadikraadiga sotsioloogias, vaid tänu oma mehe poliitikale USA-s ka äärmiselt populaarne. Asjaolust, et Raissa oli õppinud marksistlik-leninlikku filosoofiat ning et formaalselt oli tal teaduskraad teaduslikus kommunismis, vaadati lihtsalt mööda (tema eluloos, mis sisaldus Moskva tippkohtumise jaoks ette valmistatud materjalides, öeldi, et ta õppis filosoofiat). Arvestades Wellesleys valitsevaid meeleolusid, oli Nõukogude pool algselt sinna mineku vastu, aga ameeriklased käisid peale. Raissa nautis võimalust kohtuda Ameerika tudengitega. Hiljem väitis ta, et just tänu nende küsimustele kirjutas ta autobiograafilise raamatu „Ma loodan”, milles kaitses oma mehe sise- ja välispoliitikat.^[22.]

Moskva tippkohtumise avapäeval tegid esimesed leedid ringkäigu Kremli kirikuis ja muuseumides ning osalesid seejärel Barbara Bushi poolt Moskva linnale kingitud skulptuurikompositsiooni avamisel. Tegemist oli koopiaga taiesest „Make Way for Ducklings”, millel on kujutatud emaparti, kes liigub kaheksa poja eesotsas; kunstiteose loomiseks andis ainet Robert McCloskey 1941. aastal ilmunud populaarne lasteraamat ning see on paigutatud Bostoni Public Gardenisse, kus toimub raamatu tegevus. „Mõte, et Ameerika lapsed armastavad parte ja mängivad nendega Bostonis, samal ajal kui sedasama teevad lapsed Moskvas, on väga võluv,” lausus Barbara Bush avatseremoonial. Moskvale tehtud kingitusega jätkas Barbara Bush võitlust laste kirjaoskuse eest oma kodumaal. Ent kuigi pardiskulptuuri eesmärk oli tasandada kultuurilisi ja ideoloogilisi erinevusi, sai sellest tegelikult sümbol raskustele, mis iseloomustasid külma sõja järgset Moskva-Washingtoni dialoogi: Nõukogude Liitu sisse toodud Ameerika kultuur ja ideoloogia, mis algul leidis vaimustunud vastuvõttu, ei tahtnud siinsel pinnasel edeneda. Sel ajal kui moskvalased koos oma lastega pardipoegi paitasid, polnud neil aimugi, milline on selle kunstiteose taust. McCloskey „Make Way for Ducklings” polnud vene keeles ilmunud.^[23.]

31. JUULIL 1991, TIPPKOHTUMISE teisel päeval, varsti pärast seda, kui kellaosutid Kremli tornis näitasid poolt kolme, astusid George Bush ja Mihhail Gorbatšov Kremli Suure palee talveaeda. Nende lühike kohtumine seal oli osa Kremli keerulisest protokollist, mis kaasnes tähtsate rahvusvaheliste lepingute allakirjutamisega. Kaks presidenti läksid mööda kunagise tsaaripalee ehistreppi püha Vladimiri saali, neljakandilisse roosade marmortahvlitega kaunistatud ruumi. See on üks viiest vastuvõtusaalist, mis on saanud nime Vene impeeriumi rüütliordude järgi. Kremli palee oli 19. sajandi keskpaiku ehitatud tsaar Nikolai I käsul ning see pidi sümboliseerima Venemaa sõjalist võimsust ja kuulsust. Kommunistid hakkasid seda pärast 1917. aastat kasutama partei ja riiklike funktsioonide täitmiseks ning ühtlasi ka tähtsate välismaalaste ametlike vastuvõttude tarvis.^[24.]

Tuumarelvade vähendamise leping oli allakirjutamiseks valmis. Näis, nagu oleks algamas uus ajastu ja mõistus saavutaks võidu hulluse üle, mis oli maailma juba liiga kaua oma kütkes hoidnud. „Mul oli tseremoonia ajal tõepoolest ülev tunne,” meenutas president Bush hiljem. „Minu jaoks oli see rohkem kui vaid rituaal; see andis noortele inimestele üle kogu maailma lootust, et idealism pole surnud.” Mihhail Gorbatšov polnud oma aukülalisest vähem liigutatud. Kui Bush mainis oma kõnes poolsajandit, mille jooksul suurendati relvaarsenale, poetas Gorbatšov: „Jumal tänatud, nagu vene keeles öeldakse, et me selle peatasime.” Ta nimetas lepingut „globaalse tähendusega sündmuseks, sest me asume lammutama hirmu taristut, mis on pannud maailma pöörlema jõuga, mis on nii tugev, et seda on raske peatada.”^[25.]

Kirjutades alla START-lepingule, tõotasid kaks riigijuhti pühalikult mitte panna teineteise vastu välja rohkem kui kuus tuhat tuumalõhkepead ning kuulutasid neid lõhkepäid kanda suutvate mandritevaheliste rakettide arvu piirmääraks kummalgi poolel 1600. Samuti õnnestus Bushil ja Gorbatšovil jõuda kaugemalegi kui arutelu relvastuskontrolli ja tegevuse üle relvade arvukuse vähendamise vallas, mis oli olnud Nõukogude-Ameerika suhete peasisu viimase kolmekümne aasta jooksul. Märgina sellest, et ka külma sõja ajastu ideoloogiline vastasseis hakkab otsa saama, tõotas Bush paluda Kongressi, et see tagaks Nõukogude Liidule kaubanduses enamsoodustusrežiimi – privileegi, mida NSV Liit ei saanud varem nautida põhjusel, et rikkus inimõigusi ega andnud oma juudi rahvusest kodanikele väljasõiduviisasid.

Samuti oli näha märke koostööst rahvusvahelisel areenil. Kaks presidenti esinesid ühisavaldusega Lähis-Ida küsimuses, lubades tegutseda selle nimel, et kutsutaks kokku rahvusvaheline konverents sealse piirkonna julgeoleku ja koostöö üle arutlemiseks. Nõukogude Liit lubas, et üritab saada läbirääkimiste laua taha palestiinlasi, ameeriklased aga pidid tagant utsitama Iisraeli. Mõlemad presidendid lubasid saata oma välisministri Iisraeli, kus USA riigisekretär James Baker pidi otsima võimalusi kavatsetava konverentsi korraldamiseks, tema Nõukogude kolleeg Aleksandr Bessmertnõhh aga pidama läbirääkimisi täiemahuliste diplomaatiliste suhete sisseseadmise üle Iisraeli ja Nõukogude Liidu vahel. Mõned ajalehed väitsid, et Lähis-Ida avaldus jättis START-lepingule allakirjutamise peaaegu varju. Ning lõpuks jõuti aluskokkuleppele Kuuba küsimuses: et ameeriklaste nõudmistele vastu tulla, lubas Nõukogude Liit kärpida Fidel Castro režiimi majanduslikku toetamist. Näis, nagu poleks olemas ühtki kahepoolset või rahvusvahelist küsimust, milles kaks varem teineteise suhtes vaenulikku üliriiki poleks suutnud kokku leppida ja lõpuks lahenduseni jõuda.^[26.]

Bush ja Gorbatšov olid tulnud allakirjutamistseremooniale Kremli Suures palees Nõukogude presidendi Moskva-lähedasest residentsist Novo-Ogarjovos. Nad olid veetnud seal viis tundi, arutades ilma eelnevalt kokku lepitud programmita maailma asjade üle ja püüdes visandada uue maailmakorra piirjooni, mis pidanuks olema kooskõlas tuumatasakaalu terrorist vabanemise põhimõttega. Gorbatšov nimetas neid mitteametlikke vestlusi hiljem oma välispoliitilise suuna, või nagu ta ise ütles, „uue mõtlemise” „triumfihetkeks”. Tema jaoks tähistasid need pöördepunkti „kahe teineteist alles hiljuti oma surmavaenlaseks pidava ning vastastikuse vaenamise nimel kogu maailma katastroofi äärele tõukamiseks valmis olnud riigi ühise poliitika” sõnastamises. Kui see olnuks Gorbatšovi teha, saanuks maailmast Nõukogude-Ameerika ühisvaldus, milles need kaks riiki poleks mitte ainult elanud rahus, vaid ka lahendanud teineteise rõõmuks kõik rahvusvahelised probleemid.^[27.]

Istudes lahtisel verandal, kust avanes vaade Moskva jõele, esitas Gorbatšov Ameerika presidendile oma nägemuse maailma uuest ülesehitusest. Tema tõlk Pavel Palaštšenko meenutas hiljem oma bossi peamist argumenti: „Maailm muutub üha mitmekesisemaks ja multipolaarsemaks, aga sellises maailmas läheb vaja teatud telge, mille suudaksid moodustada meie kaks riiki.” Nõukogude juht ei kasuta omaenda mälestustes teljekujundit, ent pole kahtlust, et see peegeldas hästi tema mõtteviisi. Gorbatšov oli valmis arutlema laia probleemide ringi. Tema soov oli Nõukogude-Ameerika ühine poliitika Euroopa Majandusühenduse suhtes, mis näis muutuvat tugevamaks mitte ainult poliitilises ja majanduslikus mõttes, vaid ka sõjaliselt. Samuti tahtis ta luua ühisrinnet suhtlemiseks Jaapani, India ja Hiinaga, kes oma miljarditesse ulatava koguelanikkonnaga olid tõusuteel; jäi veel igipõline murekoht Lähis-Ida ning Aafrika määratlemata osaga maailma võimutasakaalus.

Bush oli vastuvõtlik, kuid jäi, nagu alati, ettevaatlikuks. Omade vahel oli ta ilmselt rohkem kui skeptiline. Oma mälestustes kirjutas Bush: „Gorbatšov alustas pikka monoloogi, mille ajal mul õnnestus vaevu mõni märkus vahele torgata.” Ent Nõukogude juhi arvates polnud see pelgalt monoloog. „Bush nõustus Gorbatšoviga,” meenutas Palaštšenko, „mitte küll paljusõnaliselt, kuid sel moel, et nõustus koostöövalmilt arutama Gorbatšoviga probleeme, mida USA poleks varem Nõukogude Liidul puudutadagi lubanud.” Bush kinnitas oma võõrustajale, et vaatamata survele Ameerika poliitilise spektri vasakult ja paremalt tiivalt, toetab ta jätkuvalt Gorbatšovi reforme. Kui paremjõud soovisid Nõukogude Liidu nõrkust ära kasutades oma külma sõja vastase hävitada ja vasakpoolsed hädaldasid inimõiguste jätkuva rikkumise üle Nõukogude Liidus, siis Bush ei soovinud Nõukogude poole haavatavuse pealt punkte teenida.

Nõukogude juhtidele tundus, et neid on kuulda võetud. Nad olid eufoorias. Hiljem meenutas Gorbatšov nostalgiaga, et „me elasime tulevikule”. Gorbatšovi välispoliitikanõunik Anatoli Tšernjajev, üks väheseid Nõukogude ametiisikuid, kes Novo-Ogarjovo mitteametlikel mõttetalgutel osales, kirjutas mõni päev hiljem oma päevikusse järgmised read: „Meil on nendega tihedamad suhted, kui olid meie „sõpradega” sotsialistlikes maades. Ei mingit variserlikkust ega silmakirjalikkust; ei patroneerimist, õlalepatsutamist ega ülemuslikku suhtumist.”^[28.]

Vestlused, mis jätsid meeleheitlikult oma vastse Ameerika partneri toetuse ja võrdseks tunnistamise järele janunevale Nõukogude poolele nii sügava mulje, ei läinud ameeriklastele kuigivõrd korda. Kogenud Brent Scowcroft, kes polnud vähem ettevaatlik kui Bush, meenutas hiljem, mida ta pärast tippkohtumist tundis: „Oli toimunud rahuldav kõnelustevoor. Lõpuks õnnestus meil START I käima lükata, see on suur samm strateegiliste tuumajõudude mõistusepärastamiseks uuel ajastul.”^[29.] Tema mälestustes ei maininud Bush Novo-Ogarjovo vestlustest rääkides kordagi mingeid Nõukogude ettepanekuid, mis puudutanuks ühist poliitikat USA-ga. Nõukogude pool teadis, et ta kuulab, ent kas ta ka kuulis?

Üks vahejuhtum START-leppe allkirjastamisele järgnenud pressikonverentsil muutus kujundiks Bushi-Gorbatšovi vestlusele eriliste suhete kohta. Kui Gorbatšov alustas sissejuhatavat sõnavõttu, kiites tippkohtumise vaimu ja tulemusi, pöördus sünkroontõlke tarvis kuuldeaparaati kandev Bush oma võõrustaja poole ja lausus: „Ma ei kuulnud teie öeldust mitte sõnagi.” Seadmega oli midagi viga. „Kas te nüüd kuulete mind? Kas te nüüd kuulete mind?” päris murelik Gorbatšov. Bush oli kuulnud selgelt, mida Gorbatšov vene keeles ütles, kuid ei saanud sõnagi aru. Segadus kestis veel paar minutit, kuni süsteem lõpuks tööle saadi. „Ma saan aru nii, et te olete minuga täielikult nõus?” küsis Gorbatšov, kui minikriis oli möödas. Tõlgitud fraas jõudis Bushini ning ta vastas oma kuulsa repliigiga: „See, mida ma kuulsin, meeldis mulle.”

Bushi mälestuste järgi otsustades läksid Gorbatšovi Novo-Ogarjovos tehtud ettepanekud, mis puudutasid Nõukogude-USA ühise uue maailmakorra loomist, tõlkes kaduma. Gorbatšov nägi ilmsi und.^[30.]

1 Tippkohtumine. [ ↵ ]

2 Mutual Assured Destruction. [ ↵ ]

3 Peetakse silmas Jaapani õhurünnakut USA mereväebaasile Pearl Harboris 7. detsembril 1941. See sundis Ameerika Ühendriike astuma Teise maailmasõtta. [ ↵ ]