Читать книгу Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp - Sergi Plohhi - Страница 9

1991. AASTA 31. JUULI ÕHTUL korraldasid George ja Barbara Bush Ameerika suursaadiku Moskva kesklinnas asuvas ametlikus residentsis Spaso House’is oma Nõukogude külalistele vastuvõtu. Järgmisel hommikul pidid nad sõitma Kiievisse. Kui Mihhail ja Raissa Gorbatšovi mitte arvestada, kuulusid nende külaliste hulka vabariikide juhid, kelle hulgast tähtsaim oli Venemaa äsjavalitud president Boriss Jeltsin. Kohal viibisid ka Gorbatšovi valitsusliikmed, sealhulgas kaitseminister marssal Dmitri Jazov ja KGB ülem Vladimir Krjutškov. Neile pakuti õhtusöögiks ürt-allikkersisuppi seesamiseemnetega, grillitud veise puusatükki trühvlikastmes ja röstitud kartuleid. Kelnerid tõid lauale Beaulieu viinamarjaistanduse 1970. aasta George de Latouri Cabernet Sauvignoni, Iron Horse’i istanduse 1987. aasta Brut Summiti kuvee ja Cuvaisoni 1990. aasta Chardonnay. Menüü lõpetasid kohv, tee ja maiustused.^[1.]

Vastuvõtul peetud tervituskõnes ei hoidnud George Bush oma Nõukogude kolleegi kiites sõnu tagasi. Ta teadis, millised raskused Mihhail Gorbatšovil ees seisavad ning kui tõsine on vastuseis talle valitsuses. Bush kuulutas: „Minu arvates annab selle lepingu allakirjutamine lootust mitte ainult Nõukogude Liidule ja Ameerika Ühendriikidele, vaid kogu maailmale. Ma tõepoolest usun seda kogu südamest.” Ta tõstis klaasi, tervitades oma külalisi, eriti Mihhail Gorbatšovi, nimetades teda meheks, „keda ma austan ja imetlen, meheks, kelle teod viimase kuue aasta jooksul on pakkunud lootust neile, kes, nagu minagi, usuvad, et inimene on võimeline maailma paremaks muutma”. Bush jätkas: „Seega ma tervitan president Gorbatšovi ja ütlen, et me lahkume veendunult, veendunumalt kui siia tulles, et oleme võimelised üheskoos looma kestva rahu ja koos sellega ka helgema homse meie lastele.”^[2.]

Oli selge, et Bushi kiidulaul Gorbatšovile ei suutnud veenda tolle konservatiivseid ministreid. Bushi rahvusliku julgeoleku nõunik Brent Scowcroft istus Gorbatšovi kaitseministri Dmitri Jazoviga ühe laua ääres. Õhtusöögi ajal vahetasid nad START-lepingu kohta mõtteid. Jazovil, keda tippkohtumise eelmaterjalides tutvustati USA delegatsioonile kui inimest, kes tahab „kaitsta sõjaväelasi nende mõju kahanemise ja maine languse eest”, polnud ei selle ega ka oma presidendi välispoliitika kohta üldisemalt suurt midagi öelda. „Ta oli pahuras tujus,” märkis Scowcroft, „kurtis, et meie saame igas asjas oma tahtmise, sel ajal kui Nõukogude sõjavägi päev-päevalt laguneb. Uut varustust ei tule kusagilt ... noored mehed ei taha teenima minna, Euroopast naasvaid vägesid pole kuhugi paigutada, ja nii edasi. Ma küsisin temalt, miks ta ikka veel Nõukogude Liidu sõjalise valmisoleku pärast muretseb. Mis ohtu ta kardab? Ta vastas, et selleks ohuks on NATO.” Scowcroft ei ilmutanud oma vestluskaaslase hirmude suhtes kuigivõrd arusaamist. Lõpuks saavutas ta selle, et ilmselgelt õnnetu Jazov tõstis NATO terviseks klaasi. Millist vastuvõtul pakutavatest veinidest nad ka ei joonud, selle järelmaitse ei saanud Jazovi jaoks kindlasti meeldiv olla.^[3.]

Spaso House’is toimunud õhtusöögi ajal oli tunda, et Gorbatšovi vastu pole mitte ainult konservatiivid, vaid ka reformimeelsed. Viimatimainituid esindas Boriss Jeltsin, kes oli äsja vastloodud Venemaa presidendi ametikohale valitud. Olles nähtavalt häiritud sellest, et teda polnud paigutatud pealaua äärde, tõusis ta keset üritust oma kohalt, sammus koos Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajeviga Bushi laua juurde ja kinnitas Ameerika presidendile valjul häälel, et ta teeb kõik, tagamaks demokraatia edenemise. „Laudade ääres istujad vaatasid seda pealt mitte ainult huviga, vaid eelkõige hämmastunult ning tekkis loomulik küsimus, mida Jeltsin sellega silmas peab,” kirjutas Gorbatšov hiljem. Gorbatšov tundis ilmselgelt piinlikkust. Oma mälestustes kirjeldab ta seda episoodi koos ühe teisega, mis oli toimunud eelmisel õhtul Bushi auks korraldatud vastuvõtul.^[4.]

Vastuvõtt leidis aset 30. juulil, tippkohtumise esimesel päeval Kremli Granovitaja palees. Mihhail Gorbatšov ja Raissa ning George ja Barbara Bush seisid üksteise kõrval ja tervitasid külalisi. Ootamatult märkasid Gorbatšovid paari, kes nagu ei pidanuks koos olema: Moskva linnapead Gavril Popovi koos Naina Jeltsina, äsja ametisse saanud Venemaa presidendi naisega. Presidenti ennast polnud näha. Ent kui tervitamine läbi sai, ilmus ta äkki välja ja lähenes laialt naeratades võõrustajatele. „Miks sa oma naise Popovile usaldasid?” küsis Gorbatšov lõbusalt, kuid mõningast ebamugavust tundes. „Popov pole enam ohtlik,” vastas Jeltsin, lubades endale nalja oma lähedase liitlase üle.

Jeltsin oli eelmisel õhtul Gorbatšovile helistanud ja küsinud, kas ei saaks koos tema ja Bushiga söögisaali tulla. Nüüd jäi mulje, et olles nina pihta saanud, tundis Jeltsin, et tal on õigus talitada oma äranägemise järgi. Ta lähenes ootamatult Barbara Bushile ning kutsus võõrustajat mängides järgnema teda endale söögisaali. Barbara oli kohkunud ja küsis: „Kas nii on ikka õige?” ja vahetas siis kohta, nii et Raissa Gorbatšova jäi tema ja Jeltsini vahele. Seda stseeni pealt näinud ajakirjanikud ei saanudki päriselt aru, mis toimub. „Kogu selle aja vestlesid Bush ja Gorbatšov pikalt ja ennastunustavalt, jäi mulje, et jutt käib nende pea kohal rippuvast kaunist kroonlühtrist,” kirjutas üks vahejuhtumi tunnistajaks olnud Wall Street Journali ajakirjanik. Külalised, kelle hulgas oli palju Gorbatšovi administratsiooni liikmeid, olid Jeltsini iseteadlikust käitumisest jahmunud. Sama võib öelda ameeriklaste kohta.

George Bush olevat oma kaaskonnale öelnud, et Jeltsin on „tõeline nuhtlus”, kes püüab teda kasutada selleks, et Nõukogude riigijuhti tagaplaanile tõrjuda. Ta mainib oma mälestustes seda episoodi, märkides, et kui Jeltsin oleks Barbara söögilauda saatnud, „olnuks see Gorbatšovi jaoks üpris piinlik”. Scowcroft, kes ei olnud sallinud Jeltsinit alates tolle paar aastat varem toimunud visiidist Valgesse Majja, oli marus: „Sellele sellile tuleks öelda, et me ei lase end tema tobedates mängudes ära kasutada.” USA Moskva suursaadikule James Matlockile tehti ülesandeks saata Jeltsini välisministrile Andrei Kozõrevile vastav sõnum. Matlock kirjutas hiljem: „Jeltsini käitumine oli nii matslik kui ka lapsik, selle eesmärk oli tõmmata tähelepanu talle endale ning nii Gorbatšovile kui ka Bushile ebamugavust valmistada.”^[5.]

Vaatamata sellele, et Bush, Scowcroft ja teised Ameerika delegatsiooni liikmed olid Jeltsiniga rahulolematud, teadsid nad, et neil pole muud võimalust kui Venemaa äsjavalitud juhiga edasi suhelda. Kuna Gorbatšovi poliitikutäht juba langes, tegi Jeltsin end Ameerika valitsuse silmis märgatavaks kui uus suur lootus läbikäimises Nõukogude Liiduga. Ta kehastas kõike seda, millest Gorbatšovil puudu jäi: ta oli rahva poolt valitud juht, kes taunis avalikult kommunistlikku ideoloogiat ja oli otsustanud Moskva poliitikat nii sise- kui ka välismaa suunal radikaalselt reformida. Ent kas Jeltsiniga, arvestades tema ekstsentrilisust, oli tõepoolest võimalik koostööd teha? Ja kuidas saanuks temaga asju ajada ilma Gorbatšovi õõnestamata? Need olid president Bushi ja tema nõunike jaoks peamised lahendamist vajavad küsimused.

BORISS JELTSIN OLI SAMA VANA kui Gorbatšov ning ka tema taust oli mõneti sarnane. Sündinud 1931. aastal Uuralis töölisperekonnas, töötas Jeltsin end ise üles ja jõudis kõrgeimale võimutasandile muu hulgas ka tänu oma piiritule energiale. Hariduselt insener, tegi ta endale kõigepealt nime ehitustööstuses, Nõukogude majanduse väidetavalt kõige problemaatilisemas sektoris. Olles sõjalis-tööstuslikust kompleksist erinevalt alati alarahastatud ja kannatades tööjõupuuduse all, täitsid ehitusettevõtted oma viie aasta plaane, kasutades hiljuti vangi mõistetuid ja juhutöölisi, keda saatsid ehitusplatsidele parteiametnikud. Väga palju sõltus konkreetse ehituse ülema tugevatest isikuomadustest ja siin ei jäänud Jeltsinil millestki puudu. Ta alustas oma karjääri 1955. aastal Uuralis Sverdlovski oblastis töödejuhatajana ning murdis end välja tippu, jõudes keskmisest paremate tulemusteni. 1976. aastal valiti ta kommunistliku partei Sverdlovski oblastikomitee esimeseks sekretäriks. Neljakümne viie aastaselt hakkas ta de facto valitsema tohutut tööstuspiirkonda, mis oli Nõukogude hierarhias kaugelt tähtsam kui Gorbatšovi Stavropoli krai.

Sel ajal kui Gorbatšov tõusis ametiredelil ülespoole, kasvatades teravilja ja lahutades tema piirkonna mineraalveekuurortidesse lõõgastuma sõitnud parteiülemuste meelt, panustas Jeltsin tööstustoodangusse ja ehituskvootidesse. Sverdlovskis sai Jeltsin tuntuks mitte ainult selle järgi, mida ta ehitas (tema paljude lõpetatud projektide hulka kuulus operetiteater, mida noor parteisekretär armastas külastada), vaid ka selle järgi, mille ta hävitas. 1977. aastal lammutasid Sverdlovski ametivõimud Moskvast saabunud korralduse põhjal maja, milles bolševikud olid 1918. aasta suvel tapnud tsaar Nikolai II ja tema perekonna. Parteibossid olid mures selle pärast, et too maja võib saada austuse ja palverännakute objektiks. Jeltsin hävitas sama kiiresti, kui ehitas – tsaari viimane pelgupaik, mis oli olnud tunnistajaks vana Venemaa hävingule, lammutati üheainsa ööga. Partei sai tähistada Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva ilma, et miski meenutaks sotsialistliku riigi asutajate kordasaadetud kuritööd.

Boriss Jeltsin viibis kogu aeg kohal, rääkis tavaliste nõukogude inimestega ning nautis avalikku kiitust, kuid tema tõus demokraatliku juhina algas alles perestroika ja glasnosti ajastul, kui Gorbatšov esitas sellele inimdünamole kutse tulla Sverdlovskist Moskvasse. Varsti võttis Jeltsin üle linna juhtimise, mida olid halvanud Brežnevi aja korruptsiooni metastaasid. Ta vabanes vanast kaadrist ja avas oma ametiruumid kohalikele ajakirjanikele, kes lausa jumaldasid Moskva parteikomitee energilist, uuendusmeelset esimest sekretäri. Ent varsti avastas Jeltsin, et ta ei ole enam iseenda peremees, nagu see oli olnud kauges Sverdlovskis. Moskvas tuli linna uuel võimukal parteisekretäril teha tegemist veel võimukama üleliidulise poliitbürooga, mille liikmekandidaat ta oli. Varsti panid tema kolleegid tähele, et Jeltsini palavikulise aktiivsuse perioodid vaheldusid masenduse ajajärkudega.

Moskvas läks Jeltsin reformide tempo pärast tülli oma endise soosija Jegor Ligatšovi, Siberist pärit endise parteisekretäriga, kes esindas Gorbatšovi Poliitbüroo konservatiivset tiiba. 1987. aasta sügisel võttis Jeltsin ägedalt sõna mitte ainult Ligatšovi, vaid ka Gorbatšovi enda vastu, viidates probleemidele, mis olid tekkinud reformide läbiviimisel ning süüdistades Poliitbüroo liikmeid oma juhi jumaldamises. Gorbatšov andis vastulöögi, kõrvaldades Jeltsini tema kohalt Moskva parteiorganisatsiooni tüüri juures ning tühistades tema Poliitbüroo liikmekandidaadi staatuse. Sellega oli Jeltsini parteikarjäär läbi. Ta palus Gorbatšovilt ja tolle kolleegidelt andeks, kuid sellest polnud tulu. Näis, et tema elu on teinud täisringi: ta saadeti tagasi valvama ehitusplatside järele riigis, kus küll ehitati, kuid mida olid nüüdseks haaranud kahtlused sotsialismi „ümberehitamise” võimalikkuse kohta. Jeltsini väljatõrjumine Poliitbüroost oli Gorbatšovi perestroikaleeri liberaalsete elementide kaotus ja partei konservatiivide võit. Aasta hiljem kuulutas Ligatšov Jeltsinile teiste inimeste juuresolekul võidukalt: „Boriss, sul pole õigus.”^[6.]

Ent kui Poliitbüroo kaotaski ühe oma radikaalsetest häältest, siis jõudu koguv demokraatlik liikumine Venemaal leidis Jeltsinis endale ootamatult juhi. Olukord riigis tervikuna oli muutumas Jeltsini kasuks. Suutmata hetkekski lasta meelest parteiaparaati, kel oli võimalik segada tema reformipoliitikat, ning suutmata aparatšikuid täielikult kontrolli alla saada, oli Gorbatšov alustanud osavaid manöövreid nende võimult kõrvaldamiseks. 1989. aastal, kaks aastat pärast Jeltsini Poliitbüroost väljaheitmist, lubas Gorbatšov taasalustada poliitilist tegevust ka väljaspool parteid, lõpetades kommunistide rohkem kui kuuskümmend aastat kestnud monopoli poliitikavallas. Uue valimissüsteemiga seati esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos sisse häälteenamusel põhinevad valimised ja parteisekretäridele öeldi, et nad saavad olla võimul ainult siis, kui neid on valitud – see puudutas mitte ainult parteilisi ametikohti, vaid ka kohalike nõukogude juhtimist. Tegelik võim läks parteisekretäride kabinettidest üle piirkondlikele nõukogudele ja vabariikide ülemnõukogudele.

Parteisekretärid nurisesid, kuid mässama ei hakanud. Neil kõigil oli võimalus selles üleminekus osaleda ning kõige osavamatel neist õnnestus parteihoobasid ja oma laialdasemat mõju kasutades saavutada enda valimine järjest suuremat võimu omavatesse nõukogudesse. Muutusi kohalikul tasandil juhiti ja soodustati ülevalt. 1990. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongress kõrvaldas Nõukogude põhiseadusest sätte, mis andis parteile Nõukogude riigis ja ühiskonnas eriseisundi; ühtlasi valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu presidendi vastloodud ametikohale. Ta jäi küll edasi partei Keskkomitee peasekretäriks, kuid hakkas peaaegu otsekohe oma nõuandjaid ja parteiaparaadi kõige tähtsamaid tegelasi Keskkomiteest vastsesse presidendiadministratsiooni üle viima.

Vähe oli neid parteibosse, kes oleksid saanud Gorbatšovi tehtud radikaalsetest muutustest suuremat kasu kui Jeltsin, kellest oli nüüdseks saanud tema peavaenlane.

Kui Nõukogude Liidus korraldati 1989. aasta kevadel esimesed poolvabad kohalike nõukogude valimised, alustas Jeltsin karjääri, mis oli olnud kõigile talle eelnenud rahulolematutele Nõukogude poliitikutele kättesaamatu. Ta haaras sellest võimalusest kinni kogu oma tarmukuse ja energiaga. „Tema ladvikuvastane hoiak meeldib lihtinimestele,” võis lugeda Jeltsini eluloost, mis oli lisatud president Bushi jaoks Moskva tippkohtumise eelmaterjalidesse, „ja tema üleskutse reformide tegemist kiirendada leiab liberaalse intelligentsi hulgas toetust.” Kui Jeltsin ei mänginudki aparaadimänge, siis rahva ees esinemine tuli tal välja hiilgavalt. Ning ajal, mil perestroika oli läbi kukkumas, kuid glasnost õitses, leidus piisavalt inimesi, kes kuulasid.^[7.]

Gorbatšovi katse Stalini tsentraliseeritud majanduse juhtimise süsteemi reformida oli selle kokkuvarisemise tempot kiirendanud. Arvestades, et perestroika majandusreformid olid läbi kukkunud, mis suurendas kaupade puudujääki ja kasvatas nende hulka, kes kritiseerisid partei nii varasemat kui ka praegust poliitikat, hakkas kommunistlik partei võitluses oma vastastega alla jääma. Opositsioon organiseeris end poliitiliselt Nõukogude Liidu rahvasaadikute esimesel kongressil, mille esimene istung toimus 1989. aasta mais-juunis. Seal ühendasid reformimeelsed saadikud Moskvast, Leningradist ja teistest suurematest linnalistest keskustest oma jõud kaasreformijatega Balti vabariikidest, kes nõudsid suuremat autonoomiat ja viimaks ka iseseisvust oma rahvastele. See liit oli suunatud parteiaparaadi vastu.

JELTSIN SAI TUNTUKS KUI Vene režiimivastase opositsiooni vaieldamatu liider. Tavalised venelased olid väsinud Gorbatšovi lõpututest kõnedest, mis ei andnud kuigi käegakatsutavaid tulemusi. Gorbatšovi poliitika läbikukkumine, mille tagajärjeks olid tühjad poeletid ja rahulolematud inimesed, andsid Jeltsini populaarsusele juurde sama palju kui tema rabav poliitiline vaist ning võime koondada perestroika liberaalidest toetajaid ja Vene ametiühingujuhte – kogudes nad kõik Venemaa taassünni rahvusliku lipu alla. 1989. aasta märtsis valisid Moskva elanikud ta Kremli tahte vastaselt rahvasaadikute kongressi liikmeks. Järgmisel aastal saatis Jeltsini sünnilinn Sverdlovsk ta Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogusse, kus ta valiti spiikriks pärast seda, kui ta oli võitnud kahte Kremli kandidaati. Seejärel lahkus ta kommunistlikust parteist.

Jeltsin lõikas oma sidemed selle parteiga läbi avalikult ja kõige raskemini ette kujutataval viisil – 1990. aastal toimunud viimasel kompartei kongressil otse saadikute silme all. Pärast seda, kui tema partei jaoks välja pakutud uus nimi – Demokraatliku Sotsialismi Partei – tagasi lükati, pidas Sverdlovskist pärit endine parteiboss kõne, milles teatas oma otsusest parteist välja astuda. Ta rääkis vajadusest liikuda edasi mitmeparteilise demokraatia suunas ning kuulutas, et Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimehena ei saa ta täita ühegi partei korraldusi. See oli samm, mille astumine ei olnud Jeltsini jaoks kerge, samuti ei teinud ta seda mõtlematult. Jeltsin töötas parteist väljaastumise kõne kallal lõpmatuseni ja muutus selle ettekandmise päeva lähenedes väga närviliseks. Eelmise päeva hilisõhtul jagas ta oma muret ja kahtlusi Gennadi Burbulise, oma toonase lähima nõunikuga, kes oli samuti Sverdlovskist pärit. „Tegemist oli inimesega, kes oli ahastuses mitte ainult selle pärast, et peab kohe rahva ette astuma,” meenutas Burbulis. „Samm, mida ta tundis end olevat kohustatud astuma, valmistas talle sügavat muret. ... Ja ta ei varjanud seda: ta ütles: „Aga ma ju kasvasin selle keskel üles!”^[8.]

Gorbatšovi arvates tähendas parteist lahkumine Jeltsini karjääri lõppu, „loogilist lõppu”, nagu ta oma liberaalist nõunikule Anatoli Tšernjajevile rääkis. Tegelikult kuulutas Jeltsini avalik väljaastumine parteist kompartei juhtrolli lõppu ühiskonnas, vallandades terve väljaastumiste laine. Järgnenud parteist väljaastumised olid üldjuhul mittedemonstratiivsed: parteilased loobusid lihtsalt liikmemaksu maksmast, koosolekutel käimast ja partei antud ülesandeid täitmast. Kuna partei kaotas liikmeid, siis vähenes ka tema võim. 1990. aastal, kui Jeltsin parteist välja astus, tegid seda veel 2,7 miljonit inimest, nii et 19,2 miljonist liikmest jäi järele 16,5 miljonit. Liikmelisuse vähenemine otseste väljaastumiste näol moodustas 1,8 miljonit. Gorbatšov meenutas hiljem, et 1991. aasta 1. juulile eelnenud pooleteisekümne aasta jooksul ligemale miljon inimest ehk ligi veerand parteilaste koguarvust kas lahkusid parteist või heideti sellest välja, sest nad olid võtnud parteivastase hoiaku, keeldusid täitmast parteilisi korraldusi või ei maksnud nad liikmemaksu.^[9.]

Liikmete äravool tekitas parteifunktsionäärides hämmingut. 1991. jaanuaris hoiatas Keskkomitee sekretär Oleg Šenin vabariiklike ja oblastikomiteede sekretäre, et paljud 1990. aastal lahkunutest olid olnud töölised ja talupojad – see oli murettekitav signaal partei jaoks, mis just selliste liikmetega uhkustas. Veelgi hullem oli intelligentsi massiline väljaastumine. Kui töölised polnud kunagi eriti tahtnud astuda parteisse, millel oli oma lihtliikmetele pakkuda vähe privileege, kui üldse, siis paljud intelligendid olid ühinenud parteiga meelsasti, et jõuda edasi karjääriredelil ning pääseda juhtide ja lõpuks nomenklatuuri – partei ja riikliku bürokraatia peaaegu eranditult parteilastest koosneva ladviku hulka. Tähtsamad ametikohad olid partei liikmeks olemisega otseselt seotud mitte ainult täitevjuhtimise vallas, vaid ka kõrgemates õppeasutustes ning tohutu suures hästirahastatud teadusliku uurimise sektoris.^[10.]

1990. aasta sügisel hakkasid pragunema isegi need müürid, mis ümbritsesid Nõukogude Liidu privilegeeritute kõige prestiižsemat bastioni – diplomaatilist teenistust ja Läände tööle lubatud Nõukogude eksperte. Kuulumine parteisse oli tähtis eeltingimus, et pääseda ametikohale, mis võimaldas elada „kapitalistlikus paradiisis” ja saada Nõukogude standardite järgi kujuteldamatut palka. Kuigi paljud välismaal reisinud inimesed olid juba ammu Nõukogude süsteemis pettunud, peitsid nad mõnda aega oma õõnestavaid mõtteid, manades näole ilme, mis teeskles ustavust režiimile ja seda kehastavale parteile. Kuid kirjutamata kokkulepe parteiaparaadi ja Nõukogude intelligentsi vahel, mille järgi partei oli nõus võtma vormilisi ustavusavaldusi tõe pähe ja intelligents soostus taoliste avaldustega lagedale tulema, ammendas end 1990. aastal.

Jeltsini väljaastumine parteist, ilma et ta oleks jäänud ilma Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimehe kohast, näitas eliidile, et parteiliikmeks olemine pole professionaalse karjääri puhul enam nõutav eeltingimus. 1990. aasta viimasel neljal kuul astusid parteist välja neliteist Nõukogude ametnikku, kes töötasid Genfis rahvusvahelistes organisatsioonides. Genfis tekkinud olukorda arutati märgukirjas, mille saatis Keskkomitee juhtidele sellesama komitee orgosakond. Märgukirja autorid tunnistasid täiel määral uue nähtuse ideoloogilisi põhjuseid. Peasüüdlane asus nende arvates Moskvas. Keskkomiteele teatati, et mõnedel Genfis elavatel Nõukogude kodanikel on tihedad sidemed Jeltsini ringkonna ning Moskva opositsiooniliste ajalehtedega ning nad valmistuvad koguni looma opositsioonilise Vene Vabariikliku Partei Genfi haru.

Mäss ei piirdunud üksnes Genfiga. Keskkomiteed informeeriti sellest, et tendents „Nõukogude laevuke” hüljata, mis oli nii teravalt silma torganud Genfis, hakkas end ilmutama ka Nõukogude diplomaatilistes esindustes ja kogukondades New Yorgis, Viinis, Pariisis ja Nairobis. Nõudmisi välisteenistuse depolitiseerimiseks kostis isegi välisministeeriumi keskaparaadist Moskvas. Keskkomitee aparatšikud olid valmis vastuhakku põhjendama Nõukogude intelligentsi privilegeeritud liikmete ahnusega. Kui uskuda Keskkomitee märgukirja, siis keeldusid endised kommunistid lihtsalt partei liikmemaksu maksmisest välisvaluutas, pidades seda täiendavaks maksuks oma sissetulekutelt. Teatud määral vastas see väide isegi tõele, kuna välismaal töötavad Nõukogude bürokraadid olid tõepoolest rahulolematud, et lõviosa neile rahvusvaheliste organisatsioonide poolt makstavast palgast ära võeti. Neile oli antud korraldus anda välisvaluutas teenitu üle Nõukogude Liidu välismaiste esinduste rahandusosakondadele. Paljud keeldusid seda tegemast.

Mõned aga ei tahtnud üldse kodumaale naasta. Märgukirjas teatati, et aastatel 1989–1990 keeldusid seitse Genfis töötavat Nõukogude ametnikku sõitmast tagasi kodumaale pärast seda, kui nende riigiga sõlmitud ja partei poolt heaks kiidetud töölepingu tähtaeg täis sai. Selle asemel sõlmisid nad ise uued lepingud ja jätkasid välismaal töötamist. Nood „ülejooksikud” lakkasid olemast kontaktis Nõukogude diplomaatilise missiooniga Genfis ja keeldusid täitmast oma ülemuste korraldusi. Mäss Nõukogude välisteenistuses ja rahvusvahelistes organisatsioonides töötavate Nõukogude kodanike hulgas oli märk sellest, et partei ei suuda tema ideoloogias pettunud juhtide klassi kontrolli all hoida. Niipea kui tõeliste hüvede saamiseks juhtkohtadele pürgijad loobusid parteisse astumast või hakkasid sealt lahkuma, oli selge, et olukord on täbar.^[11.]

SEE, ET JELTSIN parteist lahkus, ei tähendanud, et ta oleks mingitest privileegidest ilma jäänud. Selleks ajaks, kui ta selle sammu astus, oli ta juba Venemaa Ülemnõukogu eesotsas, sai head palka, tal olid suured ametiruumid ning talle oli määratud auto koos juhiga. Tegelikult polnud ta sugugi esimene kunagine parteitegelane, kes sai endale koha uutes demokraatlikes institutsioonides. Esimestena talitasid nii kõrged parteitegelased Kaukaasias ja Balti vabariikides, mis olid keskvalitsusega de facto sõjajalal juba 1990. aasta suvest saadik.

Esimesed sammud, mida Gorbatšov ja tema liitlased astusid autoritaarse režiimi demokratiseerimiseks, ei kogunud tema püüdele Nõukogude Liitu keskusest reformida avalikkuse seas kuigivõrd toetust. Selle asemel andsid nad liitriigi rahvustele võimaluse end kehtestada ja ohustada liitu, kuhu nad olid olnud vägivaldselt surutud. Gorbatšov ning tema toetajad ja vastased nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal arvasid, et rahvusküsimus on NSV Liidus juba lahendatud. Erinevalt kokku varisenud Briti, Prantsuse ja viimasena Portugali impeeriumi valitsejatest oli Nõukogude juhtidel läinud korda hoida mittevene rahvaid kontrolli all jahmatamapanevalt pikka aega, seda ilma impeeriumi väliste tunnusteta. 1980. aastate lõpuks muutus olukord pöördumatult.

Rahvustevahelised kokkupõrked, mis algasid 1988. aastal aserite ja armeenlaste vahel Mägi-Karabahhis, Aserbaidžaani territooriumil asuvas Armeenia enklaavis, tulid Nõukogude internatsionaalse eksperimendi edusse uskujatele üllatusena. Tolle aasta sügisel osales igal kuul ligemale 2 miljonit inimest rahvuslike liidrite korraldatud meeleavaldustel, valdavalt Baltikumis ja Kaukaasias. Keskvõim kasutas rahvustevaheliste kokkupõrgete peatamiseks ja korra taastamiseks sageli jõudu. Ent peamine oht Nõukogude Liidule lähtus mitte Kaukaasiast, vaid Balti vabariikidest, mis okupeeriti 1940. aastal ja liideti täielikult impeeriumiga pärast Teist maailmasõda. 23. augustil 1989 näitasid Balti riikide iseseisvumist toetavad organisatsioonid oma jõudu, korraldades Balti keti – inimketi, mis ulatus Eestist, Tallinnast läbi Läti pealinna Riia Vilniusesse Leedus. Seda tehti, et tähistada viiekümne aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest, mis oli kaasa toonud selle piirkonna annekteerimise – USA ei tunnistanud ametlikult kunagi sellist territooriumi hõivamist.

1989. aasta sügisel kuulutas Leedu kommunistlik partei end Moskvas asuvast Keskkomiteest sõltumatuks. NLKP oli mitte ainult hakanud võimu kaotama, vaid sellele parteile tuginev riik, mida Gorbatšov ja teised teenisid ning mille üle nad uhked olid, lagunes kõikjal nende ümber. Protestid, mida tol aastal esines eriti arvukalt Balti riikides ja NSV Liidu Taga-Kaukaasia vabariikides, olid eeskätt põhjustatud kavatsetavatest muudatustest Nõukogude põhiseaduses, mis oleksid andnud üleliidulisele ülemnõukogule õiguse tühistada vabariiklikud seadused, kui need läinuks liiduliste seadustega vastuollu, ja lahendada ühepoolselt Nõukogude Liidust väljaastumisega seotud probleeme. 1990. aasta märtsis kuulutas Leedu vastvalitud Ülemnõukogu^(1*.) selle vabariigi Nõukogude Liidust sõltumatuks. 1990. aasta suveks oli enamik liiduvabariike, sealhulgas Jeltsini juhitav Venemaa, vastu võtnud sõltumatuse deklaratsiooni, mis tähendas, et nende vabariikide seadused olid üleliiduliste seaduste suhtes ülimuslikud. Impeeriumi väline vorm, mis oli maskeeritud vabatahtlikuks liiduks, säilis, kuid selle dramaatiline lagunemine Moskva hirmunud ja segaduses valitsusametnike silme all oli juba alanud.^[12.]

Vene rahvuslased hakkasid tõsisemalt koonduma 1989. aasta algul, kuid mitte Venemaa Föderatsioonis, vaid väljaspool selle piire reaktsioonina piirkondliku rahvusluse tõusule Baltikumis, Moldovas (Moldaavias) ja teistes Nõukogude Liidu mittevene vabariikides. Varsti levis see ka Venemaale, kuid väga ootamatul moel. Vene liberaalid, kelle mõjukeskusteks olid Moskva ja Leningrad, asusid looma poliitilist liitu Balti vabariikidega, kus oli vastu võetud suveräänsusdeklaratsioonid. Vene demokraatliku liikumise juhid jagasid oma Balti kolleegide liberaalseid majandusvaateid ja otsustasid nüüd omaks võtta ka nende poliitilise strateegia, et edendada omaenda vabariigi suveräänsust. Taotledes endale 1990. aasta kevadel kohta Venemaa Ülemnõukogus, tõstis Jeltsin kilbile Venemaa suveräänsuse idee – mis antud olukorras tähendas, et vabariikidele oleks antud suurem poliitiline ja majanduslik võim. See oli hiilgav poliitiline käik, mis aitas tuua Jeltsinile pooldajaid ka mujal kui Moskva ja Leningradi intelligentide hulgas.

Enne Gorbatšovi perestroikat ei olnud enamik venelasi ning ka mitte Jeltsin ise seostanud end Venemaa Föderatsiooniga – suurima liiduvabariigiga, millel sellegipoolest polnud oma kommunistlikku parteid või teaduste akadeemiat. Ja miks nad pidanukski olema, kui Nõukogude Liidu kommunistlikul parteil ja üleliidulisel teaduste akadeemial oli Moskvas oma peakorter ning venelased mitte ainult ei juhtinud neid, vaid olid neis ka ülekaalus? 1990. aasta lõpul antud intervjuus möönis Jeltsin, et algul ei tundnud ta Nõukogude Venemaa institutsioonide vastu erilist sümpaatiat: „Ma pidasin ennast terve riigi [Nõukogude Liidu] ja mitte Venemaa kodanikuks. Noh, ja veel pidasin ma end Sverdlovski patrioodiks, kuivõrd ma olin seal töötanud. Aga mõiste „Venemaa” oli minu jaoks nii ähmane, et partei Sverdlovski oblastikomitee esimese sekretärina töötades ei pöördunud ma enamiku küsimuste puhul mitte Venemaa vastavate osakondade poole, vaid kõigepealt otsisin abi NLKP Keskkomiteelt ja seejärel NSV Liidu valitsuselt.”^[13.]

Jeltsin polnud ainus poliitik, kes mängis nüüd välja Vene kaardi. Tema vastased konservatiivide ridades tegid sama, kogudes toetajaid ideele luua Venemaa Föderatsiooni kommunistlik partei, võttes eeskuju partei haruorganisatsioonidest mittevene vabariikides. See idee muutus populaarseks 1990. aasta esimestel kuudel reaktsioonina demokraatliku platvormi moodustamisele NLKP-s 1989. aasta lõpul; demokraatide eesotsas seisid Jeltsin ja teised radikaalsete reformide toetajad. Üleliidulise Poliitbüroo liikmed ei teadnud, kuidas sellisele arengule reageerida. Ka Gorbatšov oli selles küsimuses kahevahel. „Kui eksisteeriks VKP [Venemaa Kommunistlik Partei], siis avaldaks ta suuremat survet kommunistlikele parteidele teistes vabariikides ja nemad ütleksid: milleks meil üldse on vaja NLKP-d?” rääkis ta 3. mail 1990 Poliitbüroo istungil oma kolleegidele. Mõni minut hiljem noomis ta üht Keskkomitee sekretäri, kes oli avaldanud vastuseisu Venemaa kommunistliku partei loomisele: „Kui meie oleme vastu [pidades silmas VKP-d], ütlevad venelased: me kogusime neid [mittevenelasi] kokku tuhat aastat. Ja nüüd ütlevad nemad meile, mida tegema peab! Kaduge Venemaalt nii kaugele kui võimalik!”

Gorbatšov ei tahtnud, et loodaks eraldi Venemaa parteiorganisatsioon, kuna see oleks võinud tugevdada šovinistlikke tendentse Venemaal ja rahvuslust mittevene vabariikides; liiati võinuks sellisest parteist saada organisatsiooniline platvorm konservatiividele, kes olid tema reformidele vastu. Samas ei saanud ta ka „ei” öelda. Nagu Nõukogude valitsusjuht Nikolai Rõžkov samal Poliitbüroo istungil märkis: „Kui me hakkame VKP loomisele vastu töötama, võtavad meie koha selles endale Jeltsinid.” Gorbatšov tahtis säilitada kontrolli, mis selles Vene parteis ka ei juhtuks. Ta pakkus välja, et küsimusele leitaks lahendus eelseisval NLKP XXVIII kongressil 1990. aasta juunis. Tol kuul sündiski eraldiseisev Venemaa Föderatsiooni kommunistlik partei. Nagu arvata, sai sellest ülikonservatiivse Gorbatšovi-vastase opositsiooni tugipunkt üleliidulise kompartei sees.^[14.]

Gorbatšovi ja tema liitlaste jaoks tähendas katastroofi niihästi Venemaa riietumine demokraatiarüüsse, mille taga seisis Jeltsin, kui ka koondumine kommunismi lipu alla, mille olid heisanud tema konservatiividest oponendid. Venelaste kasvav eneseteadvus tõotas neis välja kujundada selge identiteedi, mis ei tarvitsenud Nõukogude omaga täielikult kattuda ning ohustas venelaste vaimset seotust impeeriumiga – nii varasema, praeguse kui ka tulevasega –, mis kogu liitu koos hoidis. Venemaa suveräänsusest tulenevat ohtu oli arutatud Poliitbüroos juba 1989. aasta suvel. Tolleaegne juhtiv parteiideoloog Vladimir Medvedjev vastustas oma sõnavõtus Venemaale selliste suveräänsete õiguste andmise, nagu teised vabariigid endale juba saanud olid. „Kui me tegutseme siin samal moel nagu teiste vabariikide puhul, siis on Nõukogude Liidu muutumine konföderatsiooniks vältimatu. VNFSV [Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik] on liidu tuum.”

Gorbatšov oli sellega täielikult nõus: „„Jah” Venemaa autoriteedi taastamisele. Kuid mitte nii, et ta saaks suveräänseks. See tähendaks jätta Nõukogude Liit ilma tema tuumikust.” Jäi ebaselgeks, kuidas on võimalik Venemaa autoriteeti tõsta, kui keelata talle suveräänsust, mille teised vabariigid olid endale juba saanud. Otsuse langetamine lükati edasi, kuid probleemi see ei lahendanud: tegelikult muutus see veel teravamaks. 1989. aasta novembris ütles Nõukogude Liidu peaminister Rõžkov Poliitbüroo istungil: „Me ei peaks kartma mitte Baltikumi [riike], vaid Ukrainat ja Venemaad. See lõhnab juba täieliku lagunemise järele. Ja siis on meil vaja uut valitsust, uusi juhte ja juba uut riiki.” 1989. aasta sügisel oskasid vaid vähesed ette näha, kui prohvetlikuks osutuvad Rõžkovi sõnad kõigest mõne kuu pärast.^[15.]

1990. aasta mais valiti Jeltsin kolmandas voorus napi häälteenamusega Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks: tema poolt hääletas 535 saadikut, vastu 467. Kuid Venemaa poliitilise sõltumatusedeklaratsiooni, mille vastuvõtmiseks ta mõni kuu hiljem ettepaneku tegi, toetas kaks kolmandikku saadikutest. „Keskus on Venemaa suhtes praegu julm ekspluataator, kitsi annetaja ja armuleivasööja, kes ei mõtle tulevikule. Me peame sellistele ebaõiglastele suhetele lõpu tegema. Tänapäeval ei pea mitte keskus, vaid Venemaa mõtlema sellest, millised funktsioonid keskusele üle anda ja millised endale jätta,” rääkis Jeltsin saadikutele. Venemaa uus päästja oli sündinud. 1990. aasta suvel kuulutas Jeltsini juhitud Venemaa end suveräänseks, mis tähendas tema seaduste ülimuslikkust Nõukogude Liidu seaduste suhtes. Sama aasta sügisel rääkis Rõžkov Poliitbüroole, et ühtegi tema korraldust ei täideta. Varsti vabastas Gorbatšov ta ametist, see toimus ametikohtade ümberjagamise käigus, millega Gorbatšov kavatses teha lõpu niinimetatud suveräänsete paraadile.^[16.]