Читать книгу Kuninganna ouedaam - Shannon Drake - Страница 8

Teine peatükk

Оглавление

“Ma olen rampväsinud,” ohkas Mary, viskudes oma toas voodile. Ta vahtis lakke ja naeris vaikselt, meenutades hetkeks iga teist noort naist. “Tegelikult on siin täitsa kena,” sõnas ta ruumi silmitsedes. Ta pööras pilgu Gwenythile, kes seisis läheduses. “On ju?” sosistas ta ning Gwenyth teadis, et kuninganna igatseb Prantsus­maad.

“Siin on väga tore,” kinnitas Gwenyth.

Mary laskus taas voodile. “Kroonid,” pomises ta. “Küll need on rasked.”

“Mu kuninganna...” alustas Gwenyth.

Mary tõusis istukile, vangutades pead. “Ma palun, lõpetage praegu formaalsused. Me oleme üksi ja ma pean teile pihtima. Teie ei ole siit nii kaua eemal olnud, ei otsi mingit tasu ega pane mind proovile. Kasutage mu eesnime, nagu me oleksime lihtsalt sõbrad. Sest te olete tõesti mu sõber ja praegu on just see, mida vajan.”

“Mary, ma usun, et teie saabumine oli täielik õnnestumine. Teie rahvas on rõõmus, et nende noor ja kaunis kuninganna naasis.”

Naine raputas pead. “Need inimesed tunduvad nii eemalepeletavad.”

“Nad on...” Gwenyth vaikis, teadmata, mida öelda. Ta kehitas õlgu. “Nad on eemalepeletavad,” nõustus ta. Kõhkles hetke ja jätkas siis. “Sellise suhtumise võlgnevad nad John Knoxile ja sellele, kuidas nad on oma kiriku vastu võtnud.”

“Õigus. Nad ei saa järgida inglasi, taevas hoidku, aga nad ei taha uskuda ka vanasse religiooni, niisiis peab neil olema oma kirik.” Kuninganna ohkas ja patsutas siis oma rikkaliku baldahhiiniga voodit, kutsumaks Gwenythit enda juurde. Niipea kui Gwenyth istus, kallistas Mary teda tuliselt. “Siin on külm, kas olete tundnud?”

“Siin põleb kena tuli,” sõnas Gwenyth.

“Teil on õigus. Ja varsti hakkab see sooja andma. Aga see on nii kummaline paik. Prantsusmaal, kui mu abikaasa elas, andis kuningannaks olemine nii imelise turvatunde. Aga siin... mind nagu pandaks proovile, kuna olen kuninganna.”

“Te peate meeles pidama, et teie poolvend lord James on olnud võim trooni taga sellest ajast peale kui teie ema suri. Aeg on möödunud ja asjad muutunud. Aga nüüd on nii lordid kui ka kirikumehed kokku tulnud, et teid tagasi koju tuleku puhul tervitada. Te peate seda meeles pidama. Kõik saab olema imetore.”

“Kas arvate?”

Mary tõusis ja kõndis tule juurde, et käsi soojendada. Hetkeks paistis ta olevat segaduses, isegi traagiline. “Kui ainult...” Siis muutusid ta õlad jäigaks ja ta pöördus ümber. “Ma vaevalt saabusin, me kõik oleme hallides ja mustades leinariietes ning kas teate, mis oli nende suursuguste ja õilsate lordide peas, kes meid tervitasid ja meid paleesse eskortisid?”

“Mis?”

“Minu abiellumine.”

Gwenyth naeratas. “Mu armas kuninganna...”

“Sõbrad, täna õhtul oleme sõbrad.”

“Mary, mul on kahju seda öelda, sest tunnen teie südant ja tean, et abikaasa surm kurvastas teid väga, aga sellest hetkest alates, kui Prantsusmaa kuningas suri, hakkasid aadlikud ja monarhid kõikjal maailmas teie järgmist abielu arutama. Te olete kuninganna ning teie liitlased, nii isiklikud kui ka poliitilised, võivad muuta ajaloo kulgu. See on kurb tõde, kui hing on valus, aga nii need maailma asjad käivad.”

“Ma olen lihtsalt tarbeese,” lausus Mary vaikselt.

“Te olete kuninganna.”

Mary hakkas taas ringi sammuma. “Teil on õigus, ma tean. Mul oli vaevalt aega matta oma abikaasa austusavaldustega, mida ta vääris, enne kui taipasin samuti, et minu tulevik tuleb ära otsustada. Täna, kui me kaldale astusime, pidin tahes-tahtmata mõtlema, kas teen ehk ränga vea. Te teate, et pakkumisi oli teisigi, katoliiklikest kuningakodadest. Ma kardan, et õiget sammu siin ei olegi. Kui ma sellisesse kuningakotta abielluksin, pööraksin šotlased enda vastu üles. Aga täna siin olles uurisin nende meeste mõtteid. Nad tahavad, et valiksin elukaaslaseks kellegi nende seast, mehe, kes austab kõike šotipärast, kellel on puhas šoti veri, kes kompenseerib selle, mida nad peavad minu kasvatuse puuduseks. Oh, Gwen, mis inimestel küll viga on? Kuidas ma saan olla mitte ustav sellele, mida mulle on kogu elu õpetatud, mida olen lugenud, olla mitte ustav jumalale nii nagu mina teda tunnen?”

“Keegi ei oota seda teilt.”

Mary raputas eitavalt pead ning Gwenyth pidi tunnistama, et kahjuks on tal üsna tõenäoliselt õigus.

“Nad ootavad minult kõike. Aga ma ei ole heitlik kuninganna. Ma austan ja kummardan jumalat nii, nagu seda sobilikuks pean. Aga...” Ta pööras selja ja langetas pea.

“Aga?” Gwenyth naeratas. Ta arvas, et oli Mary näos midagi näinud.

“Noh...” Mary tõmbas sügavalt hinge. “Ma armastasin teda, aga mu kadunud abikaasa... ta ei olnud kunagi terve.”

“Teie vahel ei olnud armusuhteid,” sosistas Gwenyth.

Mary pöördus ja tõttas tagasi voodi juurde. “Kas ma olen kohutav? Ma olen näinud kedagi, kes... noh, ma olin äsja lesestunud, kui teda nägin. Ta on tegelikult mu kauge nõbu.” Ta vaatas üleannetul pilgul Gwenythi poole. “Ta on äärmiselt nägus.”

“Kes ta on?”

“Henry Stewart, lord Darnley.”

“Aa,” pomises Gwenyth kõrvale vaadates, mõeldes, et Mary väärib tõelist õnne. Ta oli kogu elu teinud seda, mida temalt oodati, täitnud oma kohust. Gwenythi meelest oli väga nauditav kuulda sellist õrna elevust kuninganna hääles.

Henry Stewart, lord Darnley oli nagu ka Mary, Margaret Tudori, kadunud Inglise kuninga Henry VII tütre lapselaps. Gwenyth ei tundnud seda meest, pigem oli temast kuulnud. Ta elas hetkel Inglismaal kuninganna Elizabethi niinimetatud külalisena selle tõttu, mida monarh pidas lordi šotlasest isa patuks talle vastu hakates. Kuid lord Darnley ema oli Inglise leedi, nii et mehe sealviibimist ei saanud tegelikult vangistuseks pidada.

Gwenyth oli kord vaid põgusalt lord Darnleyga kohtunud, samal ajal kui mees oli tulnud kuningannale avaldama kaastunnet kuningas François’ surma puhul. Ta oli tõesti nägus, nagu Mary oli öelnud, ja ta oskas olla võluv. Gwenyth teadis, et teistele aadlikele – eriti paljudele mägismaa omadele – ta ei meeldinud. Lord Darnleyle meeldis joomine, hasartmängud ja igasugune liiderlikkus. Temas oli Stewarti verd, aga ka inglise verd. Samas oli seda paljudel Šoti aadlikel.

Gwenyth vaatas nüüd Maryt selge rahutusega, kuigi õnnekombel ei pidanud Mary seda pilku isiklikuks halvakspanuks ainsa mehe suhtes, kes paistis valitsejannale tundeliselt meeldivat.

“Ärge vaadake mind niiviisi! Miks ma ei võiks nautida tõsiasja, et olen kohanud meest, kes on vastuvõetav paljude jaoks ja meeldiv? Ärge kartke, ma ei ole pead kaotanud. Ma olen leinas ja vaatamata kõigele armastasin François’d väga, kuigi see oli... see oli pigem sügav ja õrn sõprus kui kirglik armastus. Ma olen ikka veel leinas ega kiirusta otsustamisega. Ma olen hoolikas ja kuulan nõunikke. Mõnda aega ei saa ühtegi otsust langetada. Ma kaalun endiselt läbirääkimisi Hispaania don Carlosega ja teiste välisriikide printsidega. Minu suurim tugevus seisab selles, mille kasuks ma otsustan. Ma ei unusta, et minu, veel rohkem kui teiste jaoks, on abielu poliitiline liit, mitte armastus.”

“Mary, ma tean, et tegutsete õigesti, aga te peate kindlasti lubama endal unistada sellest, mis teeks ka teid õnnelikuks,” lausus Gwenyth.

Mary, oma karusnahaga ääristatud rüüs nii pikk ja elegantne, vaatas tema suuri kauneid tumedaid silmi. “Ma kardan,” sosistas ta. “Kardan, et ükskõik kui palju ma ka ei püüa õigesti tegutseda, ei suuda ma oma rahvast õnnelikuks teha.”

“Oh, Mary! Te ei tohi nii mõelda. Kojutulek oli imeline. Ja teist saab imeline kuninganna. Te olete imeline kuninganna.”

“Siin on kõik nii... teistsugune.”

“See on teie rahvas. Nad armastavad teid.”

“Nad on nii...” Mary vaikis ja kinkis siis talle naeratuse. “Nii šotlaslikud.”

“Tõsi, see ei ole Prantsusmaa. Aga Mary, see on imeline maa, täis imelisi inimesi. Keda otsitakse, kui on vaja sõjaväelist abi? Nad pakuvad suurt tasu, püüdes meelitada šotlasi oma võitlusi pidama, sest me oleme tulised, tugevad ja ustavad.”

“Aga mina otsin rahu.”

“Muidugi. Aga rahu saavutatakse tihti jõuga.”

“Šotimaal mitte.”

“Ah, Mary. See ei ole alati tõsi. Meenutage. Me oleme riik William Wallace’i ja Robert Bruce’i suguste meeste sihikindluse ja vapruse tõttu, kes olid teie enda esivanemad. Šotlased on ka poeedid ja teadlased. Nad käivad kõikjal mujal koolis ja õpivad maailma kohta kõike. Teie peate vaid šotlasi armastama ja siis armastavad nemad ka teid.”

Mary tõi kuuldavale vaikse ohke. “Ma palvetan... jah, ma palvetan. Ja ma tänan teid – mu sõber. Minu neli Maryt on kõik mulle väga kallid, aga nemad ei tunne seda maad nii nagu teie. Nemad on siit liiga kaua ära olnud nagu minagi. Ma vajasin täna õhtul teie sõprust ja mõistmist väga ja te ei ole mulle pettumust valmistanud.”

“Mary, igaüks kes teid tunneb, teab ka, et teil on suurepärane süda ning et te olete nii lahke kui ka tark. Te ei vaja mind. Te peate vaid ise endasse uskuma ning soovima oma rahvast mõista.”

“Ma kavatsen püüda. Sest ma kavatsen olla suurepärane kuninganna.” Mary kõhkles. “Isegi suurepärasem,” lausus ta vaikselt, “kui mu nõbu, kes istub Inglise troonil.”

Üle Gwenythi selja roomas külmavärin. Elizabeth osutus väga võimsaks valitsejaks. Ta oli Maryst kümme aastat vanem ning nüüdseks mitu aastat Inglismaa kuninganna olnud. Poliitilisel maastikul oli ta Mary oponent, sest kui Mary Tudor oli surnud, oli Prantsuse kuningakoda kuulutanud Mary Stewarti mitte ainult Šotimaa ja Prantsusmaa kuningannaks, vaid ka Inglismaa ja Iirimaa omaks, pidades Elizabethi Henry sohilapseks, mistõttu tal puudus õigus valitseda.

Poliitika võis olla väga ohtlik mäng. Gwenyth teadis, et Mary ei soovinud oma nõbu troonilt tõugata, aga ta oli ustav oma usule. Oli saanud üsna ilmseks, et inglased mitte ainult ei soovinud kedagi teist kui oma Bessi, vaid ei tahtnud ka mingit pistmist teha katoliiklasest valitsejaga, ning sellest võis kujuneda välja potentsiaalne – või paratamatu – konflikt.

Kuninganna ouedaam

Подняться наверх