Читать книгу Kuninganna ouedaam - Shannon Drake - Страница 7

“Kes see on?” sosistas üks kammerneitsidest kuninganna Mary selja taga passides, kui nad oodatust varem Leithi saabusid. Gwenyth ei olnud kindel, kes oli rääkinud; Šoti kuninganna Mary oli lahkUnud lapsena kodumaalt koos nelja õuedaamiga, kelle nimed olid samuti Mary: Mary Seton, Mary Fleming, Mary Livingstone ja Mary Beaton. Gwenythile meeldisid nad kõik väga. Nad olid võluvad ja armsad. Igaühel oli oma isikupära, aga üheskoos tunti neid kui “Marysid” või “kuninganna Marysid” ning mõnikord tundus, otsekui oleksid nad muutunud üheks inimeseks, nagu ka praegu, kui Gwenyth ei olnud kindel, kes oli sõna võtnud.

Nad kõik – sealhulgas ka kuninganna – silmitsesid rannikut, pilk neid ootaval sõjaväeosal. Kuninganna kaunid tumedad silmad tundusid Gwenythile uduniisked nagu seda oli päev ise.

Gwenyth arvas, et kuninganna ei kuulnud küsimust, kuni ta äkitselt vastas. “Rowan. Rowan Graham, Lochraveni lord. Ta külastas paari kuu eest koos minu poolvenna lord Jamesiga Prantsus­maad.”

Gwenyth oli seda nime kuulnud. Rowan Grahamit peeti üheks Šotimaa mõjuvõimsamaks aadlikuks. Naisele meenus, et temaga oli seotud mingi kummaline tragöödia, kuid ei teadnud, mis nimelt. Ta teadis ka, et mehel on julge sõnavõtja maine, tal oli ka isiklikku võimu ja poliitilist jõudu, tagamaks, et teda kuulda võetaks.

Tol hetkel tundis Gwenyth, et selle mehe saatuseks on teda kummitama jääda. Rowanist oli võimatu mööda vaadata, kui ta seisis kuninganna poolvenna ja regendi lord James Stewarti kõrval. Mary ise oli ka pikk, meeter kaheksakümmend, pikem enamikust meestest tema teenistuses. James ise ei olnud nii pikk, aga isegi kui ta olnuks kuningannast pikem, oleks tema kõrval seisev mees tema kohal kõrgunud udus, millesse maa oli mähkunud. Valgust oli vähe, aga olemasolev kuldas mehe nisukarva juukseid, muutes ta kuldseks sõjaisandaks, sõdalasrüütliks, kes meenutas ammuseid viikingitest sissetungijaid. Rowan oli oma klanni värvides, sinises ja rohelises, ning vaatamata naasvat kuningannat tervitama tulnud seltskonna moekatele riietele, oli just tema see mees, kelle poole kõigi silmad pöördusid.

Lochraven, mõtles Gwenyth. Kindlusloss mägismaal. Isegi Šotimaal peeti mägismaalasi omaette rassiks. Gwenyth tundis Šotimaad paremini kui tema kuninganna ning teadis, et üks mägismaa lord võis olla väga ohtlik mees, kuna ka tema ise oli Põhja-Šotimaa mägedest pärit ja täiesti teadlik, missugune tugev võim on klannide feodaalisandatel. Rowan Graham oli mees, kellel pidi silma peal hoidma.

Mitte et kuningannal oleks põhjust Šotimaal kedagi karta. Maryt oli palutud koju naasta, kuid oli asju, mida Gwenyth teadis, aga kuninganna mitte. Vaid aasta eest oli protestantism saanud Šotimaa ametlikuks usuks ja kui on olemas fanaatikud – veenvad mehed –, nagu Edinburgh’s jutlustav John Knox, võis kuninganna pühendumine katoliku usule ta ohtu seada. See mõte ajas Gwenythit vihale; Mary kavatses lasta inimestel jumalat kummardada nii, nagu nad tahtsid. Samasugust viisakust osutatakse ju kindlasti ka kuningannale.

“Kodu, Šotimaa.” Mary pomises need kaks sõna, püüdes nagu oma mõtetes neid sünonüümideks muuta.

Gwenyth oli omaenda mõtetest ehmunud ning vaatas murelikult oma valitsejannat ja ühtlasi sõpra. Tema ise oli kojunaasmise üle väga rõõmus. Erinevalt paljudest kuninganna õuedaamidest, oli tema ära olnud lühikest aega, vaid aasta. Mary oli kodust lahkunud enne kuuendat eluaastat. Šoti kuninganna oli palju rohkem prantslanna kui šotlanna. Kui nad olid Prantsusmaalt lahkunud, oli Mary tükk aega seisnud laeva reelingu ääres, pisarad silmis, ja korranud: “Adieu, Prantsusmaa.”

Hetkeks tundis Gwenyth Šotimaa pärast kuninganna suhtes kerget pahameelt. Ta armastas oma kodumaad. Ei olnud midagi ilusamat kaljusest rannikust, hallidest, rohelistest ja lilladest toonidest kevadel ja suvel ning valgest fantaasiast talvel. Ja ta armastas oma maa sakilisi losse, mis sobisid maastiku järskude lõhedega. Aga võib-olla ei olnud ta Mary suhtes õiglane. Kuninganna oli kaua aega ära olnud. Kindlasti ei aidanud kaasa see, et prantslased ise pidasid Šotimaad riigiks, kus rändasid siiani ringi barbarid, ja et seal ei ole midagi, mida saaks võrrelda nende enda riigi erudeeritusega.

Mary oli vaevalt üheksateistaastane ja lesk. Ta ei olnud enam Prantsusmaa kuninganna, vaid riigi valitseja, mis kuulus sünni poolest talle, riigi, mida ta vaevu tundis.

Kuninganna naeratas end ümbritsevatele inimestele. “Me oleme kohale jõudnud,” lausus ta sunnitud rõõmuga.

“Jah,” nõustus Mary Seton. “Vaatamata kõigile Elizabethi neetud ähvardustele.”

Laevasõidu ajal oli olnud tunda teatud närvilisust, kuna kuninganna Elizabeth ei olnud vastanud nende ohutu sissesõidu palvele. Prantsusmaal ja Šotimaal olid paljud kartnud, et Inglismaa kuninganna kavatseb oma nõbu varitseda ja vangistada. Nad olid üle elanud hirmsa hetke, kui Inglismaa laevad nende teekonna peatasid. Kuid Inglise meeskonnad olid vaid saluteerinud ning nende alused, välja arvatud Mary lähima kaaskonna omad, oli piraate otsides läbi tuhnitud. Lord Eglington oli kinni peetud, aga talle tõotati ohutut reisi jätkumist pärast ülekuulamist. Tyne­mouthis olid Mary hobused ja muulad konfiskeeritud lubadusega need kenasti tagastada, kui korralikud dokumendid on kätte saadud.

“See on üsna põnev,” lausus Mary Seton, viidates pikale šotlasele.

Kuninganna vaatas taas rannikule ja piidles kõnealust meest. “Tema ei ole sinu jaoks,” ütles ta lihtsalt.

“Võib-olla on temasuguseid veel,” lausus Mary Livingstone muretult.

“Temasuguseid on palju,” sõnas Gwenyth. Kõik pöördusid teda vahtima ja ta punastas. “Šotimaa on tuntud kui maailma parimate sõjameeste kodumaa,” lausus ta, olles enda peale pahane, et tema jutt nii kaitsvalt kõlas.

“Ma vannun, et meile saabub rahu,” ütles kuninganna Mary, pilk endiselt rannikul, seejärel võbistas ta kergelt õlgu.

Asi ei ole külmas, mõtles Gwenyth. Ta teadis, et Mary peab Šoti­­maast palju suurejoonelisemaks riigiks Prantsusmaad, mis ­pakub lisaks soojemale ilmale ka palju mugavamaid elutingimusi. Enamik arenenud maailmast ja kohe kindlasti prantslased ise pidasid ennast kunsti ja hariduse võrdkujuks ning nende meelest oli Šotimaal vedanud, et on abielu kaudu nii võimsa riigiga seotud. Prantsusmaal oli Mary kogenud vaid kõige paremat. Gwenyth kartis, et kuninganna pettub hüvedes, mida kodumaa talle pakub.

Kaldalt kostsid rõõmuhõisked ja Mary kinkis neile särava naeratuse. Vaatamata varajasele saabumisele pärast viit päeva merel, oli kokku kogunenud tubli rahvahulk. “Uudishimu,” sosistas Mary Gwenythile pisut kuivalt.

“Nad on tulnud oma kuningannale au avaldama,” vaidles Gwenyth vastu.

Mary naeratas vaid ja lehvitas ning astus säravana laevalt maha, et teda saaks esimesena tervitada poolvend James ning seejärel mehe ümber tiirutav õukond. Rahvas hõiskas rõõmsalt. Võib-olla nad olidki sinna vaid uudishimust tulnud, aga nüüd oli Mary neile muljet avaldanud, nagu pidigi. Mary ei olnud šoti keelt kunagi unustanud, ta rääkis seda soravalt, aktsendist ei olnud jälgegi. Tema hääl oli selge ja ta ei olnud mitte ainult kaunis – pikk, suursugune ja sale –, vaid ta ka liikus ilmse kuningliku graatsiaga.

Gwenyth seisis kuningannast ja lord Jamesist pisut tagapool. Pikk blond mees, lord Rowan, lipsas temast mööda, kummardades, et lord Jamesile kõrva sosistada. “On aeg edasi liikuda. Tal on hästi läinud. Ärgem riskigem sellega, et see suhtumine muutub.”

Kui mees tagasi tõmbus, jäi Gwenyth talle silma ning naine teadis, et tema enda pilk on nördinud. Kuid tema pahameel ei heidutanud meest mitte üks põrm, vastupidi – see tegi talle nalja. Lord Rowani huuled tõmblesid ja Gwenyth tundis oma viha süvenemas. Šotimaa kuninganna Mary oli hooliv. Tõsi, ta oli noor ja üles kasvanud Prantsusmaal, aga tema noore abikaasa – mitte ainult kuninga ja kaaslase, aga ka kalli lapsepõlvesõbra – surmast saadik oli Mary ilmutanud tugevat riigimehelikkust. See, et too mees temas üldse mingil moel kahtles, oli ei midagi vähemat kui vihaleajav. Ja Gwenyth otsustas, et ka reeturlik.

Varsti olid nad kõik hobustel, valmis ratsutama Holyroodi paleesse, kus nad pidid õhtustama, samal ajal kui kuninganna ruumid ette valmistatakse. Gwenyth ohkas vaikselt. Kojutulek on hea asi. Inimesed tiirutavad pidevalt Mary ümber. Seniks oli Gwenyth rahul lihtsalt oma tõelise kodu tuttavas ümbruses olemisega. Kuigi päev oli pisut udune, mõned oleksid seda isegi masendavaks nimetanud, oli hall ja kahvatulilla taevas sama palju osa Šotimaa metsikust ilust kui sakiline maastik.

“Vähemalt,” lausus üks noortest Marydest, “tundub, et Maryt hakatakse siin jumaldama ja austama. Isegi kui see ei ole Prantsusmaa,” lisas ta nukralt.

Gwenyth oli jahmunud, kui tundis läbi Leithi ratsutades veidraid külmavärinaid. Miski ei võinud talle sellist ebamugavust tekitada, kinnitas ta endale. Inimesed hõiskasid kuningannale suure entusiasmiga. Tal ei olnud mingit põhjust rahutust tunda.

“Milleks see kulmukortsutus?”

Gwenyth pöördus ehmunult ja nägi, et Rowan Graham oli ettepoole liikunud, ratsutas nüüd tema kõrval ja piidles teda lõbustatult.

“Ma ei kortsuta kulmu,” sõnas naine.

“Kas tõesti? Ja mõelda vaid, et ma kujutasin ette teid olevat piisavalt intelligentse, muretsemaks tuleviku pärast, vaatamata neile rõõmuhõisetele.”

“Muretsemaks tuleviku pärast?” lausus naine nördinult. “Miks ma peaksin muretsema, et maailma mured kuningannat rõhuma hakkaksid?”

Mees vaatas ettepoole, silmis kummaline segu nii lõbususest kui ka eemalviibimisest. “Katoliiklasest kuninganna on äkitselt tulnud koju valitsema rahvast, kes on viimase aasta jooksul südamlikult protestantismi vastu võtnud.” Ta pöördus taas naise poole. “See on ju küllaldane põhjus muretsemiseks?”

“Kuninganna Mary poolvend lord James on kinnitanud, et ta võib jumalat kummardada nii nagu soovib,” sõnas Gwenyth.

“Tõepoolest,” lausus mees ja pahvatas valjult naerma, mida Gwenyth pidas üsna ebaviisakaks.

“Kas te keelaksite kuningannale tema õigust jumalat kummardada?” päris ta. “Kui nii, ehk oleks teil siis parem tagasi mägismaale minna, mu lord,” lausus ta armsalt.

“Ah, milline tuline lojaalsus.”

“Ei midagi rohkemat sellest, mida ka teie oma kuningannale võlgnete,” nähvas Gwenyth.

“Kui kaua te olete ära olnud, leedi Gwenyth?” küsis mees vaikselt vastu.

“Aasta.”

“Sel juhul on selline teiepoolne teesklus kas rumalus või ei ole te kahjuks nii haritud või intelligentne, kui arvasin. Te kõnelete lojaalsusest, aga te ju teate ometi, et lojaalsuse peab ära teenima. Ehk väärib teie noor kuninganna tõepoolest nii tulist kaitsmist, aga ta peab end oma rahvale tõestama, sest ta on nii kaua ära olnud. Kas te olete nii kaua ära olnud, et olete unustanud, kuidas siin asjalood on? Et selles riigis on paiku, kus monarhia ja valitsemine ei tähenda midagi ning pühendumine kingitakse eelkõige oma klannile? Kui ühtegi sõda ei ole pidada, siis võitleme omavahel. Ma olen lojaalne mees, mu leedi. Tuliselt lojaalne Šotimaale. Noor Mary on meie kuninganna ning seetõttu ei ole tal mitte ainult minu ustavus, vaid ka kogu mu jõuvarud, mida suudan kokku koguda, nii mu mõõk, parem käsi, kui ka elu. Aga kui ta soovib monarhina tõelist võimu saavutada, peab ta oma rahvast tundma õppima ja panema nad end armastama. Sest kui nad teda armastavad... ükski lahing ei ole tema nimel liiga raske. Ajalugu on näidanud, et me oleme hooletud, liiga valmis surema nende nimel, kellel jätkub kirge meid võitlusse juhatada. Aeg näitab, kas Mary on üks sellistest.”

Gwenyth vahtis mehele uskumatu pilguga otsa. See oli kangelaslik kõne, kuid ta tunnetas selles ka otsekui mingisugust ähvardust. “Teil, mu lord, ei ole isegi mägikoera kombeid,” vastas ta, püüdes enesevalitsust säilitada.

Lord Rowan ei kaotanud närvi, vaid kehitas lihtsalt õlgu. Gwenyth ärritus veelgi enam, kui mees taas kord valjusti naerma hakkas. “Aasta Prantsusmaal on teid üsna tähtsaks muutnud, kas pole? Kas olete unustanud, et teie enda isa on pärit mägismaalt?”

Kas see oli varjatud torge? Gwenythi isa oli saanud surma lahingus koos James V-ga, kuigi ta ei jätnud endast maha nii suurt pärandit kui kuningas. Ta oli olnud lord MacLeod Islingtoni saarelt, aga see tilluke maatükike kõrgete mäetippude lähedal pakkus vaid kasinat elatist neile, kes sellel elasid. Mitte rikkus ei olnud saatnud naist Prantsusmaale kuninganna Maryt teenima; austus oma isa mälestuse vastu oli kõik, mis talle oli jäetud.

“Mina olen aru saanud, et mu isa oli ustav ja vapper ja alati viisakas,” teatas Gwenyth mehele.

“Ah, kui terav torge,” pomises Rowan.

“Mis teil viga on, lord Rowan? See on suur rõõmupäev. Noor kuninganna on naasnud oma sünniõigust tagasi nõudma. Vaadake enda ümber ringi. Inimesed on õnnelikud.”

“Tõepoolest,” nõustus mees. “Veel.”

“Olge ettevaatlik. Teie sõnades on aimata midagi, mis teiste kõrvade jaoks võib tunduda reeturlik,” teatas Gwenyth jahedalt.

“Minu jutu mõte,” lausus mees vaikselt, “on see, et praegune Šotimaa on palju erinev sellest, mille Mary nii kaua aega tagasi maha jättis – erinev isegi sellest, kust teie lahkusite. Aga kui te arvate, et ma ei ole rõõmus Maryt siin nähes, siis eksite. Minu eesmärk on hoida teda troonil. Ka mina usun, et mees – või naine – peab jumalat kummardama südames ja nii, nagu tundub parem, pööramata tähelepanu pisiasjadele, mis on niivõrd lõhestanud katoliku kiriku ja selle maa rahva. Võimsad mehed kirjutavad paberile ettekirjutusi ja tõlgendavad sõnu, aga just süütud surevad nii tihti selle lihtsa tõsiasja tõttu. Ma kõnelen otsekoheselt ja julgelt – see on mulle kombeks. Ma olen alati kohal, et teie Maryt kaitsta – isegi tema enda eest, kui vaja. Teie, mu armas, olete noor ja nooruslike idealistlike mõtetega. Kaitsku jumal ka teid.”

“Ma loodan, et ta alustab sellest, et aitab mul vältida oma riigi mühakaid,” vastas naine püstipäi.

“Kui te olete nii võluv ja pühendunud, armas leedi Gwenyth, kuidas saab looja teie soovi täitmata jätta?”

Gwenyth kannustas hobust tagant ja tõttas ettepoole, hoides oma kohta Mary eelväe hulgas, kuid eemaldudes pisut karedast lord Rowanist. Ta kuulis mehe vaikset naeru endale järgnemas ja võbistas õlgu. Lord Rowanil oli õnnestunud rikkuda päev, mis oleks pidanud olema puhas triumf. Miks, imestas naine, lasi ta sellel kergel vahejuhtumil end nii sügavalt mõjutada?

Gwenyth pööras hobuse tagasi mehe poole. Ratsutamine oli üks tema parimaid oskusi ja ta ei varjanud oma annet, kui pööras ratsu kõrvale, sõitis läbi vahemaa, mille oli nende vahele tekitanud, pööras siis taas kõrvale ja ratsutas lord Rowani juurde.

“Te ei tea mitte midagi,” teatas Gwenyth tuliselt. “Te ei tunne Maryt. Ta läks Prantsusmaale lapsena ja talle anti seal abikaasa. Ja ta oli poisile sõber, parim sõber. Vaene noor kuningas oli algusest peale haiglane, aga Mary jäi talle armsaks ja ustavaks sõbraks – ja abikaasaks. Lõpus, vaatamata haigetoa kohutavatele tingimustele, ei löönud ta hetkekski vankuma. Ta hoolitses mehe eest tema surmani ja leinas siis väärikalt tema kaotust. Maailm Mary ümber muutus, aga tema säilitas oma väärikuse. Kui diplomaadid ja õukondlased maailma kõigist paigust saabusid palvekirjade ja ettepanekutega järgmise abielu suhtes, kaalus ta oma valikuid, sealhulgas ka seda, mis on parim Šotimaale, sügava hoole ja täieliku teadmisega riigimehelikkusest, mida tema positsioon nõuab. Kuidas te julgete temas kahelda?” nõudis Gwenyth.

Seekord mees ei naernud. Selle asemel tema pilk leebus. “Kui tal on õnn teenida ära nii kirglikud kiidusõnad teiesuguse käest, mu leedi, siis peab tema armsa ja õilsa välimuse all tõesti midagi sügavamat peituma. Et te alati kõigis asjades nii kindel oleksite,” sõnas ta viimaks vaikselt.

“Miks ei peaks keegi selles kindel olema, sir?” päris Gwenyth.

“Sest tuule suund muutub kiiresti.”

“Ja kas ka teie muudate nii kergesti suunda, lord Rowan?”

Mees silmitses teda hetkeks, peaaegu kiindunult, nagu ta oleks sattunud uudishimuliku lapse peale. “Tuul puhub ja painutab metsas suuri puid, soovin ma seda või mitte,” sõnas ta. “Kui torm on lähenemas, on parem seda kuulda võtta. Puu, mis ei paindu, murdub.”

“See,” ütles naine, “ongi šotlaste probleem.”

“Teie olete ka šotlane,” tuletas mees meelde.

“Jah. Ja ma olen liiga tihti näinud, kui hõlpsasti saab altkäemaksu abil lorde meelt muutma panna.”

Lord Rowan vaatas ettepoole. Meeldis ta Gwenythile või ei, mehel oli ilus profiil: tugev sile lõug, kõrged laiad põsesarnad, terased silmad ja lai laup. Ehk oli just välimus see, mis lubas lord Rowanil ilma hirmu ja ründava hoiakuta nii üleolevalt armulik olla.

“On asju, mida ma tean, mu leedi, ja asju, mida ma tean oma rahva kohta. Nad on umbusklikud. Nad usuvad kurjusesse. Nad usuvad jumalasse – ja saatanasse.”

“Kas teie siis ei usu?”

Lord Rowan vaatas talle taas otsa. “Ma usun jumalasse, sest see pakub mulle lohutust. Ja kui maailmas on head, siis peab tõesti olema ka halba. Kas ülimale olendile – nii võimsale kui on jumal – on tähtis, kas inimene usub tema sõna ühes või teises tõlgenduses? Ma kardan, et ta ei sosista oma tõelisi tarkusteri mulle kõrva.”

“Kui hämmastav. Teie käitumisest võiks oletada, et ta tegigi seda,” vastas naine.

Lord Rowan naeratas põgusalt. “Ma olen näinud palju tragöödiat ja õnnetust – kurvad vanad naised määrati nõidadena tulesurma, väljapaistvad mehed seisid silmitsi samasuguse saatusega oma uskumuste pärast. Millesse mina usun? Kompromissi. Ja ma pakun välja, et just kompromissi peab kuninganna saavutama.”

“Kompromissi saavutama – või lömitama?” päris naine, püüdes mitte lasta tulisusel sõnadesse hiilida.

“Kompromissi saavutama,” kinnitas mees.

Seejärel liikus lord Rowan edasi. Võib-olla oli ta otsustanud, et raiskab tarkust lihtsa õuedaami peale, või ehk ei pidanud ta naist enam huvitavaks...

“Ma räägin teist kuningannale,” pomises Gwenyth endamisi, olles tahtmatult murelikum kahtluste pärast, mille mees oli talle pähe pannud. Parunid olid tõepoolest võimsad, mehed, kelle lojaalsust oli Maryl vaja säilitada.

Lord Rowan, veenas ta end päeva kulgedes, on mees, kellel tuleb silm peal hoida, kelle suhtes peab ettevaatlik olema. Nii Šotimaa kui ka kuninganna pärast ei olnud mingit põhjust oodata midagi vähemat kui just kõige paremat. Aadlikud olid tulnud teda tervitama kogu südamest, nagu ka lihtrahvas. Õhk näis olevat tulvil lootust ja õnne. Ja miks ka mitte? Mary pakkus nooruse ja tarkuse segu, õhinat kodus olemise pärast ja rõõmu oma rahva nägemisest – oli siis tema süda sees murdumas või mitte.

Mõnes asjas oli ka tõtt. Kuigi Gwenyth ei uskunud, et tema armastatud kodumaa on barbaarne või tahumatu, ei saanud eitada, et siinne maastik oli karm, metsik ja tihti ka ohtlik. Samasugused võisid olla ka Šoti aadlikud.

Ei, see ei olnud Prantsusmaa, aga see oli maa, millel oli oma armsale kuningannale palju pakkuda.

Nad jätkasid teed Edinburghi ning Rowan nägi rahulolevalt, et elanike tervitustes kuningannale võis näha ettevaatlikkust. ­Inimesed ääristasid tänavaid, paljud nende seast kostümeeritud ja palgatud nii tervitamiseks kui ka lõbustamiseks. Viiskümmend meest olid riietunud maurideks, peas turbanid, jalas kollasest taftist kottpüksid, ning nad kummardasid rongkäigule, neile nagu tohutuid aardeid pakkudes. Neli noort neidu etendasid voorusi ja tervitasid kuningannat kiiruga püstilöödud lavalt. Üks laps kõndis häbelikult ligi, et kuninganna Maryle piibel ja psalmiraamat kinkida.

Enne kuninganna saabumist olid toimunud tulised vaidlused, mitu protestantlikku lordi ihkasid Maryle näidata põleva preestri kujutist. Paljud nende endi seast olid sellise mõtte raevukalt tagasi lükanud. Varjatult vihjati nende mööda ratsutades, et see ei ole enam katoliiklik maa: põlevad kujutised piiblitegelastest, kes olid kummardanud ebajumalaid ja väike vihje lapse kõnes, et kuninganna peaks oma riigi usu vastu võtma. Aga miski ei olnud pealesuruv, lastes uuel kuningannal eirata seda, mis talle ei pruukinud meeldida. Päeva pidulikkus oli tõeline; inimesed olid valmis ja soovisid nii kaunist monarhi tagasituleku puhul tervitada.

Rowan jälgis hoolikalt kuninganna ümber toimuvat ning tabas oma pilgu sageli põikamast tema õuedaamile, leedi Gwenythile, kelle silmad olid kindlalt kuningannale ja teda ümbritsevatele suunatud. Noor naine oli rabavalt ilus. Kõik kuninganna ümmardajad olid tegelikult sellised – mees mõtiskles, et kuninganna lubas seda vahest seetõttu, et ta ise on nii kuninglik ja armas, et ei kartnud ennast ümbritsevate hiilgust. See näitab teda heast küljest, mõtles Rowan.

Aga mis tõmbas teda leedi Gwenythi puhul nii väga? Naine oli kahtlemata kaunis, aga sedasama võis öelda paljude naiste kohta. Rowan taipas, et Gwenythi kõnes ja pilgus peitus midagi, mida ta peab ääretult väljakutsuvaks. Naises sädeles tuli, mis oli samasugune nagu tema juuste värv – mitte päris pruun ega blond, eri tooni punaste salkudega. Ja naise silmad olid tormiline segu rohelisest, pruunist ja kuldsest. Gwenyth ei olnud nii pikk kui kuninganna, aga kui Maryga olid isegi vähesed mehed ühepikkused, siis ei tulnud üllatusena, et tema õuedaamid oli temaga võrreldes kõik pisikesed. Aga Gwenyth oli siiski auväärt pikkusega, võib-olla meeter kuuskümmend kaheksa. Gwenyth kinkis kuningannale oma lojaalsuse ja tegi seda tuliselt. Ta oli näidanud oma valmisolekut ja seda, et oskab oma vaatenurka selgelt väljendada ning tõhusalt keelt kasutada. Ta oli teravmeelne. Rowan naeratas, mõeldes, et kui see naine kedagi põlastab, siis lõikavalt. Kui ta kedagi vihkab, siis tuliselt. Ja kui armastab, siis kire ja sügavusega, milles ei saa kahelda ja mida ei saa umbusaldada.

Äkitselt tabas mehe südant kummaline valusööst. Veider, sest ta oli juba ammu oma olukorra traagilisusega leppinud. Ta ei suutnud unustada ega paranenud sellest kunagi lõplikult. Aga ta ei suutnud eitada oma lihalikku loomust, kuigi vabastas selle ohjest vaid siis, kui olukord lubas tal leida sobiva aja, koha ja kaaslase. Seda tüdrukut kuninganna kaaskonnas ei tohtinud kunagi liiga kergelt võtta ning seega...

Teda ei tohtinud üldse võtta.

Ta peaks naisest eemale hoidma, kuid naeratas, meenutades, kui mõnus oli temaga vaielda. Gwenyth oli liiga huvitav. Liiga ahvatlev.

Äkitselt kohtus naise pilk tema omaga, kuid Gwenyth ei punastanud ega pööranud pilku ära. Selle asemel vaatas naine teda trotslikult. See oli arusaadav, arvestades seda, et Rowan oli julgenud väljendada oma ettevaatlikkust nende kojunaasmise suhtes. Kojunaasmise, mis, nagu mees oli sunnitud tunnistama, kulges erakordselt hästi, vähemalt seni. Rowan oli üllatunud, avastades, et tema oli esimesena pilgu ära pööranud, ning oma tunnete varjamiseks ratsutas ta ettepoole, lähemale James Stewartile. Lähemale kuninganna Maryle. Inimesed hõiskasid valitsejannale endist viisi rõõmsalt, aga...

Rowan oli viimane, kes tunnistaks, et Šotimaal leidub teatud liiki fanaatikuid ning tundis kergendust, kui kuninganna koos oma kaaslastega viimaks Holyroodi paleesse jõudis.

Võib-olla saab siiski usaldada seda, mis välja paistab, ning kuninganna võetakse vastu ja teda hakatakse armastama – võib-olla isegi austama ja jumaldama. Rowan ei mõistnud sügavat kartust, mis oli teda haaranud, kui noore kuninganna saabumise päev looja hakkas minema. Lord James, naise poolvend ja tegelik Šotimaa valitseja, oli paistnud piisavalt rahul sellega, et tema õde oli koju tulnud. Rowan oli kuningannaga põgusalt juba kohtunud, kui saatis Jamesi Prantsusmaal. Marys oli olnud olemas kõik see, mida üks riik võis valitsejalt tahta – elegantsus ja suursugusus ning tema ebatavaline pikkus vaid lisas tema muljetavaldavale välimusele kaalu. Rowan muretses ainult selle pärast, et ta oli peaaegu kogu elu veetnud Prantsusmaal.

Tal endal ei olnud prantslaste vastu midagi. Tema meelest olid nende aadlike märkused šotlaste kohta naljakad – ja peaaegu meelitavad. Jah, nende maa on kõrvalises kohas ja karm. Jah, mägismaa lordide seas oli neid, kes ei olnud mitte ainult õigustatult uhked, vaid ka tulised. Nad ei olnud peenutsev rahvas, pigem võitlejad kui õukondlased, aga nende süda oli tugev ja siiras. Ja Rowan teadis, et kui tema inimesed võtsid oma südamesse vastu ühe usu, siis täielikult. Nüüd, protestantismi puhul, oli asi nii.

Aga kuninganna on katoliiklane.

Rowan ei süüdistanud teda selles, tegelikult ta lausa imetles naise ustavust. Mary oli kogu elu elanud katoliku kiriku jumalaga. Ta ei muutnud oma usku. Rowan oli oma eluaastate jooksul näinud liiga palju jõhkrust, mida saadeti korda usu nimel.

Inglismaa troonil oli nüüd Elizabeth, protestantlik valitseja. Aga kuigi Inglismaa kuninganna oli arukas ega langetanud hukkamiskäske kergekäeliselt, ei kartnud ta teha seda, mis vaja. Ta oli vaatamata kõigele ehitanud üles kuningriigi, kus keegi ei pidanud surema selle eest, et otsustab enda tahtmise järgi jumalat kummardada.

Aga siin, Šotimaal, oli möödunud vaid aasta sellest, kui protestantismi palavik oli levima hakanud, ning Rowan tundis oma rahvast. Kui nad midagi vastu võtsid, siis andunult. Mees kartis, mis paratamatult ees seisab.

Kui nad viimaks Holyroodi paleesse jõudsid, tundis Rowan osa kartustest hajuvat. Holyrood oli suurejooneline. See asus Edinburghi linnamüüridest väljaspool ning oli ümbritsetud hunnitute vaadete ja kaunite metsadega. Holyrood oli ehitatud torniks, aga kuninganna isa elupäevil oli seda laiendatud ja parandatud Šoti renessansi stiilis. Suure osa töö tegemiseks olid kohale toodud Prantsusmaa meistrid. Rowan mõtles uhkelt, et Holyrood võistleb paljude mandri paleedega. Nii Holyroodi kui ka naabruses asuva kloostri olid inglased seitsmeteistkümne aasta eest maha põletanud, aga pärast seda oli see aastatega kenasti taastatud.

Ta nägi kuninganna nägu, kui nad saabusid ja oli rõõmus, märgates tema selget heameelt, nähes oma uut kodu Šotimaa kuningannana. Saabumisest saadik oli ta olnud vaid taktitundeline ja diplomaatiline, aga Rowan oli ise palju aastaid diplomaatiamängu mänginud ja teadis, et naise rõõm paleed nähes oli siiras.

Rowan märkas, et ka Gwenyth jälgib pinevalt kuningannat, ning ta pööras oma tähelepanu valitsejannalt õuedaamile.

Leedi Gwenyth on mõistatus. Tema sõnadest ja hoiakust oli ilmne, et ta ei võtnud oma positsiooni kuninganna õukonnas kergelt; ta paistis Mary vastu tundvat midagi, mis oli isegi kuningate ja kuningannade seas hinnaline – tõelist sõprust. Aga sellele vaatamata ei olnud ta siin kaugeltki mitte rumal. Gwenyth ei olnud oma sünnimaalt kaua ära olnud ja kuigi ta armastas Šotimaad väga, ei saanud ta midagi parata, et märkas siinseid ohte, samal ajal kui siit nii kaua eemal viibinud kuninganna seda teha ei suutnud, märkas võib-olla rohkem kui isegi iseendale tunnistada tahtis.

Lossiülem ja teenrid kogunesid sisehoovi, kui kuninganna Mary ja tema noobel saatjaskond saabusid, ning nende tegevus katkes, kui jäädi aukartlikult ootama tervitust oma kuningannalt ja valitsejalt. Mary ei valmistanud neile pettumust. Rowan pidi taaskord imetlema tema karismat ja isiksust, sest Mary jäi igati kuninglikuks, jagades viisakusavaldusi ja isegi kiindumust. Lord James võttis poolõe enda hoole alla, jättes tähtsusetumad alamad ise eluruume avastama, mis tekitas mõningast segadust. Mitmed prantslased kaaskonnas pomisesid kergendustundega, et palee paistab pakkuvat üllatavalt mugavaid elutingimusi, kurtes samal ajal kunsti, muusika ja poeesia puudumise üle sellel kahjuks kultuuritul maal.

“Rowan?”

Mees kuulis oma nime familiaarselt öeldavat ja pöördus. Lord James Stewart seisis õe kõrval ja vaatas küsivalt Rowani poole. Mees noogutas, olles teadlik, et kõige põhjapoolsem torn on valitud kuninglike eluruumide jaoks, ning et selle ettenäitamises paluti tema abi.

“Õukonnadaamid, kui lubate...” tegi ta ettepaneku.

Üks majapidajanna noogutas ning Rowan hakkas Mary seltsidaame nende eluruumidesse juhatama. Ta kõndis ees ning kuulis enda taga palju prantsuskeelset kihistamist ja sosistamist. Rowan vangutas pead, olles hämmingus, et nad ei ole piisavalt teadlikud sellest, et paljud Šoti aadlikud oskavad seda keelt väga hästi. Mees sai aru, et nad arutasid tema riideid ja derriere’i¹ ning tegid oletusi selle kohta, mis võiks peituda tema kildi villase kanga all.

Nende seltskond ärritas meest pisut, temale pakkus pigem huvi see, kuidas Mary end nii teenijaskonna kui ka riigimeeste ees üleval peab. Ta ei olnud päris kindel, kas isegi James neid paari esimest tundi märkas, kui tuimalt kuningannat Holyroodis tervitati ja sisse seati.

Mees näitas daamidele palee hiilgusi ja osutas nii kuninganna kui ka nende endi tulevastele eluruumidele, samal ajal kui Maryd temaga flirtisid. Nad olid kenad ja võluvad, lõbusad ja täis elurõõmu – kuid mees teadis, et ka sama vooruslikud kui nende noor käskijanna nüüd, leseseisuses. Ühel päeval peavad need daamid oma perekonna nõusolekul hea partii tegema, aga praegu ihkasid nad vaid lõbutseda, mis oli nende vanuses ka loomulik. Rowan andis endast parima, et nende vastu galantne olla.

Aga nende hulgas oli üks, kes ei naernud ja kohe kindlasti ei flirtinud. Naine lihtsalt järgnes talle ja kuulas vaikides. Leedi Gwe­nyth.

Rowan teadis, et naine jälgib teda ning pidi selle teadmise peale vargsi naeratama, kuigi teadis, et leedi Gwenyth on umbusklik ega usalda teda. Ta oli üsna kindel, et naisel on ükskõik, mis tema kildi all võib peituda. Ta ei meeldinud naisele üldse – või Gwenyth vaid arvas nii.

“Kas te olete oma olukorraga rahul?” küsis mees temalt viimaks, olles näidanud naistele teed nende eluruumidesse. “Kas leiate oma tee üles?” Koridorid olid pikad, keerulise paiknemisega, kuigi mõnede Prantsuse uhkemate paleedega ei saanud neid võrreldagi. Aga nad saabusid ikkagi uude koju ning võisid pisut segaduses olla.

“Ma usun, et saame ise väga hästi hakkama,” kinnitas naine.

Rowan oli märganud, et Gwenyth hoidis teistest naistest pisut eemale, mis oli ehk loomulik. Ta ei olnud Šotimaalt lapsena lahkunud, nagu nii paljud Šotimaa pojad ja tütred, kuna Prantsusmaaga olid sidemed juba ammu loodud. Paljud Šoti aadlike ­pojad käisid Prantsusmaal koolis. Kahe riigi vaheline kaubandus õitses.

Gwenyth vaatas teda nüüd kissis silmadega, näol ääretult umbusklik ilme. Aga samas oli ta ka väga kaunis, mõtles Rowan paratamatult. Gwenyth oli kõneosav, kindlasti haritud ja vaatamata tema sõnadele, uskus mees, et ta jagab muret kuninganna ohutuse suhtes. Samal ajal, vaatamata naise intelligentsusele ja mõõgana vahedale meelele, oli temas midagi naiivset.

Rowan astus nüüd tema juurest eemale ning noogutas enda eemale tõrjumise peale järsult. Ta sammus mööda koridori sooviga jõuda tagasi Jamesi ja kuninganna juurde ning tabas end peatumast, et aknast välja vaadata.

Oma kohalt nägi ta kivist Edinburghi kindlust. Taevas oli sama hall kui kindluse kivi, viimasel ajal oli ilm olnud märg ja külm, ning sagedane udu oli paljad kindlusemüürid enda sisse mähkinud. Hallis värvis oli kübeke kahvatulillat, mis tundus imekena sellele, kes seda koduseks pidas. Neile, kes olid harjunud sinise taevaga, tundus see ehk pahaendeline. Mees pööras pilgu Kuningliku Miili, kena tänava poole, kus asusid poed, mis müüsid kaupa kõikjalt maailmast. Holyrood oli ilus palee, Edinburgh ilus linn. Kuninganna leiab kindlasti palju, mida armastada nii siin kui ka oma rahvas, inimestes, kes olid tema saabumist hõisetega tervitanud.

Ehk oli ta liiga kaitsev, muretses ilmaasjata. Aga ikkagi... Ta teadis, et paljud kuninganna Mary prantsuse kaaskonnast pilkasid seda maad. Nad ütlesid, et see on külm. Kalk nagu Edinburghi kindluse vankumatud, karedad kivid. Prantsuse poed olid paremad, Prantsuse paleed palju ilusamad – isegi kui Prantsuse meistrid olid Holyroodi ehitanud.

Rowan sundis end vaatama linna nii, nagu teised võisid seda näha. Hallil, pahaendelisel päeval kõrgus loss nagu kõle ja kohutav kindlus. Inimesed ise olid sama karmid ja kalgid.

Kivi marmori vastu. Vill siidi vastu.

Rowan krigistas hambaid. Nad vajasid lihtsalt aega. Aeg toob muutused, mida kuninganna ja tema kaaskond vajas.

Sidemed, mida Šotimaa Prantsusmaaga oli jaganud, olid kauaaegsed ja tugevad. Aga siiski...

Ükski liitlassuhe ei põhinenud puhtalt sõprusel. Nii šotlased kui ka prantslased olid võidelnud inglastega ning see ühine vaenlane oli teinud nad liitlasteks, isegi sõpradeks. Aga sõprus oli väga sageli pinnapealne ning seda oli kerge murda, kui isekamad vajadused esile kerkisid. Ja selles seisneski dilemma.

Mis tegelikult peitus selle liidu sügava vee all nüüd, kui prantslaste troonile pandud kuninganna oli koju tulnud?

1 derriere pr. k. – tagumik. – Tõlk.