Читать книгу Meetod 15/33 - Shannon Kirk - Страница 5

Eriagent Roger Liu

Ma olin FBI-s töötanud viisteist aastat, kui mulle anti toimik number 332578, Dorothy M. Salucci juhtum. Lapseröövid on minu saatus ja mu elu on seetõttu väga õnnetu olnud. Mis puutub Dorothy M. Saluccisse, siis tema juhtumist on mul kõige raskem üle saada. Tema pärast läksin ma lõpuks FBI-st ära. Viieteistkümnest aastast põrgus piisab.

Alustan siis päris algusest.

1. märtsil 1993 helistati mulle raseda teismelise pärast, kes rööviti kooli lähedalt. See juhtum oli sarnane teiste samasugustega, mille kallal ma olin viimase aasta jooksul töötanud: rase teismeline, abielus vanemad, kuus kuni kaheksa kuud rase, valgenahaline. Sellised juhtumid teeb keeruliseks esialgne valearvamus, et laps on minema jooksnud. Statistika järgi põgeneb igal aastal kodust lausa 1,3 miljonit teismelist, suur osa neist soovimatu raseduse pärast. Sellise statistika tõttu lastakse käest olulisi asitõendeid ning vahendeid jääb iga päevaga, tegelikult iga tunniga või veel hullem, minutite ja sekunditega vähemaks.

Dorothy M. Saluccil oli kallim ning kaks abielus ja pealtnäha toetavat vanemat, kes raiusid, et Dorothy ei ole ära jooksnud. Ma profileerisin blondi tüdrukut foto järgi, märkisin ära, et tal on head hinded ja ta on kiituskirjaga õpilane, küsitlesin perekonda ja kallimat ning otsustasin, et juhtum vajab minu täielikku tähelepanu.

Uurimise esimesel päeval saabusin kell kümme, et küsitlemise ja välitöödega algust teha. See oli kahjuks päev pärast inimröövi. Stsenaarium: vanemad tulid töölt koju → last pole → helistasid politseisse → otsisid öö läbi → helistasid öö läbi sõpradele → hommikuks ei olnud tüdrukut kodus → teavitati FBI-d → juhtum sattus minu lauale. Mina ja mu paariline küsitlesime koos kohaliku politseiga tervet kooli, otsides inimest, kes ehk midagi nägi tol hommikul, kui tüdruk haihtus. Teadsime, et see juhtus hommikul, sest isa ütles, et ta oli Dorothy enne tööleminekut üles ajanud. Direktor kinnitas, et ta ei olnud kooli ilmunud ja tõsise eksituse tõttu ei olnud keegi vanematele helistanud. Üksteisele näidati näpuga. Leidus asitõendeid selle kohta, et Dorothy oli hommikust söönud, ja tema auto oli garaažis. Muide, isa töökaaslased kinnitasid, ja seda näitas ka tema töökoha valvekaamera salvestus, et ta saabus tööle kell 7.32. Ta tundus rahulik ja käitus loomulikult. Ma ei kahtlustanud isa.