Читать книгу Armid - Sharon Sala - Страница 6

Kuus nädalat hiljem: Dallases, Texases

Naabrite vastsündinu kauge kisa kostis vaevu sinna, kus pearahakütt Cat Dupree oma korteris istus, ent see oli ainus, mida ta millegipärast kuulis. Ta oli otsustanud mitte pöörata tähelepanu sellele, kuidas tal süda taob, ja eirata kõhus tekkivat haiget abitut tunnet. Tema tähelepanu keskendus täielikult kontori seinu katvatele tagaotsitavaid kujutavatele plakatitele ja beebi lakkamatule nutule.

Tema sülearvuti oli ukse kõrval arhiivikapi peal. Selles töötav GPS-programm kuvas Mehhiko kaarti ja vilkuvat täppi, mis oli viimase kolmekümne kuue tunni vältel liikunud järjekindlalt lääne poole. Tema halvimad kartused olid osutunud tõeks, kuid ta otsustas seda eirata plakatitel olevate nägude pärast.

Kõigi nende aastate jooksul olid need näod saanud talle sama tuttavaks kui ta enda oma, kuid paraku ei kuulunud ükski neist mehele, kes oli tema unenägudes kummitanud lapsepõlvest alates. Mehele, kes oli tapnud isa ja jätnud Cati kaelale viieteist sentimeetri pikkuse armi. Mehele, keda ta oli kuus nädalat tagasi näinud ja oli täiesti kindel, et ta on viimaks surnud. Ta heitis uuesti pilgu arvutile ja võpatas. Nüüd polnud ta enam kindel.

Akna taga lõõtsuv tuul andis tunnistust, et Dallases on algamas torm. Vihmast polnud pääsu, kuid väljas valitsesid ikka veel plusskraadid ning seega polnud oodata jääd ega lund. Pärast jõulude ajal läbi elatud jäätormi oli tavaline vihm päris talutav. Kui tuul uuesti lõõtsuma hakkas, väristas ta end, pani käed kõhule risti ja tõmbas selja vimma, rõõmustades, et tema korteris on keskküte. Samal hetkel libises tema pilk ukse kohale kinnitatud plakatile.

Plakat, millel ilutses Justin „Hullkoer” Bailey, oli esimene, mille ta rohkem kui viieteistkümne aasta eest oli üles riputanud. Mees pälvis tema tähelepanu, sest tolle nägu ja keha oli kaetud tätoveeringutega nagu ka Cati isa mõrtsukal. Naine taipas viivitamatult, et see polnud see, keda ta otsis, kuid millestki tuli ju alustada ja nii riputas ta plakati üles. Cat tõmbas sõrmedega läbi juuste. Pea valutas ning kaela- ja seljalihased olid vastikult pingul, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Kättemaks oli vorminud tema senise elu ja kättemaks oli see, mida ta vajas. Naise pilk libises järgmisele plakatile.

Edward John Foster. Edward oli liiga noor olemaks tema perekonna ründaja, kuid ta riputas ka selle pildi üles ning nii oli see alguse saanud. Aastate jooksul oli kogunenud üsnagi muljetavaldav kogu.

Püsti tõusnud, märkas ta korraga, et naabrite laps ei karjunud enam. Küllap oli keegi talle lutipudeli suhu pistnud või oli ta viimaks ometi magama jäänud. Vaikus oli kummaliselt ebamugav. Nüüd ei juhtinud enam miski tema tähelepanu kõrvale sellelt neetud arvutilt ja selle ekraanil kuvatud kaardilt.

Nörritatuna oma tahtejõuetusest heitis Cat uuesti pilgu ekraanile, kissitades silmi, kui valgus sellelt vastu peegeldus, muutes hägusaks maastiku, millel täpp edasi liikus. Kuigi ta seda hästi ei näinud, teadis ta seda kindlalt.

See oli Mehhiko – paik, kus ta oma parima sõbra tapja nurka oli surunud.

Naine silmitses uuesti tagaotsitavate pilte oma kabineti seintel. Pärast Mehhikot olid need muutunud tarbetuks, sest ta oli seisnud silmitsi nii mehega, kes tappis tema parima sõbra Marsha, kui ka tätoveeritud mehega, keda ta oli pool elu otsinud. Mehe nimi oli Solomon Tutuola ja sellal kui tema oli kolmandat korda napilt surmasuust pääsenud, oli ta arvanud, et Tutuolal polnud nii hästi läinud. See neetud täpp oli jälle välja ilmunud, sundides teda arvama, et ta eksib.

Löödult astus Cat aeglaselt ukse juurde, peatus Hullkoera plakati ees ja tõmbas selle alla. Paber kärises, kui ta sõrmed selle nurga alla lükkas. Avastanud, et seda on raskem alla võtta kui üles panna, kõhkles ta hetkeks.

Viimaks tõmbas ta selle alla, viskas prügikorvi ja sirutas käe järgmise plakati poole. Üksteise järel rebis ta plakatid maha, kuni viimaks olid seinad täiesti lagedad ja prügikorv kuhjaga täis. Selle tühjaks teinud, asus ta plakateid põrandal teise kotti toppima.

Plakatitega mässamisele oli kulunud peaaegu tund ning alles siis lubas ta endal jälle arvutisse kiigata. Kes iganes see ka oli, kes liikus ringi, kandes kaasas jälgimisseadmega varustatud kraami, oli jäänud ööseks paigale.

Naine krimpsutas nägu. See tõbras veedab rahulikuma öö kui tema. Pahaselt vaatas ta põrandal vedelevaid prügikotte ja ohkas. Need plakatid olid olnud tema elu tähtis osa ja oli kuidagi kummaline, et neid enam vaja pole.

Eelmisel kuul oli ta saanud teada oma isa tapja nime.

Eelmisel kuul oli ta näinud, kuidas majas, milles mees viibis, toimus plahvatus ja puhkes tulekahju.

Eelmisel kuul oli ta veendunud, et mees on surnud.

Nüüd ta seda enam polnud.

Liikumatu täpp oli otsekui pilge – „eks tule ja püüa mind kinni, kui suudad”, väljakutse, mida ta ei saanud eirata.

Cat ohkas. Oli aeg välja selgitada, kas see põrguline on surnud või – nagu naine pelgas – siiski elus. Aga Dallasest lahkumisest pidi ta teatama oma ülemusele Art Ballile. Kuna tal on oma asi ajada, ei saa Art temaga kautsjonipõgenike püüdmisel arvestada. Alati oli vaja mõni jooksik üles leida. Cat seda tema eest tegema ei lähe – vähemalt mõnda aega.

Ja siis veel Wilson McKay. Naine ei suutnud otsustada, mida temaga peale hakata. Ta keeldus tunnistamast, et peaks mehele oma tegemistest aru andma. Ainult selle pärast, et nende vahel oli seks – imeline seks –, ei võlgne ta mehele vähimatki. Ja ainult selle pärast, et mees aitas Catil kinni püüda Mark Presley, Marsha Bentoni tapja, ei pea ta kogu ülejäänud elu talle aruandeid esitama.

Üks osa temast süüdistas tekkinud segases olukorras Wilsonit. Kui see maja Mehhikos, kus Presley ja Tutuola redutasid, põlema läks, oli ta Presley kinni nabinud ja tahtnud siis minna tagasi veendumaks, et Tutuola on tõepoolest surnud.

Aga Wilson oli teda takistanud.

Ta ei tahtnud tunnistada, et põlevasse majja minnes oleks ta võinud kergesti surma saada. Lõpuni aus olles pidi ta tunnistama, et süüdistada polnud kedagi. Ent ta ei saa rahu enne, kui oli täiesti kindel, mis on saanud tema isa tapjast.

Homme helistab ta Artile ja võtab seejärel suuna lõunasse piiri poole. Ta pidi teda saama, kes on selle täpi taga. Kui see oli mõni mehhiklane, kes oli Mark Presley jälgimisseadmega varustatud asjad pihta pannud, siis olgu õnnelik. Aga kui see oli Tutuola, siis polnud Cati töö veel lõpule viidud. Kui väga ta ka järjekordset pikka retke pelgas, oli ta ometi oma otsusega rahul. Cat väljus kabinetist ja suundus magamistuppa asju pakkima.

Oli möödunud peaaegu nädal, kui Wilson McKay viimati Cati nägi. Kaine mõistus käskis tal naine rahule jätta. Oli selge, et naine ei oota temalt midagi peale mõne juhusliku vahekorra. Ta oleks pidanud olema rahul sellega, mis talle anti, ja naist pepule patsutama. Iga teise naisega olekski see nii olnud. Aga mitte Catiga. Ta oli mehele südame külge kasvanud nii nagu ei keegi teine ning hoolimata kõikidest oma tõekspidamistest ja sisehäälest, mis käskis naise rahule jätta, ta lihtsalt ei suutnud – see oli ka põhjuseks, miks ta suundus ette teatamata naise korteri poole, kaasas pitsa ja kuuene pakk õlut.

Liiklus mahapöördel oli tihe, kuid ei midagi erilist Dallase vihmase laupäevaõhtu kohta. Pepperoni lõhn kõditas Wilsoni nina, kui ta Cati maja juurde viivale teele pööras, samas kui pidevalt töötavad kojamehed hoidsid tuuleklaasi puhta. Ta oli raadio lülitanud kantrimuusika jaamale – see muusika sobis pimeda ja tormise ilma meeleoluga. Ta vajas Cati nii väga – või vähemalt suurt hulka kallistusi ja suudlusi ning parimal juhul pikka ööd metskassiga. Vaid mõte sellest, mis tunne on sügavale naisesse uppuda, muutis ta igatsusest pööraseks. Linade vahel oli naine suurepärane, jäämata milleski võlgu. Mees tahtis sotti saada, kuidas voodis niivõrd kirglik naine suudab igapäevaelus kõikide vastu nii külm ja kinnine olla. Ta kahtlustas, et see on seotud tema lapsepõlve läbielamistega ja sellega, et naine polnud valmis end kellegagi siduma – veel mitte.

Vihm muutis tihedat liiklust valgustavad laternavihud häguseks ja kojameeste pidev edasi-tagasi liikumine andis tänavatele sünge ilme. Wilson mõtles õndsusele, mis ootab teda Cati mugavas korteris, ning keeldus otsustavalt arvestamast võimalusega, et vastuvõtt ei pruugi olla hoopiski nii soe.

Pöörates parkimisplatsile ja otsides vaba kohta, ei saanud ta jätta tähele panemata, et naise toas põles tuli. Peagi on käes tõehetk. Naine on kodus, aga kas ta võtab külalise lahkelt vastu või saadab teravate sõnadega ja siniste silmade külma pilguga minema?

Wilson parkis auto, võttis pitsa ja õlled ning suundus ukse poole. Varsti on selge, kui soe tervitus teda ootab.

Cat oli käpuli kapi ees ja otsis saabast, mille paariline seisis juba kenasti kohvri kõrval, kui talle tundus, et kuuleb uksekella. Kulmu kortsutades ajas ta end sirgu ja jäi kuulatama.

Helises!

Seekord kuulis ta helinat selgelt ja kortsutas kulmu.

„Kes see küll…”

Wilson.

Tal polnud vähimatki kahtlust, see oli Wilson McKay. Mees oli ainus, kes tal külas käis, ja samuti ainus, kes ilmus kohale ette helistamata. Nähtavasti arvas mees, et ta ei tee ust lahti, kui teab teda tulevat, ja ega ta praegugi tahtnud avada. Hoolimata sisehäälest, mis käskis tal mehe õue jätta, suundus ta elutuppa, vihates end elevuse pärast, mida tundis. Tal polnud praegu kõigeks selleks aega, kuid vastamata jätmine oleks tundunud kahtlasem kui mees sisse lasta ja asi ühele poole saada. Vähemalt seda ta endale välisukse poole suundudes ütles. Kiire pilk läbi uksesilma kinnitas, et tal oli olnud õigus. See oli Wilson – ja Cati suurimaks pahameeleks pani nähtu tal südame kiiremini lööma.

„Tere,” ütles ta ust avades.

Wilson ohkas kergendatult. Naine oli heas tujus.

„Tere ise kah,” vastas mees ja suudles teda otse suule enne, kui naine jõudis vastu vaielda.

Cati silmad pildusid sädemeid, kui ta end sirgu ajas. Mees ei osanud öelda, kas naine oli vihane või nautis kirglikku suudlust.

„Kas sa söönud oled?” küsis ta pitsat ettepoole sirutades.

Cat hingas sügavalt, imestades, kui tühi ta kõht on.

„Ei, ja see on ainus põhjus, miks ma sind sisse lasen,” kostis ta pitsakarpi enda kätte võttes ja köögi poole suundudes, sest teadis, et mees järgneb talle.

„Ma oleks pidanud helistama,” sõnas Wilson, kui õllekarp köögikapile maandus.

Cat pani karbi käest ja pööras näo tema poole.

„Miks sa siis ei helistanud?”

Mees raputas pead. Elus oli ausus talle ikka kasuks tulnud ja nii otsustas ta samas vaimus jätkata.

„Ma mõtlesin, et sa ütled ei.”

Cat kortsutas kulmu. Sellist ausust poleks ta osanud oodata. Nüüd ei jäänud tal muud üle kui samaga vastata.

„Sul oleks olnud õigus,” vastas ta.

Hoolimata kahetsusepistest mees muigas ja kehitas õlgu.

„Järelikult säästsin ma meid mõlemat süütundest ja murest. Kas jood õlut klaasist või otse purgist?”

Cat mõtles ees ootavale sõidule ja otsustas loobuda igasugusest alkoholist. Sõnagi lausumata ulatas ta mehele klaasi, täitis enda oma jää ja pepsiga ning otsis välja kaks taldrikut.

Wilson sirutas käe majapidamispaberirulli järele. Ta tõmbas sealt paar tükki salvrätina kasutamiseks ja otsis kapist, kus seisid maitseained, välja punase pipra topsi.

Cat imetles tema head välimust ja väikest kuldset rõngast vasakus kõrvas. Nagu tavaliselt olid tal juuksed, kuidas juhtus ja vajasid hädasti lõikamist. Tema parema silma all oli väike arm ja kühm ninaseljal andis tunnistust, et see oli rohkem kui kord katki olnud. Mehe õlad olid laiad, jalad pikad ja lihaselised ning kõht lame ja tugev.

Cat adus, kui valmis mees teksaste ja naha all oli, ning mõtles sellele, mis saab edasi – pärast pitsat ja õlut. Ta ei püüdnudki endale valetada, et ei taha teda, sest tegelikult ta ju tahtis. Kindlasti nad seksivad. Wilson McKay oli selles osas paganama hea ja ega Cat rumal olnud. Ükski täie aruga üksik täisvereline naisterahvas ei jäta kasutamata võimalust pisut vallatleda nii erakordselt seksika mehega, nagu seda oli Wilson McKay. Ent samal hetkel kui ta mõtles seksile, meenus talle poolik kohver ja segadus magamistoas.

Raisk.

„Tead, Wilson, istu maha ja lase hea maitsta. Ma tulen kohe tagasi.”

Ta tõttas tagasi vaatamata köögist välja. Jõudnud magamistuppa, toppis ta asjad tagasi sahtlitesse, lükkas teised kapipõhja ja surus poolenisti pakitud kohvri voodi alla. Seejärel tõmbas ta paari kiire liigutusega voodikatte sirgeks ja läks tagasi kööki.

Wilson seisis sealsamas kus ennist, näol põnevil ilme.

„Kas kõik on korras?” küsis ta.

„Kellel? Mul? Muidugi, kõik on normis,” pomises Cat, manas seejärel näole laia naeratuse, võttis karbist pitsatüki ja haukas suure suutäie. „Nämma.”

Wilson kergitas kulmu.

„Nämma?”

„Proovi ise,” vastas ta karbile osutades.

Wilson teadis, et naine plaanitseb midagi, kuid oli selge, sellest rääkida ta ei kavatse. Viimaks neelas ta oma uudishimu alla, võttis istet ja haukas suutäie pitsatükist. Mälus ja neelas.

„Sul on õigus,” sõnas ta ja tõstis tervituseks pitsatüki. „Nagu muiste,” jätkas ta uut suutäit haugates.

Cat naeratas tahtmatult. Kui Wilson McKay tahtis, siis võis ta olla ahvatlev – isegi armas.

Nad lõpetasid pitsa ilma tõsisemalt vestlemata, aga kui nad hakkasid nõusid koristama, palus Wilson end vabandada öeldes, et läheb tualetti. Läbi halli tagasi tulles heitis ta korraks pilgu Cati kabinetti ja nägi lagedaid seinu.

Ta peatus jahmunult ja astus sisse.

Ta oli näinud kabinetti sellisena, nagu see oli varem, kui selle seinu katsid plakatid. Nüüd olid vaid lagedad seinad, mida katsid nõelajäljed, ning ta teadis, mida see tähendab. Tänu veidrale saatuse keerdkäigule oli naine oma parima sõbra tapjat jahtides leidnud ka teise. Ta mõtles müüridele, mis Cat Dupree oli ehitanud enda ja maailma vahele, ning mõtles, kui palju õhemad on need täna, kui plakatid on kadunud.

Kabineti ukse kolksatus meenutas talle, kus ta on, ja ta teadis, et Cat peab tema uudishimu oma nina teiste asjadesse toppimiseks. Ta lipsas ruumist välja sama kiiresti, kui oli sisenenud.

„Kas mul õnnestus venitada piisavalt kaua, et pääseda nõude pesemisest?” küsis ta tagasi kööki lonkides.

Cat kergitas kulmu. „Seda küll.”

„Väga hea,” sõnas mees, libistas käe naisele ümber piha ja tõmbas ta lähemale.

Cat ohkas, kui nende kehad kohtusid.

Nüüd see algas.

Naine keeras end, kuni nende näod olid vastakuti. „Mulle tundub, et sa vist arvad, et nüüd läheb seksiks.”

Wilsoni kulm kerkis ja samas jõnksatas tema paremas suunurgas üks lihas.

„Ma ei seksi sinuga.”

Cati silmad tõmbusid pilukile. „Neetud, Wilson, jäta need tobedad sõnamängud.”

Ta asetas sõrme naise huultele. „Ma jagan sinuga armastust, Catherine.”

Cat lükkas tema käe kõrvale. „Aga mina seevastu seksin sinuga.”

„Mäherdune keeleteadus,” pomises ta, lükates sõrmed naise juustesse ja tõmmates tema huuled hellalt kallutades oma suu juurde.

Naine tundis käsi tema kaela ümber põimides pahameelt, suudlus muutus üha sügavamaks ja pahameelest sai iha. Sellest sai Cat aru.

Naise kurgust tõusis vaikne oie, kuid see kõlas pigem uratusena.

„Tont võtaks,” sosistas Wilson ja võttis tema kannikad oma pihkude vahele. „Hoia kinni või see seks, mis sul minuga tuleb, leiab aset siinsamas, kus sa seisad, püksid rebadel.”

Cat hüppas, põimis jalad talle ümber vöökoha ja surus oma suu tema oma vastu. Ta oigas uuesti, kuid seekord oli põhjuseks vere maitse – tema enda vere maiste.

Wilson tõstis ta tugevasti käte vahel hoides üles ja suundus läbi halli magamistoa poole.

„Sa ajad mind hulluks,” pomises ta naist voodile asetades.

„Ole vait ja võta riided seljast,” sõnas Cat istuli tõustes ja hakates lahti riietuma.

Wilsoni silmad tõmbusid tigedalt pilukile. Algul ei tahtnud ta teda siia ja nüüd ei võtnud ta piisavalt kähku riideid seljast. Kui tal oleks raasukegi oidu peas, siis pööraks ta kannal ümber ning jätaks naise palja ja himurana maha. Ent mõistus hülgas ta, kui naine istuli tõusis, pluusi üle pea tõmbas ja põrandale viskas.

Ta mühatas. Põrgu see au ja väärikus.

Sekundi pärast olid tema riided voodi ees hunnikus ja ta ise seisis voodi kõrval.

Cat ajas end käpuli ja roomas tema poole, seejärel tõusis ta püsti, põimides käed talle ümber kaela.

Wilson tõmbas sõrmedega läbi naise juuste ja võttis ta embusse.

„Nõid,” sõnas ta karuselt.

Cat ohkas. Cat armastas tema ligiolu – tugevaid lihaseid sileda sooja naha all – ja ta armastas tunnet, mida mees temas tekitas. Aga ta ei kavatsenudki tunnistada – mitte kunagi –, et armastab meest ennast. Ta põimis sõrmed mehe kukla taga kokku ja tõmbas seni, kuni langes tahapoole, vajudes mehe keha raskuse all madratsisse. Haaranud jalgadega uuesti ümber mehe vöökoha, küsis ta nüüd ise.

„Ah et mina olen nõid?”

„Põrgut, jah,” vastas Wilson alla tema poole vaadates, oskamata arvata, mis teda selles voodis ees ootab.

„Siis… hookus-pookus, Wilson. Aeg kaduda.”

Mees haaras tal randmetest, surus ta käed pea kohal vastu voodit ja rammis hoiatamata end tema sisse, nautides algul üllatust ja seejärel iha, mis naise näol peegeldus.

„Ei mingit sind. Ei mingit mind. Ainult meie. Kuidas oleks sellise väikese võlutrikiga?”

„Mulle see nii väike ei tundu,” pomises Cat ja surus end ettepoole.

Wilson surus hambad kokku, surus alla ohke ja tegi kõik tagasi. Ta tungis naisesse helluse ja viisakuseta ning viis naise niivõrd jõulise ja kiire haripunktini, et too oleks karjatades peaaegu lämbunud.

Cat tundis, nagu oleksid kõik luud tema kehas tolmuks pudenenud. Ta polnud kunagi – mitte kunagi oma elus – tundnud nii kiiret ja täielikku rahuldust.

„Oh Wilson, see oli… see oli…”

„See oli see, mida sa tahtsid,” vastas Wilson. „See oli seks.”

Ta võttis naise näo pihkude vahele, langetas näo ja tõmbas huultega üle naise suu.

Ta libistas huuled mööda naise kaela alla, suudles orgu rindade vahel, enne kui asus keeleotsaga ringjalt nibusid silitama.

Ikka veel vapustavast orgasmist oimetu, üllatas Cati ootamatu iha veel saada.

„Wilson… ma…”

„Kuss,” vastas mees, tõstis pea ja vaatas talle otsa. „Sa tahtsid seksi ja said selle. Nüüd on käes minu kord. See on see, mida ma mõtlen armastuse jagamise all.”

Enne kui Cat midagi vastata jõudis, kattis mees tema huuled uuesti, võttes keha hingetuks ja mõistuse peast. Ta oleks hakanud pabistama selle pärast, mida mees talle just äsja öelnud oli, kuid tal polnud aega mõelda – sai vaid tunda.

Ainuski lapike naise kehast ei jäänud puutumata, kui ta huulte ja kätega seda mööda liikus. Kahel korral püüdis Cat ohje haarata, ärgitades meest teda võtma, kuid kahel korral keeldus mees maheda sosinaga, seejärel ohkega.

„Kuss, kuss,” sõnas mees, libistas käed tema puusade alla ja langetas pea.

Cati süda hakkas kiiremini lööma, kui naine tundis mehe keelt tegevat ringe oma nabal. Ent tundes keeleotsa libisemas mööda kõhtu allapoole, ta oigas. See oli intiimsus, millega käis kaasas usaldus – midagi, mida tal polnud ühegi seksuaalpartneriga, midagi, mida ta kunagi lubanud polnud.

Aga ka nüüd keeldus ta tunnistamast, et nende vahel oli midagi enamat kui ühine huvi seksi vastu, kuigi teadis, et mees ei teeks talle kunagi haiget.

Pinge kasvades hakkasid naise lihased värisema.

„Oh… oh, jeerum, Wilson…”

Wilson oli tahtnud sellega Catile näidata erinevust iha ja läheduse vahel, kuid naise tungiv hääl ja tema värisev keha olid justkui mõnuaine, millest on võimatu keelduda.

Korraga tundis ta, kuidas naise lihased kokku tõmbusid, ikka tihedamalt ja tihedamalt vältimatu orgasmi poole. Just seda märguannet oligi ta oodanud. Ta tõusis kõrgemale ja sisenes naise kehasse.

Tunne oli vapustav ja see oli alles algus. Ta võttis naist aeglaselt, tungides sügavale temasse, seejärel peatudes ja tunnet nautides. Cat oigas ja see hääl murdis mehes kõik tõkked. Ta ratsutas selle tunde harjal ja kui viimaks saabus orgasm, läks ta sellega kaasa. Pärast kõike jäi ta kurnatult ja värisedes lamama, suutmata end liigutada.

Veidi aja pärast heitis ta pilgu aknale. Vihmapiisad pärlendasid klaasi välispinnal, kuid tundus, et torm oli möödas.

Cat liigutas.

Mehele tundus, et ta kuulis pehmet ohet, kuid siis veeretas naine end temast eemale ja ronis voodist välja.

„Kas sa enne minema hakkamist kohvi ka tahad?”

Tema silmad tõmbusid pilukile ja ninasõõrmed laienesid. Ta ajas end istuli, toetas jalad üle voodiserva maha ja vahtis uskumatult enda ette.

„Enne kui ma minema hakkan?”

Cat vaatas tema poole, pöörates siis pilgu kõrvale, saades suurepäraselt aru, kuidas see kõlab, kuid mees oli ise selles süüdi. Meelitades teda tegema asju, mida ta ei tahtnud.

Wilson seisis, kõrgudes tema kohal, peatununa voodi jalutsis. Siis haaras mees oma riided ja hakkas neid selga toppima sama kiiresti, kui oli ennist ära võtnud.

„Tont võtaks, ma ei taha mingit kohvi, Catherine. Ma ei taha sinult midagi peale selle kepi.”

See kõlas jämedalt, kuid mitte jämedamalt kui see, mis naine oli öelnud talle.

„Olgu siis,” vastas Cat ja suundus vannitoa poole.

Sealt väljununa seisatas ta vaikust kuulates keset magamistuba ja teadis, et mees on läinud. Ent heitnud pilgu voodi poole, läbistas tema südant valu. Ta vaatas seda üksisilmi, kuni silme eest häguseks läks ja pisarad kõri nöörisid. Sügavalt sisse hingates kummardus ta ettepoole ja korjas kokku raha, mille mees oli voodile visanud.

Sada dollarit kahekümnestes rahatähtedes.

Tal polnud aimu, milline on praegu müüdavate naiste taks, kuid ta sai žesti mõttest aru.

„Neetud,” pomises ta, hingates aeglaselt, värisedes sisse, keeldudes tunnistamast, et mees oli talle ära teinud.

Enda peale vihaselt korjas ta raha kokku, torkas sahtlisse, tõmbas voodi alt välja kohvri ja lõpetas pakkimise. Aeglasel sammul läks ta kabinetti, et heita pilk arvutile. Täpp seisis paigal, mis oli iseenesest hea, kuid kaardi järgi otsustades oli see mingis tundmatus kolkas.

Olles liiga väsinud ja nördinud, et täna sellest rohkem mõelda, lülitas ta arvuti välja ja suundus tagasi magamistuppa. Mõne hetke pärast oli ta voodis, äratuskell kuueks helisema pandud. Ta sulges silmad ja püüdis uinuda, kuid und ei tulnud. Ta ei suutnud unustada haavumist Wilsoni näol ega sedagi, et see oli tema süü. Ta pööras teise külje, andis padjale mitu vihast hoopi ning tänu oskusele, mille ta oli omandanud pahameelt ja meeleheidet tulvil aastate jooksul, heitis kõrvale kõik mõtted ja jäi magama.