Читать книгу Armid - Sharon Sala - Страница 7

Ikka veel oimetu Cati keeldumisest, läks Wilson tema juurest otsejoones oma kontorisse. Koidikuks oli tal käes hea juhtlõng Paulie Beachi kohta. Ta oli selle tüübi eest kautsjoni maksnud ja too polnud kohtusse ilmunud ning nüüd valmistus Wilson jooksikut ise tagasi tooma. Nagu tavaliselt kandis ta särgi all kuulivesti ja ametimärki ketiga kaelas. Jope ühes taskus oli tal gaasiballoon ja teises elektrišokiaparaat, käerauad vöörihma küljes ja püstol kaenla all kabuuris.

Beach oli juba kolmandat korda vahistatud murdvarguse eest. See oleks pidanud Wilsonile selgeks märgiks olema, et Paulie pole just seda sorti mees, kes oma vigadest õpiks, kui ta nõustus tolle eest kautsjoni tasuma.

Wilson oli just haaranud kaasa Beachi toimiku ja suundus ukse poole, kui tema sekretär LaQueen Baldwin sisse astus.

LaQueen oli üle saja kaheksakümne sentimeetri pikk ja umbes sada kilo kaaluv jamaikalasest kaunitar, kellel oli oma arvamus iga asja kohta, ka Wilsoni vallalisuse kohta. Ta oli Wilsoni juures töötanud neli aastat ning oli parim sekretär, kes Wilsonil kunagi olnud, ja tuletas talle seda ka iga päev meelde.

Kuigi mees oma isiklikest asjadest ei rääkinud, teadis LaQueen tema kiindumusest Cat Dupree vastu. Ta teadis, kuidas nad jõulude ajal olid jäävangis olnud, kuidas ta keset ööd tõttas Lääne-Texasesse Catile appi pärast seda, kui naine oli leidnud oma parima sõbra Marsha Bentoni surnukeha. Ta teadis, et Wilson oli järgnenud Cat Dupreele Mehhikosse, et aidata tal kinni nabida Marsha tapja, ning sel hommikul piisas tal ainsat pilgust taipamaks, et Wilson McKay polnud just kõige paremas tujus, ning otsemaid pidas ta selle põhjuseks Cati.

„Tere hommikust,” sõnas ta reipalt, kui mees talle ukse avas.

„Jah, eks ta ole,” ühmas Wilson ja jätkas lauale osutades: „Ma jätsin sulle teate.”

LaQueen vaatas esmalt laua ja siis uuesti Wilsoni poole.

„Jah. Seda ma näen. Aga kui sa juba siin oled ja minagi jõudsin sellesse imelisse asutusse, millele ja nõndasama sinule kavatsen pühendada järgnevad kaheksa tundi oma elust, siis võiksid mulle ise öelda, kuhu sa lähed.”

Wilson taipas tema hääletoonist, et oli LaQueeni pahandanud. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul polnud tal naistega just eriti head klappi olnud.

„Paulie Beach ei ilmunud paar päeva tagasi kohtusse ja tema telefon ei vasta. Tema ema jääb oma majast ilma, kui ma seda tõbrast üles ei leia. Ema nuttis kümme minutit, enne kui viimaks tunnistas, et teab, kus ta poeg olla võib. Lähen talle järele.”

LaQueen naeratas. Ta naeratas heakskiitvalt ja patsutas ülemust käsivarrele.

„Noh, see on ju hea! Mine otsi üles jah see vilets poja aseaine ja pista puuri. Tema mamma on teda sünnitades juba piisavalt kannatanud. Ta pole ära teeninud, et ta poja jamade pärast veel kodust kah ilma jääks.”

Wilson muigas tahtmatult. LaQueen oli terava keelega.

„Ma teen oma parima,” kostis ta. „Vabandust, kui ma ebaviisakas olin.”

LaQueen kergitas kulmu. „Ah tänapäeval nimetatakse seda siis nõndamoodi!”

Wilsoni naeratus hajus. „Mida nimetatakse?”

„Sina nimetad seda ebaviisakuseks. Mina ebaõnnestunud ööks naisterahvaga.”

Wilson turtsatas. „Kas ma olen nii läbinähtav?”

LaQueen vastas kulmukortsutusega. Wilsoni uhkus oli kannatada saanud ja ta ei tahtnud asja hullemaks teha.

„Kui sa tagasi tulles mõne poe juurde satud, siis oleks mul väga hea meel, kui sa tooks mulle natuke midagi magusat.”

See pani Wilsoni tahtmatult naeratama. „Midagi magusat kaunile daamile… hmm, seda annab korraldada.”

LaQueen noogutas ja lehvitas talle kuninglikult oma laua poole suundudes.

„Hakka juba minema, sa lased külma sisse.”

Wilsoni naeratus laienes, kui ta ukse kinni pani ja auto poole suundus. LaQueen oli talumatu, kuid siiski parim sekretär, kes tal kunagi olnud oli.

Paulie Beach oli ärakasutaja. Ta kasutas ära inimesi, mõnuaineid ja olukordi, et end elust võimalikult vähese vaevaga läbi vedada. Teist korda tema kuritegeliku elu jooksul oli tema ema oma kodu panti pannud, et teda välja lunastada. Aga seekord oli ta jätnud kohtusse minemata, teades suurepäraselt, et kui ta peaks vahele jääma, siis on vanglatee kindlustatud. Mõte, et ema on omadega plindris, häiris teda pisut, kuid selline ta juba kord oli. Tal polnud tahtmist tagasi trellide taha sattuda. Seal oli tal liiga palju vaenlasi.

Wilson pööras ümber Lääneraja Motelli nurga ja peatas auto. Paulie ema jutu järgi, kes oli viimaks otsustanud, et tema poeg pole väärt, et tema pärast kodust ilma jääda, olevat Paulie eile õhtul sealt helistanud. Wilson ei teadnud, kas linnuke on veel pesas, kuid selle saab ta varsti teada.

Ta väljus autost ja seadis sammud kontori poole. Leti taga istuv naine vaatas üles, kui ta sisse astus, ja ajas end veidi rohkem sirgu, kui oli teda paremini näinud.

„Soovite tuba?” küsis ta blondeeritud juuksekiharat sõrmitsedes.

Wilson näitas ametimärki. „Ma otsin Paulie Beachi. Kas ta on ikka veel 216. toas?”

Naise naeratus kustus. „Oma klientide kohta me infot ei anna.”

Wilson nõjatus üle leti. „Proua, see vend, keda ma otsin, tahab, et tema ema jääks kodutuks, sest tema ei viitsinud oma tagumikku kohtusse vedada. Ma pole eriti heas tujus, nii et ära hakka oma klienti õigustama. Me mõlemad teame, et sa annad tube enamasti välja tunniks, ja kui sa ei taha, et ma oma sõpradele sinu väikesest kõrvalärist räägin, siis lase tulla.”

Naise ilme muutus trotslikuks, kuid ta ei hakanud sõnu loopima.

„Jah, ta on ikka veel seal, aga kui te teda kinni võttes midagi ära lõhute, siis maksate ise kinni.”

„Ja olgu öeldud, et kui helistad Pauliele ja teda hoiatad, siis luban, et saad kaela paragrahvi kurjategija varjamise ja abistamise eest.”

Ta kahvatas, tõstis käed ja taganes, kui Wilson ruumist väljus.

Mees kadus kiiresti trepi varju, heitis kärme pilgu teise korruse käiguteele ja pikale reale numbritoaustele. Külm õhk segunes tema sooja hingeõhuga, moodustades väikese valge pilve. Külmast hoolimata tundis ta lähedalasuvast prügikastist tõusvat lehka ja kirtsutas vastikusest nina.

Trepist üles ronides nägi ta koristaja käru ja taipas, et tubade koristamine on alanud. Ta ei uskunud, et Paulie oleks relvastatud, kuid ta ei tahtnud, et süütud inimesed viga saaks. Roninud teisele korrusele, tõttas ta avatud uksega toa juurde, kus töötas koristaja, ja näitas oma ametimärki.

„Püsige toas,” sõnas ta kiiresti.

Naise näol peegeldus hirm, kui ta ukse sulges, ning Wilson tõttas 216. toa poole.

Kerge härmatisega kaetud akendel olid kardinad ette tõmmatud. Ta seisis ukse kõrval ja kuulatas, kuid sees valitses vaikus ning mingit liikumist polnud märgata. Liiga külm, et oodata, Wilson teadis, et Beachi äratamiseks oli vaid üks moodus ja välja pääses vaid üht teed pidi.

Ta koputas uksele, kuid ei saanud vastust. Ta koputas uuesti, kuid seekord juba valjemini ja kauem.

„Tõmba uttu,” kostis teisest toast.

„Paulie! Ma olen Wilson McKay. Roni välja.”

Järgneva pika hetke vältel valitses vaikus, siis kuulis Wilson liginevaid samme. Ta pani käed puusa ja põrnitses kardinaid, teades, et Paulie vaatab välja. Nähes kardinate liikumist, käratas ta veel kord.

„Tee uks lahti, Paulie. Sa tegid mulle tünga. Ma tulin sulle järele.”

Paulie Beachi näol peegeldus segu üllatusest ja pahameelest, kui ta uskumatul ilmel Wilsonit tuiutas.

„Ei kavatsegi,” käratas ta ning laskis kardina tagasi vajuda.

See oli kõik, mida Wilson näha tahtis. Kannatamatu, külmetav ja tige maailma kui sellise peale, lõi ta ukse jõulise hoobiga sisse. See paiskus lahti, paljastades parajasti pükse jalga tõmbava Paulie.

„Hoorapoeg,” kriiskas Paulie ja pages vannitoa poole.

Wilson haaras tal püksivärvlist. „Suu kinni,” lausus ta mehel käest haarates ja teda näoli voodile tõugates.

Ta vajutas käerauad kinni ja tõmbas vanduva ja vastupunniva Paulie uuesti püsti.

Wilsonil polnud tuju tema vaidlemist kuulata.

„Jää vait, Beach! Sa oled üks armetu tropp, tead sa seda? Mida kuradit sa mõtlesid… et jätad kohtusse tulemata ja su ema jääb oma majast ilma?”

„Tõmba uttu,” porises Beach.

Wilson kahmas Paulie särgi, jope ja kingad ning lohistas teda ukse poole.

„Kuule! Väljas on külm. Anna mu kingad siia, tont võtaks. Sa ei saa…”

„Saan küll,” vastas Wilson.

Väike koristaja piilus ukse vahelt, kui Wilson lohistas Paulie Beachi uksest välja rõdule.

„See mees läheb nüüd minema,” teatas Wilson koristajale Pauliet metalltrepist alla lohistades, tundes kahjurõõmu, et see tropp oli paljajalu.

Ta pani Paulie vanglas maha, kulutas veidi aega, kuulates vanglaametniku pajatust sellest, mis tunne on veeta esimesed jõulud isana, ning püüdis seda mehele mitte pahaks panna. Polnud tema süü, et Wilsoni isiklik elu oli üks suur segadus.

Aga saatus polnud tema kiusamisest veel tüdinud ja nii sattus ta kokku väljuva Art Balliga. See meenutas talle naissoost pearahakütti, kes järjekindlalt tema südant purustas. Ent tal õnnestus olla südamlik ilma end lolliks tegemata ja küsida, kuidas Arti käsi käib. Art polnud süüdi, et Cat on isepäine.

Tagasi autos, keeras ta kütte põhja, nautis jalgu paitavat kuuma õhu juga ning sõitis parklast välja.

Talle meenus LaQueenile antud lubadus ja nii ostis ta tagasi kontori poole suundudes bensiinijaamast kaasa koti sõõrikuid.

Samal ajal kui Wilson kostitas oma sekretäri kohvi ja sõõrikutega, peatus Cat sularahaautomaadi juures. Tal oli taskus kolmsada dollarit sularahas, kaasas reisikott suure hulga riietega ja tennised lisaks jalas olevatele saabastele. Teemoonaks tassihoidjasse pistetud kohvitops ja kotike soolakringleid kõrvalistmel. Aeg-ajalt haukas ta tükikese kringlit ja mälus maitsvat sooja soolatükikestega küpsetist.

Eilne vihm oli lakanud, jättes endast maha halli pilvitu taeva. Ohutusribal kasvav rohi oli pruun ja nätske ning asfaldilohkudes olid ikka veel veeloigud.

Tema mobiil oli välja lülitatult kõrvalistmel. Tal polnud tahtmist kellegagi rääkida. Ainus, kes teadis, mida ta teeb, oli Art ning sedagi vaid seepärast, et kui Cat ei tahtnud ametist lahti saada, pidi ta ülemust oma tegemistega kursis pidama. Uudis meest ei rõõmustanud, kuid ta sai Catist aru. Tal oli naise mobiilinumber ning Cat oli lubanud talle vähemalt iga kahe päeva järel helistada teatamaks, et temaga on kõik korras.

Taas oli Cat saaki jahtiv kiskja.

Solomon Tutuola polnud enam sama mees, kes oli Mark Presley Mehhikosse viinud. Tema nägu ja kael olid saanud raskelt põletada ning kuigi need olid viimaks paranenud, jäid järele armid. Pea vasakult poolelt olid juuksed kadunud ja kaks arsti olid üksmeelselt kinnitanud, et need ei kasva enam tagasi. Tema lõua all ja kaela paremal küljel oli suur tükk liha ära põlenud ning ühes sellega kadunud ka tätoveeringud, mida ta oli kandnud alates kaheksateistkümnendast sünnipäevast. Paranev ihu oli punane ja õrn ning seda kattis ämblikuvõrgusarnane armkude. Kaks viimast arsti olid soovitanud tal pöörduda põletusarmide ravile spetsialiseerunud haiglasse Oklahomas Tulsas. See oli üks riigi parimaid ja Solomon vajas taastusravi. Ent Solomonil olid omad põhjused nende nõuannete eiramiseks ja pealegi oli ta leidnud Mark Presley suurde puldankoti.

Selles oli raha.

Sajad pakid viie tuhande kaupa pakitud sajalisi. Seda oli rohkem, kui ta kunagi oma elus näinud oli. Ta oli hakanud raha üle lugema, kuid miljoni juures loobunud.

Kui Presley oli kaubelnud end Mehhikosse sõidutama, siis polnud tal aimugi, mille eest mees põgeneb ja ega see teda huvitanudki. Teda huvitas töö eest saadav tasu. Aga oleks ta teadnud, et Presleyl on kaasas selline rahahunnik, oleks ta mehele viivitamatult otsa peale teinud ja end kannatustest säästnud. Tal poleks olnud vaja sekeldada selle neetud pikajalgse naisega, kes Presleyt taga ajas. Iga kord, kui nad arvasid end olevat ta maha raputanud, ilmus ta uuesti välja. Tutuolal polnud aimugi, mida naine Presleyst tahab või mis neist kõigist pärast plahvatust sai. See, kes teda tulistas, oli koos Presley ja selle naisega ära põlenud. Vähemalt ta lootis seda. Talle ei meenunud, et oleks arsti otsima minnes silmanud ühtki sõidukit, aga see ei tähendanud, et neid seal poleks olnud. Ent ta oli omadega nii läbi, et oleks võinud ka oma emast teda märkamata mööda sõita.

Aga siis oli ta leidnud Presley kotis raha ja hakanud oma õnnetust uues valguses nägema. Seda oli piisavalt, et rahulikult elu lõpuni ära elada ja seda ta just kavatseski.

Viimased kaks päeva oli ta kindla sihita sõitnud lääne poole. Kuid eile kargas talle pähe, et ta on pärapõrgus Agua Caliente nimelise külakese lähedal. Ta oli viibinud siin aastate eest ja sehkendanud Paloma Garcia nimelise naisega. Ta ei teadnud, kas naine elab veel seal, kuid seda on lihtne välja selgitada. Tal oli vaja kohta puhkamiseks ja naise külalislahkus on just see, mida arst oli soovitanud.

Täna oli Paloma Garcia sünnipäev. Ta oli selles väikeses majakeses kolmekümne kahe aasta eest ilmale tulnud. Agua Calientes ei pannud kedagi imestama, et ta polnud paremal järjel kui tema vanemad oma eluajal. Keegi polnud.