Читать книгу Meetod 15/33 - Shannon Kirk - Страница 4

4.–5. vangistuspäev

Laman siin neljandat päeva ja haun tema surma. Sean vara peas ritta ja leian plaanimisest kergendust … Lahtine põrandalaud, punane kootud tekk, kõrgel asuv aken, paljad laetalad, lukuauk, minu seisund …

Siis meenuvad mulle mu mõtted, nagu elaksin seda hetke läbi praegu, nagu need oleksid minu praegused mõtted. Ta on jälle ukse taga, mõtlen ma, kuigi sellest on seitseteist aastat möödas. Võib-olla on need päevad igavesti minu olevik, sest jäin ellu tänu hoolikale strateegiale, mida iga tund ja minut üksikasjalikult kavandasin. Sellel unustamatult piinaval ajal sain loota vaid iseendale. Ja nüüd pean täieliku uhkusega ütlema, et tulemus, minu salgamatu võit, oli lausa meistriteos.

Neljandal päeval koostasin juba varadest nimekirja ja mul oli olemas esialgne kättemaksuplaan, seda kõike pastaka või pliiatsi abita, kasutades ainult oma pead, kus ma võimalikke lahenduskäike kokku sobitasin. Teadsin, et see on nagu piltmõistatus, aga olin kindlalt otsustanud selle lahendada … Lahtine põrandalaud, punane kootud tekk, kõrgel asuv aken, paljad laetalad, lukuauk, minu seisund … kuidas need kokku sobituvad?

Manasin üha uuesti ja uuesti selle mõistatuse endale silme ette ja otsisin uusi varasid. Ah jaa, muidugi, ämber. Jaa-jaa, vedrumadrats on uus, ta ei võtnud selle ümbert kilet ära. Hea küll, uuesti, vaata kõik uuesti üle ja mõtle. Paljad laetalad, ämber, vedrumadrats, kile, kõrgel asuv aken, lahtine põrandalaud, punane kootud tekk …

Lisasin neile numbrid, et nimekiri oleks teaduslikum. Lahtine põrandalaud (vara nr 4), punane kootud tekk (vara nr 5), kile … Neljanda päeva alguseks tundus nimestik nii täielik kui võimalik. Arvasin, et mul läheb rohkem asju vaja.

Umbes keskpäeva paiku segas mind männipuidust põranda nagin vangikambri – magamistoa – ukse taga. Ta on kindlasti seal. Lõunasöök. Riiv tõmmati vasakult paremale, võtit keerati lukuaugus ja ta tormas sisse, vaevumata isegi viisakalt lävel peatuma.

Nagu iga kord, viskas ta mu voodile kandiku nüüdseks tuttava toidu, valges kruusis piima ja väikeses topsis veega. Söögiriistu ei olnud. Tükike muna-peekonipirukat oli kodus valmistatud saia vastas ümmargusel portselantaldrikul, millel oli pilt potiga naisest ja koeraga mehest, kelle kaabul oli sulg. Ma jälestasin seda taldrikult niivõrd ebahariliku jõuga, et väristan seda meenutades õlgu. Selle taha oli kirjutatud „Wedgwood” ja „Salvator”. See on selle katsumuse jooksul minu viies eine. Ma vihkan seda taldrikut. Tapan selle taldriku ka ära. Taldrik, kruus ja tops tundusid olevat needsamad, millest kolmandal vangistuspäeval hommikul, lõunal ja õhtul sõin. Kaks esimest päeva veetsin ma kaubikus.

„Veel vett?” küsis ta talle omase järsu, tuima, madala ja monotoonse häälega.

„Jah, aitäh.”

Ta oli selle mustriga algust teinud kolmandal päeval ja usun, et just sellepärast ma hakkasingi tõsisemalt plaani hauduma. See küsimus sai osaks tema rutiinist: ta tõi mulle süüa ja küsis, kas tahan vett juurde. Otsustasin küsimise peale „jah” öelda ning valmistusin seda iga kord tegema, kuigi küsimus oli minu jaoks täiesti arusaamatu. Miks mitte kohe suurema topsiga vett tuua? Millest selline saamatus? Ta lahkub, keerab ukse lukku, veetorud kolisevad ja turtsuvad koridori seintel ning seejärel purskub kraanikaussi vesi, mida ma läbi lukuaugu ei näe. Ta tuleb tagasi, käes plasttops leige veega. Miks? Ma võin öelda üht – maailmas on lahendamata palju küsimusi, nende hulgas ka minu vangistaja seletamatute tegude põhjus.

„Aitäh,” ütlesin, kui ta tagasi tuli.

Olin esimese päeva teisel tunnil otsustanud, et püüan kooliplikalikku viisakust teeselda, tänulik olla, sest sain õige pea aru, et suudan oma vangistaja, neljakümnendates eluaastates mehe üle kavaldada. Ta on ilmselt üle neljakümne, tundub mu isaga ühevanune olevat. Teadsin, et olen piisavalt tark, et seda kohutavat, jõledat olendit võita, kuigi olin ainult kuueteistkümneaastane.

Lõunasöök neljandal päeval maitses nagu lõunasöök kolmandal päeval. Kuid võib-olla sain ma kehakinnitusest vajaliku kätte, sest mõistsin, et mul on veel palju varasid: aeg, kannatlikkus, kustumatu viha – ja toekast restoranikruusist piima juues märkasin, et ämbril on teravate otstega metallsang. Mul on vaja vaid sang ära võtta. See võib olla ämbrist eraldi seisev vara. Samuti olin ma hoones kõrgel, mitte maa all, nagu ma alguses, esimesel ja teisel päeval arvasin. Akna taga kasvava puu ladva ja kolme trepi järgi, millest tuli siia jõudmiseks üles minna, olin üsna kindlasti kolmandal korrusel. Kõrgust pidasin ma samuti varaks.

Kummaline, eks? Ma ei olnud neljandaks päevaks veel tüdinud. Mõned arvaksid, et üksinda lukustatud toas istumine tekitab dementsust või luulusid. Aga mul vedas. Esimesed kaks päeva veetsin ma sõites ja mingi tohutu vea või valehinnangu tõttu oli mu vangistaja kuritöö sooritamiseks toonitud küljeklaasidega kaubikut kasutanud. Jah, sisse ei näinud keegi, aga mina nägin välja. Ma vaatasin, kuhu läheme, ja panin teekonna oma peas olevasse logiraamatusse kirja. Neid üksikasju ma lõpuks ei kasutanudki, aga info talletamine mällu andis mu mõtetele mitmeks päevaks tegevust.

Kui minult täna, seitseteist aastat hiljem, küsida, millised lilled 33. mahasõidu kõrval kasvasid, ütleksin, et karikakrad, mille hulgas oli paras hulk punast karutubakat. Maaliksin teile pildi taevast, mis oli häguselt sinakashall ja servast mudakarva. Räägiksin ka ootamatutest sündmustest, näiteks tormist, mis puhkes 2,4 minutit pärast lilleväljast möödumist, kui must pilv pea kohal avanes ning kevadise rahesaju valla lasi. Kujutaksite ette hernesuuruseid jääpalle, mis sundisid mu röövijat silla alla parkima, kolm korda „kuradi raisk” ütlema, ühe sigareti ära suitsetama, koni sõrmenipsuga lendu saatma ja uuesti teed alustama, 3,1 minutit pärast seda, kui esimene rahetera kurjategija kaubikule maandus. Ma tegin neljakümne kaheksa tunnise sõidu sellistest üksikasjadest filmi, mida ma vangistuses olles iga päev endale ette mängisin, otsides igast minutist, sekundist ja kaadrist vihjeid ja vara, ning analüüsisin.

Kaubiku küljeaken ja see, kuidas ta mu sõidukisse jättis – istuvana ja nii, et sain teekonda jälgida –, viis kiire järelduseni: minu vangistaja on ajudeta pärdik, kes tegutseb autopiloodil nagu robotsõdur. Aga ma tundsin end mugavalt tugitoolis, mille ta oli poltidega kaubiku põrandale kinnitanud. Mainin ära, et vaatamata sagedasele nurisemisele mu lõdva silmasideme üle oli ta kas liiga laisk või tähelepanematu, et õliriiet korralikult kinni siduda, mistõttu sain ma mööduvatelt siltidelt teada, mis suunas me liigume: läände.

Esimesel ööl magas ta 4,3 tundi. Mina 2,1. Pärast kahte päeva ja ühte ööd pöörasime 74. mahasõidule. Ja ärge üldse küsige tohutult piinlike vetsupeatuste kohta inimtühjades teeäärsetes tualettruumides.

Kui meie tee lõppes, veeres kaubik aeglaselt mööda mahasõitu alla ja ma otsustasin sekundeid lugeda. Üks Mississippi, kaks Mississippi, kolm Mississippi … Kui olin 10,2 korda kuuekümneni lugenud, peatas ta auto ja mootor jäi järsku seisma. Kiirteelt oli siia 10,2 minutit. Nägin alla vajunud silmasideme ülemisest servast õhtuhämaruses halli põldu, millele langes valge täiskuuvalgus. Kaubikut kriipisid mingi puu peenikesed oksad. Paju. Nagu mamma juures. Aga see ei ole mamma kodu.

Ta seisab kaubiku kõrval. Tuleb mulle järele. Ma pean kaubikust välja minema. Ma ei taha siit välja minna.

Ma võpatasin valju metallikriipimise ja paugu peale, kui kaubiku uks lahti lükati. Me oleme kohal. Oleme vist kohal. Me oleme kohal. Mu süda peksles sama kiiresti nagu koolibri tiivad. Me oleme kohal. Mu juuksepiirile kogunes higi. Me oleme kohal. Kätest kadus kogu jõud ja õlad muutusid kangeks, moodustades koos seljaga suure T-tähe. Me oleme kohal. Ja mu süda peksles jälle, sellise rütmiga võisin maa värisema panna või merel tsunami tekitada.

Minuni jõudis maaõhk, mis tuiskas otsekui minu lohutamiseks vangistajast mööda. Põgusaks hetkeks paitas mind jahe embus, kuid mehe kohalolek lõhkus lummuse peaaegu niipea, kui see tekkis. Ta oli minu eest pooleldi ees oleva silmasideme tõttu muidugi osaliselt varjatud, kuid ma tundsin, et ta seisis ja vaatas mind. Milline ma sinu silmis olen? Noor tüdruk, kes on su sitase kaubiku kongis tugitooli külge teibitud? Kas see on sinu jaoks normaalne? Kuradi imbetsill.

„Sa ei karju ega nuta ega anu mind nagu teised,” ütles ta, nagu ta oleks just nüüd saanud ilmutuse, mis polnud talle mitu päeva kohale jõudnud.

Ma pöörasin pea nagu kurjast vaimust vaevatu kiiresti tema hääle poole, et teda sel moel närvi ajada. Ma pole kindel, kas ajasin, kuid arvasin, et ta nihkus veidi tahapoole.

„Kas sa tunneksid end siis paremini?” küsisin ma.

„Jää vait, kuradi hull väike lita. Mul on täiesti kama, mida te, litsid, teete,” ütles ta valjusti ja kiiresti, nagu tuletades endale meelde, kelle käes on võim. Järeldasin tema valjuhäälsest ärritusest, et olime kahekesi, kus iganes me viibisime. See ei ole hea. Ta võib siin vabalt karjuda. Me oleme üksinda. Ainult meie kaks.

Sain kaubiku küljele kaldumisest aru, et ta haaras ukseraamist ja tõmbas end sisse. Ta uratas pingutusest ja ma panin tähele suitsetajale omast vaevalist hingamist. Tüüpiline väärtusetu paks logard. Ma nägin varje ja osaliselt tema liikumist ning valgusti all tema käes mingit hõbedast teravat eset helkimas. Niipea kui ta minu juurde jõudis, tundsin tema lõhna: liisunud higi, kolm päeva pesemata ihu haisu. Tema hingeõhk meenutas lehkavat suppi. Ma krimpsutasin nägu, pöörasin selle toonitud akna poole ja hoidsin hinge kinni.

Ta lõikas läbi teibi, mis mu käsi põranda külge kinnitatud tugitooli käetugede küljes hoidis, ja pani mulle paberkoti pähe. Ahaa, haisukott, sa saad siis aru, et silmaside ei toimi.

Mind ei häirinud enam kurjus, olin sellega tugitoolis istudes leppinud, kuid mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Siiski ei punninud ma talumajja minemise vastu – ilmselt oli see talumaja. Järeldasin päev läbi karjamaal rohtu söönud lehmadest õhku jäänud lõhnast ning kõrgest rohust ja taimevartest, mis vastu mu jalgu laksasid, et jõudsime heinamaale või nisupõllule.

Teise päeva õhtu õhk jahutas mu käsivarsi ja rinda isegi läbi voodriga musta vihmamantli. Vaatamata paberkotile ja lontivajunud sidemele mu silme ees valgustas kuu meie teed. Ta hoidis relva mu seljal ja mina juhatasin pimesi teed, liikudes lihtsalt kuu poole. Me sumpasime läbi põlvini ulatuva vilja nii kaua, et jõudsin üks kord kuuekümneni lugeda. Mina tõstsin numbrite lugemise rõhutamiseks põlvi kõrgele, tema löntsis jalgu lohistades minu järel. Selline meie kaheinimeseparaad oligi: üks, sahh, kaks, sahh, kolm, sahh, neli.

Ma võrdlesin oma kurba marssi plangult alla hüppama sunnitud meremeeste märja surmaga ja mõtlesin välja oma esimese vara: terra firma1. Siis maastik muutus ja ma ei tajunud enam kuud. Maapind andis minu tarbetult jõuliste ja raskete sammude all veidi järele ning kuiva tolmu põhjal, mida mu paljastele pahkluudele puistati, arvasin, et olen muldteel. Mõlemalt poolt kriipisid oksad mu käsivarsi.

Valguse puudumine + muru puudumine + muldtee + puud = mets. See ei ole hea.

Pulss mu kaelas ja süda tundusid eri rütmi löövat, kui mulle meenus õhtuste uudiste lugu ühest teisest teismelisest, kes oli mingis teises osariigis, siit kaugel, metsast leitud. Kui kauge see tragöödia oli siis tundunud, nii eemal reaalsusest. Tal olid käed otsast saetud, temalt oli süütus võetud ja tema laip oli madalasse hauda visatud. Kõige hullemad olid jäljed koiottidest ja puumadest, kes saatanasilmadega nahkhiirte kurjade silmapilgutuste ja öökullide kurblike pilkude all oma osa võtsid. Lõpeta … loe numbreid … pea meeles numbrite lugemist … pea arvet … keskendu …

Need hirmsad mõtted hajutasid mu tähelepanu. Mul läksid numbrid sassi. Peletasin õuduse eemale, võtsin end kokku, hingasin sisse suure sõõmu õhku ja aeglustasin rinnas lendava koolibri lendu, täpselt nagu isa mulle isa-tütre ju-jutsu ja taiji tundides õpetas ning täpselt nagu kirjeldati meditsiiniõpikutes, mida ma meie keldris oma laboratooriumis hoidsin.

Arvestades põgusat hirmu, mis tekkis metsa sisenedes, hüppasin kolm numbrit edasi. Kui olin ühe korra tihedas metsas kuuekümneni lugenud, jõudsime madalale murule ja olime taas külluslikus kuuvalguses. See peab olema lagendik. See ei ole lagendik. Või on? See on sillutis. Miks me autot siia ei parkinud? Terra firma, terra firma, terra firma.

Me jõudsime järgmise niidetud murulapini ja peatusime. Võtmekõlin, uks avanes. Enne kui mul numbrid meelest läksid, arvutasin need kokku ja jätsin meelde, kui kaua kaubikust selle ukseni jõudmiseks kokku kulus: 1,1 minutit jalutades.

Mul ei olnud võimalust hoone välimust uurida, aga ma kujutasin ette valget talumaja. Vangistaja juhatas mind kohe trepist üles. Üks trepp, teine trepp … Kui me kolmandale korrusele jõudsime, pöörasime 45 kraadi vasakule, tegime kolm sammu ja jäime uuesti seisma. Võtmed kõlksatasid. Riiv lükati eest. Lukk tehti lahti. Uks kriuksatas. Ta võttis koti ja silmasideme ära ja lükkas mind mu kongi, neli korda seitse meetrit suurde tuppa, millest ei olnud väljapääsu.

Ruumi valgustas kuu, mis paistis sisse uksest paremale jäävast kõrgel asuvast kolmnurksest aknast. Otse ees oli lai kattemadratsiga vedrumadrats, mis oli otse põrandale asetatud, kuid mida kummalisel kombel ümbritses puidust raam, millel olid olemas küljed, põhjaliistud ja varbadest peats. Näis, nagu oleks kellelgi jaks otsa saanud või ta unustas lahti laotada reformpõhja, millele vedru- ja kattemadrats oleksid pidanud toetuma. Seetõttu oli voodi nagu lõuend, mida ei olnud veel kinnitatud, vaid mis seisis lihtsalt viltuselt raamis. Voodil oli valge puuvillane lina, üks padi ja punane kootud tekk. Selle kohal olid kolm uksega paralleelset laetala: üks läve kohal, teine lõikas ristkülikukujulise toa kaheks ja kolmas läks risti üle mu voodi. Toal oli kaldlagi, nii et talade külge võis end vabalt üles puua – kui selline soov peaks tekkima. Midagi muud seal polnud. Tuba oli õõvastavalt puhas, õõvastavalt tühi, ainukeseks lisandiks oli vaikne sisin. Isegi munk oleks end sellises vaakumis alasti tundnud.

Läksin otsejoones madratsi juurde, samal ajal kui tema osutas ämbrile, mida tuli poti asemel kasutada, kui mul oli öösel „kusta või sittuda” vaja. Kuu lõi pärast tema lahkumist rohkem särama, hingates nagu välja õhu, mida oli oma galaktilistes kopsudes kinni hoidnud. Vajusin nüüd valgemas toas rampväsinuna selili voodisse ja selgitasin endale oma tunnete virvarri. Kaubikus tekkis sul pärast ärevust vihkamine, seejärel kergendustunne, hirm ja siis tühjus. Maksa kätte, muidu sa ei võida. Nagu kõikide eksperimentide puhul, oli mul vaja konstanti, ja ainuke võimalik konstant oli pidev irdunud olek, mida püüdsin alal hoida ühekoos ohtra põlguse ja kujutletamatu vihkamisega, sest neid tundeid oli konstandi säilitamiseks vaja. Arvestades seda, mida ma vangistuses olles kuulsin ja nägin, olid need lisatunded tõepoolest vajalikud. Ja tekkisid lihtsalt.

Üks anne, mida ma vangistuses olles lihvisin – oli selle siis loonud jumal või tekitanud kohanemisvajadus ema raudses maailmas elades, isa enesekaitsetunnid või minu seisundist tulenevad loomulikud instinktid –, meenutas suurte kindralite omadust: selleks oli vankumatu, trotslik, kalkuleeriv, kättemaksuhimuline ja rahulik käitumisviis.

Selline reaktsioon ei olnud minu jaoks uus. Algklassides nõudis õppenõustaja, et mind lähemalt uuritaks, kuna juhtkond oli mures minu tuimuse pärast ja suutmatuse pärast hirmu tunda. Minu esimese klassi õpetajat häiris, et ma ei unnanud ega hüpanud, kriisanud ega karjunud nagu kõik teised, kui üks relvaga mees meie klassis tule avas. Selle asemel, nagu valvekaamerate videolt näha oli, jälgisin mina tema tõmblemist ja hüsteerilist käitumist, higistamist, rõugearmilist nägu, suurenenud pupille, pööraselt ringi hüppavat pilku, süstlajälgedega käsivarsi ja õnneks tulutut sihtimist. Mul on see siiamaani meeles, vastus oli nii selge: ta oli narkouimas, närviline, LSD-st või heroiinist või mõlemast segi – jah, ma tundsin sümptomid ära. Õpetaja laua taga oli tuletõrjealarmi all riiulil hädaolukorraks mõeldud megafon, nii et ma kõndisin sinnapoole. Enne häirenupu vajutamist hüüdsin megafoni nii madala häälega, kui üks kuueaastane suutis teha: „ÕHURÜNNAK!” Narkar hüppas põrandale ja kössitas loigus, mis tekkis, kui ta endal püksid täis lasi.

Videol, mille pärast minu psühholoogilist hindamist ülioluliseks peeti, nutsid mu klassikaaslased koos kössitades, õpetaja anus põlvili jumalat taevas ja mina olin taburetil, näppisin puusal megafoni ja seisin kõigi kohal, nagu juhataksin kogu seda tohuvabohu. Minu hiiresabadega pea oli küljele kallutatud, üks käsi koos megafoniga lapselikult pontsakal kõhul ja teine lõual ning mu näol oli kerge naeratus, mis sobis peaaegu kelmika pilguga mu silmis, millega kurjategijale peale kargava politseiniku tegevuse heaks kiitsin.

Aga pärast rida teste ütles lastepsühhiaater mu vanematele, et olen täiesti suuteline emotsioone tundma, kuid lisaks erakordselt hästi kõrvalisi asju ja ebaolulisi mõtteid tõrjuda. „Aju-uuring näitab, et tema otsmikusagar, mis toetab arutlemist ja planeerimist, on tavapärasest suurem. 99. protsentiil. Noh, tõtt-öelda minu meelest 101.,” ütles ta. „Ta ei ole sotsiopaat. Ta mõistab emotsioonide tundmist ja suudab ise valida, kas neid tunda. Aga ta võib ka teha valiku neid mitte tunda. Teie tütar rääkis mulle, et tal on sisemine lüliti, mida ta saab iga hetk sisse ja välja vajutada, et kogeda selliseid asju nagu rõõm, hirm ja armastus.” Ta köhatas ja sõnas „ee”, enne kui jätkas. „Vaadake, mul ei ole kunagi varem sellist patsienti olnud. Ei pea üldse kaugelt otsima, piisab vaid sellest kui mõelda Einsteinile, saamaks aru, kui palju me inimaju kohta ei tea. Mõned ütlevad, et me rakendame vaid murdosa oma aju potentsiaalist. Teie tütar midagi igatahes rakendab. Ma ei tea, kas see on rõõmusõnum või needus.” Nad ei teadnud, et ma kuulasin paokil kabineti ukse taga nende juttu pealt. Salvestasin tema iga sõna oma peas olevale kõvakettale.

Lüliti kohta käiv jutt oli suuremalt jaolt õige. Võimalik, et ma lihtsustasin asju. Pigem on tegu valikuga, aga kuna vaimseid valikuid on raske selgitada, ütlesin, et tegemist on lülitiga. Vähemalt mul vedas, et mulle nii hea arst sattus. Ta kuulas mind hinnanguid andmata ära. Ta uskus mind ega olnud skeptiline. Ta uskus tõeliselt meditsiini saladustesse. Tol päeval, kui ma tema hoole alt lahkusin, vajutasin lüliti sisse ja kallistasin teda.

Mind uuriti mõned nädalad, mingeid asju kirjutati üles ja vanemad tirisid mu tagasi enam-vähem normaalsesse maailma: läksin tagasi esimesse klassi ja ehitasin keldrisse labori.

***

Kolmandal vangistuspäeval – esimesel, mille ma olin kaubikust väljas veetnud – hakkasime mustrit looma. Kolm toidukorda päevas, mida ta serveeris sellel nõmedal portselantaldrikul, piim valges kruusis, vesi väikeses topsis, millele järgnes suurem tops leige veega. Pärast iga einet võttis ta tühja taldriku, kruusi ja topsidega kandiku ning tuletas mulle meelde, et koputaksin ainult siis, kui mul on vaja tualetti minna. Kui ta kohe ei reageeri, pean „ämbrit kasutama”. Ma ei kasutanud kunagi ämbrit. Tähendab, ma ei kasutanud ämbrit mitte kunagi häda kergendamiseks.

Sealt edasi rikkusid meie rutiini paar külalist. Jah, mul oli külaskäikude ajal korralikult side silmadel, nii et ma ei tuvastanud nende identiteeti täielikult. Aga pärast seda, mis juhtus seitsmeteistkümnendal päeval, asusin kõiki üksikasju kataloogima, et hiljem kätte maksta mitte ainult oma vangistajale, vaid ka neile, kes mu vangikambrit külastasid. Samas ma ei teadnud, mida võtta ette inimestega köögis. Aga ärme veel liialt ette tõttame.

Esimene külaline tuli kolmandal päeval. Ta oli kindlasti meditsiiniga seotud, tal olid külmad sõrmed. Nimetasin ta Arstiks. Teine külaline tuli neljandal päeval koos Arstiga, kes teatas: „Tal läheb kõike arvesse võttes hästi.” Teine külaline küsis sosistades: „Nii et see on siis tema?” Talle panin irooniliselt nimeks härra Taibu.

Kui Arst ja härra Taibu lahkusid, soovitas Arst vangistajal mulle rahu ja vaikust pakkuda. Kuid ma ei saanud rahu või vaikust enne neljanda päeva lõppu, kui ma palusin endale varasid nr 14, 15 ja 16.

Niisiis, kui neljandal vangistuspäeval valgus kustuma hakkas, nagisesid taas põrandalauad. Nägin läbi vara nr 8, läbi lukuaugu, kui kaugel aeg on: õhtusöök. Ta avas ukse ja ulatas mulle kandiku, millel oli nõmeda pildiga taldrik, piimakruus ja veetops. Jälle pirukas ja sai.

„Võta.”

„Aitäh.”

„Veel vett?”

„Jah, aitäh.”

Uks lukku, torud kolisesid, vesi jooksis, ta tuli tagasi: veel vett. Miks, miks, miks ta seda teeb?

Ta pöördus minekule.

Ütlesin pead maas hoides nii alandliku ja elutu häälega, kui suutsin: „Vabandage. Ma tõesti ei suuda magada ja mõtlesin, et äkki see on kahjulik … Igatahes, ehk oleks abi, kui ma näiteks telekat vaataksin või raadiot kuulaksin või loeksin või isegi pliiatsiga paberile joonistaksin?”

Valmistusin jultunud palve peale jõhkraks sõnadevalinguks ja isegi füüsiliseks vägivallaks.

Ta põrnitses mind, mühatas ja lahkus mu palve peale midagi kostmata.

Umbes nelikümmend viis minutit hiljem kuulsin nüüdseks tuttavat põrandalaudade naginat. Arvasin, et ta on tagasi, et kinnistunud rutiini kohaselt mu taldrik, kruus ja topsid ära viia. Aga kui ta ukse avas, oli tema laial rinnal vana üheksateistkümnetolline teler, umbes kolmekümne sentimeetri laiune vana raadio, vasaku käe all paberiplokk ja üsna pikk plastist koolipinal. Pinal – roosa, küljel pilt kahest hobusest – oli selline, mis ostetakse esimeseks koolipäevaks, aga mis juba nädala pärast on kadunud. Mõtlesin, et äkki ma olen koolimajas. Kui nii, siis ilmselt on see maha jäetud.

„Ära rohkem sellist jampsi nõua,” ütles ta, kahmates järsult mu voodilt kandiku, nii et tühi taldrik ja topsid üksteise vastu libisesid ja kolisesid. Lahkudes lõi ta ukse pauguga kinni. Häälitsused. Ta häälitses pahaselt.

Proovides ootusi madalal hoida, tõmbasin roosa pinali luku lahti, arvates, et leian eest ühe igava ja nüri pliiatsi.

Ei ole võimalik. Lisaks kahele uuele pliiatsile oli seal ka kolmekümnesentimeetrine joonlaud ja pliiatsiteritaja. Musta värvi pliiatsiteritaja küljel oli kirjas nr 15. Mina panin selle väärtusliku eseme kohe varade nimekirja ja andsin sellele nimeks vara nr 15, pidades eelkõige silmas selle sees peituvat südamikku. Omanimelise sildiga vara nr 15. Ma naeratasin veidra mõtte peale, et pliiatsiteritaja liitus eesmärgipäraselt minu plaaniga nagu teenistusse astuv ustav sõdur, ja otsustasin, et nr 15 annab vähemalt osale minu põgenemisplaanist nime.

Selleks, et mu vangistaja tunneks, et tema jõupingutusi hinnatakse, lülitasin sisse vara nr 14, televiisori, ja teesklesin selle vaatamist. Otse loomulikult oli mul tegelikult tema kallist egost ükskõik, aga neid vempe mõeldakse välja vaenlaste ninapidi vedamiseks: et neid uinutada ja hellitada nende ebakindluses, kuni tuleb aeg lõks kinni lasta, nöörist tõmmata ja kiire surmahoop anda. Noh, võib-olla mitte väga kiire, äkki saab seda pisut venitada ka. Natuke peab ta ikka kannatama ka. Ma võtsin ämbril sanga küljest ja kasutasin selle teravaid otsi kruvikeerajana.

Tol ööl ei pannud ma tähele mitte ühtegi majaelanikku ega olendit maja ümbritsevatelt põldudelt. Isegi kuu oli koidikuks triibuks kahanenud, kui ma kogu neljanda öö tööd tegin.

Ta ei märganud minu vangikambris pisikest muutust, kui ta viiendal päeval mulle hommikusöögi tõi, jälle sellelsamal vastikul portselantaldrikul. Lõuna ajal võitlesin naeruga, kui ta minult küsis, kas tahan vett juurde saada.

„Jah, aitäh.”

Tal polnud aimugi, mis teda ees ootas või kui kaugele ma olin valmis minema, et mulle sobival moel õiglust jalule seada.

***

Mul ükskõik, mida toona uudistes räägiti, ma ei jooksnud kodust ära. See on ju selge. Miks ma oleksin pidanud ära jooksma? Jah, nad olid vihased. Nad olid marus, aga lubasid mind toetada. Nad olid minu vanemad ja mina nende ainuke laps.

„Aga sa oled kiituskirjaga õpilane. Mida sa kooli suhtes ette võtad?” küsis isa.

Veel rohkem jahmusid nad siis, kui käisime kliinikus ja nad said teada, et olin oma seisundit seitse kuud varjanud.

„Kuidas ta saab seitse kuud rase olla?” küsis ema naistearstilt, kuigi tema karm hääl ei läinud kokku pilguga, millega ta minu ilmselget beebikõhtu silmitses.

Tegelikult ei olnud ma lihtsalt „kaalus juurde võtnud”, vaid minu selleks ajaks paisunud rindade alla oli täiesti ümmargune pall tekkinud. Emal oli piinlik, et ta oli end petnud, ta lasi pea rippu ja nuuksus. Isa asetas talle korraks käe seljale, teadmata, mida võtta ette naisega, kes harva pisaraid valas. Arst vaatas mulle otsa, surus huuled kokku, kuigi lahkelt, ning võttis jutuks hoopis lähituleviku. „Me peame temaga järgmisel nädalal uuesti kohtuma. Tahan mõned proovid võtta. Astuge palun registratuurist läbi ja pange aeg kirja.”

Kui ma oleksin toona teadnud seda, mida ma nüüd tean, oleksin läbinägelikum olnud ja õigel hetkel vihjest aru saanud. Kuid ma olin liialt vanemate pettumusele keskendunud, märkamaks kahepalgelisust registratuuris töötava naise pilgus või erkrohelist udu, mis tema petlikku kuju ümbritses. Aga nüüd ma mäletan kõike, olin tookord selle informatsiooni alateadlikult talletanud. Kui me tema juurde astusime, pöördus hallipäine, kõvasse krunni keeratud juustega, roheliste silmade ja võltsilt roosade põskedega naine ainult minu ema poole.

„Millal ta peab arsti sõnul tagasi tulema?” küsis ta.

„Järgmisel nädalal,” vastas ema.

Isa tahtis ka asjast osa saada, ta pistis pea üle ema õla ja hoidis jalgu ema jalgade taga; nad meenutasid koos kahe peaga draakonit.

Ema näppis ühe käega käekotti ja pigistas teist kinni ja lahti, nagu hoiaks peos nähtamatut stressipalli. Naine uuris märkmikku.

„Kuidas järgmisel teisipäeval kell kaks sobib? Oi, oodake, ta on siis ju koolis, eks? Prospect Highs?”

Ema vihkab mõttetut vestlust. Tavaliselt oleks ta sellist tarbetut küsimust minu kooli kohta eiranud, isegi pilganud. Tavaliselt oleks ta sellise ülemäärase küsimuse peale omakorda salvavalt pärinud: „Kas see on tõesti oluline, mis koolis ta käib?” Ta ärritub kergesti, ei kannata lollust ega tema aega raiskavaid inimesi. Pahur, äärmiselt võimekas, nõudlik, metoodiline ja põlglik – sellised on tema isikuomadused. Ta on kohtuadvokaat. Kuid sel päeval oli ta lihtsalt murelik ema ja ta vastas kiiresti küsimusele, lapates samal ajal enda märkmikku.

„Jah, jah, Prospect High. Kas pool neli saaks?”

„Jah. Paneme ta kirja kella poole neljaks järgmisel teisipäeval.”

„Aitäh.” Tol hetkel ema vaevu kuulas teda ning vedas minu ja isa kiiresti kliinikust ära. Kuid registratuuris töötav naine silmitses meid jätkuvalt ja mina nägin, kuidas ta meid vaatas. Tol hetkel arvasin, et ta kogub infot kõlakateks „õnnetust rasedast teismelisest, kes on päris tuntud perest”.

Meie aadressi hankis ta loomulikult minu patsiendikaardilt ning äsja oli ta teada saanud, et ma ei käi üheski kohalikus erakoolis, mistõttu ta teadis, et elan kvartali kaugusel riigikoolist, ja see tähendas omakorda, et oletus, et ma lähen mööda metsavaheteed jalgsi kooli, pidas paika. Ma olin selle luuraja jaoks nagu paberisse pakitud kingitus, täiuslik sihtmärk. Ta pani ilmselt oma külmalt kalkuleerivate kissis silmade ja konksninaga lumepalli veerema kohe, kui me kliinikust lahkusime. Võib-olla veab mälu mind alt ja ma kujutan seda ette, aga ma näen vaimusilmas, kuidas ta võtab telefoni ja varjab käega oma roosaks võõbatud huuli. Selles kujutluspildis ei pööra ta hetkekski minult oma rohelisi silmi.

Ema oleks minu seisundit kindlasti palju varem märganud, kui ta poleks eelmised kolm kuud peaaegu kogu aeg New Yorgi osariigi lõunapiirkonnas istungitel olnud. Ta tuli ühel nädalavahetusel koju ja mina tegin nii, et oleksin sel ajal „sõbraga Vermontis suusatamas”. Isa käis tal kord rongiga külas. Mind usaldati üksi koju jääma, et saaksin koolitööd ja keldris laborikatseid teha.

Ärge saage minust valesti aru, ema armastab meid. Aga isa ja mina teadsime, et parem on ta rahule jätta, kui ta on „istungirežiimil”, sõjaseisundis, mil ta suutis keskenduda vaid oma eesmärgile istung võita, nagu ka 99,8 protsendil juhtudest läks. See oli väga kõrge tõenäosus. Korporatsioonidele ta meeldis väga. Hagejad vihkasid teda. Justiitsministeeriumi, Väärtpaberite ja Börsitehingute Komisjoni, Föderaalse Kaubanduskomisjoni ja USA peaprokuröri meelest oli ta „saatana kehastus”. Liberaalne ajakirjandus laimas teda pidevalt, kuid see tõi talle vaid kliente juurde ja tugevdas tema kui tegija staatust. „Õel”, „järelejätmatu”, „väsimatu”, „halastamatu salaplaanide hauduja” – need olid sõnad, mida nad kasutasid ja mille tema suures kirjas välja trükkis ning kunstiteoste asemel oma kabineti seintele riputas. Kas ta on õel? Minu meelest on ta üsna pehmeke.

Isa ei esitanud kaalutõusu kohta küsimusi, sest ta näeb üksikasju vaid pisikestes ja märkamatutes asjades, näites kvarkides ja prootonites. Ta on endine merejalaväelane, kellest sai füüsik, tema erialaks on meditsiinikiiritus. Tol ajal töötas ta palavikuliselt raamatu kallal, mis tal paluti kirjutada rinnavähi ravist kiiritatud balloonide abil. Minu mäletamist mööda tekkis tal justkui tunnelnägemine. Ema oli istungirežiimil ja isal tähtaeg kukkumas. Tänu juhuste kokkulangemisele ei olnud mul vanemlikku järelevalvet ja nad ei märganud oma kiire elu tõttu minu seisundit. Aga ma ei taha kedagi süüdistada. Selline oli reaalsus. Mina ise olin selle olukorra tekitanud. Mina ja loomulikult veel üks inimene olime minu seisundi põhjustajad. Ja ma ei ole kunagi kahetsenud seda, mida mõned ehk „veaks” nimetaksid. Mina ei teeks seda kunagi, mõned teised aga küll.

Kliinikust koju sõites istusin vaikides tagaistmel nii kaua, kui sain. Vanemad hoidsid esiistmel teineteise peale näpuga näitamata käest kinni ja lohutasid teineteist. Oletasin, et ema piinles emaliku süütunde käes, ja püüdsin talle öelda, et tema karjääril ei ole minu täbara olukorraga midagi pistmist. „Ema, see ei olnud mul plaanis, aga usu, see oleks juhtunud ka siis, kui sa oleksid kodus olnud ja iga päev kooki küpsetanud. Kondoomiga on keskmiselt 0,02-protsendiline tõenäosus rasestuda, ja noh …” Ma vaikisin, sest isa krimpsutas oiates nägu, kuid jätkasin siiski, sest teadus on ju ometi objektiivne asi. „Bioloogia toimib ka siis, kui tõenäosus on väga väike. Ma saan koolis endiselt ainult viisi. Ma ei tarvita uimasteid. Ma lõpetan kooli. Mul on ainult teie abi vaja.”

Nagu arvata oli, pidin kuulama pikki epistleid sellest, kui pettunud nad on, et ma ei ole selliseks vastutuseks üldse valmis ja olen oma elu keeruliseks teinud ajal, mil peaksin lapsepõlve nautima ja kolledži välja valimisele keskenduma.

„Ma lihtsalt ei mõista, miks sa varem minu juurde ei tulnud – ja ei mõista seda, kuidas sa uudisest teatasid. Ma ei saa aru,” sõnas ema, pilk jõuetu ja sünge masendusest, mida ma ei olnud temas kunagi varem näinud. Tõsi, see, kuidas ma oma raseduse avalikustasin, oli pisut, noh, ilustamata. Aga ärme tõttame jutuga liialt ette.

Ma ei vastanud talle kordagi, kui ta küsis, miks ma polnud talle asjast varem rääkinud, sest tõtt-öelda ei osanud ma talle meeldival moel vastata. Kui sa ei lülita oma emotsioone eriti tihti sisse, siis pead tegutsedes silmas ainult fakte ja praktilisust. Ja lihtne tõde oli see, et faktiliselt olin ma rase ja arvasin, et ema istungi ajal häirida pole praktiline. Saan aru, et seda on ehk raske mõista. Võib-olla aitab mu lugu isegi mulle endale mu mõtteid selgitada. Minu tegusid ja tegemata jätmisi.

„Me armastame sind väga. Me saame sellest üle. Me saame sellest üheskoos üle,” sõnas ema. Kogu ülejäänud nädala, kui ta end tegutsema sundis, kordas ta seda pominal nagu mantrat: „Me saame sellest üle.” Rahunedes leidis ta abi sellest, mis talle omane: üksikasjaliku strateegia loomisest. Mingil hetkel helistas ta töö juurde ja ütles, et tuleb kontorisse alles järgmisel esmaspäeval. Ta tõi sobivaid rasedate vitamiine ja tegi raamatukogutoast lapse toa. Mina tegin kõike, mis ta ütles, tundes kergendust ja tänu ning mõnel harval hetkel, kui ma kontrolli mõttes hirmulüliti sisse lükkasin, arutut hirmu.

Kliiniku külastamisele järgneval esmaspäeval, päev enne seda, kui pidin günekoloogi juurde minema, panin enne kooli minekut voodriga musta värvi vihmamantli selga ja haarasin vihmavarju kaasa. Seljakott oli pungil, seal olid raamatud, retuusid, spordirinnahoidja, sokid ja aluspesu – kõike seda läks vaja pärast kooli joogatunnis, kuhu ma ei olnud oma nime kirja pannud. Tegemist oli pisiasjaga, mida ma pärast kuudepikkust plaanimatut pettust jätkuvalt varjasin ja millest ma polnud vanematele rääkinud, sest nõuande joogatundi minna sain raamatukogust varastatud rasedusteemalisest raamatust. Igatahes, neile, kes midagi ei teadnud, tundus, nagu oleksin kodust vahetusriided kaasa võtnud.

Ma vinnasin seljakoti selga, läksin küürus seljaga uksest välja ja jäin seisma. Pagan, ma unustasin kunstitunni jaoks knopkad ja juuksevärvi kaasa võtta. Lõunasöögi ka. Võtan parem rohkem toitu kaasa, et ma pärast trenni ära ei minestaks. Ma ei pannud välisust kinni, läksin tagasi meie puidust tasapinnaga köögikapi juurde, haarasin knopkad – ema õigusbüroo laost pärit hiigelsuure paki – ja juuksevärvi ning suskasin need köögikapile visatud kotti. Siis tegin maapähklivõi ja moosiga neli saia, pistsin need ka kotti ja kuna mul polnud aega väiksemaid koguseid eraldi tõstma hakata, toppisin sinna ka terve purgi maapähkleid, kimbu banaane ja kaheliitrise veepudeli. Proovige ise kuueteistkümneaastane ja rase olla. Teil läheks ka kõht tühjaks.

Pungil kott seljas ja kõht ees, meenutasin ma keppjalgadega jubedalt joonistatud ringi. Ma jätkasin teed raskuse tõttu kehvasti tasakaalu hoides ja astusin meie kruusaga kaetud sissesõiduteele. Postkasti juures tundsin mingil teadmata põhjusel soovi peatuda ja vaadata oma kodu poole – männiku varjus seisva pruuni mansardkatusega maja poole. Punase välisuksega. Tahtsin vist näha, kas mu mõlema vanema autod on läinud, et olla kindel – nad on läinud tagasi tööle, naasnud oma tavalise elu juurde. Ma ehk leidsin mingisuguse turvatunde uskumisest, et nad olid vaatamata perekonnas toimunud pöördele oma igapäevarutiiniga jätkanud.

Sissesõidutee lõpus oli mul valida, kas pöörata vasakule või paremale: kooli tagumine uks oli sama kaugel vasakule pöörates kui eesuks paremale pöörates. Mõõtsin kord ära, kui palju aega kummagi vahemaa läbimiseks kulus, vasakult minnes läks uksest ukseni jõudmiseks 3,5 minutit ja paremalt 3,8 minutit. Tegelikult sõltus see, kas ma pöörasin vasakule või paremale, mu hetke tujust. Tol esmaspäeval oli see tuju vale.

Ma pöörasin paremale ja jätkasin oma musta vihmavarju all teed tänava suunas. Jämedad vihmapiisad peksid vastu varju ja maapinda, nagu oleks alanud õhurünnak või relvastatud mees oleks tagasi tulnud. Iga kord, kui ma sellist täristamist kuulen, tuleb mulle meelde esimene klass, nii et otse loomulikult mõtlesin häirekelladele ja sellele, kui tore oli politseinikku relvastatud mehele otsa kargamas näha. Kuna mu mõtted olid mujal ja ma meenutasin õudustäratavat mälestust, ei märganud ma märga, kalki, halli hommikut, mis oli otsekui eelmäng, õnnetuse kuulutaja.

Kui ma oleksin vasakule läinud, ei oleks ta saanud kaubikuga mu kõrvale sõita ja mind üllatada. Ta oleks nii liiga suure stseeni korraldanud, sest tal oli tee ääres ainult umbes viis sekundit, et mind märkamatult sisse vedada. Nad olid kõik ette plaaninud. Ilmselt harjutanud. Alguses nad ilmselt arvasid, et olen nende aega väärt. Terve, noor, blond tüdruk, kelle kõhus on terve poiss. Kiituskirjaga Ameerika tüdruk, jõukast perest, ees särav karjäär teadusmaailmas. Ma olin saanud auhindu oma keeruliste eksperimentide, demonstratsioonide, mudelite ja ettekannete eest. Olin kuueaastasest saadik igal suvel teaduslaagrites käinud ja aasta vältel eravõistlustest osa võtnud. Vanemate abil ehitasin keldrisse tipptasemel varustusega labori. Minu maailmas ei olnud kohta poest ostetud mikroskoobil. Minu varustus oli pärit samadest kataloogidest, mida kasutasid suured ülikoolid ja rahvusvahelised ravimikorporatsioonid. Ma uurisin, mõõtsin, loendasin, arvutasin, tegin kõike. Olgu tegemist füüsika, keemia, meditsiini või mikrobioloogiaga, ma armastasin tegeleda asjadega, mille juurde kuulus kord ja võrdlemine, arvutamine ja tõestatavad teooriad. Vanemad, kellel oli palju tegemist, hellitasid mind teadushobi toetamisega ja andsid mulle hulgaliselt raha. Minu beebi ja mina oleme väga väärtuslikud, mõtlesin ma röövimise ajal. Kuid oma suureks hämmelduseks sain varsti karmi õppetunni: meid ei tahetud aju ega lunaraha pärast.

Kui ma olin hommikusest teekonnast umbes kakskümmend sammu läbida jõudnud, ilmus välja punakaspruun kaubik, mille häält varjas piksekärgatus. Küljeuks lükati lahti ja õllekõhuga mees tõmbas mu vasakult poolt sõidukisse. Nii lihtsalt see käiski. Ja nii kiirelt. Ta viskas mu tugitooli, mis oli poltidega kaubiku rihvelmetallist põranda külge kinnitatud. Ta surus mulle relva niimoodi näkku, et see puudutas mu hambaid ja ma tundsin suus samasugust kaua aega püsivat maitset nagu tahtmatult kahvlit hammustades. Üks auto tuiskas mööda, pritsides hoobilt kõnniteele lombid, olles minu täbarast olukorrast teadmatuses. Ma panin instinktiivselt käed kõhule. Tema pilk liikus nendega kaasa, ta suunas relva mu nabale.

„Kui sa end liigutad, raisk, kihutan lapsele kuuli kerre.”

Ma olin jahmatusest tardunud, ahmisin õhku ega suutnud hingata. Mu süda jäi lausa seisma, vaatamata sellele, et see muidu metsikult tagus. Tavaliselt ei ole mind võimalik niimoodi rabada – vaid tõsine šokk võib mind ehmatada ja mu südame pekslema panna. Vangistuse ajal suutsin suuremalt jaolt seda isiklikku nõrkust alla suruda. Kuid kaubikus, kurnava tunnetepahvaku all kannatades, istusin liikumatult, samal ajal kui tema mind ettepoole lükkas, mul koti seljast tiris ja selle lahtise vihmavarju kõrvale põrandale viskas. Ta pani relva oliivikarva pliidile, mida hoidsid kaubiku vastasseinas paigal elastsed nöörid. Seejärel rebis ta mul käed kõhult ja tõmbas randmed toruteibiga tooli käetugede külge. Mingil seletamatul põhjusel, millest ma pole veel aru saanud, tegi ta rohelisest õliriidest lohaka silmasideme. Aga ma olen su nägu juba näinud. Sinu õelaid musti silmi, hõreda habemetüüka ja kehva jumega pundunud nägu.

Mind rööviti nii kiiresti. Mind rööviti, sest pöörasin paremale. Mind rünnati vasakult.

Ta pani vihmavarju kokku, viskas selle kaubiku tagaossa, võttis relva ja läks küürutades juhiistmele. Seda kõike ma ei näinud, vaid tundsin või kuulsin õhus olevatest mikroosakestest ja mikrodetsibellidest, mis sekundi murdosa hiljem minuni jõudsid. Just need subatomaarsed osakesed keerlevad nüüd minu mälestustes ringi.

„Kuhu sa mind viid?” karjusin talle.

Ta ei öelnud midagi.

„Kui palju sa tahad? Mu vanemad maksavad. Palun lase mul minna.”

„Me ei taha su raha, lita. Sa sünnitad meile selle lapse ja ma viskan su karjääri teiste väärtusetute plikade juurde. Jää nüüd vait, või ma löön su kohe maha, raisk. Mul pole sellist paska vaja. Kas kuuled?!”

Ma ei vastanud.

„Kas kuuled mind, raisk?!”

„Jah.”

Need olid faktid. Ma panin jala seljakotile, et see eemale ei libiseks.