Читать книгу Raamatukaupmehe pihtimused - Shaun Bythell - Страница 2

Оглавление

Shaun Bythell
Raamatukaupmehe pihtimused

Originaali tiitel:

Confessions of a Bookseller

Shaun Bythell

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari-Epp Tirkkonen

Kujundanud Jane Rinne

Kaanefoto Ying Ge / Unsplash

Tõlge eesti keelde © Triin Olvet ja Ühinenud Ajakirjad, 2021

ISBN 978-9949-696-84-0

e-ISBN 9789916634301

Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

JAANUAR 2015

Ta hoidis raamatuid käes harda austusega nagu kirikuõpetaja, kes avab kantslis piibli. Olin hommikul nahka poleerinud, kuni see säras siidiselt ja härra Pumpherstoni sõrmeotsad puhkasid sellel, nagu oleksid need liblikad, mis kohe maanduvad väljavalitud õiele. Näis nagu nurruks ta puudutuse-naudingust. Külastaja kohendas prille, pööras seejärel lehekülgi, ja oli selge, et härra Pumpherstoni rõõm mõjus nakatavalt.

Augustus Muir, „The Intimate Thoughts of John Baxter, Bookseller“1 (Methuen & Co., London, 1942)

Kui Augustus Muir John Baxteri paroodiapäevikut kirjutas, oli ta siis tõesti teadlik, et millegi haruldase ja olulise leidmine ning sellega ümber käimine on kahtlemata parim osa kasutatud raamatute ärist ja arvatavasti ka raamatute kollektsioneerimisest? Mul oli kord Francis Grose’i „Antiquities of Scotland“ kaheköiteline komplekt, mis selle ostnud inimese jaoks oli kõige tähtsam raamat üleüldse. Grose ja Robert Burns kohtusid 1789. aastal ja sõbrunesid. Grose palus Burnsil panna kirja üleloomulik lugu Auld Alloway Kirki illustratsiooni juurde teoses „Antiquities of Scotland“, mille kirjutamiseks ta tollal eeltööd tegi, ja sel moel sündis Burnsi vahest ehk kauneim luuletus „Tam o’ Shanter“. Kuigi see ilmus esmalt kahes teises väljaandes, oli Grose’i „Antiquities of Scotland“ esimene raamat, milles luuletus trükiti, ja kuigi selle rahaline väärtus pole väga suur (viimane komplekt, mis mul oli, läks kaubaks 340 naela eest), on see Burnsi jüngrite jaoks oluline teos – seda osalt tänu asjaolule, et Burns poleks ehk kunagi kirjutanud „Tam o’ Shanterit“, kui Grose poleks seda tellinud. Klient, kellele ma oma eksemplari müüsin, sõitis kohale Ayrist, kui kuulis ühelt oma sõbralt, et meil on see olemas. Alles pärast tasumist rääkis ta mulle seosest Robert Burnsiga ja poleks ta seda teinud, oleks seos mulle arvatavasti tänase päevani teadmata. On paradoksaalne, et kuigi olen päevast päeva ümbritsetud raamatutega, pärineb suurem osa minu raamatualastest teadmistest klientidelt, neilt samadelt, kellega vestlemise eest instinkt mind esimese asjana hoiatab.

Muiri kirjeldus viisist, kuidas härra Pumpherston raamatuga ümber käib, on mullegi südamelähedane: inimesed, kes tegelevad haruldaste raamatutega, hoiavad neid silmnähtavalt teisiti, toetades raamatut avades kaasi nii, et raamatuselg ei murduks, ja kui nad raamatu riiulist välja võtavad, hoiduvad nad kaptaalpaela liiga tugevasti sikutamast. Kui olete mõnda aega haruldaste raamatutega tegelenud, hakkate teravalt märkama, kui valesti inimesed nendega ümber käivad.

Maailmale midagi kultuuriliselt või teaduslikult olulist andnud raamatutega tegelemisest saadav nauding on kahtlemata suurim selle äriga kaasnev luksus ja väga vähesed elukutsed – kui üldse mõni – pakuvad võimalusi säärast naudingut tunda. Just seepärast ei tähenda hommikuti voodist välja ronimine, et ees ootab järjekordne päev täis töörügamist, vaid ootust, et minu kätte võib sattuda köide, mis omal ajal tõi inimesteni ajalookäiku muutnud mõtteid, olgu selleks 1791. aasta „The Rights of Man“ eksemplar, 1887. aasta ingliskeelne „Kapital“ või Darwini 1859. aasta „Liikide tekkimine loodusliku valiku teel“ varajane väljaanne. Selles kogu minu töö mõte seisnebki.

NELJAPÄEV, 1. JAANUAR

Veebitellimusi:

Raamatuid leitud:

Uusaasta puhul suletud.

Pikutasin voodis, siis väntasin jalgrattaga lõuna paiku sõber Callumi poole tema iga-aastasele uusaastapeole. Lahkusin sealt umbes kella kolme paiku, et päevavalges tagasi jõuda, tegin oma kambris tule kaminasse ja hakkasin lugema Nathanael Westi raamatut „Miss Lonelyhearts“, mida oli paar nädalat tagasi soovitanud üks klient, kes ostis mitu raamatut, mida olin samuti lugenud ja nautinud.

REEDE, 2. JAANUAR

Veebitellimusi: suletud

Raamatuid leitud:

Veetsin hommiku koristades, ja enne kui hämaraks läks, tegin koos Callumi ja tema elukaaslase Petraga tuules ja vihmas väikese jalutuskäigu Rigg Bay rannal. Petra on austerlanna ja tal on umbes kümneaastased kaksikud tütred. Ta näib alati olevat nõnda totakalt õnnelikus/hipilikus tujus, et on peaaegu võimatu mõista, mil moel tal see hallutsinogeenide abita õnnestub; samas on ta ka metsikult ekstsentriline, mistõttu sobib Wigtowni seltskonda ideaalselt. Kui ma kaubiku juurest poodi kõndisin, lendasid haned üle Wigtowni ööseks padurale mäejalamil, mille kohal linnake asub. Vaatepilt ja heli, mille tekitab tuhandete lindude lend peaaegu täiuslikus V-kujulises parves läbi külma ja niiske kesktalvise tiheneva pimeduse, jätab mulle iga kord sügava mulje.

LAUPÄEV, 3. JAANUAR

Veebitellimusi: 10

Raamatuid leitud: 10

Tagasi normaalse tööpäeva juures pärast nädalat kella kümnest avamist kella üheksa asemel. Hall päev, aga vähemalt jäid tuul ja vihm järele. Pühadeaja lõppu tähistab alati järsk langus klientide arvus, aga täna leevendab tühjusetunnet poes fakt, et esimene klient oli Jeff Mead. Jeff on lähedalasuva Church of Scotlandi Kirkinneri koguduse õpetaja, kelle avaliku kuvandi võtab arvatavasti kõige paremini kokku mu sõber Finn, kes kord ütles, et „Jeff saab palju paremini hakkama matuste kui pulmadega“. Siiski on see kirjeldus vastuolus tema tõelise olemusega, mis on tema formaalteoloogilise hariduse juures riukalik, teravmeelne ja tähelepanuväärselt intelligentne. Ta on suur imposantne mees, kelle pensionile minek muudkui läheneb. Õige varsti pärast seda, kui ma poe ostsin, aastal 2001, saabus ta raamatuid lehitsema. Olin hankinud elusuuruse luukere, mille plaanisin lakke riputada (mul pole aimugi, miks, aga see on seal ikka veel alles ja mängib viiulit) ning mille ma olin ajutiselt pannud istuma kamina ette ühte tugitooli, luiste sõrmede vahel Richard Dawkinsi „Luul jumalast“. Poesügavustest kostis naeruröögatus, peatselt pärast seda ilmus välja Jeff ja teatas: „Tahan, et just sellisena mind leitaks, kui mu aeg kätte jõuab.“

Telefonikõne kell üksteist hommikul ühelt Ayri naiselt. Tal on raamatuid ja ta soovib, et tuleksin järgmisel nädalal neid vaatama.

Hommikustes uudistes oli lugu neljast mehest, kes nabiti Hongkongi raamatupoes kinni, sest nad levitasid Hiina riigikorra suhtes kriitilist kirjandust. Raamatute müümine võib olla hädaohtlik äri, kuid Wigtownis õnneks ainult rahalises mõttes.

Hämmastaval kombel leidsin üles kõik kümme tänast tellimust ning see on praktiliselt ime. Enamik neist olid hiljuti müügile võetud ja pärinesid selle mehe kollektsioonist, kes tõi mulle vahetult enne jõule neli kasti. Mu antiigimüüjast sõber Mary tõi kastitäie kalapüügi-teemalisi graafilisi lehti ja mägratopise, mille panin poes välja hinnasildiga 100 naela.

Callum ja Petra tulid lõuna ajal läbi ja küsisid, kas ma lähen kella neljaks Beltie Booksi viskidegusteerimisele. Ütlesin, et vaatan, kui palju poes tegemist on. Kella poole neljaks oli poes olnud tund aega vaikust ja just siis, kui mõtlesin varem sulgeda ja minna Andrew’ juurde viskit mekkima, saabus kümmekond kahekümnendates ja kolmekümnendates aastates inimest. Nad kõik ostsid raamatuid.

Kassa: 136.50 naela

10 klienti

ESMASPÄEV, 5. JAANUAR

Veebitellimusi: 7

Raamatuid leitud: 7

Järjekordne hall päev ja imekombel järjekordselt selline, kui mul õnnestus leida kõik tellimused.

Patrick Historic Newspapersist astus sisse, et võtta kaasa hunnik välismaalt laekunud tellimusi, mis olid jõulude ajal kogunenud. Meie siseriiklik post läheb välja Royal Maili kaudu, aga välismaalt tulnud tellimuste puhul on odavam kasutada kullerit, kellega Historic Newspapersil on leping, ja seega laseme me nende turjal liugu.

Petra astus läbi küsimaks, kas ta võiks alustada kõhutantsu-kursustega ülakorruse suures toas. Ma ei tea küll täpselt, mida ta sellega mõtles, aga ütlesin, et ta võib tuba kasutada reede hommikuti.

Üks klient küsis mu visiitkaarti, aga ma ei suutnud ühtki leida. Sellest peab küll olema rohkem kui aasta, kui minult seda viimati küsiti. Hüpertihedalt ühendatud maailmas näib see võluvalt vanamoeline asjake. Kui ma poe ostsin, siis jätsid kliendid, eriti teised raamatukaupmehed, neid alailma, aga nüüd seda enam lihtsalt ei juhtu, üsna samamoodi, nagu läks George’i ja Victoria ajastu visiitkaartidega.

Viiekümnendates aastates sakslaste paar sirvis tund aega raamatuid. Naine ostis David Cecili kirjutatud Jane Austeni eluloo. Maksmise ajal lausus ta: „Väga tore teid viimaks kohata“, mis tundus pisut veidravõitu, kuni ta seletas, et nad olid Wigtoni tulnud, kuna ta oli lugenud mu elukaaslase Anna raamatut, mis osaliselt räägib Wigtownist (ja minust). Peatselt pärast nende lahkumist saabus taas oranžides tunkedes mees, kes eelmisel nädalal ostis Anna raamatu „Three Things You Need to Know About Rockets“, ja olles saanud innustust Anna viidetest „Moby Dickile“, ostis ka selle.

Tom tuli arutama Anna välja mõeldud projekti – kirjanike maja ideed. Anna tahab asutada ettevõtte, et osta väljaku ääres maja, ehitada see ümber ja rajada sinna loomemaja, kus korraldada Spring Flingi (kohalik kunstifestival, mis toimub iga aasta juunis) ajal kirjutamise, lugemise ja kunstikursusi. Tom tahab poes korraldada ajurünnaku ja otsis nimesid, keda osalema kutsuda ning ma pakkusin talle mõned välja. Kokkusaamine toimub siin, suures toas, kus festivali ajal asub kirjanike puhkenurk. See on järgmise reede õhtul, ja ta tellis ära toidu ja veini.

Kassa: 87.50 naela

13 klienti

Подняться наверх